Juubilarist suusameheTõnu Luige meenutused
on täis pühendumust ...
Nii ehe pilt möödunud sajandi 50-ndatest, kus kõik on seda sihvakat noort suusameest vaadates paigas - hoogne klassikasamm, parim võimalik varustus, ENSV - ga kohustuslikult kokku käiv ja paeltega seotav rinnanummer, suuskadega sisse aetud võistlusrada ja kena lumerohke talveilm... Kindlasti 30- sekundilise vahega eraldistart ja ehk ka suusatajale Tõnule lemmik - pikem distants
9.juulil oma 90. sünnipäevani
... jõudes on väärika juubilari mõte erk ja aina uusi ning uusi meenutusi rääkides on ta just see
LUIGE TÕNU
kellena on Eesti spordirahvas teda tundnud ja kellele omane vaikne ning rahulik meelelaad ikka taas ja taas kuulama paneb...
Ainult nii saab kokku võtta temaga kas või viimastel kuudel peetud jutuajamisi.
Just Luige Tõnuna avaneb tema tegemiste tagapõhi, kus puudub eriline vajadus end vägisi pildile pressida või suuri aurahasid oodata. Ta on olnud hea ning vajalik kaaslane paljudele kolleegidele, sitke vastane spordiradadel , kuldsete käte ja ettevõtliku meelega ning õpetajaks, treeneriks ning suunajaks nendele sadadele EPA (praeguse Maaülikooli) tudengitele, kes hoopis muid, kui spordierialasid õppides on just temalt elukestva sportimishuvi kaasa saanud...
Sellise 90-sega, sportimist risti ja rästi kogenud kaasteelisega on ohtlik pikemale jutustamisele sättida, liiatigi mõnel teemal veel süvitsigi minna. Sest sel poleks lõppu näha, kuna iga uus teema viiks taas kuhugile , mingi isiku, tegevuse või ajahetke juurde... Neid on Tõnul ikkagi ju aastakümnete jagu.
Seetõttu üritakski siinkohal , Tõnu 90. aastapaku juures just mõnel temaga seostuval ettevõtmisel pisut pikemalt peatuda.
Urvaste - Antsla kandi kooliõuedest alanud suusarajad olid kenadel talvepäevadel võistlevaid lapsi täis. Ja sinna tuli enamus neist otse kodust suuskadel, sest nii käidi ka igapäev koolis - ikka suusad all...
Kust kõik algas ja kes teda innustas ?
Millest saavad alguse sellised arengud - võiks küsida ning - kes või mis tekitas noores Urvaste kandi maapoisiski sellise sportimisinnu. Ja veel sel moel, et see nii pikalt ja põhjalikult siis lausa kogu elutee kujundas ja mis eriti märgiline - et just LUIGE TÕNU on nüüd ise see, kes siis igale temaga kokku puutunud inimesele veel oma jao pühendada osanud ja jõudnud...
Tõnu koolitee Antsla keskkoolis kuulus sealse legendaarse spordiõpetaja ja koolijuhi Aksel Kersna üle Eesti teatud-tuntud tegemiste ja põhimõtete maile. See kooliaeg haaras endasse nii Tõnu kui ka tema õe Aino, kellest sirgus pikaaegne Põltsamaa kehalise kasvatuse õpetaja ja kelle soovitusi ja praktilisi nõuandeid jagus kogu Eesti õpetajaskonnale. Peale selle toimis Luikede peres ka kõik see, mida korraldas Urvaste kandis lõputu energiaga noor õpetaja Herbert Abel, kes koos abikaasa Ernaga olid kohalikele lastele võrratud eeskujud
Kui 2016. aastal Herbert Abeli 100. sünniaastapäeva tähistati,
siis kirjutas Tõnu õpetaja Herbist nii :
Mida kõike küll ette seal ei võetud - Uhtjärve kaldale ehitati Herbi eestvedamisel 25 – meetrine suusahüppemägi, kooli juurde palliplatsid ja hüppekast. Aga samad lapsed , kes sportisid, lõid kaasa ka näitemängudes, võimlemisesinemistes ja igas muuski ettevõtmises – nagu väiksemates kohtades ikka kombeks…
Poisikestena oli meil muidugi huvitav selles kõiges kaasas olla või siis erinevaid sündmusi vaatamas käia. Ka siis, kui peeti Urvaste ja Kooraste valdadevahelist suusavõistlust. On meeles, et pealtvaatajad imestasid suusameeste tugevate käte üle, mis võimsate paaristõugetega bambusest suusakeppe lausa looka vajutasid. Igatahes oli uudistajaid rohkesti
ja suusatamine kui üks peamisi talviseid spordialasid oli Urvastes siis igati populaarne.
