Õpetaja Erna
Stiilne suusaõpetaja Erna,
kirglik mäesuusataja ...
Foto: eelmise sajandi viiekümnendatest
19.detsembril 2025 täitus 110 aastat (suusa)õpetaja Erna Abeli sünnist
Kui kümme aastat tagasi
tema ja ta abikaasa Herberti (sündinud pool aastat hiljem -13. mail) poolesajandilisi tähtpäevi tähistasime, siis nende meeleolukate tunnustus- ja meenutushetkede rida sai alustatud pikaajalisele Tartu ülikooli õppejõule Ernale pühendatud akadeemilise loenguga, tema endises töökohas Jakobi tänava õppehoones...
Pikemalt saab lugeda seal räägitust alles kuu aega tagasi, 94. eluaastal meie hulgast lahkunud emeriitprofessori ( kahekordse - aastail 1954 ja 1955 Eesti meistriks tulnud mäesuusataja ning esimese Tartu suusamaratoni läbija) Selma Teesalu meenutustest, kus ta oma toonase ettekande pealkirjaks pani ...
ERNA ABELI tee ülikooli akadeemilisse perre
kirjutades lahti oma hea ea-ning mõttekaaslase kujunemisloo
------------------------------------------
Selle teema lahtimõtestamiseks vaadakem Erna haridusteed. Erna Abel (sünd.Kull) sündis
19.detsembril 1915.aastal Jõgevamaal Sadalas. Tema isa Peedu Kull oli käsitööline, ema Anna Kull kodune. Kooliteed alustas Erna Laiuse 6- klassilises koolis, mille lõpetas 1928.a. Ja juba samal aastal astus ta Tartu Õpetajate Seminari. Hiljem nimetati see ümber Tartu Pedagoogiumiks. Seminaris õppimise käigus tekkinud spordihuvi vaigistas ta esialgu võrkpalli mängimisega, hiljem lisandus kergejõustiku harrastus - jooksud ja hüpped. 1934.aastal lõpetas Erna Tartu Pedagoogiumi ja alustas töökoha otsinguid. Esmalt õnnestus aastaks tööd leida asendusõpetajana Kivijärve 6 – klassilises koolis Jõgevamaal. 1935.aasta kevadel tuli uuesti tööotsinguid jätkata, korraga koguni kolme kooli kandideerides. Vastus tuli vaid Võrumaalt Urvaste 6 – klassilisest koolist. Pärast vestlust Urvaste vallavolikogus kinnitati Erna Kull kooli algklasside õpetajaks. Samal aastal ostis ta oma esimesed suusad. Vend kinkis suusasaapad ja algasidki oma lõbuks tehtud suusasõidud. 1938–39. aasta talvel, mil Erna esmakordselt suusatamises võistles,sai ta esimesed põhjalikud juhtnöörid Herbert Abelilt.
Õppeaastal 1938/39 algas Erna elus ja töös uus ajajärk. 1939. aastal toimus tema esimene start suusatamisvõistlustel. Lisaks võttis Erna veel osa noorte õpetajate kohalikust kultuurielust, tehes kaasa näiteringis ja laulukooris. 1938. aastal valiti Urvaste 6 – klassilise kooli õpetajaks Herbert Abel.Tema akadeemiline haridus pärast Võru 6 – klassilise kooli lõpetamist oli: 1929.a. õpingud Võru Õpetajate Seminaris ja 1930.aastal Rakvere Õpetajate Seminaris.Töö viis kaks õpetajatööst ja suusatamisest rõõmu tundnud noort inimest Urvastes lõplikult kokku – 24.juunil 1939.aastal abiellusid Erna Kull ja Herbert Abel Urvaste kirikus. Siitpeale räägime juba perekond Abelitest.
1942.aasta suvel korraldas Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakond Viljandis kuuajalised kursused kehalise kasvatuse õpetajatele. Kursustel osalesid ka Erna ja Herbi ( Herbert). Siin said nad teada peatselt avatavast vastuvõtust ülikooli kehalise kasvatuse osakonda. Tamme staadionil toimusid sisseastumiskatsed kergejõustikus, võimlemises ja jalgpallimängus.Kirjalik eksam oli saksa ja eesti keeles. 31.oktoobril 1942 immatrikuleeriti Erna ja Herbert Abel Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonna üliõpilasteks. Õpingute ajal võistles Erna edukalt kergejõustikus, kuulus ülikooli võistkonda ka korvpallis,võrkpallis ning kunstilises võimlemises. 1945.a. võitis Erna Võrus toimunud ENSV meistrivõistlused suusatamises, saades esikohad 5 km murdmaasuusatamises ja slaalomis.
Kui kümme aastat tagasi
tema ja ta abikaasa Herberti (sündinud pool aastat hiljem -13. mail) poolesajandilisi tähtpäevi tähistasime, siis nende meeleolukate tunnustus- ja meenutushetkede rida sai alustatud pikaajalisele Tartu ülikooli õppejõule Ernale pühendatud akadeemilise loenguga, tema endises töökohas Jakobi tänava õppehoones...
Pikemalt saab lugeda seal räägitust alles kuu aega tagasi, 94. eluaastal meie hulgast lahkunud emeriitprofessori ( kahekordse - aastail 1954 ja 1955 Eesti meistriks tulnud mäesuusataja ning esimese Tartu suusamaratoni läbija) Selma Teesalu meenutustest, kus ta oma toonase ettekande pealkirjaks pani ...
