Treener Herbi
10 aastat tagasi, suusahooajal 2015-2016 Erna ja Herbert Abeli 100. sünniaastapäeva tähistamisel koondati nende sajandipikkust eluteed meenutades kokku rohkesti materjale, koostati näitusi, peeti konverents, trükiti juubelimark ja oli veel rohkesti nende legendaarsete õpetajate ja treeneritega tunnustamisega seotud ettevõtmisi. Võisime koos taas tunda, et nende roll meie - paljude õpilaste - elus on jätkuv.
Nüüd 110. sünniaastapäeva verstapostide juurde jõudmisel sai detsembris 2025 kirjutatud Erna sünnipäeva puhul lugu - õpetaja Erna. 13. mail 2026 , Herberti sünnipäeva saabudes on valminud alljärgnevad meenutuslood treener Herbist (nagu me teda suusarahva hulgas ikka tavatsesime kutsuda).
Kui Erna põhitöö oli enamasti seotud ülikooli õppetööga, siis Herbi rida oli suusatajate sportlike saavutuste pool. Just treenerina, kus paljusid otsuseid tehti muidugi ka koos Ernaga plaane pidades..., kuid mille järel pidi kõik siis ikkagi Herbi oma õpilaste kaudu teoks tegema. Ja neid saavutusi tuli erinevate põlvkondade läbi üha enam ja enam.
Selle, Herbiga seotud kirjatöö avapildi juurde on lisatud ka üks tema mõttetera, millega ta tavaliselt mingit ärplemist ja pealiskaudsust arvustas , aga samas saab selle ühe tabava ütlusega sportimise ja tulemuste saavutamise pika tee isegi tänapäevases kontekstis kenasti kokku võtta...Et ennem olgu ikka midagi tehtud, kui hakkad lubadusi jagama.
Nii et - 13. mail ( Herbi 110.sünniaastapäeval) , kui kogunetakse kell 12 Tartus Eesti Olümpia ja Spordimuuseumis, et meenutada oma õpetajaid suure pärandmaterjali juures, sai
lugemisküpseks ka siinne kirjatöö, kus sees mingi osa treener HERBI tegemistest ja tema põhimõtetest.
Nüüd 110. sünniaastapäeva verstapostide juurde jõudmisel sai detsembris 2025 kirjutatud Erna sünnipäeva puhul lugu - õpetaja Erna. 13. mail 2026 , Herberti sünnipäeva saabudes on valminud alljärgnevad meenutuslood treener Herbist (nagu me teda suusarahva hulgas ikka tavatsesime kutsuda).
Kui Erna põhitöö oli enamasti seotud ülikooli õppetööga, siis Herbi rida oli suusatajate sportlike saavutuste pool. Just treenerina, kus paljusid otsuseid tehti muidugi ka koos Ernaga plaane pidades..., kuid mille järel pidi kõik siis ikkagi Herbi oma õpilaste kaudu teoks tegema. Ja neid saavutusi tuli erinevate põlvkondade läbi üha enam ja enam.
Selle, Herbiga seotud kirjatöö avapildi juurde on lisatud ka üks tema mõttetera, millega ta tavaliselt mingit ärplemist ja pealiskaudsust arvustas , aga samas saab selle ühe tabava ütlusega sportimise ja tulemuste saavutamise pika tee isegi tänapäevases kontekstis kenasti kokku võtta...Et ennem olgu ikka midagi tehtud, kui hakkad lubadusi jagama.
Nii et - 13. mail ( Herbi 110.sünniaastapäeval) , kui kogunetakse kell 12 Tartus Eesti Olümpia ja Spordimuuseumis, et meenutada oma õpetajaid suure pärandmaterjali juures, sai
lugemisküpseks ka siinne kirjatöö, kus sees mingi osa treener HERBI tegemistest ja tema põhimõtetest.
Rohkesti jutte jäeti rääkimata ...
Tuleb tunnistada, et nagu paljude omaaegsete õpetajatega välja kujunenud, ei läbe me ju nendega vahetu kokku puutumise ajal eriti nende taustu ja kujunemislugusid uurima asuda. Palju muud ja just hetkeolukordade kiire vaheldumine kaaluvad kogu selle - oma õpetajate põhjalikuma taustatundmise vajaduse üle. Kuid eks siis kunagi hiljem, nagu nüüd Erna ja Herbert Abeli juubelite puhulgi, hakkad alles erinevaid fakte teada saades aduma, et
mis ikkagi oli kõik see, mis neist väga keerukatel aegadel nii väljapaistvad õpetajad/treenerid tegi ja nende innustuse ka meisse edasi kandus.
Kui seda ilmingut pisut laiemalt avada, siis oli ju Tartu kehakultuuri õppejõudude ning ka üliõpilaste sõjajärgne seltskond äärmiselt keerukate eluteedega, kuna tuldi ühest ühiskonnast teise ja sattuti sõna otseses mõttes vihma käest räästa alla. Kui siis veel keegi pahatahtlike pealekaebamistega vähetigi "tagant upitas", siis leiti kohe, et meil pole selliseid kodanliku ühiskonna eluhoiakutega "spetsialiste" vaja... Uskumatu, et Erna ja Herbi sellest puutumata jäid, aga kui 1972. aastal neist "Tallinnfilm " filmi "Otsin luiteid" tegema asus, siis võinuks väiksemgi vihje nende esimese EV aja tegevuste kohta üsna oluliseks takistuseks saada...
Üha enam nüüd neid aegu uurima hakates avaneb ka Abelite elukäigus rohkesti sellist, millest siis keerulisel ajal lihtsalt ei räägitud, sest nii oli parem ja turvalisem.
Kuid ega siis kõik see varasemalt (enne sõda) kogetu, nende endi tormilistel kujunemisaastatel saadu Erna ja Herbi hingest ja hoiakutest siis kuhugile kadunud... Oma õpitut, spordilembust ja Urvastes kogetut püüti parimal moel nüüd ka edasisse, muutunud ellu kaasa tuua, tõestades oma igapäevase tööga sportimise võlu...