Seda , kooli ajal kogetu mõju tunnistab Tõnu määravaks ka oma elukutse valiku tegemiselgi :
… Just Urvastest saadud spordipisiku tõttu asusingi 1954.aastal õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri. Sattudes kohe väga kõva suusaelu rüppe, sest see käis toona nii ülikoolis kui EPA-s, “Dünamos” ja ka Noorsoo Spordikoolis. EPA-s tegid treeneritööd Aino Paal naistega ja Herbert Abel meestega. Kui mõlemad sealt 1956.aastal lahkusid, siis oli vaja sinna asendajat ja just Herbi soovitusel võtsin selle pakkumise vastu. Nagu edasine elu näitas, kujunes see minu töökohaks lausa 40 aastaks...
Pole vähimatki kahtlust, et nüüd juba noorte kolleegidena oli neil arutamist ja ühist arusaamiste järgimist spordiasjus enam kui küll. Ja mitte ainult juttu ei aetud, aga sõideti koos mitmeid-mitmeid ägedaid vabariigi medalitega päädinud võistlusi , kus samas teatenelikus oli aasta jagu noorem mees Laur Lukin, aga sitke võitleja Jüri – Hain Kaljusto ning ka Herbert Abel ise. Tõnu ise oli rohkem just pikkade otste mees… Nii et sealt kuskil see pikema pingutuse vaim temas liikuma hakkaski ja kui siis avanenud võimaluse kaudu ka muu maailma pikamaa suusatamise asjust kuulda sai, sündis kõik järgnev …
Millest saavad alguse sellised arengud - võiks küsida ning - kes või mis tekitas noores Urvaste kandi maapoisiski sellise sportimisinnu. Ja veel sel moel, et see nii pikalt ja põhjalikult siis lausa kogu elutee kujundas ja mis eriti märgiline - et just LUIGE TÕNU on nüüd ise see, kes siis igale temaga kokku puutunud inimesele veel oma jao pühendada osanud ja jõudnud...
Tõnu koolitee Antsla keskkoolis kuulus sealse legendaarse spordiõpetaja ja koolijuhi Aksel Kersna üle Eesti teatud-tuntud tegemiste ja põhimõtete maile. See kooliaeg haaras endasse nii Tõnu kui ka tema õe Aino, kellest sirgus pikaaegne Põltsamaa kehalise kasvatuse õpetaja ja kelle soovitusi ja praktilisi nõuandeid jagus kogu Eesti õpetajaskonnale. Peale selle toimis Luikede peres ka kõik see, mida korraldas Urvaste kandis lõputu energiaga noor õpetaja Herbert Abel, kes koos abikaasa Ernaga olid kohalikele lastele võrratud eeskujud
Kui 2016. aastal Herbert Abeli 100. sünniaastapäeva tähistati,
siis kirjutas Tõnu õpetaja Herbist nii :
Mida kõike küll ette seal ei võetud - Uhtjärve kaldale ehitati Herbi eestvedamisel 25 – meetrine suusahüppemägi, kooli juurde palliplatsid ja hüppekast. Aga samad lapsed , kes sportisid, lõid kaasa ka näitemängudes, võimlemisesinemistes ja igas muuski ettevõtmises – nagu väiksemates kohtades ikka kombeks…
Poisikestena oli meil muidugi huvitav selles kõiges kaasas olla või siis erinevaid sündmusi vaatamas käia. Ka siis, kui peeti Urvaste ja Kooraste valdadevahelist suusavõistlust. On meeles, et pealtvaatajad imestasid suusameeste tugevate käte üle, mis võimsate paaristõugetega bambusest suusakeppe lausa looka vajutasid. Igatahes oli uudistajaid rohkesti
ja suusatamine kui üks peamisi talviseid spordialasid oli Urvastes siis igati populaarne.