ERNA ABELI tee ülikooli akadeemilisse perre
kirjutades lahti oma hea ea-ning mõttekaaslase kujunemisloo
------------------------------------------
Selle teema lahtimõtestamiseks vaadakem Erna haridusteed. Erna Abel (sünd.Kull) sündis
19.detsembril 1915.aastal Jõgevamaal Sadalas. Tema isa Peedu Kull oli käsitööline, ema Anna Kull kodune. Kooliteed alustas Erna Laiuse 6- klassilises koolis, mille lõpetas 1928.a. Ja juba samal aastal astus ta Tartu Õpetajate Seminari. Hiljem nimetati see ümber Tartu Pedagoogiumiks. Seminaris õppimise käigus tekkinud spordihuvi vaigistas ta esialgu võrkpalli mängimisega, hiljem lisandus kergejõustiku harrastus - jooksud ja hüpped. 1934.aastal lõpetas Erna Tartu Pedagoogiumi ja alustas töökoha otsinguid. Esmalt õnnestus aastaks tööd leida asendusõpetajana Kivijärve 6 – klassilises koolis Jõgevamaal. 1935.aasta kevadel tuli uuesti tööotsinguid jätkata, korraga koguni kolme kooli kandideerides. Vastus tuli vaid Võrumaalt Urvaste 6 – klassilisest koolist. Pärast vestlust Urvaste vallavolikogus kinnitati Erna Kull kooli algklasside õpetajaks. Samal aastal ostis ta oma esimesed suusad. Vend kinkis suusasaapad ja algasidki oma lõbuks tehtud suusasõidud. 1938–39. aasta talvel, mil Erna esmakordselt suusatamises võistles,sai ta esimesed põhjalikud juhtnöörid Herbert Abelilt.
Õppeaastal 1938/39 algas Erna elus ja töös uus ajajärk. 1939. aastal toimus tema esimene start suusatamisvõistlustel. Lisaks võttis Erna veel osa noorte õpetajate kohalikust kultuurielust, tehes kaasa näiteringis ja laulukooris. 1938. aastal valiti Urvaste 6 – klassilise kooli õpetajaks Herbert Abel.Tema akadeemiline haridus pärast Võru 6 – klassilise kooli lõpetamist oli: 1929.a. õpingud Võru Õpetajate Seminaris ja 1930.aastal Rakvere Õpetajate Seminaris.Töö viis kaks õpetajatööst ja suusatamisest rõõmu tundnud noort inimest Urvastes lõplikult kokku – 24.juunil 1939.aastal abiellusid Erna Kull ja Herbert Abel Urvaste kirikus. Siitpeale räägime juba perekond Abelitest.
1942.aasta suvel korraldas Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakond Viljandis kuuajalised kursused kehalise kasvatuse õpetajatele. Kursustel osalesid ka Erna ja Herbi ( Herbert). Siin said nad teada peatselt avatavast vastuvõtust ülikooli kehalise kasvatuse osakonda. Tamme staadionil toimusid sisseastumiskatsed kergejõustikus, võimlemises ja jalgpallimängus.Kirjalik eksam oli saksa ja eesti keeles. 31.oktoobril 1942 immatrikuleeriti Erna ja Herbert Abel Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonna üliõpilasteks. Õpingute ajal võistles Erna edukalt kergejõustikus, kuulus ülikooli võistkonda ka korvpallis,võrkpallis ning kunstilises võimlemises. 1945.a. võitis Erna Võrus toimunud ENSV meistrivõistlused suusatamises, saades esikohad 5 km murdmaasuusatamises ja slaalomis.
Tõeline rariteet. Erna Abeli esimese Eesti meistritiitli diplom, seda olukorras, kus sõda pole veel lõppenud ja uus võim polnud jõudnud punalippude ja viisnurkadega trükiseid käiku panna. Võistluse korraldas aga peakohtunikuna Fred Kudu (!), kes oli sel ajal teaduskonna ülesehitamise kõrval ka kirglik mäesuusataja. Võrus olid talle abiks mitmed toonased õppejõud.
1945.aastal asus Erna assistendina tööle ülikooli suusatamise ja kergejõustiku kateedrisse. Erna Abel lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ( TRÜ ) 1946.aastal ja määrati seejärel vanemõpetajaks samasse kateedrisse, kus ta juba varem töötas. Tema tööülesanneteks said TRÜ koondvõistkondade ettevalmistamine slaalomis ja murdmaasuusatamises, samuti töö erialaüliõpilaste ja fakultatiivrühmadega.
Mitmekülgset ettevalmistust omav, tehniliselt osav ning sitke võistlejana oli suusaõpetaja Erna Abel võrratuks eeskujuks oma õpilastele . Olgu selleks siis slalliõpe Tartus Kassitoomel või Väikese- Munamäe nõudlikul rajal... Muide , sõjajärgset varustusenappust aitasid leevendada sakslastest Eestisse maha jäänud vagunitäied slaalomsuuski ja Venemaalt Sverdlovskist sai odavalt osta ameeriklastelt sinna vagunitäite kaupa saadetud saapaid. Midagi jõudis ka Abelite käsutusse
Aino Nurme-Paal – Abelite õpilane – ütleb oma mälestustes:“ Siiani on mul meeles Abelite treeningrühma vaimsus ja rõõmus meeleolu. Abelid lugesid palju ja arutasid oma õpilastega treeningprobleeme,aga ka elulisi küsimusi. Olen neilt saadud oskusi kasutanud oma treeningtöös.“
Erna ja Herbert Abel suutsid oma isikliku eeskujuga kujundada treeningrühmades niisuguse vaimse õhkkonna, mis andis noortele sisukat elu täis rõõmu saavutustest võistlustel ning vaimset naudingut sõprusringis ja puhkehetkedel.
Arstiteaduskonna üliõpilasena jäid nende ridade autorile (professor Teesalule) meelde Erna Abeli ettekanded nendel teaduskonverentsidel, kus esinesid kehakultuuriteaduskonna õppejõud. Erna Abeli ettekanded olid alati sisukad – ta analüüsis oma õpilaste saavutusi võistlustel, aga ka nende tagapõhja, s.t. missugusest keskkonnast nad tulid Abelite treeningrühma ja missugune oli nende elustiil väljaspool treeningrühma.
Kui me ülikoolis taastasime eestiaegse Akadeemiliste Naiste Ühingu 1990.aastal, siis palusime, et Erna oleks meie hulgas. Ta oli meie ühingu auliige. Käisime koos soome keelt õppimas. Ernal olid alati kõige paremini ettevalmistused tehtud, nagu ikka...