Vesteldes Abelid -100 meenutuslugusid kirjutades nende endiste õpilaste, nüüdseks juba manalameeste Heino Jereti ja James Paaliga, siis rääkisid need kunagised Urvaste koolipoisid, millised olid tollal need, enne sõda Urvaste koolis tööle asunud noored õpetajad Erna ja Herbert. Uskumatult köitvad ja imetlusväärsed, eeskujuks ja innustajateks väga erinevates ettevõtmistes ,selles toonases kaunis ja tegusas Võrumaa kandis. Nagu mehed kinnitasid, tuli just Herbertiga Urvastesse kaasa suur suusainnustus, mille ta oli külge saanud Rakvere Seminaris õppides Eesti ühelt tuntumalt suusakuulsuselt Theodor Andressonilt. Peatselt „nakatus” sellesse ka Erna ja õige varsti kogu Urvaste kooli lastepere. Terve nende kool suusatas ja isegi nii agaralt, et ka ühe endise selle kandi mehe, kauaaegse EPA suusatreeneri Tõnu Luige sõnul olnud kohalik kirikuõpetaja lausa mures, et inimesed olla pühapäevase kirikus käimise asemel nüüd äkki hoopis enam suusaraja valinud.
Nii et Abelite energia voolas Urvastes millesse vaid, olid selleks siis Erna tantsutunnid või teatritegemised, Herberti viiulimäng ja mandoliiniorkestri juhtimine, vahepeal isegi opereti tegemine, kuid
domineerivaks kujunes lõpuks ikkagi sportimine, seda mis tahes vormis ettevõtmistes.
Ning ikka mindi taas kogu kooliga kuhugile, õpetaja Herbert kõige ees.
Erna oma kodutütreid , Herbert noorkotkaid juhendades.
Tuleb tunnistada, et nagu paljude omaaegsete õpetajatega välja kujunenud, ei läbe me ju nendega vahetu kokku puutumise ajal eriti nende taustu ja kujunemislugusid uurima asuda. Palju muud ja just hetkeolukordade kiire vaheldumine kaaluvad kogu selle - oma õpetajate põhjalikuma taustatundmise vajaduse üle. Kuid eks siis kunagi hiljem, nagu nüüd Erna ja Herbert Abeli juubelite puhulgi, hakkad alles erinevaid fakte teada saades aduma, et
mis ikkagi oli kõik see, mis neist väga keerukatel aegadel nii väljapaistvad õpetajad/treenerid tegi ja nende innustuse ka meisse edasi kandus.
Kui seda ilmingut pisut laiemalt avada, siis oli ju Tartu kehakultuuri õppejõudude ning ka üliõpilaste sõjajärgne seltskond äärmiselt keerukate eluteedega, kuna tuldi ühest ühiskonnast teise ja sattuti sõna otseses mõttes vihma käest räästa alla. Kui siis veel keegi pahatahtlike pealekaebamistega vähetigi "tagant upitas", siis leiti kohe, et meil pole selliseid kodanliku ühiskonna eluhoiakutega "spetsialiste" vaja... Uskumatu, et Erna ja Herbi sellest puutumata jäid, aga kui 1972. aastal neist "Tallinnfilm " filmi "Otsin luiteid" tegema asus, siis võinuks väiksemgi vihje nende esimese EV aja tegevuste kohta üsna oluliseks takistuseks saada...
Üha enam nüüd neid aegu uurima hakates avaneb ka Abelite elukäigus rohkesti sellist, millest siis keerulisel ajal lihtsalt ei räägitud, sest nii oli parem ja turvalisem.
Kuid ega siis kõik see varasemalt (enne sõda) kogetu, nende endi tormilistel kujunemisaastatel saadu Erna ja Herbi hingest ja hoiakutest siis kuhugile kadunud... Oma õpitut, spordilembust ja Urvastes kogetut püüti parimal moel nüüd ka edasisse, muutunud ellu kaasa tuua, tõestades oma igapäevase tööga sportimise võlu...
Vesteldes Abelid -100 meenutuslugusid kirjutades nende endiste õpilaste, nüüdseks juba manalameeste Heino Jereti ja James Paaliga, siis rääkisid need kunagised Urvaste koolipoisid, millised olid tollal need, enne sõda Urvaste koolis tööle asunud noored õpetajad Erna ja Herbert. Uskumatult köitvad ja imetlusväärsed, eeskujuks ja innustajateks väga erinevates ettevõtmistes ,selles toonases kaunis ja tegusas Võrumaa kandis. Nagu mehed kinnitasid, tuli just Herbertiga Urvastesse kaasa suur suusainnustus, mille ta oli külge saanud Rakvere Seminaris õppides Eesti ühelt tuntumalt suusakuulsuselt Theodor Andressonilt. Peatselt „nakatus” sellesse ka Erna ja õige varsti kogu Urvaste kooli lastepere. Terve nende kool suusatas ja isegi nii agaralt, et ka ühe endise selle kandi mehe, kauaaegse EPA suusatreeneri Tõnu Luige sõnul olnud kohalik kirikuõpetaja lausa mures, et inimesed olla pühapäevase kirikus käimise asemel nüüd äkki hoopis enam suusaraja valinud.
Nii et Abelite energia voolas Urvastes millesse vaid, olid selleks siis Erna tantsutunnid või teatritegemised, Herberti viiulimäng ja mandoliiniorkestri juhtimine, vahepeal isegi opereti tegemine, kuid
domineerivaks kujunes lõpuks ikkagi sportimine, seda mis tahes vormis ettevõtmistes.
Ning ikka mindi taas kogu kooliga kuhugile, õpetaja Herbert kõige ees.
Erna oma kodutütreid , Herbert noorkotkaid juhendades.
23.mai 1939 . Urvastes Erna ja Herbert Abel oma kodutütarde ja noorkotkastega... Peagi on Eesti aga okupeeritud ja tulevad käsud - kõik eelnev lõpetada ja unustada
Päästjaks sai - täielik pühendumine !
Kui 1939. aasta jaanilaupäeval Urvaste kirikus abielluti, ei arvanud Erna ja Herbert noorte ja innukate õpetajatena, et nende järgmised eluaastad nii pööraseks kujunevad. Paljudest toonastest tegemistest tuli peatselt olude sunnil lahti öelda, vähemalt mitte neist nii palju rääkida. Alanud okupatsioonikord nõudis oma, milles kindlasti tuli ka neil kahel noorel õpetajal oma tõekspidamiste vastu mineku sundust tunda.
