Suusahunt Aadu Pekk: Tahan 80.aastaringil veel Tartu maratoni ette võtta
Mitmel aastal juhtus nii, et kui Voka kandi mees , lausa suusahundiks peetav Aadu Pekk Tartu maratonil stardikoridoris paiga sisse võttis, siis polnud kahtlust, et kaamerad koheselt temale suundusid. Isegi kõik need pilditegijad, kes mehe taustast tuhkagi ei teadnud, olid kindlad, et see ülesvõetu on igati vaatamist väärt ja passib kas või juba selle ainulaadse sõiduriietuse pärast kindlasti maratonipiltide suurepärasesse ritta.
Sportfoto piltniku Janne Salumäe 2006.aastal tehtu näeb välja selline ja ütleb selgelt - mis mehega siis tegu ! Olete ju nõus - tõelise suusahundi väljanägemise ja sellesse maratonimiljöösse äärmiselt hästi sobiva kujuga.
Sportfoto piltniku Janne Salumäe 2006.aastal tehtu näeb välja selline ja ütleb selgelt - mis mehega siis tegu ! Olete ju nõus - tõelise suusahundi väljanägemise ja sellesse maratonimiljöösse äärmiselt hästi sobiva kujuga.
Arvepidamiste järgi sõidab Aadu sellel pildil oma 19. Tartu maratoni ja aasta hiljem sai niisiis - ka 20 korda täis ...
Kui nüüd, uue talve suusasõitude eel uurisin, et kas ta paneks oma muljetest mõne rea teele, oli ta meeleldi nõus, aga reetis lõpetuseks ühe oma üsna ambitsioonika plaani - võtta 15. veebruaril 2015 veel üks - ikka see sõitude sõit - Tartu maraton ette ...
" Pojad pidid ka puusuuskadel julgestama tulema, aga et Tiit on parajasti sel nädalavahetusel Östersundis MK-l FIS-i TD-na tegutsemas, siis loodan, et Tõnu saab minu edenemist seirata " lisab muheda jutuga suusahunt naljatades. Aga plaan olevat tõsine ja kogu see maratonivärk on ju igati tuttav...
Mis aga senisõidetud maratonidesse puutub, siis kui sel teemal temaga vahetult meenutama hakkaks - ... läheks ennem issanda päike looja , kui Aadu tänaste asjade juurde jõuaks. Aga on ka, mida tagasi kerida ja kust ehk siis üha enam adud, mida sportimine, igasuguste ettevõtmiste, nende seas ka Eesti esimese triatloni korraldamine temataolisele Voka kandi "igiliikurile" on tähendanud. Ilma liialdamata - on kõik see elu ja töiste tegemiste kindlaks ja äärmiselt vajalikuks osaks olnud... Kust aga kasvas pikkade pingutuste kaudu välja üks tõeline harrastus ja enese proovile paneku vorm...
Oma kirja pandus räägib suusahunt AP aga järgmist :
See „suur suusakarjäär” algas minu jaoks 1944.a. hilissügisel, kui olime sõjapaos Järvamaal, Kolu külas. Meie ajutise elamise perenaine leidis sarast 4 m puuprussikese (5x5 cm) ja pakkus meile suuskade aseaine tegemiseks. Veel samal õhtu olid meil kaksikvenna Jüriga meetrised prussijupid viltide all ja esimesed liuglemised õue peal tehtud. Kolu jõeäärsed 5-7 m künkad olid meie lemmikpaigad. Tõelisi suuski sain ma proovida paar aastat hiljem Jõhvi I keskkooli V klassi võimlemistunnis. Tänaseks on läbitud üle 50 maratoni ja tuhanded, tuhanded kilomeetrid. Kaunimad elamused olen saanud Voka EPT naistepäeva neljateistkümnelt maratonmatkadelt Gorodenkost ( Narva jõe äärest) üle Puhatu soo Vokka ja kahekümnelt Tartu-Elva suusamaratonilt.
Voka EPT maratonmatk oli n.ö. „ prestiizi küsimus”. Seda organiseerisid ja sõitsid „ suured juhid ” ja nende järelkasv. See kõik ei seganud nautida seda ääretut vaikust ja lummavat ilu, mida pakkus jäätunud Puhatu soo.