-----------------------------------------------------------------------------------
Erna ja Herbert Abel suutsid oma isikliku eeskujuga kujundada treeningrühmades niisuguse vaimse õhkkonna, mis andis noortele sisukat elu täis rõõmu saavutustest võistlustel ning vaimset naudingut sõprusringis ja puhkehetkedel.
Arstiteaduskonna üliõpilasena jäid nende ridade autorile (professor Teesalule) meelde Erna Abeli ettekanded nendel teaduskonverentsidel, kus esinesid kehakultuuriteaduskonna õppejõud. Erna Abeli ettekanded olid alati sisukad – ta analüüsis oma õpilaste saavutusi võistlustel, aga ka nende tagapõhja, s.t. missugusest keskkonnast nad tulid Abelite treeningrühma ja missugune oli nende elustiil väljaspool treeningrühma.
Kui me ülikoolis taastasime eestiaegse Akadeemiliste Naiste Ühingu 1990.aastal, siis palusime, et Erna oleks meie hulgas. Ta oli meie ühingu auliige. Käisime koos soome keelt õppimas. Ernal olid alati kõige paremini ettevalmistused tehtud, nagu ikka...
-----------------------------------------------------------------------------------
Üks ühine ja meeldiv kulgemislugu
Küllap sellise üldistava pealkirja võiks panna küll ühele suusaeriala tudengite grupi käekäigule, kes 1964. aasta augustis läks üliõpilaseks saamise tihedasse sisseastumise sõelumisse ja osutuski 1. septembriks jõudnud väljavalituteks - 25 -ks Tartu Riikliku Ülikooli verivärskeks kehakultuuritudengiks...
Kes olid siis need 7 noort suusaeriala tudengit
(NB! neidude perekonnanimed on kõik pärit toonasest üliõpilaste nimekirjast)
Tartlanna ja Abelite koolkonnast tulnud Ene Märtin
Iisaku kandist pärit mitmekülgne Jüri Saksladu
Viljandis teatud-tuntud mitmekülgne spordineiu Raja Ploom
Pukast tulnud sitke ja taibukas Helmi Habonen
Otepäält pärit kirglik laskesuusa fänn Rein Raid
Järvakandist tulnud ja Tartus orienteerumise leidnud Rudof Mürk
Ning selle kirjatöö tegija, Valgast sportimispisiku saanud KZ
Ja selle seitsme, Eesti eri kantidest tulnud õpi- ja sportimishimulise noorega tegelemiseks sai täisõiguslikud volitused erialast "küpsetamist" alustada juba äärmiselt kogenud õppejõud - Erna Abel. Suusaõpetajana oma parimas eas, tuntud ja teatud spordistaar kogu Eestis ja laiemalt kogu NL ulatuseski. Me olime talle järjekordne uus ja väljakutseid ootav sats !
Peagi sai selgeks seegi, et paljud meie erialased tegemised hakkasid olema seotud ka tema abikaasa - tuntud suusatreeneri ja karismaatilise ning sirge ütlemisega Herbert Abeliga. Nagu paljud naljatamisi sõnasid - saime hea õpetaja, tõelise akadeemilise "ema" Erna, aga lisaks segunes meie suusategemistesse üha enam ja enam Herbi, keda tuntigi enamasti just selle hüüdnime järgi...
Kui siis aga kogu meie suusaalane paremaks saamine aiva uusi ja uusi tuure juurde lisas, siis ehkki vormiliselt saime ettevõetavatest plaanidest teada ikka õpetaja Erna kaudu, siis oli selge , et mõnigi meie "sõjaplaan " oli küpsenud suures jaos Abelite Oa tänava kodus...
Igavust ja mingit uimerdamist polnud kuidagi tunda ja pikapeale "mässiski" meie seitsmene suusatajate punt üha enam suusalembese Tartu ja areneva Kääriku suusaellu sisse...
Õpetaja Erna võttis aga meie erialase kujundamise väga kapitaalselt ette, sest talle tundus, et neist noortest võib ehk asjagi saada.
Edasi ehk mõnedest üldistavatest seikadest, mis lasksid meil sellest huvitavas (suusa)spordi maailmas üha enam selgust ja ka ennast leida, nagu see kogu meie toonase kursusega toimuma hakkas. Olgu siinkohal märgitud, et kursavanemaks sai meil kogenuim mees Raivo Ruukel, kes kergejõustiklasena kasvas tunnustatud treeneriks , aga oma sporditöö lõpuosa pühendas täielikult Otepää suusakooli arendamisele. Nii et Otepää TSIK-ikad, meenutage oma sellaseid tegemisi ja kunagist väärikat koolijuhti!
Nüüd aga mõningatest õpetaja Ernaga seotud mõttest
Õpetaja Erna kui üks toonase KKT (kehaltuuri teaduskonna) säravamaid didaktikuid
Kogu toonast kehakultuuriõpetust iseloomustas tugevate didaktikute, hea praktilise kogemusega õpetajate seltskond. Alates dekaanist Fred Kudust ja jätkates Hans Torimi, Valter Kalami , Erich Mõtliku, Uno Sahva ja paljude paljude teistega. Suusakateedri erialast pädevust vedas muidugi Eesti suusatamise Grand Old Man Feliks Parre, kõiksuguse erialase terminoloogilise korrektsuse ja ühtse väljendusoskuse joont suunas nii sõna kui oma õppematerjalide jooniste kaudu õpetaja Peeter Paris.
Kes olid siis need 7 noort suusaeriala tudengit
(NB! neidude perekonnanimed on kõik pärit toonasest üliõpilaste nimekirjast)
Tartlanna ja Abelite koolkonnast tulnud Ene Märtin
Iisaku kandist pärit mitmekülgne Jüri Saksladu
Viljandis teatud-tuntud mitmekülgne spordineiu Raja Ploom
Pukast tulnud sitke ja taibukas Helmi Habonen
Otepäält pärit kirglik laskesuusa fänn Rein Raid
Järvakandist tulnud ja Tartus orienteerumise leidnud Rudof Mürk
Ning selle kirjatöö tegija, Valgast sportimispisiku saanud KZ
Ja selle seitsme, Eesti eri kantidest tulnud õpi- ja sportimishimulise noorega tegelemiseks sai täisõiguslikud volitused erialast "küpsetamist" alustada juba äärmiselt kogenud õppejõud - Erna Abel. Suusaõpetajana oma parimas eas, tuntud ja teatud spordistaar kogu Eestis ja laiemalt kogu NL ulatuseski. Me olime talle järjekordne uus ja väljakutseid ootav sats !