Eks päästis neid, nagu paljusid teisigi nende saatusekaaslasi enese „uputamine” sporti ja hiljem juba sellega seotud ameti õppimine ja täielik pühendumine
Kogu sõjajärgne Eesti sport sai nii Abelite kui ka teiste nende kaasteeliste, Tartu õpingukaaslaste suureks ja märkimisväärseks elutööks. Hoolimata tekkinud veidrustest ja äärmuslikest ettekirjutustest. Teistlaadsest ja vabast riigikorrast tulnud inimeste endi suhtumine sportimisse ja treenimisse kandis just sellest lähtuvalt täieliku pühendumise märke. Ning see viimane põhimõte sai ka areneva Abelite suusakoolkonna innustuse üheks alustalaks.
Kui 1939. aasta jaanilaupäeval Urvaste kirikus abielluti, ei arvanud Erna ja Herbert noorte ja innukate õpetajatena, et nende järgmised eluaastad nii pööraseks kujunevad. Paljudest toonastest tegemistest tuli peatselt olude sunnil lahti öelda, vähemalt mitte neist nii palju rääkida. Alanud okupatsioonikord nõudis oma, milles kindlasti tuli ka neil kahel noorel õpetajal oma tõekspidamiste vastu mineku sundust tunda.
Eks päästis neid, nagu paljusid teisigi nende saatusekaaslasi enese „uputamine” sporti ja hiljem juba sellega seotud ameti õppimine ja täielik pühendumine
Kogu sõjajärgne Eesti sport sai nii Abelite kui ka teiste nende kaasteeliste, Tartu õpingukaaslaste suureks ja märkimisväärseks elutööks. Hoolimata tekkinud veidrustest ja äärmuslikest ettekirjutustest. Teistlaadsest ja vabast riigikorrast tulnud inimeste endi suhtumine sportimisse ja treenimisse kandis just sellest lähtuvalt täieliku pühendumise märke. Ning see viimane põhimõte sai ka areneva Abelite suusakoolkonna innustuse üheks alustalaks.
Kehakultuuriteaduskonna toimeka dekaani Fred Kudu (pildil esireas paremalt kolmas) algatusel kutsuti Tartusse õpetama pühendunumad spordiõpetajad, kelle hulka kuulusid ka Erna ja Herbi (esireas vasakul)
Kõik on korras - kohal on treener Herbi, tema suusamääretega seljakott ning peagi ka võit kogu NL paremiku üle...
Seda kogesid ja seda hindasid ka arvukad endised õpilased, kes Abelid - 100 puhul oma meenutustel voolata lasid. Mis aga kogu sõjajärgset põlvkoda eriti rusus, selleks oli kindlasti n.ö. läänemaailmaga raudse eesriide tekitamine, mis lõhkus võimaluse maailmas ringi vaadata , õppida ja suhelda. See purustas sidemed meie lähinaabrite soomlastega, kes omakorda jäid ilma headest kolleegidest Soome lahe lõunakaldal...
Kord 1964.aastal kergejõustiku tunnis rääkis Valter Kalam meile , kuidas ta raha korjas , et siis 1936.a Berliini OM-i vaatama minna. Taasiseisvunud Eesti olümpiakomitee presidendi Arnold Greeni parimad suusamälestused olid pärit aga mõnusast sõjaeelsest Lahtist ...kus ta Rakvere koolipoisina sai unustamatu suusaelamuse.
Paratamatult tuli nüüd kohaneda siiski uute kommete ja elulaadiga suures NL-s ning tunnistada, et laia spordimaailma pääsemine käib nüüd vaid Moskva kaudu... ja see võimalus tekib ainult siis, kui oled kõigist ülekaalukalt parim...
Selle viimase põhimõtte toel tegutses ka treener Herbi, kes 1968. aastaks olid oma õpilaste Ann Karu ja Erika Valdsoniga NL koondise vaieldamatud liidrid ning murdsid niimoodi end ka maailma suusajuunioride tippu.
Uus ja veelgi õnnestunum läbimurre tuli aga Rutt Rehemaa esilekerkimisega. Kuid tema puhul olid mitmelgi korral jaol kohe Moskva asjamehed, et jätke aga tüdruk meile siia laagrisse, küll me ise viime ta maailma paremikega heitlema. 1970. aastal, kui taas olime Vorohtas võidukad, tuli NL koondist kureerivale Nikolai Anikinile õige resoluutselt vastu hakata ja päädis see lausa kirjaliku garantiikirja andmisega (!!!), et kogu vastutuse EM-ks Ruti heasse seisu viimise eest võtab tema isiklik treener Herbi... Nii sai nooruke 15-aastane Rutt koju, kuid läks peagi Käärikult laia suusamaailma ning tunnistati seal maailma parimaks suusajuunioriks.
Ajalooline hetk 1968.aastal Tartu raudteejaamas, treener Herbi on koos Ann Karu ja Erika Valdsoniga tagasi EM-i medalitega
Treener Herbi arengulugu ...
Ega seda päris täpset hetke on raske määratleda, mil Herbi end noortetreeneri suunale üha enam ja enam pühendama hakkas. Jah, treenerioskuste omandamise esmaseks tasandiks kujunes talle esiti oma abikaasa Erna tipptegijaks vormimine. Et aga Erna ise oli äärmiselt taibukas, kehaliselt väga mitmekülgne ning ülimalt järjekindel, siis koos toimetades sai neile üha enam ja enam selgeks, et hääks ja oskustega suusatajaks saab peamiselt ikka nii ja nii tegutsedes...
Muidugi tuli pikkamisi nende juurde üha rohkem ümbruskonna, Supilinna lapsi, kelle oskused ja võimed ulatusid seinast seina. Ei meenu, et aga kedagi oleks kohe tagasi saadetud, seda enam veel siis, kui asuti ise Supilinna, Oa tänavasse elama... Sellest toonasest tegutsemisest on oma meenutustes kirjutanud nii Agnes Levandi, Helle Tallo, Mai Luik, Eha Suija, Mart Edur , kui Toomas Karu, Vladimir Šokman jt.
Kuid sellest, oma kogemustest saaks pajatada veel sajad - sajad kunagised Abelite juures alustanud lapsed...Nagu kas või siin kõrvalpildil olevad Ann ja Erika, kes murdsid end esimestena meie omadest maailma juunioride paremikku ja täitsid sedasi ka treener Herbi unistuse...