Seda , kooli ajal kogetu mõju tunnistab Tõnu määravaks ka oma elukutse valiku tegemiselgi :
… Just Urvastest saadud spordipisiku tõttu asusingi 1954.aastal õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri. Sattudes kohe väga kõva suusaelu rüppe, sest see käis toona nii ülikoolis kui EPA-s, “Dünamos” ja ka Noorsoo Spordikoolis. EPA-s tegid treeneritööd Aino Paal naistega ja Herbert Abel meestega. Kui mõlemad sealt 1956.aastal lahkusid, siis oli vaja sinna asendajat ja just Herbi soovitusel võtsin selle pakkumise vastu. Nagu edasine elu näitas, kujunes see minu töökohaks lausa 40 aastaks...
Pole vähimatki kahtlust, et nüüd juba noorte kolleegidena oli neil arutamist ja ühist arusaamiste järgimist spordiasjus enam kui küll. Ja mitte ainult juttu ei aetud, aga sõideti koos mitmeid-mitmeid ägedaid vabariigi medalitega päädinud võistlusi , kus samas teatenelikus oli aasta jagu noorem mees Laur Lukin, aga sitke võitleja Jüri – Hain Kaljusto ning ka Herbert Abel ise. Tõnu ise oli rohkem just pikkade otste mees… Nii et sealt kuskil see pikema pingutuse vaim temas liikuma hakkaski ja kui siis avanenud võimaluse kaudu ka muu maailma pikamaa suusatamise asjust kuulda sai, sündis kõik järgnev …
Tartu suusamaraton – ideest tegudeni
Ilmselt on laiemale , kui vaid huviliste ringilegi teada, kuidas sai alguse meie oma suusamaratoni sünnilugu. Venemaale suusavõistlusele sõitnud Tartu suusamehed Herbert Abel , Tõnu Luik ning Jüri-Hain Kaljusto olid kuskilt näppu sattunud ajalehte „Sovetski sport“ lugedes äkki huvitava uudise leidnud, mis andis teada, et Rootsis on Vasaloppeti nimelisel suusamaratonil startimas 700 suusatajat. Et aastanumbriks oli siis 1959, pidi see rootslaste kuulsa suusasõidu ametlike andmete põhjal olema 8.märtsil sõidetud 36. Vasaloppet , kus maa pikkuseks 90 km ja 1137 startinust lõpetas 952 võistleja ees enam kui 10-minutilise eduga Sunne Larsson. Nii et lehe tegijad olid kuskilt midagi kuulnud , mitte eriti aga asju üle täpsustanud, kuid sellest puudulikust infostki piisas, et Eesti suusaharrastuses uus idee käima lükata. Seda enam, et eks neid pikemaid sõite oli Tartus ennemgi tehtud , aga sellist , nii suure hulga rahvaga koos suusatamise tahtmist polnud meil varem veel tekkinud. Miks mitte see rootslaste (Vasaloppeti) ja ka norralaste (Birkenbeineri) eeskujul teoks teha !
Kui Tõnu Luik nüüd neid enam kui 60 aasta taguseid hetki meenutab, siis pole kahtlustki, et kogu tekkiva idee eestvedajaks ei saanud olla siis mitte keegi muu kui Herbert Abel. Selle, alles 33 aastase Herbi (teda kutsuti ikka nii )energiat võib vaid ette kujutada ning nüüd sai see uue plaanitava suusasõidu korraldamisel rakkesse pandud. Edasi läks nii, et kohe koju jõudes algas Tartu linnavalitsuse ja just sealse spordijuhi Helmuth Särekanno kabineti ukse kulutamine ning nagu Tõnu meenutab, andis oma ning igati nõustava osa ka Tartu linna suusasektsioon, mida juhtis hea organiseerijana tuntud Heino Tidriksaar. Häid nõuandeid tuli ka ülikooli suusakateedrist, nii et kaasamõtlejate ring aina laienes, kuhu peagi tuli huvilisi isegi ülikooli professorite seast. Kuskil seal tekkis Herbert Abelil Tartu patrioodina idee, et see sõit võiks olla ainult tartlastele. Kui siis kuuldi, et Otepääl on parajasti laagris „Dünamo“ suusatajad, nende hulgas ka Rein Tikk , kes tahaks ka sõitma tulla ja nii anti lõpuks stardivõimalus siiski kõigile. Tikk tuli ja võitiski.