Peagi sai selgeks seegi, et paljud meie erialased tegemised hakkasid olema seotud ka tema abikaasa - tuntud suusatreeneri ja karismaatilise ning sirge ütlemisega Herbert Abeliga. Nagu paljud naljatamisi sõnasid - saime hea õpetaja, tõelise akadeemilise "ema" Erna, aga lisaks segunes meie suusategemistesse üha enam ja enam Herbi, keda tuntigi enamasti just selle hüüdnime järgi...
Kui siis aga kogu meie suusaalane paremaks saamine aiva uusi ja uusi tuure juurde lisas, siis ehkki vormiliselt saime ettevõetavatest plaanidest teada ikka õpetaja Erna kaudu, siis oli selge , et mõnigi meie "sõjaplaan " oli küpsenud suures jaos Abelite Oa tänava kodus...
Igavust ja mingit uimerdamist polnud kuidagi tunda ja pikapeale "mässiski" meie seitsmene suusatajate punt üha enam suusalembese Tartu ja areneva Kääriku suusaellu sisse...
Õpetaja Erna võttis aga meie erialase kujundamise väga kapitaalselt ette, sest talle tundus, et neist noortest võib ehk asjagi saada.
Edasi ehk mõnedest üldistavatest seikadest, mis lasksid meil sellest huvitavas (suusa)spordi maailmas üha enam selgust ja ka ennast leida, nagu see kogu meie toonase kursusega toimuma hakkas. Olgu siinkohal märgitud, et kursavanemaks sai meil kogenuim mees Raivo Ruukel, kes kergejõustiklasena kasvas tunnustatud treeneriks , aga oma sporditöö lõpuosa pühendas täielikult Otepää suusakooli arendamisele. Nii et Otepää TSIK-ikad, meenutage oma sellaseid tegemisi ja kunagist väärikat koolijuhti!
Nüüd aga mõningatest õpetaja Ernaga seotud mõttest
Õpetaja Erna kui üks toonase KKT (kehaltuuri teaduskonna) säravamaid didaktikuid
Kogu toonast kehakultuuriõpetust iseloomustas tugevate didaktikute, hea praktilise kogemusega õpetajate seltskond. Alates dekaanist Fred Kudust ja jätkates Hans Torimi, Valter Kalami , Erich Mõtliku, Uno Sahva ja paljude paljude teistega. Suusakateedri erialast pädevust vedas muidugi Eesti suusatamise Grand Old Man Feliks Parre, kõiksuguse erialase terminoloogilise korrektsuse ja ühtse väljendusoskuse joont suunas nii sõna kui oma õppematerjalide jooniste kaudu õpetaja Peeter Paris.
Suusaõpetaja Peeter Parise suusatund oli perfekselt klassikaline, selle esimesest hetkest alates... Foto: Arne Kivistik
Suusatehnika poolelt tegi just sel ajal suurima läbimurde klassikalise suusatehnika uurimisel Hans Gross ja seda just1968. aasta Grenoble OM-il kogutud ulatusliku materjali alusel. Suusavõistluste korralduse ja õppelaagrite osa andis meile oma kogemustest parima Kääriku legendiks muutunud Heino Tidriksaar. Kääriku ümbruse radade kujundamisse pani oma oskuse ja kahjuks ka tervise Osvald Allikas, kuid siit saime tolku radade valikust, hooldusest ja paljust muust, mis siis oli peamiselt ikka üks hand made ning raske töö.
Vaieldamatult muutis just neil aastatel noorema generatsiooni esindaja Arne Kivistik Tartu ülikooli Eesti ja kogu NL orinteerumisspordi sõlmpunktiks ning tema eestvedamisel tegin isegi innukamal aastal kaasa kuskil 30 orienteerumisvõistlusel. Tänud, õpetaja ning kolleeg, ilma Sinuta oleks paljud Eestimaa maastikud nägemata ja kogemata jäänud. Oma kateedri tasandil aitas suusatajate töövõime ja funktsionaalse poole pealt erinevaid teemasid uuringuteks ja kursatöödeks kokku viia Helga Sildmäe, olles seejuures ka hea ning empaatiline "akadeemiline ema" paljudele juhendatud kursustele...
Õpetaja Erna roll oli lisaks enda poolt pakutavale siis ka kõiki kolleege ja nende oskusi kasutades nad meiega tegelema panna. Nii keeras Kivistik meid kõiki n.ö. orienteerumisusku ja ka Parise täpsus või Grossi entusiastlik suusatehnika lahkamine juurdusid üha enam meie teadmistesse ja arusaamadesse...
Vaieldamatult muutis just neil aastatel noorema generatsiooni esindaja Arne Kivistik Tartu ülikooli Eesti ja kogu NL orinteerumisspordi sõlmpunktiks ning tema eestvedamisel tegin isegi innukamal aastal kaasa kuskil 30 orienteerumisvõistlusel. Tänud, õpetaja ning kolleeg, ilma Sinuta oleks paljud Eestimaa maastikud nägemata ja kogemata jäänud. Oma kateedri tasandil aitas suusatajate töövõime ja funktsionaalse poole pealt erinevaid teemasid uuringuteks ja kursatöödeks kokku viia Helga Sildmäe, olles seejuures ka hea ning empaatiline "akadeemiline ema" paljudele juhendatud kursustele...
Õpetaja Erna roll oli lisaks enda poolt pakutavale siis ka kõiki kolleege ja nende oskusi kasutades nad meiega tegelema panna. Nii keeras Kivistik meid kõiki n.ö. orienteerumisusku ja ka Parise täpsus või Grossi entusiastlik suusatehnika lahkamine juurdusid üha enam meie teadmistesse ja arusaamadesse...
