Uisutehnika - arglikest katsetustest ... Seefeldi revolutsioonini
Kui 2019.aasta suusatamise põhjaalade meistrivõistlused suurte traditsioonidega Austria Tiroli piirkonna suusakeskuses Seefeldis said kurikuulsaks mitmete dopingujuhtude poolest, siis hoopis teistsugusem ja oluliselt ala arengut määrav oli kõik see, mis toimus end suurepäraselt sisse töötanud nii tiitlivõistluste kui MK etappide korralduskohas pea eg 37 aastat tagasi - 1985.aastal. Kui toona toimunut lühidalt kokku võtta, siis just seal, MM-i päevadel sai teoks murdmaasuusatamise üks suurimaid muutus - totaalne ning lõplik uisusammu läbimurre.
Nagu pöördeliste sündmuste puhul ikka - käis siingi kõik vaid paari päevaga, suurte katsetuste ja kiremöllu saatel. Ja kuigi murdmaasuusatamise arengu edasine n.ö. formaalne saatus jäi FIS- i kevadiste arutelude ning kongressi otsuste teha, oli selge , et just siin - Seefeldis oli suusarahva vox populi endast märku andnud... Seda mitte ainult lõpututes väitlustes, vaid ka reaalse uisklemisega MM-i võistluste rajal...
Kui nüüdseks on nii uisu - kui klassikatehnika igatpidi reeglitega paika saanud, võistlusprogrammid kahe liikumismooduse vahel sõbralikult (?) ära jagatud, siis on tore, et mitmete algava MM-i ametlike dokumentide kujunduses domineerib just UISKLEV suusataja, justkui kinnitamaks, et Seefeld - see on ajalooliselt ikkagi uisutehnika lõpliku läbimurde koht...
Neid sündmusi vahetult seal 1985.aastal näinuna ( NL spetsialiseeritud turismirühmas suusatehnika uuringute tegijana) ei suuda ma senini seda muutuste möllu unustada. Samas on hea meel, et "revolutsioon" oma "pojad" ellu jättis. Ning, et seal siis kõlanud arvamused, et nüüd on vana - klassikalisele suusatehnikale "kabelihoop" antud, pole teoks saanud. Ala ise on seeläbi mitte "lahjemaks", vaid hoopis võimalusterohkemaks läinud... Tundub, et selline arengukäik oli suusatamises lihtsalt kätte jõudnud...Selleks oli tekkinud lausa "revolutsiooniline situatsioon", nagu kunagi taoliste murranguliste sündmuste teoreetikud jutlustasid...
Nüüd aga siirduks pisut 1985.a Seefeldi MM-i ja sellele eelnenud aegadesse, mis olid igati "kõuepilvi" märkavad ja küllaltki ärevaid muutuste hetki täis. Oli selgeid uuenduste vastu suunatud proteste, aga ka tuliseid toetajaid. Venelased kasutasid näiteks uisutehnika kohta väljendit, mis eestikeelsena kõlab - No mõeldi mingisugune jama (jerunda vene k.) välja! Legendaarne Soome suusatreener Immo Kuutsa lausus soomlaste seisukoha kohta aga nii - "Protestime küll, aga salaja harjutame ikka..". Kõige kõvem poolt hääletaja oli muidugi ameeriklaste esindajana Bill Koch, kes oli uisutehnika välja nuputamises kõige aktiivsem sell ja sõitis just tänu uuele tehnikale isegi mitmeid suurepäraseid sõite...
Kuid läheksime edasi siis selle - "uisujuurte" uurimise juurde pisut põhjalikumalt, millega , nagu ilmneb, on huvitavaid seoseid ka mitmel Eesti suusamehel...
Nagu pöördeliste sündmuste puhul ikka - käis siingi kõik vaid paari päevaga, suurte katsetuste ja kiremöllu saatel. Ja kuigi murdmaasuusatamise arengu edasine n.ö. formaalne saatus jäi FIS- i kevadiste arutelude ning kongressi otsuste teha, oli selge , et just siin - Seefeldis oli suusarahva vox populi endast märku andnud... Seda mitte ainult lõpututes väitlustes, vaid ka reaalse uisklemisega MM-i võistluste rajal...