Ega seda päris täpset hetke on raske määratleda, mil Herbi end noortetreeneri suunale üha enam ja enam pühendama hakkas. Jah, treenerioskuste omandamise esmaseks tasandiks kujunes talle esiti oma abikaasa Erna tipptegijaks vormimine. Et aga Erna ise oli äärmiselt taibukas, kehaliselt väga mitmekülgne ning ülimalt järjekindel, siis koos toimetades sai neile üha enam ja enam selgeks, et hääks ja oskustega suusatajaks saab peamiselt ikka nii ja nii tegutsedes...
Muidugi tuli pikkamisi nende juurde üha rohkem ümbruskonna, Supilinna lapsi, kelle oskused ja võimed ulatusid seinast seina. Ei meenu, et aga kedagi oleks kohe tagasi saadetud, seda enam veel siis, kui asuti ise Supilinna, Oa tänavasse elama... Sellest toonasest tegutsemisest on oma meenutustes kirjutanud nii Agnes Levandi, Helle Tallo, Mai Luik, Eha Suija, Mart Edur , kui Toomas Karu, Vladimir Šokman jt.
Kuid sellest, oma kogemustest saaks pajatada veel sajad - sajad kunagised Abelite juures alustanud lapsed...Nagu kas või siin kõrvalpildil olevad Ann ja Erika, kes murdsid end esimestena meie omadest maailma juunioride paremikku ja täitsid sedasi ka treener Herbi unistuse...
Oa tänavale trenni jõudes olid Kristina ja Katrin alati kindlad, et neid juba OODATAKSE...
Aastatejagu tööd ja täituma hakkasid mitmed ka uued salasoovid, mille krooniks sai lõpuks
mitmekordse olümpiavõitja ja maailmameistri tiitlite toomine siiasamasse kodukanti, Tartusse.
Kuna selliste saavutustega absoluutsesse maailma tippu jõudnud Kristina Šmigun - Vähi on pikalt ja põhjalikult seda kujunemisteed ka kirjasõnas esitlenud, siis on ta seal, oma mälestusraamatus öelnud,et ...
Väärikas kehakultuuriharitlane Herbi ei lubanud lörtsida ühtki tööd ega trenni !
10 aastat tagasi, Abelid -100 mälestusraamatus annab ta aga kõige olnu põhjal veelgi lühema, kuid kõike kokkuvõtva hinnangu, mille sarnast oma treeneri kohta näeb haruharva
MAAILMAS POLE TEIST HERBIT !
--------------------------------------------------------------------
Kui selle ainulaadse hinnangu juurest nüüd treener Herbi pika eluöö detailideni ja rohkete õpilaste tasandile minna , siis poleks meenutajate ja meenutuste real lõppu...
Ehk aitaks siin teatud üldistavat kokkuvõtet teha
treener Herbi "omapära" iseloomustavad märksõnad.
Nii et paneks siinkohal sellele meenutusteloo osale nimeks
Ehk aitaks siin teatud üldistavat kokkuvõtet teha
treener Herbi "omapära" iseloomustavad märksõnad.
Nii et paneks siinkohal sellele meenutusteloo osale nimeks
Treener Herbi oli ...
1) Pidev uute ideede tekitaja
Küllap lähtus ta sellest, et pikaajalise ja ka teatud määral rutiinseks muutuva treeninguga ning seda eriti veel laste ja noortega hukutad sa peagi nende treenimisisu. Nii tuleb pidevalt pakkuda ikka uusi ja uusi ning vaheldust pakkuvaid ideid ja oledki harjutamises rutiini vältinud..
Samas tuli Herbi alati uute ideede puhul välja ka kiire ja vankumatu seletusega, miks just see tema uus idee hea on ja kuidas ta sind edasi areneda aitab.
Siinkohal meenub näiteks Vooremäe imitatsioonitreeningutega alustamise aeg 1964. aastal, kui Herbi arvates pidi eriti sügisel just seal nädalas vähemalt 2-3 trenni tegema. Hea pinnase ja imelise männimetsaga Vooremägi oli peagi harjutajaid täis. Ja tartlaste tulemusteski võis algaval talvel olulist arenguhüpet näha.
Või siis pikemate nädalalõpu jooksuotste (ca 30 km) tegemine Elvast Käärikule. Herbi seletus oli ühene - Kui sa seda kaasa teha ei saa, oled talvel hävinud !
Siis edasi. Kuskilt "Spordilehest" oli ta lugenud , et soomlaste tuntuim suusakuulsus Eero Mäntyranta tegevat vahepeal isegi 70 km pikkuseid trenne. Kohe läks käiku idee - Me võiks proovida teha seda ju Käärikult Elvasse ja tagasi suusatades. Ainuke kindel nõue oli see, et kindlasti tuleb Elva raudteejaamas hästi rohke suhkruga tee ära juua, et siis sedasi ikka Käärikuni kesta. Ei saa siin märkimata jätta, et eks neid ära nõrkemise juhtumeid ikka juhtus. Mäletan isegi, kuidas korra Kääriku poole sõites jaks kadus ja siis ühe Arula taluukse taga juua küsima läksin " ...Mis sa selle joogiga, ma lõikas sulle kääru leiba ja panen suitsuliha ka peale" sõnas perenaine ja kinnitas, et neil käiakse siin vahel ikka abi küsimas...
2) Pikkade otste pooldaja
Kõigile oli teada , et Herbert Abel on pikemate vastupidavustreeningute pooldaja. Ses osas oli tal ka oponente, kes väitsid , et nii jäävad ehk kiiruslikud võimed kängu...
Herbi oli aga seda pikkade , vahel pea pool päeva kestnud treeningute mõju jälginud ja kui siis taolisele koormusele oskusliku taastumise lisasid, ei saanud kiirus kuidagi kannatada... Nii see tema filosoofia töötas, eriti veel siis, kui ta mingile pikale otsale minnes ise alguses parajalt mõõdukat tempot tegi ning siis ringi pööras ja kõigil kodu poole minna lubas...
Eriti kiita said temalt ka siis , kui olid pikema orienteerumisvõistluse puhul veel eksinud ka ja sedasi kokku oma 3-4 tundi erinevaid maastikke läbinud. Tulemus ja koht polnudki tema arvates midagi , peamine oli ikkagi see metsas kulunud aeg...