Ehe näide , mis meid ühendas. Pildil keskel õpetaja Erna ja tema paremal käel üliõpilane Helmi Habonen ja vasakul Ene Märtin. Peagi tormatakse orienteerumisrajale.. kus seisused kaovad .Foto: Arne Kivistik
Erna enda n.ö. viimase pisisasjani minekust siinkohal vaid üks näide. Kui arutasime tunnis erinevaid suusatamisviise, siis hakkasin seletama ja tõin välja - kõige tavalisema - vahelduvatõukelise kahesammulise sõiduviisi, aga kasutasin terminoloogias mõistet vahelduvtõukeline... Ei, ei - sekkus kohe õpetaja Erna, seletades meile , et terminoogiakomisjon on võtnud kasutusele ikkagi mõiste vahelduvatõukeline .... Ega ma selle ühe ärajäänud "a" pärast kehvemat hinnet saanud, aga see näitas veelkord kuivõrd täpne ja ühtne pidi erialane keel olema. Ning sellist joont hoidis kogu see toonaste õpetajate seltskond, kes vahepeal jälle kokku sai ja oma seminaril arutas, et ega äkki see spordiõpetuse erialane keel jälle "lonkama"pole hakanud...
Mäesõidu oskus - õpetaja Erna lemmikteema
Juba esimestest tundidest saime aru, et mäesõidu oskuste õppimisest pole meil pääsu. See ja eriti veel mäesuuskade valitsemine oli minulgi ümmargune null !
Mis aga kõige uskumatum, selle algõpetus tuli meil Tartus Toomemäel selgeks teha, et siis hiljem Kääriku ja Otepää oludes edasi arendada. Käis see algul ikka musta maaga ja ilma suuskadeta, et oma oletatavaid liikumisi ilma libisemise ja suusa kantimiseta selgeks saada. Tuli täpselt aru saada , kuidas keharaskus liigub, mil hetkel kere pöörata, et niimoodi siis hiljem ka slaalomiväravate vahelt parimal moel läbi saada...
Kui võrrelda seda tänapäevase agressiivse sõidutehnikaga, mida üha paremini ka meie endi mees Tormis Laine näitab, siis on see kunagisega võrreldes nagu öö ja päev. Kuid samas pole kuhugile kadunud igat sorti juurdeviivad harjutused, mida õpetaja Ernagi meile ridamisi õpetas ja mis peavad aitama samm- sammult areneda...ning on didaktika tõeliseks "selgrooks"...
Meenub , kuidas Erna andis meile lausa koduülesande, et kui me nüüd kodu poole asutame, siis võiks igast vastujuhtuvast postist sedasi mööda hiilida, et me esmalt raskuse pöördevälisele jalale kannaks, siis aga pöördesisest õlga pöörates võimalikult posti lähedalt mööda liiguksime. Järgmise posti juures võiks sellest teiselt poolt mööduda...
Kui siis hiljem sai Kassitoomel ka slaalomiraja väravapostid paika pandud, sai nende vahelt liikudes mingi pikamisi ka ettekujutuse, kuidas talvel suuskadel sealt läbi saaks tormata...
Lumele siirdudes pidi esmalt aga ülikooli poolt antud varustuse alla saama. See tähendas, et toonastes oludes tuli slaalomsaapa ninaosa esmalt klambrisse suruda ja siis saapa kand pikarihma sidemega kinni tõmmata. Selle pikarihma sideme abil, ehk siis kuskil pea et poolteist meetrit pikka ja ca 2 cm laia nahkset rihma kasutades pidi saapa korralikul kinnitamisel kanna taha kaks rihmade ristumist tekkima... Kuid vahel mässati saapa kinnitusega nii mis hirmus, aga nii nagu tuli esimene pööre, läks suusk alt ja pidi uuele sidumiskatsele siirduma...
Ernal endal olid siis juba paremad n.ö. vaier- ehk trosskinnitusega sidemed ja suuskadest kasutas ta kuulsa prantsuse suusataja ja varustuse arendaja Emile Alles poolt loodud suuski, mida nende välimuse järgi kutsuti "mustadeks klaveriteks" . Nagu ikka jäi nende Abelite kätte jõudmise lugu järele uurimata, aga nendega olnud tõesti imeline sõita, nagu kinnitab veel nüüdki pikaaegne suusaõpetaja Agnes Levandi.
Mis aga kõige uskumatum, selle algõpetus tuli meil Tartus Toomemäel selgeks teha, et siis hiljem Kääriku ja Otepää oludes edasi arendada. Käis see algul ikka musta maaga ja ilma suuskadeta, et oma oletatavaid liikumisi ilma libisemise ja suusa kantimiseta selgeks saada. Tuli täpselt aru saada , kuidas keharaskus liigub, mil hetkel kere pöörata, et niimoodi siis hiljem ka slaalomiväravate vahelt parimal moel läbi saada...
Kui võrrelda seda tänapäevase agressiivse sõidutehnikaga, mida üha paremini ka meie endi mees Tormis Laine näitab, siis on see kunagisega võrreldes nagu öö ja päev. Kuid samas pole kuhugile kadunud igat sorti juurdeviivad harjutused, mida õpetaja Ernagi meile ridamisi õpetas ja mis peavad aitama samm- sammult areneda...ning on didaktika tõeliseks "selgrooks"...
Meenub , kuidas Erna andis meile lausa koduülesande, et kui me nüüd kodu poole asutame, siis võiks igast vastujuhtuvast postist sedasi mööda hiilida, et me esmalt raskuse pöördevälisele jalale kannaks, siis aga pöördesisest õlga pöörates võimalikult posti lähedalt mööda liiguksime. Järgmise posti juures võiks sellest teiselt poolt mööduda...
Kui siis hiljem sai Kassitoomel ka slaalomiraja väravapostid paika pandud, sai nende vahelt liikudes mingi pikamisi ka ettekujutuse, kuidas talvel suuskadel sealt läbi saaks tormata...