Ilmselt on laiemale , kui vaid huviliste ringilegi teada, kuidas sai alguse meie oma suusamaratoni sünnilugu. Venemaale suusavõistlusele sõitnud Tartu suusamehed Herbert Abel , Tõnu Luik ning Jüri-Hain Kaljusto olid kuskilt näppu sattunud ajalehte „Sovetski sport“ lugedes äkki huvitava uudise leidnud, mis andis teada, et Rootsis on Vasaloppeti nimelisel suusamaratonil startimas 700 suusatajat. Et aastanumbriks oli siis 1959, pidi see rootslaste kuulsa suusasõidu ametlike andmete põhjal olema 8.märtsil sõidetud 36. Vasaloppet , kus maa pikkuseks 90 km ja 1137 startinust lõpetas 952 võistleja ees enam kui 10-minutilise eduga Sunne Larsson. Nii et lehe tegijad olid kuskilt midagi kuulnud , mitte eriti aga asju üle täpsustanud, kuid sellest puudulikust infostki piisas, et Eesti suusaharrastuses uus idee käima lükata. Seda enam, et eks neid pikemaid sõite oli Tartus ennemgi tehtud , aga sellist , nii suure hulga rahvaga koos suusatamise tahtmist polnud meil varem veel tekkinud. Miks mitte see rootslaste (Vasaloppeti) ja ka norralaste (Birkenbeineri) eeskujul teoks teha !
Kui Tõnu Luik nüüd neid enam kui 60 aasta taguseid hetki meenutab, siis pole kahtlustki, et kogu tekkiva idee eestvedajaks ei saanud olla siis mitte keegi muu kui Herbert Abel. Selle, alles 33 aastase Herbi (teda kutsuti ikka nii )energiat võib vaid ette kujutada ning nüüd sai see uue plaanitava suusasõidu korraldamisel rakkesse pandud. Edasi läks nii, et kohe koju jõudes algas Tartu linnavalitsuse ja just sealse spordijuhi Helmuth Särekanno kabineti ukse kulutamine ning nagu Tõnu meenutab, andis oma ning igati nõustava osa ka Tartu linna suusasektsioon, mida juhtis hea organiseerijana tuntud Heino Tidriksaar. Häid nõuandeid tuli ka ülikooli suusakateedrist, nii et kaasamõtlejate ring aina laienes, kuhu peagi tuli huvilisi isegi ülikooli professorite seast. Kuskil seal tekkis Herbert Abelil Tartu patrioodina idee, et see sõit võiks olla ainult tartlastele. Kui siis kuuldi, et Otepääl on parajasti laagris „Dünamo“ suusatajad, nende hulgas ka Rein Tikk , kes tahaks ka sõitma tulla ja nii anti lõpuks stardivõimalus siiski kõigile. Tikk tuli ja võitiski.
Kolm meest - mitte ainult mõtte algatajad, vaid läbi aastate ka KORRALDAJAD, VÕISTLEJAD, MARATONIVAIMU VEDAJAD ja muidugi MARATONISÕITUDE NAUTIJAD ...
Vaadake nende innnustust, see on ...
16.01.1960 Emajõel - ja siin, selles suusatajate pundis on ka LUIGE TÕNU
Toonaseid ajalehe „Edasi“ numbreid lapates andsid seal tooni pikad parteilised artiklid ning kuskil alles jaanuari hakul lipsas sisse mõni maratonisõidu rida ka Särekanno poolt. Parim neist on see info, et need , kes tahavad sõidu järel Käärikule öömajale jääda , peavad kaasa võtma voodilinad, padjapüüri ja tekid...Õhtul on Käärikul spordiõhtu, kus need , kel veel jaksu, võivad ka jalga keerutada.
Maratonimõttest innustununa , valmistus starti minema ka kehakultuuritudengist Tõnu, kes heitles alguses eriti kõva tempot pakkunud Jüri Kaljustoga. Omaette seisu jõuti kogu suusaraja tegemise kogemuses. Pisut enne käisid hilisemad maratonikorraldajad ja abilised Vello Kivi ja Vassil Laak võimalikke rajavariante otsimas. Ehkki esimesel käigul paukus kõva pakane, siis sõidupäevaks tuli mahedam ilm, mis vahel rohkesti mullaseid lõike ja rohututte pakkus, aga ega sellest hoolitud. Osa rajast läks mööda Otepää poole suunduvaid teid, mida siis ei liivatatud , aga olid nüüd head suusatamisekski võtta.