Kui ta mõnikord tabas kellegi aga kibekähku tuppa lipsavat, siis oli tema hinnnang, et ega laisa mehe kombel ja kulutulega ikka rikkaks ei saa...
Küllap lähtus ta sellest, et pikaajalise ja ka teatud määral rutiinseks muutuva treeninguga ning seda eriti veel laste ja noortega hukutad sa peagi nende treenimisisu. Nii tuleb pidevalt pakkuda ikka uusi ja uusi ning vaheldust pakkuvaid ideid ja oledki harjutamises rutiini vältinud..
Samas tuli Herbi alati uute ideede puhul välja ka kiire ja vankumatu seletusega, miks just see tema uus idee hea on ja kuidas ta sind edasi areneda aitab.
Siinkohal meenub näiteks Vooremäe imitatsioonitreeningutega alustamise aeg 1964. aastal, kui Herbi arvates pidi eriti sügisel just seal nädalas vähemalt 2-3 trenni tegema. Hea pinnase ja imelise männimetsaga Vooremägi oli peagi harjutajaid täis. Ja tartlaste tulemusteski võis algaval talvel olulist arenguhüpet näha.
Või siis pikemate nädalalõpu jooksuotste (ca 30 km) tegemine Elvast Käärikule. Herbi seletus oli ühene - Kui sa seda kaasa teha ei saa, oled talvel hävinud !
Siis edasi. Kuskilt "Spordilehest" oli ta lugenud , et soomlaste tuntuim suusakuulsus Eero Mäntyranta tegevat vahepeal isegi 70 km pikkuseid trenne. Kohe läks käiku idee - Me võiks proovida teha seda ju Käärikult Elvasse ja tagasi suusatades. Ainuke kindel nõue oli see, et kindlasti tuleb Elva raudteejaamas hästi rohke suhkruga tee ära juua, et siis sedasi ikka Käärikuni kesta. Ei saa siin märkimata jätta, et eks neid ära nõrkemise juhtumeid ikka juhtus. Mäletan isegi, kuidas korra Kääriku poole sõites jaks kadus ja siis ühe Arula taluukse taga juua küsima läksin " ...Mis sa selle joogiga, ma lõikas sulle kääru leiba ja panen suitsuliha ka peale" sõnas perenaine ja kinnitas, et neil käiakse siin vahel ikka abi küsimas...
2) Pikkade otste pooldaja
Kõigile oli teada , et Herbert Abel on pikemate vastupidavustreeningute pooldaja. Ses osas oli tal ka oponente, kes väitsid , et nii jäävad ehk kiiruslikud võimed kängu...
Herbi oli aga seda pikkade , vahel pea pool päeva kestnud treeningute mõju jälginud ja kui siis taolisele koormusele oskusliku taastumise lisasid, ei saanud kiirus kuidagi kannatada... Nii see tema filosoofia töötas, eriti veel siis, kui ta mingile pikale otsale minnes ise alguses parajalt mõõdukat tempot tegi ning siis ringi pööras ja kõigil kodu poole minna lubas...
Eriti kiita said temalt ka siis , kui olid pikema orienteerumisvõistluse puhul veel eksinud ka ja sedasi kokku oma 3-4 tundi erinevaid maastikke läbinud. Tulemus ja koht polnudki tema arvates midagi , peamine oli ikkagi see metsas kulunud aeg...
Kui ta mõnikord tabas kellegi aga kibekähku tuppa lipsavat, siis oli tema hinnnang, et ega laisa mehe kombel ja kulutulega ikka rikkaks ei saa...
Oa tänava koduaia kõrge kang ja rööbaspuud olid pidevas kasutuses
3) Suusatamise jaoks agar muude alade kasutaja
Olles koos Ernaga kogenud oma õpingute ajal väga erinevate spordiala õppimist ja kasulikkust, jagus neil oma õpilaste treeningus samasugust joont - hoida mitmekülgsust
Kui alustada suusatamisest, siis murdmaaoskuste juurde pidi nende arvates kuuluma kindlasti hea mäesuusaoskus. Aga edasi veel kõik muu - ujumine, riistvõimlemine, sõudmine ja aerutamine, siis ka igal võimalusel rattaga liikumine, mängudest kindlasti mitte jalgpall, aga kas siis korvpall või tema poolt loodud reeglitega rägbi variant.
Kuid aukoha pälvis Erna-Herbi silmis ORIENTEERUMINE , mis täitiski tema suusatajatel mustamaa perioodil märkimisväärse osa.
Kui sattuti aga näiteks Käärikule, siis oli sealne ujula pikemateks ujumisteks ning vettehüpete jännideks. See paik aitas hästi sisustada treeninglaagrites ka n.ö. puhkepäevi. Tegelikult muutus taoline puhkus peagi tavaliseks ning spontaanseks vees olemise päevaks. Ikka rohkesti tornihüppeid, siis vahele 2 inimesega teatevõistlust, kus seni kuni kaaslane ujus, tuli ujumissillal teise otsa joosta ja kohe oma järjekordne ots ära ujuda. Vahel ei tahtnud see kuidagi lõppeda ja rekordiks tuli kuskil poolsada vahetust...
Olles koos Ernaga kogenud oma õpingute ajal väga erinevate spordiala õppimist ja kasulikkust, jagus neil oma õpilaste treeningus samasugust joont - hoida mitmekülgsust
Kui alustada suusatamisest, siis murdmaaoskuste juurde pidi nende arvates kuuluma kindlasti hea mäesuusaoskus. Aga edasi veel kõik muu - ujumine, riistvõimlemine, sõudmine ja aerutamine, siis ka igal võimalusel rattaga liikumine, mängudest kindlasti mitte jalgpall, aga kas siis korvpall või tema poolt loodud reeglitega rägbi variant.
Kuid aukoha pälvis Erna-Herbi silmis ORIENTEERUMINE , mis täitiski tema suusatajatel mustamaa perioodil märkimisväärse osa.