Lumele siirdudes pidi esmalt aga ülikooli poolt antud varustuse alla saama. See tähendas, et toonastes oludes tuli slaalomsaapa ninaosa esmalt klambrisse suruda ja siis saapa kand pikarihma sidemega kinni tõmmata. Selle pikarihma sideme abil, ehk siis kuskil pea et poolteist meetrit pikka ja ca 2 cm laia nahkset rihma kasutades pidi saapa korralikul kinnitamisel kanna taha kaks rihmade ristumist tekkima... Kuid vahel mässati saapa kinnitusega nii mis hirmus, aga nii nagu tuli esimene pööre, läks suusk alt ja pidi uuele sidumiskatsele siirduma...
Ernal endal olid siis juba paremad n.ö. vaier- ehk trosskinnitusega sidemed ja suuskadest kasutas ta kuulsa prantsuse suusataja ja varustuse arendaja Emile Alles poolt loodud suuski, mida nende välimuse järgi kutsuti "mustadeks klaveriteks" . Nagu ikka jäi nende Abelite kätte jõudmise lugu järele uurimata, aga nendega olnud tõesti imeline sõita, nagu kinnitab veel nüüdki pikaaegne suusaõpetaja Agnes Levandi.
Prantsuse mäesuusatamise suurmees Emile ALLAIS oleks kindlasti olnud meelitatud, kui teadnuks vaid , et kuskil seal raudse eesriide taga sõidab tema loodud suuskadel Eesti parim - ERNA ABEL
Ise sain need suusad korraks alla kunagi Kääriku slaalommäel kõrgkoolide võistlustel , kus Erna mulle võistlemiseks oma imesuuski sõita andis.
Kaks rahulikku laskumist nende "klaveritega" läksid kenasti ja kui TPI tuntud slalliässad üksteise järel katkestama hakkasid, olid 4. koht ja ülikooli suusavõistkonnale vajalikud punktid käes...
Kuid algus kõigele sellele sai siiski pandud Tartus, Kassitoomel ja ehk ka sellest postidest mööda hiilimise kodutööst... Muide Toomemäe parimaks õppekohaks pidasime aga n.ö. professoritõusu, mis algas vana keemiahoone kõrvalt ja läks sujuvalt ja parajalt laugelt Toome raamatukoguni välja. See oli imelise lauge nõlvaga koht, mille suurimaks ohuks oli aga nõlva lõpus olev tänavapiire ja pea alati tuli seda paika jagada ka seal kelgutavate lastega... Vahel sõitis sealt kogemata mööda ka miilits ning siis oli mingiks ajaks kõikidel liuglemistel lõpp...Ning tuli telefonikõne nii Abelitele kui suusakateedrisse, et kaua see jama seal veel kestab... Tundub, et mäesuusa õpe on seal juba ammu vaid kunagiseks mälestuseks saanud...
Kaks rahulikku laskumist nende "klaveritega" läksid kenasti ja kui TPI tuntud slalliässad üksteise järel katkestama hakkasid, olid 4. koht ja ülikooli suusavõistkonnale vajalikud punktid käes...
Kuid algus kõigele sellele sai siiski pandud Tartus, Kassitoomel ja ehk ka sellest postidest mööda hiilimise kodutööst... Muide Toomemäe parimaks õppekohaks pidasime aga n.ö. professoritõusu, mis algas vana keemiahoone kõrvalt ja läks sujuvalt ja parajalt laugelt Toome raamatukoguni välja. See oli imelise lauge nõlvaga koht, mille suurimaks ohuks oli aga nõlva lõpus olev tänavapiire ja pea alati tuli seda paika jagada ka seal kelgutavate lastega... Vahel sõitis sealt kogemata mööda ka miilits ning siis oli mingiks ajaks kõikidel liuglemistel lõpp...Ning tuli telefonikõne nii Abelitele kui suusakateedrisse, et kaua see jama seal veel kestab... Tundub, et mäesuusa õpe on seal juba ammu vaid kunagiseks mälestuseks saanud...
Aitähh, Õpetaja Erna ! Tänu Teie antud oskustele kannatab ka nüüd, kuskil pool sajandit hiljem tudengite ette minna ja murdmaa tundide kõrval nii mõnigi slallipööre, pidurdus või ka oskuslik kukkumine ära õpetada...
Rekreatsioonikorralduse tudengite mäesuusatund Soomes Taivalkoskil sujub kenasti...
Otsiva vaimuga võrratul Vooremäel
Heitlikud talved nõuavad Vooremäelgi seda, et suusarahvas siin oma sõidud tehtud saaks
Kuupäevaliselt on enam kui 60 aasta taguseid tegemisi raske paika panna, aga ühel 1964.aasta kenal sügispäeval teatas õpetaja Erna , et homseks oleme planeerinud eriala tunnina ühe huvitava ettevõtmise. Kahjuks ei saa kõik kaasa tulla, aga Herbi Pobisse (uskumatu mahutavusega auto "Pobeda ") peaks kuskil neljale kohta jaguma ja stardime Oa tänavalt...
Uudishimu oli suur , aga kuskil tunni aja pärast olime meile üsna tundmatus kohas. Selgus , et selleks oli Tartust lõunasse jääva Roiu asula lähedal laiutav Vooremägi. Imeline männimets, pehmete samblaste radade ja äärmiselt mitmekülgse reljeefiga. Tartu tuntud suusatajad Arvo Kütt ja Enn Ole olid sellest kandist Abelitele juba varem rääkinud ja nüüd selgus ka meie sinna sõidu eesmärk. Erna - Herbigi olid seal juba varem väikese luure teinud, kuid nüüd läks lahti tõeline looming. Valisime ühiselt välja 4 erineva profiiliga ringikujulist rajavarianti , mis kõrgustiku keskele ühte kõrgeimasse kohta kokku jooksid. Nii sai seal valida nüüd erineva raskuastmega variante ja mis kõige tähtsam - siinne samblane, pehme ning liivase põhjaga pinnas oli just selleks , mida me keppidega imitatsioonitreeninguks vajasime...