Maratonimõttest innustununa , valmistus starti minema ka kehakultuuritudengist Tõnu, kes heitles alguses eriti kõva tempot pakkunud Jüri Kaljustoga. Omaette seisu jõuti kogu suusaraja tegemise kogemuses. Pisut enne käisid hilisemad maratonikorraldajad ja abilised Vello Kivi ja Vassil Laak võimalikke rajavariante otsimas. Ehkki esimesel käigul paukus kõva pakane, siis sõidupäevaks tuli mahedam ilm, mis vahel rohkesti mullaseid lõike ja rohututte pakkus, aga ega sellest hoolitud. Osa rajast läks mööda Otepää poole suunduvaid teid, mida siis ei liivatatud , aga olid nüüd head suusatamisekski võtta.
On tore, et kogu see esimese sõidu kulg ja selle taustaolud on praegu juba aastaid maailma pikamaasuusatamise sarja tegevust korraldava tartlase Epp Paal poolt Tartu maratoni poolsajandit käsitlevasse raamatusse kirja saanud. Sest kui esimene sõit sõidetud, siis ega lehed, jällegi ka „Edasi“ sellest erilisi muljeid jaganud. Tõnu Luige arvates polnud juba siis aga vähimatki kahtlust, et nüüd on ka meil oma pikamaa suusatamise ots lahti tehtud.
10 aastat tagasi Emajõe kaldal Herbert Abeli 100. sünniaastapäeval on esimese maratoni esikümnesse jõudnud mehed Jüri- Hain Kaljusto, Tõnu Luik ja Laur Lukin seda meelt, et see kunagine stardikoht võiks olla suusalembese ülikoolilinna üks märgilisi kohti...
SELLEL ON NII SISU KUI VORMI
52 maratoni on pakkunud , mida vaid !
„Jah , kõik need 52 Tartu maratoni olen tõesti ära näinud“ kinnitab Tõnu nüüd, väärika juubelini
jõudnuna. Ja ta tunneb hääd meelt, et see kunagine alustamine on nii huvitava arenguloo kaudu tavakohaselt populaarsena ka tänapäeva jõudnud. Et praegugi käib harjutamine, et uuel talvel minna ja lüüa kaasa juba 53. maratonil. Oleme kogu oma maratonilugu kujundanud üheskoos ja väärikalt, oma valude, vaevade ja sooritusrõõmudega... liites sinna uusi ideid ja
haaranud mõtteid ka laiast maailmast...
Mis veelgi tähtsam – me oleme jõudnud väärika Worldloppeti liikmeks, seda suurt organisatsiooni arendades ja vahepeal Madis Lepajõe kaudu lausa juhtinud. Me oleme Tartu maratoni isegi n.ö. „mentorina“ kasutanud, et selle kaudu kõiki Eesti erinevaid maratone ühendada , neid Estoloppeti sarjana korraldades. Nii on tulnud hetki, kus lumeolud on pannud mõne maratonivariandi kas Tehvandi ümber ringe tegema , või siis eelsõidu Voodla juurde Kõrvemaale viinud , aga viimati leidlikult talve lumiseimas kohas Alutagusel varuvariante kasutama läinud...
Kui aga veelgi laiemalt üldistada, siis niimoodi on läbi maratoniidee arenenud meie laiem looduses liikumise kultuur , tekitades seal olles lausa iseeneslikult paralleele laulupeol valitsevate ühiste tunnetega...
„Jah , kõik need 52 Tartu maratoni olen tõesti ära näinud“ kinnitab Tõnu nüüd, väärika juubelini
jõudnuna. Ja ta tunneb hääd meelt, et see kunagine alustamine on nii huvitava arenguloo kaudu tavakohaselt populaarsena ka tänapäeva jõudnud. Et praegugi käib harjutamine, et uuel talvel minna ja lüüa kaasa juba 53. maratonil. Oleme kogu oma maratonilugu kujundanud üheskoos ja väärikalt, oma valude, vaevade ja sooritusrõõmudega... liites sinna uusi ideid ja
haaranud mõtteid ka laiast maailmast...
Mis veelgi tähtsam – me oleme jõudnud väärika Worldloppeti liikmeks, seda suurt organisatsiooni arendades ja vahepeal Madis Lepajõe kaudu lausa juhtinud. Me oleme Tartu maratoni isegi n.ö. „mentorina“ kasutanud, et selle kaudu kõiki Eesti erinevaid maratone ühendada , neid Estoloppeti sarjana korraldades. Nii on tulnud hetki, kus lumeolud on pannud mõne maratonivariandi kas Tehvandi ümber ringe tegema , või siis eelsõidu Voodla juurde Kõrvemaale viinud , aga viimati leidlikult talve lumiseimas kohas Alutagusel varuvariante kasutama läinud...