Kui sattuti aga näiteks Käärikule, siis oli sealne ujula pikemateks ujumisteks ning vettehüpete jännideks. See paik aitas hästi sisustada treeninglaagrites ka n.ö. puhkepäevi. Tegelikult muutus taoline puhkus peagi tavaliseks ning spontaanseks vees olemise päevaks. Ikka rohkesti tornihüppeid, siis vahele 2 inimesega teatevõistlust, kus seni kuni kaaslane ujus, tuli ujumissillal teise otsa joosta ja kohe oma järjekordne ots ära ujuda. Vahel ei tahtnud see kuidagi lõppeda ja rekordiks tuli kuskil poolsada vahetust...
Siin on kirglikud orinteerujad Erna ja Herbi võõrustamas Ruusal Eesti orienteerumisparemikku
Orienteerumine sattus Abelite teele ja võitis uskumatu osa tänu eelkõige orienteerumise suurkujule Arne Kivistikule. See orienteerumisbuum oli tõelise nakkuse mõõtu, mis ka Abelite koolkonda tabas. Viies osasid tippu lausa mõlemal alal. Pahatihti oli suusarahvast radadel nii palju ja jõudmas isegi medaliteni, et orienteerujatest keegi soovitas suusatajaid ikkagi oma ala juurde jääda. Aga peagi olid orienteerujad eesotsas Kivistikuga suusatamiste stardis. Ja polnud tõesti paremaid alasid, mis on läbi aastate nii hästi klappinud ja teineteist edasi arendanud. Nii et praegugi, kui suusatreening tahab juba viimase lume sulades kohemaid liiga erialaseks minna, siis selle vastu on vaid üks soovitus - nüüd minge orienteeruma !
Ega kuhugile pole kadunud Abelite aegadelgi rohkesti kasutusel olnud käik-jooks, kuid juurde on tulnud triatlon , rohkesti vetel liikumise alasid ja seikluslik rogain... Ühes võib aga kindel olla, et treener Herbi oleks ka need uued alad kohe käiku võtnud, aga siis ikka teatud piirini kasutada lubanud, et TALVEL SUUSARAJAL JA IKKAGI SUUSATAMISES PAREM OLLA ... Medalimehe Henry Sildaru puhul oleks ta praegu kohe lisanud - vaat see on alles keha ja suuskade valitsemise kõrgeim tase !
Ega kuhugile pole kadunud Abelite aegadelgi rohkesti kasutusel olnud käik-jooks, kuid juurde on tulnud triatlon , rohkesti vetel liikumise alasid ja seikluslik rogain... Ühes võib aga kindel olla, et treener Herbi oleks ka need uued alad kohe käiku võtnud, aga siis ikka teatud piirini kasutada lubanud, et TALVEL SUUSARAJAL JA IKKAGI SUUSATAMISES PAREM OLLA ... Medalimehe Henry Sildaru puhul oleks ta praegu kohe lisanud - vaat see on alles keha ja suuskade valitsemise kõrgeim tase !
Plastikrada pakkus head libisemist ja hoogsat sammu ka TRÜ spordipäeval tutvustamiseks
4) Lume puudumise trotsija
Eks selline probleem esines üsna sageli, aga sellele pidi lahenduse leidma. Kõige ehedamalt tuli lumetusega kokku puutuda möödunud sajandi 70-ndatel.
Ja olgu siinkohal heaks meenutamiseks Rutt Rehemaa näide. Ta oli selleks ajaks tõusnud maailma tippjuunioride hulka ja ees ootasid veel NL koondise katsevõistlused. Kuna Eestis lund aga polnud, siis suusatada ta ei saanud. Treener Herbi ei heitnud meelt. Jooks, korralikud imitatsioonitreeningud raskel maastikul, siis imepärasel Saksa DV-st toodud plastikrajal suusatamist ning siis juurde veel märjal saepururajal rasket ja tihket suusatamist. Kui kogu seda tegevust takka järgi meenutada, siis saigi sedasi, ilma sammugi normaalsel lumel tegemata kõik paika.
Nii funktsionaalne võimekus kui suusatehniline pool, kus tõesti suusasamm polnud küll eriti liuglev, aga tõukesuundade jmt. osas püüti kõike suusatamisele omaselt teha.
Ning Rutt läks ja pani kõiki ahhetama, kuna oli ju teada , millised olud Eestis sel hetkel valitsesid...
Kui meenutada neid treener Herbi möllamisi, siis teeb nõutuks, kui tead, kuhu need lumepuudusega võitlemised on meid toonud , mismoodi neile lahendusi jätkuvalt otsitakse. Kui aga lund ikka ei tule ja ei tule, siis alati leiab lahendusi, sest ega saa ju innukalt harjutanud noori "lumepausile panna"... või treeningruppe lausa laiali saata.
Kord avaldas üks korvpallitreener pea et kaastunnet, et näe jälle pole teil lund, aga tõmbasin siis kohe paralleeli, et on jah olud, kus teie alal tähendaks see ehk seda, et teil on korvpalllipõrandast iga kolmas laud ära võetud... või et jalgpalli tuleks mängida platsil, kuhu sai just varajane kartul maha pandud... Katsuge ka nii hakkama saada ! Meil on see korda läinud.
Eks selline probleem esines üsna sageli, aga sellele pidi lahenduse leidma. Kõige ehedamalt tuli lumetusega kokku puutuda möödunud sajandi 70-ndatel.
Ja olgu siinkohal heaks meenutamiseks Rutt Rehemaa näide. Ta oli selleks ajaks tõusnud maailma tippjuunioride hulka ja ees ootasid veel NL koondise katsevõistlused. Kuna Eestis lund aga polnud, siis suusatada ta ei saanud. Treener Herbi ei heitnud meelt. Jooks, korralikud imitatsioonitreeningud raskel maastikul, siis imepärasel Saksa DV-st toodud plastikrajal suusatamist ning siis juurde veel märjal saepururajal rasket ja tihket suusatamist. Kui kogu seda tegevust takka järgi meenutada, siis saigi sedasi, ilma sammugi normaalsel lumel tegemata kõik paika.
Nii funktsionaalne võimekus kui suusatehniline pool, kus tõesti suusasamm polnud küll eriti liuglev, aga tõukesuundade jmt. osas püüti kõike suusatamisele omaselt teha.
Ning Rutt läks ja pani kõiki ahhetama, kuna oli ju teada , millised olud Eestis sel hetkel valitsesid...