Välja valitud rajad läksid kohe käiku ja algas tõeline Vooremäe buum. Polnud ime , kui seal õpetaja Ernaga veel ka mõned eriala tunnid tegime, aga agaramad harjutajad käisid eriti sügisestel aegadel sealsetel radade lausa 3-4 korda nädalas. Pikemaks treeninguks oli vahel kasutusel isegi selline variant, kus sõideti ülikooli või spordikooli bussiga sinna, tehti paaritunnine treening ning siis võeti Tartusse jõudmiseks veel jooksuots ette...
Eks sealt algas ka Abelite koolkonna saavutuste uus tõusulaine, eesotsas Rutt Rehemaaga...
Miks ma siinkohal Vooremäest rääkida tahtsin. Aga just sellepärast, et pärast mitmeid uusi arendusi toimib Vooremäe tänapäevalgi täie innuga. Kohaliku Sillaotsa kooli entusiastliku õpetaja Laura Väljaotsa sõnul on nad nii rahul, et nende kool sellist imelist paika kasutada saab, aga keda kõiki seal küll treenimas ei nägevat. Tavaharrastajatest kuni laskesuusa tipu Tuuli Tomingani välja...
Nii et meie ühine erialatund koos õpetaja Ernaga algatas midagi head ja jätkuvalt vajalikku...
------------------------------------------------------------------------------
Uudishimu oli suur , aga kuskil tunni aja pärast olime meile üsna tundmatus kohas. Selgus , et selleks oli Tartust lõunasse jääva Roiu asula lähedal laiutav Vooremägi. Imeline männimets, pehmete samblaste radade ja äärmiselt mitmekülgse reljeefiga. Tartu tuntud suusatajad Arvo Kütt ja Enn Ole olid sellest kandist Abelitele juba varem rääkinud ja nüüd selgus ka meie sinna sõidu eesmärk. Erna - Herbigi olid seal juba varem väikese luure teinud, kuid nüüd läks lahti tõeline looming. Valisime ühiselt välja 4 erineva profiiliga ringikujulist rajavarianti , mis kõrgustiku keskele ühte kõrgeimasse kohta kokku jooksid. Nii sai seal valida nüüd erineva raskuastmega variante ja mis kõige tähtsam - siinne samblane, pehme ning liivase põhjaga pinnas oli just selleks , mida me keppidega imitatsioonitreeninguks vajasime...
Välja valitud rajad läksid kohe käiku ja algas tõeline Vooremäe buum. Polnud ime , kui seal õpetaja Ernaga veel ka mõned eriala tunnid tegime, aga agaramad harjutajad käisid eriti sügisestel aegadel sealsetel radade lausa 3-4 korda nädalas. Pikemaks treeninguks oli vahel kasutusel isegi selline variant, kus sõideti ülikooli või spordikooli bussiga sinna, tehti paaritunnine treening ning siis võeti Tartusse jõudmiseks veel jooksuots ette...
Eks sealt algas ka Abelite koolkonna saavutuste uus tõusulaine, eesotsas Rutt Rehemaaga...
Miks ma siinkohal Vooremäest rääkida tahtsin. Aga just sellepärast, et pärast mitmeid uusi arendusi toimib Vooremäe tänapäevalgi täie innuga. Kohaliku Sillaotsa kooli entusiastliku õpetaja Laura Väljaotsa sõnul on nad nii rahul, et nende kool sellist imelist paika kasutada saab, aga keda kõiki seal küll treenimas ei nägevat. Tavaharrastajatest kuni laskesuusa tipu Tuuli Tomingani välja...
Nii et meie ühine erialatund koos õpetaja Ernaga algatas midagi head ja jätkuvalt vajalikku...
------------------------------------------------------------------------------
Kokkuvõtteks
Raske on sellistes meenutuste reas punkti panna, aga siiski...
Meil seitsmel noorel tudengil oli tõeline õnn kohtuda õpetaja Ernaga
Saada haridust ja haritust
Veendudes, et see Tartusse tulek oli olnud õige valik ja samas jätkasime peale õpinguid kõik hiljem oma erialal - erinevais paigus ja erinevaid ameteid pidades.
--------------------------------------
Kirjutan siinkohal pisut ka meie sportimisest, mida iseloomustas - KÕIGES KAASALÖÖMINE ja neid võimalusi leidus Tartus sel ajal rohkesti ning puudus alles hiljem tekkinud tendents - spetsialeerumine vaid mingile kindlale alale...
Muide, ega igal kursusel ei leidu kaht Tartu maratoni võitnut, aga kursusekaaslased Ene Märtin ja Rudolf Mürk jõudsidki tudengitena sellesse auväärsesse nimistusse...
Ene sai meistersportlaseks nii suusatamises kui orienteerumises, võisteldes Eesti koondises 27 korral ja võites Tartu maratoni 1968. aastal.
Rudolf (või Ruudi , nagu me teda kutsusime) võitis orienteerumises 13 Eesti MV medalit, neist 5 kuldset, sai 1970. aastal meistersportlaseks ja esindas Eesti koondist 20 korral. Siis aga üllatas kõiki 1967. aastal veel ka Tartu maratoni võitmisega
Ka kursusekaaslane Helmi suutis Eesti meistritiitliteni jõuda, seda küll 10 aastat hiljem, peale ülikooli, 1978. aastal, edestades kahel pikemal distantsil (10 ja 20 km) veenvalt selle aja üht liidrit Rutt Šmiguni...
Ka laskesuusatamises sai kaasa löödud ning kursusekaaslane Rein võitis 1969. ja 1970. aastal Eesti meistritiitlid "Jõu" teatemeeskonnas.
Ise sattusin aga 1966.aastal Võru suusatreeneri Laur Lukini kahtlustuse alla kui võitsime koos Vladimir Šokmani ja Arno Raidiga noortemeistri tiitli teatesõidus. Lukinile oli arusaamatu , kuidas saab II kursuse tudeng 17-18. aastaste ehk A-klassi stardis olla. Laur lasigi isikuandmeid kontrollida ja ilmnes, et kunagi kuuesena Lepa algkooli minnes olin hiljem - ülikooli tulles just 17 saanud ning 19. sünnipäev lõi ette alles peale 1966. aaasta suusatalve - juunis...