Kui nüüdseks on nii uisu - kui klassikatehnika igatpidi reeglitega paika saanud, võistlusprogrammid kahe liikumismooduse vahel sõbralikult (?) ära jagatud, siis on tore, et mitmete algava MM-i ametlike dokumentide kujunduses domineerib just UISKLEV suusataja, justkui kinnitamaks, et Seefeld - see on ajalooliselt ikkagi uisutehnika lõpliku läbimurde koht...
Neid sündmusi vahetult seal 1985.aastal näinuna ( NL spetsialiseeritud turismirühmas suusatehnika uuringute tegijana) ei suuda ma senini seda muutuste möllu unustada. Samas on hea meel, et "revolutsioon" oma "pojad" ellu jättis. Ning, et seal siis kõlanud arvamused, et nüüd on vana - klassikalisele suusatehnikale "kabelihoop" antud, pole teoks saanud. Ala ise on seeläbi mitte "lahjemaks", vaid hoopis võimalusterohkemaks läinud... Tundub, et selline arengukäik oli suusatamises lihtsalt kätte jõudnud...Selleks oli tekkinud lausa "revolutsiooniline situatsioon", nagu kunagi taoliste murranguliste sündmuste teoreetikud jutlustasid...
Nüüd aga siirduks pisut 1985.a Seefeldi MM-i ja sellele eelnenud aegadesse, mis olid igati "kõuepilvi" märkavad ja küllaltki ärevaid muutuste hetki täis. Oli selgeid uuenduste vastu suunatud proteste, aga ka tuliseid toetajaid. Venelased kasutasid näiteks uisutehnika kohta väljendit, mis eestikeelsena kõlab - No mõeldi mingisugune jama (jerunda vene k.) välja! Legendaarne Soome suusatreener Immo Kuutsa lausus soomlaste seisukoha kohta aga nii - "Protestime küll, aga salaja harjutame ikka..". Kõige kõvem poolt hääletaja oli muidugi ameeriklaste esindajana Bill Koch, kes oli uisutehnika välja nuputamises kõige aktiivsem sell ja sõitis just tänu uuele tehnikale isegi mitmeid suurepäraseid sõite...
Kuid läheksime edasi siis selle - "uisujuurte" uurimise juurde pisut põhjalikumalt, millega , nagu ilmneb, on huvitavaid seoseid ka mitmel Eesti suusamehel...
Uisu "avastamise" au jätkuvalt vaieldav
Siitonen oma pooluisuga oli eeskujuks just pikamaasuusatajatele, kuid heaks kaubamärgiks ka suusafirmadele /repro yle.fi
Suusatamise uisutehnika esiletõusu ja teadlikuma kasutamise algusaeg jääb tõesti juba kuskil neljakümne aasta taha. Selle esimesed ilmingud, ja seda just võistlusolukorras, hakkavad niisiis tasahilju suusaajaloo hämaramaid soppe täitma. Samas pole suusamaailmas päris täpselt tõestada jõutud, kes just selle uue suusatehnika esimesena kasutusele võttis. Pigem öeldakse, et see on ju - unustatud vana, aga nii see siiski pole, sest sellisel moel nagu siis – nelikümmend aastat tagasi alustati ning praegugi uiseldakse, polnud suusatajad kunagi võistlusrajal liikunud.
Tõesti, räägitakse ehk mõne tuntuma suusamehe pisut olulisemast rollist selles arenguloos. Eelkõige ameeriklasest Bill Kochist ning soomlasest Pauli Siitonenist. Mitmed allikad, aga nagu ka Siitonen ise kinnitab, olla temagi õppinud hoopis oma kuulsat pooluisku (Euroopas tuntud – Siitonen shritt/step) teiselt soomlaselt, samuti pikamaamehelt Alpo Virtaselt. Kui siia juurde panna veel ühed suusatehnika "uuendajad" - rootslastest vennad Hassised, siis läheb uisu "esmaavastajate" rivi lootusetult pikaks ja autoriõiguse vaidlus lõputuks. Tagatipuks tuleb meelde mõnus vestlus Pavel Koltšiniga, mille käigus koukis ta sahtlist paar pilti – aastatest 1956 ja seal võtab ta viimast finišisirget pesuehtsalt uisutades...