Kui meenutada neid treener Herbi möllamisi, siis teeb nõutuks, kui tead, kuhu need lumepuudusega võitlemised on meid toonud , mismoodi neile lahendusi jätkuvalt otsitakse. Kui aga lund ikka ei tule ja ei tule, siis alati leiab lahendusi, sest ega saa ju innukalt harjutanud noori "lumepausile panna"... või treeningruppe lausa laiali saata.
Kord avaldas üks korvpallitreener pea et kaastunnet, et näe jälle pole teil lund, aga tõmbasin siis kohe paralleeli, et on jah olud, kus teie alal tähendaks see ehk seda, et teil on korvpalllipõrandast iga kolmas laud ära võetud... või et jalgpalli tuleks mängida platsil, kuhu sai just varajane kartul maha pandud... Katsuge ka nii hakkama saada ! Meil on see korda läinud.
Ruusa suusabaasis polnud töödel lõppu, aga kõige suurem rassija oli Herbi ise
5) Väsimatu treeningtingimuste looja
Ses osas ei saa kestahes treeneritest lootma jääda, et kui nüüd äkki asub Eesti sporti juhtima see ja see, siis korraga jõuab tingimuste osas õnn ka meie tagasihoidlikule õuele.
Treener Herbi oli muidugi üks pidev lahenduste otsija , aga seejuures eelkõige ISE agar tegutseja. Ega nii Tartu Toomemägi ning Emajõe veer kui ka Kääriku, Ruusa, Vooremäe saanud millegi fantastilisega hiilata ja kogu nende suusakoolkond oli üks suur ja pidevalt toimetav "õpilasmalev". Kui ennist oli juttu treeningvahenditest, siis FÜÜSILINE TÖÖ täitis eriti Ruusal toimetades paljuski seda aega, mis treenimisest üle jäi.
Omamoodi olukordtekkis siis, kui ilmameistreid ja olüumpiasangareid pungil NL suusakoondis asutas end Käärikule laagerdama, aga siis palus luba, et kas nad saaks ikkagi oma imikatreeningud just Ruusa saepururingidel teha. Need olid selleks aga ideaalselt korras - paraja suurusega hakkepuit maas ja kõik allamäe lõigud juurikatest ja ebatasustest puhastatud. Kui staaride treenerkond siis kiitma tuli, sõnas Herbi, et saepuru peaks ju teil kodudes ka jaguma."U nas porädka net ! " - tuli vastuseks , mis kinnitas et just Herbi sugust meest oleks nad kuhugile enda juurde korda looma oodanud
Kuid sinna ta ei igatsenud... iialgi.
Ses osas ei saa kestahes treeneritest lootma jääda, et kui nüüd äkki asub Eesti sporti juhtima see ja see, siis korraga jõuab tingimuste osas õnn ka meie tagasihoidlikule õuele.
Treener Herbi oli muidugi üks pidev lahenduste otsija , aga seejuures eelkõige ISE agar tegutseja. Ega nii Tartu Toomemägi ning Emajõe veer kui ka Kääriku, Ruusa, Vooremäe saanud millegi fantastilisega hiilata ja kogu nende suusakoolkond oli üks suur ja pidevalt toimetav "õpilasmalev". Kui ennist oli juttu treeningvahenditest, siis FÜÜSILINE TÖÖ täitis eriti Ruusal toimetades paljuski seda aega, mis treenimisest üle jäi.
Omamoodi olukordtekkis siis, kui ilmameistreid ja olüumpiasangareid pungil NL suusakoondis asutas end Käärikule laagerdama, aga siis palus luba, et kas nad saaks ikkagi oma imikatreeningud just Ruusa saepururingidel teha. Need olid selleks aga ideaalselt korras - paraja suurusega hakkepuit maas ja kõik allamäe lõigud juurikatest ja ebatasustest puhastatud. Kui staaride treenerkond siis kiitma tuli, sõnas Herbi, et saepuru peaks ju teil kodudes ka jaguma."U nas porädka net ! " - tuli vastuseks , mis kinnitas et just Herbi sugust meest oleks nad kuhugile enda juurde korda looma oodanud
Kuid sinna ta ei igatsenud... iialgi.
6) Supermajandaja
Siinkohal jään tõsiselt hätta, sest kõik see harjutav suusavägi tuli Herbi eestvedamisel ju laagrite ajal toita, varustusega kindlustada ja toimimas hoida. Oli selleks siis Oa tänava riietusruumi soe vesi, mis Erna hooldamisel alati valmis oli või juba kogu Ruusa majapidamine, mis kuskilt otsast küll pisut pidevalt paremaks sai , kuid siis jälle mingist kohast lagunes.
Herbi tegemisi selle kõigega toimetamisel hindas kõrgelt ja püüdis igal
võimalusel aidata päris lai suusameelsete abiliste ring.
Otepääl liikudes võis ta kedatahes kõnetada, ehkki omaette küsimuseks oli see, kas selles või selles asjas kohe aidata sai. Kui miski võimalikuks osutus, siis otsiti Herbi üles ja tehti , mis vaja. Tartus olla tal üks hea sõber ning abimees olnud ka onu "Eskimo", Evald Rooma. Mingid abisaamised ulatusid isegi Tartu sõjaväe lennuväljale, kus leidus innukaid suusatajaid ja eks sealt pakuti selliseid imelisi metalltorusid, millest siis peagi suusakeppe tegema hakata.
Nii et sedasi said treenimise kõrvalt ka majandamise asjad hoitud, ehkki tipptreener Herbi võinuks vahel enam abi saada. Tõsi, üks kindel tugi siiski leidus ja selleks oli Tartu Noorsoo Spordikooli direktor Edith Elgas. Pisut käredameelse maneeriga , aga mõistes alati, mida treener Herbi Tartu suusatamisele ning nende kooli lastele tähendas...
Siinkohal jään tõsiselt hätta, sest kõik see harjutav suusavägi tuli Herbi eestvedamisel ju laagrite ajal toita, varustusega kindlustada ja toimimas hoida. Oli selleks siis Oa tänava riietusruumi soe vesi, mis Erna hooldamisel alati valmis oli või juba kogu Ruusa majapidamine, mis kuskilt otsast küll pisut pidevalt paremaks sai , kuid siis jälle mingist kohast lagunes.
Herbi tegemisi selle kõigega toimetamisel hindas kõrgelt ja püüdis igal
võimalusel aidata päris lai suusameelsete abiliste ring.