Kursusekaaslane Raja oli Viljandis saanud väga mitmekülgse ettevalmistuse, nii et oli osav pallimängudes, kuid paelus peagi ka sõudetreeneri Jüri Kuruli tähelepanu, kes nägi temas üht liiget nende akadeemilise sõudeseltskonnas... Kuid sinna jäi Rajal minemata...
Rääkides ka meie viimasest suusaeriala tudengist Jürist, siis tedagi iseloomustas ülim mitmekülgsus, seda odaviskest kuni maaadluseni välja. Viimast oskust demonstreeris Jüri kord ka meie maadlustunnis, kus ta korrakas lausa maadlusõpetajala August Tähnasele "tuule alla tegi"... Aga oma lemmikalaks kujunes Jürile peagi slaalom ning tema riskeeriv sõidustiil seisab siiani silme ees. Jüril oli aga hea koordinatsioon, tugevad jalad ja see tegi temast peagi hulljulge ning osava kihutaja...
------------------------------------------------------------------
Isiklikult kogesin õpingute järel midagi erilist aga 56 aastat tagasi, kui sain armeeteenistuses olles kirja õpetaja Ernalt, tollaselt suusakateedri juhatajalt. Sain aru, et see oli päris ametlik pakkumine , aga kõlas uskumatuma
TULLA PÄRAST ARMEETEENISTUST TÖÖLE TARTU ÜLIKOOLI (!)
16. detsembril, aastal 1969 olingi nüüd taas oma endiste õpetajate keskel ... uues rollis ja määratu usaldusliimidiga
Tänud usaldamast - ja teen seda mitte ainult enda, vaid kõigi meie seitsme kursusekaaslase nimel, kellele jagus ÕPETAJA ERNAL piiritut emalikku hoolt ja armastust.
Austusega
Kaarel - suusaõpetaja aastast 1964
19.detsembril 2025
Meil seitsmel noorel tudengil oli tõeline õnn kohtuda õpetaja Ernaga
Saada haridust ja haritust
Veendudes, et see Tartusse tulek oli olnud õige valik ja samas jätkasime peale õpinguid kõik hiljem oma erialal - erinevais paigus ja erinevaid ameteid pidades.
--------------------------------------
Kirjutan siinkohal pisut ka meie sportimisest, mida iseloomustas - KÕIGES KAASALÖÖMINE ja neid võimalusi leidus Tartus sel ajal rohkesti ning puudus alles hiljem tekkinud tendents - spetsialeerumine vaid mingile kindlale alale...
Muide, ega igal kursusel ei leidu kaht Tartu maratoni võitnut, aga kursusekaaslased Ene Märtin ja Rudolf Mürk jõudsidki tudengitena sellesse auväärsesse nimistusse...
Ene sai meistersportlaseks nii suusatamises kui orienteerumises, võisteldes Eesti koondises 27 korral ja võites Tartu maratoni 1968. aastal.
Rudolf (või Ruudi , nagu me teda kutsusime) võitis orienteerumises 13 Eesti MV medalit, neist 5 kuldset, sai 1970. aastal meistersportlaseks ja esindas Eesti koondist 20 korral. Siis aga üllatas kõiki 1967. aastal veel ka Tartu maratoni võitmisega
Ka kursusekaaslane Helmi suutis Eesti meistritiitliteni jõuda, seda küll 10 aastat hiljem, peale ülikooli, 1978. aastal, edestades kahel pikemal distantsil (10 ja 20 km) veenvalt selle aja üht liidrit Rutt Šmiguni...
Ka laskesuusatamises sai kaasa löödud ning kursusekaaslane Rein võitis 1969. ja 1970. aastal Eesti meistritiitlid "Jõu" teatemeeskonnas.
Ise sattusin aga 1966.aastal Võru suusatreeneri Laur Lukini kahtlustuse alla kui võitsime koos Vladimir Šokmani ja Arno Raidiga noortemeistri tiitli teatesõidus. Lukinile oli arusaamatu , kuidas saab II kursuse tudeng 17-18. aastaste ehk A-klassi stardis olla. Laur lasigi isikuandmeid kontrollida ja ilmnes, et kunagi kuuesena Lepa algkooli minnes olin hiljem - ülikooli tulles just 17 saanud ning 19. sünnipäev lõi ette alles peale 1966. aaasta suusatalve - juunis...
Kursusekaaslane Raja oli Viljandis saanud väga mitmekülgse ettevalmistuse, nii et oli osav pallimängudes, kuid paelus peagi ka sõudetreeneri Jüri Kuruli tähelepanu, kes nägi temas üht liiget nende akadeemilise sõudeseltskonnas... Kuid sinna jäi Rajal minemata...
Rääkides ka meie viimasest suusaeriala tudengist Jürist, siis tedagi iseloomustas ülim mitmekülgsus, seda odaviskest kuni maaadluseni välja. Viimast oskust demonstreeris Jüri kord ka meie maadlustunnis, kus ta korrakas lausa maadlusõpetajala August Tähnasele "tuule alla tegi"... Aga oma lemmikalaks kujunes Jürile peagi slaalom ning tema riskeeriv sõidustiil seisab siiani silme ees. Jüril oli aga hea koordinatsioon, tugevad jalad ja see tegi temast peagi hulljulge ning osava kihutaja...
------------------------------------------------------------------
Isiklikult kogesin õpingute järel midagi erilist aga 56 aastat tagasi, kui sain armeeteenistuses olles kirja õpetaja Ernalt, tollaselt suusakateedri juhatajalt. Sain aru, et see oli päris ametlik pakkumine , aga kõlas uskumatuma
TULLA PÄRAST ARMEETEENISTUST TÖÖLE TARTU ÜLIKOOLI (!)
16. detsembril, aastal 1969 olingi nüüd taas oma endiste õpetajate keskel ... uues rollis ja määratu usaldusliimidiga
Tänud usaldamast - ja teen seda mitte ainult enda, vaid kõigi meie seitsme kursusekaaslase nimel, kellele jagus ÕPETAJA ERNAL piiritut emalikku hoolt ja armastust.
Austusega
Kaarel - suusaõpetaja aastast 1964
19.detsembril 2025