1981.aastal osalesin esmakordselt Tartu suusamaratonil. See oli osalemine juba suurel suusapeol. Varahommiklises hämaruses sebisid tuhanded suusatajad. Siin põlesid lõkked,siin määriti suuski, kes võimles, kes tegi jõuharjutusi, agaramad olid juba kohad „kinni pannud” oma suusakoridoris. Mulle oli see uudis ja suur rõõm , et saan osaleda sellise mastaabiga maratonil…..ja see läks igati korda. Koht oli 398 ! Edaspidiseks oli käsi antud ja naljatades vastasin igale küsijale järgmise aasta osavõtu kohta, et see maraton jääb küll ära kui mind seal osalejate hulgas ei ole.
Esimene tagasilöök tuli1983 aastal, kui külmusin napi riietumise tõttu. Seni kui toibusin ja jälle suuskadel seisin, olin langenud puusuuskadel sõitjate hulka. Pingutused ei aidanud, koht 4267! Edaspidiseks oli see tore ja vajalik õppetund, et maraton algab alles viimasel kümnel kilomeetril ja treeninguta distantsi läbimine on pigem valu kui nauding. Vana Jumal on Tartu maratoni lasknud pidada ikka „normaalse ilmaga”. On olnud vähe lund , lumetud aastad, aga lausa raju küll ei mäleta.
Nüüd, juba aastaid hiljem on tore meenutada kõike seda, mida pakub spordipisikust nakatanule millegi suure ja kättesaamatuna tunduva eesmärgi saavutamine. Olles põdenud tuberkuloosi, aasta olnud II grupi invaliidide kirjas, võin raudselt kinnitada ,et tegelemine spordiga on mind hoidnud tegijana keskmisest kõrgema eani. Liuglemine looduses, teinegi kord ilma trotsides, hoiab värske vaimu ja annab roosa põse, aga osalemine maratonidel nõuab pikka ja püüdlikku harjutamist.
Loodame, et AP ettevalmistus sujub tõrgeteta, jätkub tervist , kuid kodukandi radadele ka harjutamislund... Ning oma 80 aastaringi käies, saab suusahunt 18. mail , auväärsel juubelipäeval meenutada kuidas ikkagi see möödunud talve sõit tehtuks sai...
Aga veel üks asi, mida olen suusahunt AP-d seirates tähele pannud - see on tema teadmishimu ja hea suhtlemine, kus ta igat sorti asju uurib ning kergesti kellega tahes jutule saab. Nagu kas või sellel pildil, kus ta on Tartu maratoni "peakorterisse " sisse põiganud ja hoolimata "pererahva " kiirest ajast igati muheda jutuotsa üles võtnud ...
Kui nüüd, uue talve suusasõitude eel uurisin, et kas ta paneks oma muljetest mõne rea teele, oli ta meeleldi nõus, aga reetis lõpetuseks ühe oma üsna ambitsioonika plaani - võtta 15. veebruaril 2015 veel üks - ikka see sõitude sõit - Tartu maraton ette ...
" Pojad pidid ka puusuuskadel julgestama tulema, aga et Tiit on parajasti sel nädalavahetusel Östersundis MK-l FIS-i TD-na tegutsemas, siis loodan, et Tõnu saab minu edenemist seirata " lisab muheda jutuga suusahunt naljatades. Aga plaan olevat tõsine ja kogu see maratonivärk on ju igati tuttav...
Mis aga senisõidetud maratonidesse puutub, siis kui sel teemal temaga vahetult meenutama hakkaks - ... läheks ennem issanda päike looja , kui Aadu tänaste asjade juurde jõuaks. Aga on ka, mida tagasi kerida ja kust ehk siis üha enam adud, mida sportimine, igasuguste ettevõtmiste, nende seas ka Eesti esimese triatloni korraldamine temataolisele Voka kandi "igiliikurile" on tähendanud. Ilma liialdamata - on kõik see elu ja töiste tegemiste kindlaks ja äärmiselt vajalikuks osaks olnud... Kust aga kasvas pikkade pingutuste kaudu välja üks tõeline harrastus ja enese proovile paneku vorm...