Kui aga veelgi laiemalt üldistada, siis niimoodi on läbi maratoniidee arenenud meie laiem looduses liikumise kultuur , tekitades seal olles lausa iseeneslikult paralleele laulupeol valitsevate ühiste tunnetega...
Tudengitega töö EPA-s – rahuldust ja rektorite tuge tundev !
Selle mõtte osas oleme juubilar Tõnuga ühel meelel. Kuigi minul on tulnud enamusel ajal olla spordi eriala tudengite õpetamiste juures , siis Tõnu treeningrühmad on 40 aasta jooksul hoopis mistahes erialaga „tulevase maa soola“ noori täis olnud. Tõsi, EPA-kad andsid tooni väga erinevatel aladel, neile jagus kohti Eesti koondistes ja nii oli ka suusatamises. Eha Suija-Abel, Erika Roger-Valdson, Tiina Rosenfeldt-Idavain, Lea Uueni- Gross on nimed , kes ei vaja pikemat tutvustamist, aga jagus ka mehi, nagu Jaan Sild, Tarmo Vilu, Ado Unt, Eino Laas jt.
Mis eriti tähtis, EPA juhtkond hindas tudengite sportimist kõrgelt ja kui kuskil kuuekümnendatel Otepääl Soo talu juures kõrgkoolide võistlusel EPA poisid kõigile tuule alla tegid, siis äkki jooksis hõlmade lehvides kohale rektor Minna Klement, et higistele poistele joped peale heita...
Nii et seda tööd hindab treener Luik eriti kõrgelt, sest peagi olid needsamad tudengid oma töökohtades, kus paljugi sai alguse juhtide kaasa toodud spordihuvist... Nii olid Jaan Sild ja Tarmo Vilu hinnatud majandijuhid, kel sportlik hoiak oli kõigile teada. Kiita tahab juubilar Tõnu ka innukaid EPA orienteerujaid, kellest näiteks Nikolai Järveoja suutis tulla kahekordseks NL meistriks ja siis on teinud oma elutöö Põlvas, mitut põlvkonda orienteerumispisikuga nakatades...
Kui juba rektorite peale jutt läks, siis Tõnu tuletas meelde , kuidas Arnol Rüütli ajast saab esile tuua sedagi, et kui EPA spordirahval oli vaja leida Otepääle midagi tõeliselt endale kuuluvat, siis rektor Rüütel palus tal pisut ringi vaadata ja peagi algasid ehitustööd Marguse spordibaasi rajamisel. Viis suve tehti ehitustöid ja seda juhtis seesama kuldsete kätega Luige Tõnu. Läks aega mis läks , aga lõpuks oli neil „oma tuba , oma luba“ olemas. Seda enam, et see jäi ka suusatamise epitsentrist Tehvandist vaevalt kiviviske kaugusele, pakkudes läbi aastate võimalusi kõigile EPA- katele.
Nii nagu on läinud kahjuks Tallinna Polütehnilise Instituudi Aegviidu, TPedil (TLÜ) Vana- Otepää spordibaasiga, siis sedasi liikusid asjad ka EPA-l (Maaülikoolil) Marguse suusabaasiga. Sest ülikoolide majandusolukorrad muutusid ja kehaline kasvatus (kõigile !) esimese nelja semestri jooksul kõikides Eesti ülikoolides on praeguseks igasugustest õppekavadest haihtunud. Kuigi siis aeti tõesti loosunglikult taga VTK ( valmis tööks ja kaitseks) normide täitmist, siis veendume üha enam, et tänapäeva Eesti ülikoolides ja enne seda - koolideski tuleks nii tööks ja kaitsmiseks valmis olemiseks tunduvalt enam teha.
Seda samal heal ja innustaval tasemel, nagu tegi seda ilma VTK-formaalsusi taga ajamata, aga aastateks oma õpilastele ikkagi kestvat spordiindu tekitades pühendunud spordiõpetaja Luige Tõnu.