Otepääl liikudes võis ta kedatahes kõnetada, ehkki omaette küsimuseks oli see, kas selles või selles asjas kohe aidata sai. Kui miski võimalikuks osutus, siis otsiti Herbi üles ja tehti , mis vaja. Tartus olla tal üks hea sõber ning abimees olnud ka onu "Eskimo", Evald Rooma. Mingid abisaamised ulatusid isegi Tartu sõjaväe lennuväljale, kus leidus innukaid suusatajaid ja eks sealt pakuti selliseid imelisi metalltorusid, millest siis peagi suusakeppe tegema hakata.
Nii et sedasi said treenimise kõrvalt ka majandamise asjad hoitud, ehkki tipptreener Herbi võinuks vahel enam abi saada. Tõsi, üks kindel tugi siiski leidus ja selleks oli Tartu Noorsoo Spordikooli direktor Edith Elgas. Pisut käredameelse maneeriga , aga mõistes alati, mida treener Herbi Tartu suusatamisele ning nende kooli lastele tähendas...
See on aga hetk, kus Ruusa jooksul on lastele auhindu jagamas peakorraldaja treener Herbi ningspordikomitee pikaaegne suusajuht Anti Levandi. Foto : Jüri Jõepera
7) Üsna lühikese süütenööriga
Eks seda süüteööri pikkuse kuvandit kasutata päris sageli ja treener Herbi oma kohta andis pikkuselise hinnangu tema kauaaegne õpilane ja kaasteeline Mart Edur. Sest ta oli mitmeid Herbi kiireid "süttimisi" ja mitte just eriti rohke lõhkeainega plahvatuste korraldamist näinud. Nagu ikka, ei võtnud toimunu tagajärgede likvideerimine pikka aega, sest teati juba ette, et selliseid olukordi võib treener Herbiga suheldes ikka ette tulla...
Tuntuks sai aga näiteks see vahejuhtum, kui Herbi endine õpilane ja siis spordikomitees töötanud Jüri Jõepera tuli talle parimaid võimalikke suuski tooma, aga need lendasid koos Jüril pidevalt kaasas olnud fotokaga kus see ja teine... "Kas need on siis mingid suusad, ma löön su maha " ägestus Herbi.
Eks selle taga võis olla ka tuntud linnalegend, kuidas paremat suusavarustust paraku olla mõnele tähtsale "ninale" kingitud, aga siia, parimate suusatajate juurde ei näinud seda jaguvat.
Herbi tõi siis hea võrdluse, et suusapaar, kepid või jooksusussid on ju nii lihtsad praktilised, vahel lausa teatud staatust näidanud kingitused, sest polnud ju kuulda olnud, et kellelegi meeleheaks äkki tõke, ketas või kuul oleks kingitud...
Ise langesin Herbiga tekkinud "plahvatuse " ohvriks, kui olin Käärikul naiste võistlusrajale ühe uue ja karmima laskumise sisse pannud. Rajal sõitnud tema tüdrukute rohkeid kukkumisi nähes julgesin korraks soovitada, et neile võinuks enam mäesuusatamist õpetada ... ja siis saabus peale Herbi ägedavõitu monoloogi
meie igapäevastesse suhetesse kolmekuine vaikimismoratoorium...
See kõik sai lahenduse hoopis omapärasel moel, kui kuskil maikuu orienteerumisvõistlusel üht keerukat orienteerumisraja punkti otsima sattusime ja pea et samal ajal ehteestlasliku "kuradi" rajameistri nimel lendu lasime. Oli saabunudki lahendus, nii et kui siis koos veel ka viimase punkti leidsime ja võistluse lõpetasime... läks tavaline suhtlus edasi.
Eks neid süütenööri jutte liigu suurte ja pühendunud tegijate hulgas ikka ning mingil ajal on nad siis õhku puhtamakski löönud ja sedasi midagi paremaks muutnud.
Ise aga tunnistan sinna aastate takka , et olin siis oma õpetajale ja mõttekaaslasele liiga teinud... Seda enam, et teadsin väga hästi, kuidas ta näiteks ülivõimeka Ingrid Mägari mäesuusatamist parandada proovis. Aga see , mis oli Ingridiga kunagi tegemata jäänud, see selliseks endiseks ja kandiliseks ka jäi...
8) .............
Siia sai pandud nüüd mõtteline punktiiririda ja laseks teil kõigil edasi meenutada , et kes olid meie jaoks nüüd juba 110.sünniaastapäeva juurde jõudnud
TREENER HERBI ja ÕPETAJA ERNA
Pakkugu teile mõtteid ka Abelite noorusaegade kandi Urvaste luuletaja Contra kirjutatu
ERNA JA HERBERT ABEL
mõnuga nad murdnud maad
on meie maadel
on ühe nimi Abel
teisest ka sai Abel
kui Urvastes said kokku Erna Kull
ja Herbert Abel
neid plaksti ühendas siis
nähtamatu kaabel
no kas just nähtamatu
aga mina pole näinud
kuid ma ka pole Abelite trennis käinud
kuid nagu kuulda oli Herbi
mees kes treeningmahte iialgi ei kärbi
ja samas ka ei luba juurde panna
sest liigne treening kasu jällegi ei anna
palju treenida võib iga loll
kuid pusi palju pusi
huupi rapsides ei tule
tulemusi
ei tule spordisaavutused ühe ööga
vaid ikka raske järjekindla tööga
treeningutega kuid vahele ka talutööga
ja treeningutes oli tähtis öö ka
siis pidi magama ja mitte käima
kõrtse mööda
mis rääkida veel kõrtsidest
ka liiga pikalt kinno
ja mehelegi sportlane
ei võinud minna
kuid elu näitas
mida nõudis Herbert Abel
oli kokkuvõttes
vägagi rentaabel
Nagu Contra võrratu luuletuse täienduseks, siis see Jüri Jõepera tehtud pilt pakub tõelist "klassikat", kus sõna on saanud Eesti üks legendaarseimaid treenereid - Herbert (Herbi) Abel. Kogenud spordimeeste Enn Maamägi , Kalju Valguse ja Toomas Tõnise reaktsioonist on näha, et sõnum on suurepäraselt pärale läinud.
SEST HERBIL OLI - MIDA ÖELDA !