Oma kirja pandus räägib suusahunt AP aga järgmist :
See „suur suusakarjäär” algas minu jaoks 1944.a. hilissügisel, kui olime sõjapaos Järvamaal, Kolu külas. Meie ajutise elamise perenaine leidis sarast 4 m puuprussikese (5x5 cm) ja pakkus meile suuskade aseaine tegemiseks. Veel samal õhtu olid meil kaksikvenna Jüriga meetrised prussijupid viltide all ja esimesed liuglemised õue peal tehtud. Kolu jõeäärsed 5-7 m künkad olid meie lemmikpaigad. Tõelisi suuski sain ma proovida paar aastat hiljem Jõhvi I keskkooli V klassi võimlemistunnis. Tänaseks on läbitud üle 50 maratoni ja tuhanded, tuhanded kilomeetrid. Kaunimad elamused olen saanud Voka EPT naistepäeva neljateistkümnelt maratonmatkadelt Gorodenkost ( Narva jõe äärest) üle Puhatu soo Vokka ja kahekümnelt Tartu-Elva suusamaratonilt.
Voka EPT maratonmatk oli n.ö. „ prestiizi küsimus”. Seda organiseerisid ja sõitsid „ suured juhid ” ja nende järelkasv. See kõik ei seganud nautida seda ääretut vaikust ja lummavat ilu, mida pakkus jäätunud Puhatu soo.
1981.aastal osalesin esmakordselt Tartu suusamaratonil. See oli osalemine juba suurel suusapeol. Varahommiklises hämaruses sebisid tuhanded suusatajad. Siin põlesid lõkked,siin määriti suuski, kes võimles, kes tegi jõuharjutusi, agaramad olid juba kohad „kinni pannud” oma suusakoridoris. Mulle oli see uudis ja suur rõõm , et saan osaleda sellise mastaabiga maratonil…..ja see läks igati korda. Koht oli 398 ! Edaspidiseks oli käsi antud ja naljatades vastasin igale küsijale järgmise aasta osavõtu kohta, et see maraton jääb küll ära kui mind seal osalejate hulgas ei ole.
Esimene tagasilöök tuli1983 aastal, kui külmusin napi riietumise tõttu. Seni kui toibusin ja jälle suuskadel seisin, olin langenud puusuuskadel sõitjate hulka. Pingutused ei aidanud, koht 4267! Edaspidiseks oli see tore ja vajalik õppetund, et maraton algab alles viimasel kümnel kilomeetril ja treeninguta distantsi läbimine on pigem valu kui nauding. Vana Jumal on Tartu maratoni lasknud pidada ikka „normaalse ilmaga”. On olnud vähe lund , lumetud aastad, aga lausa raju küll ei mäleta.
Nüüd, juba aastaid hiljem on tore meenutada kõike seda, mida pakub spordipisikust nakatanule millegi suure ja kättesaamatuna tunduva eesmärgi saavutamine. Olles põdenud tuberkuloosi, aasta olnud II grupi invaliidide kirjas, võin raudselt kinnitada ,et tegelemine spordiga on mind hoidnud tegijana keskmisest kõrgema eani. Liuglemine looduses, teinegi kord ilma trotsides, hoiab värske vaimu ja annab roosa põse, aga osalemine maratonidel nõuab pikka ja püüdlikku harjutamist.
Loodame, et AP ettevalmistus sujub tõrgeteta, jätkub tervist , kuid kodukandi radadele ka harjutamislund... Ning oma 80 aastaringi käies, saab suusahunt 18. mail , auväärsel juubelipäeval meenutada kuidas ikkagi see möödunud talve sõit tehtuks sai...
Aga veel üks asi, mida olen suusahunt AP-d seirates tähele pannud - see on tema teadmishimu ja hea suhtlemine, kus ta igat sorti asju uurib ning kergesti kellega tahes jutule saab. Nagu kas või sellel pildil, kus ta on Tartu maratoni "peakorterisse " sisse põiganud ja hoolimata "pererahva " kiirest ajast igati muheda jutuotsa üles võtnud ...
Pole ime, sest spordijuttu on meeldinud tal alati ajada. Sel tuleb ehk ainult siis lõpp kui filateelia mängu tuleb, mis lööb ehk kõik muu tagaplaanile. " Eriti praeguses eas, mil jalg enam nii terav pole ja iga sõit on pikemaks veninud" kinnitab AP ise ...
Kuid see markide värk on hoopis uus teema, millest suusahundiga kunagi edaspidi kindlalt juttu võiks teha...
30.oktoobril 2014
Kuid see markide värk on hoopis uus teema, millest suusahundiga kunagi edaspidi kindlalt juttu võiks teha...
30.oktoobril 2014