Just seesama , kelle 13. mail 2026 kaamerasse sain
Selle mõtte osas oleme juubilar Tõnuga ühel meelel. Kuigi minul on tulnud enamusel ajal olla spordi eriala tudengite õpetamiste juures , siis Tõnu treeningrühmad on 40 aasta jooksul hoopis mistahes erialaga „tulevase maa soola“ noori täis olnud. Tõsi, EPA-kad andsid tooni väga erinevatel aladel, neile jagus kohti Eesti koondistes ja nii oli ka suusatamises. Eha Suija-Abel, Erika Roger-Valdson, Tiina Rosenfeldt-Idavain, Lea Uueni- Gross on nimed , kes ei vaja pikemat tutvustamist, aga jagus ka mehi, nagu Jaan Sild, Tarmo Vilu, Ado Unt, Eino Laas jt.
Mis eriti tähtis, EPA juhtkond hindas tudengite sportimist kõrgelt ja kui kuskil kuuekümnendatel Otepääl Soo talu juures kõrgkoolide võistlusel EPA poisid kõigile tuule alla tegid, siis äkki jooksis hõlmade lehvides kohale rektor Minna Klement, et higistele poistele joped peale heita...
Nii et seda tööd hindab treener Luik eriti kõrgelt, sest peagi olid needsamad tudengid oma töökohtades, kus paljugi sai alguse juhtide kaasa toodud spordihuvist... Nii olid Jaan Sild ja Tarmo Vilu hinnatud majandijuhid, kel sportlik hoiak oli kõigile teada. Kiita tahab juubilar Tõnu ka innukaid EPA orienteerujaid, kellest näiteks Nikolai Järveoja suutis tulla kahekordseks NL meistriks ja siis on teinud oma elutöö Põlvas, mitut põlvkonda orienteerumispisikuga nakatades...
Kui juba rektorite peale jutt läks, siis Tõnu tuletas meelde , kuidas Arnol Rüütli ajast saab esile tuua sedagi, et kui EPA spordirahval oli vaja leida Otepääle midagi tõeliselt endale kuuluvat, siis rektor Rüütel palus tal pisut ringi vaadata ja peagi algasid ehitustööd Marguse spordibaasi rajamisel. Viis suve tehti ehitustöid ja seda juhtis seesama kuldsete kätega Luige Tõnu. Läks aega mis läks , aga lõpuks oli neil „oma tuba , oma luba“ olemas. Seda enam, et see jäi ka suusatamise epitsentrist Tehvandist vaevalt kiviviske kaugusele, pakkudes läbi aastate võimalusi kõigile EPA- katele.
Nii nagu on läinud kahjuks Tallinna Polütehnilise Instituudi Aegviidu, TPedil (TLÜ) Vana- Otepää spordibaasiga, siis sedasi liikusid asjad ka EPA-l (Maaülikoolil) Marguse suusabaasiga. Sest ülikoolide majandusolukorrad muutusid ja kehaline kasvatus (kõigile !) esimese nelja semestri jooksul kõikides Eesti ülikoolides on praeguseks igasugustest õppekavadest haihtunud. Kuigi siis aeti tõesti loosunglikult taga VTK ( valmis tööks ja kaitseks) normide täitmist, siis veendume üha enam, et tänapäeva Eesti ülikoolides ja enne seda - koolideski tuleks nii tööks ja kaitsmiseks valmis olemiseks tunduvalt enam teha.
Seda samal heal ja innustaval tasemel, nagu tegi seda ilma VTK-formaalsusi taga ajamata, aga aastateks oma õpilastele ikkagi kestvat spordiindu tekitades pühendunud spordiõpetaja Luige Tõnu.
Just seesama , kelle 13. mail 2026 kaamerasse sain
kes on siin, oma mõttekaaslase, sõbra, õpetaja ja eeskuju Herbert Abeli 110. sünniaastapäeva kokkusaamisel Eesti Olümpia- ja Spordimuuseumis tõeliste nostalgiatunnetega Abelite põhjatu spordipäramu albumitesse vajunud
Pole kahtlust, et Tõnu uitab neil hetkil äärmiselt meeldivatel noorusradadel ja seal on taas nii hea ning tuttav olla
Ja kõik olnuks nagu eile...
Suusarahva poolt tervist ja jaksu!
Pole kahtlust, et Tõnu uitab neil hetkil äärmiselt meeldivatel noorusradadel ja seal on taas nii hea ning tuttav olla
Ja kõik olnuks nagu eile...
Suusarahva poolt tervist ja jaksu!