Tõesti, räägitakse ehk mõne tuntuma suusamehe pisut olulisemast rollist selles arenguloos. Eelkõige ameeriklasest Bill Kochist ning soomlasest Pauli Siitonenist. Mitmed allikad, aga nagu ka Siitonen ise kinnitab, olla temagi õppinud hoopis oma kuulsat pooluisku (Euroopas tuntud – Siitonen shritt/step) teiselt soomlaselt, samuti pikamaamehelt Alpo Virtaselt. Kui siia juurde panna veel ühed suusatehnika "uuendajad" - rootslastest vennad Hassised, siis läheb uisu "esmaavastajate" rivi lootusetult pikaks ja autoriõiguse vaidlus lõputuks. Tagatipuks tuleb meelde mõnus vestlus Pavel Koltšiniga, mille käigus koukis ta sahtlist paar pilti – aastatest 1956 ja seal võtab ta viimast finišisirget pesuehtsalt uisutades...
|
Kui kõrvaloleval pildil 1976.a OM-l otsis Bill Koch abi nii pooluisust kui raja kõrval paaristõukeid sooritades, siis aastaid hiljem lasi ta juba täiel hool täisuisku / Fotod L. Peegel ja FIS-i arhiiv
|
Seega oleks see uisutehnika täpse algpunkti paika panemine endiselt keerukas ning täiendavaid selgitamisi vajav ettevõtmine ning lõpliku tõe huvides jäägu see täna siinkohal küll tegemata.
Meil on plaanitud aga seekordse suusaloo põhiteemaks hoopis uisu laiem arengutee, tuues seejuures välja ka väga konkreetseid võtmehetki. Võtaks üles ka ühe seitsmekümnendate lõpu meenutamist vääriva fakti (täpsemalt öeldes küll pildi) ja ajaks pikemat uisujuttu selle sündmusega seotud asjaosalistega. Ning lõpuks jõuab jutuots ka uisurevolutsiooni tipphetkede juurde 1985.aastal Seefeldis...
Jüri Jõepera tabas uisuloo ühe murdehetke
Nii võiks küll öelda, kui seda, pea et nelikümmend aastat tagasi tehtud fotot vaadata. See on tõesti nii hästi tollaseid uisuotsinguid ilmestav hetk, et võiks kindlalt öelda – lausa klassikaline (!?) uisutehnika arenguloo pilt...
Meil on plaanitud aga seekordse suusaloo põhiteemaks hoopis uisu laiem arengutee, tuues seejuures välja ka väga konkreetseid võtmehetki. Võtaks üles ka ühe seitsmekümnendate lõpu meenutamist vääriva fakti (täpsemalt öeldes küll pildi) ja ajaks pikemat uisujuttu selle sündmusega seotud asjaosalistega. Ning lõpuks jõuab jutuots ka uisurevolutsiooni tipphetkede juurde 1985.aastal Seefeldis...
Jüri Jõepera tabas uisuloo ühe murdehetke
Nii võiks küll öelda, kui seda, pea et nelikümmend aastat tagasi tehtud fotot vaadata. See on tõesti nii hästi tollaseid uisuotsinguid ilmestav hetk, et võiks kindlalt öelda – lausa klassikaline (!?) uisutehnika arenguloo pilt...
Suur meister Pauli Siitonen ees ja uisunõkse omandav Uno Leist tema kannul. Foto: Jüri Jõepera
Jõeperade pere fotokaameratega on palju häid pilte tehtud. Kui poeg Jarek on nüüd kaasaegse tehnika, aga ka sügava spordihuvi ning hea silma läbi suurepäraseid hetki jäädvustanud – meenutage kas või Pekingi OM-i pilte, siis ega isa Jüri talle kas või sellesama pildiga alla jää! Veelgi enam – see tabatud Vasaloppeti võistlushetk on leidnud avaldamist ka maailma suusatamise arengut kajastavates mitmetes väljundites ( näiteks Venemaa suusaportaalis, Soome materjalides , Engadini maratoni reklaamival plakatil jm.) ning meenutab ilmekalt praegustele uisklejatele aegu, kust uisutehnika suur läbimurre tuure kogus...
Oma maratonitraditsiooniga auväärset teed käiv Vasaloppetki saaks selle foto enda mistahes ajalooannaalidesse talletada ja sinna siis veel uisu tulemise tollast elevust kirjeldavaid kommentaaregi juurde lisades. Eks see oli päris huvitav ja keeruline seis, kui isegi muidu nii kindlat ja vankumatut klassikateed käinud suusamaraton pidi uue sõidumoodusega arvestama hakkama. Üsna n.ö. käigu pealt tuli ka rootslastel uisu suhtes kiire seisukoht võtta ja omad reeglid rahvusvahelistega kokku ajada. Olgu siinkohal lisatud, et nüüd saavad Vasaloppetil oma sõidu nii klassika austajad kui uisutehnika eelistajad, aga põhisõit käib raudselt ja kindlalt ikka selles kreikalais- roomalais tyylis, nagu tavatseb klassikatehnikat nimetada legendaarne Juha Mieto.
Meile pakub aga seesama 1979. aasta märtsi alguspäevil toimunud Vasaloppeti võitluse must-valge pilt omamoodi tõlgendusi. Näeme ju siit, kuidas maailma pikamaasuusatamise suurkuju, 50. Vasaloppeti võitja Pauli Siitoneni tuules võtab oma esimesi tõsiseid uisklemistunde üks meie kandi mees - Eesti tollaseid tippmehi ja NL maratonigrupiga Rootsi suusasõidule pääsenud Uno Leist.
Seda märtsikuist minekut vaadates võib üsna mitmeid uisuloo kulgemise nüansse välja lugeda, aga et nähtavat täiendaks ikkagi ehe ning vahetult kogetu, sai nii Uno Leisti kui ka pildi teinud Jüri Jõeperaga see unikaalne hetk ette võetud ning kõik juurdekäiv korraks taas tagasi keritud.
Jüri sõnul oli Vasaloppeti vahetu nägemine tõeline elamus. Koos tollase Eesti suusajuhi Anti Levandiga uuriti kogu suure sõidu toimimist, sest Tartu maratoni korralduses oli plaanis muudatusi teha ning malli taheti võtta just sellestsamast Vasaloppetist. Aga muidugi lõi rajal nähtu ning eriti uisu kasutamine mehed pahviks. Jüri arvates said määravaks just jäised rajaolud, kus siis uisk appi võetigi. Muidugi oli seekordne suursõit paras segapuder, kus keegi läks uisuga, keegi aga pani täiendavalt pidamist ja läks äraproovitud moel – klassikaga. Aga polnud ka mingit määrustepügalat, mis sellele uuendustegvusele keelu pannuks...
Nüüd aga siis Uno Leisti meenutuste juurde!
Oma maratonitraditsiooniga auväärset teed käiv Vasaloppetki saaks selle foto enda mistahes ajalooannaalidesse talletada ja sinna siis veel uisu tulemise tollast elevust kirjeldavaid kommentaaregi juurde lisades. Eks see oli päris huvitav ja keeruline seis, kui isegi muidu nii kindlat ja vankumatut klassikateed käinud suusamaraton pidi uue sõidumoodusega arvestama hakkama. Üsna n.ö. käigu pealt tuli ka rootslastel uisu suhtes kiire seisukoht võtta ja omad reeglid rahvusvahelistega kokku ajada. Olgu siinkohal lisatud, et nüüd saavad Vasaloppetil oma sõidu nii klassika austajad kui uisutehnika eelistajad, aga põhisõit käib raudselt ja kindlalt ikka selles kreikalais- roomalais tyylis, nagu tavatseb klassikatehnikat nimetada legendaarne Juha Mieto.
Meile pakub aga seesama 1979. aasta märtsi alguspäevil toimunud Vasaloppeti võitluse must-valge pilt omamoodi tõlgendusi. Näeme ju siit, kuidas maailma pikamaasuusatamise suurkuju, 50. Vasaloppeti võitja Pauli Siitoneni tuules võtab oma esimesi tõsiseid uisklemistunde üks meie kandi mees - Eesti tollaseid tippmehi ja NL maratonigrupiga Rootsi suusasõidule pääsenud Uno Leist.
Seda märtsikuist minekut vaadates võib üsna mitmeid uisuloo kulgemise nüansse välja lugeda, aga et nähtavat täiendaks ikkagi ehe ning vahetult kogetu, sai nii Uno Leisti kui ka pildi teinud Jüri Jõeperaga see unikaalne hetk ette võetud ning kõik juurdekäiv korraks taas tagasi keritud.
Jüri sõnul oli Vasaloppeti vahetu nägemine tõeline elamus. Koos tollase Eesti suusajuhi Anti Levandiga uuriti kogu suure sõidu toimimist, sest Tartu maratoni korralduses oli plaanis muudatusi teha ning malli taheti võtta just sellestsamast Vasaloppetist. Aga muidugi lõi rajal nähtu ning eriti uisu kasutamine mehed pahviks. Jüri arvates said määravaks just jäised rajaolud, kus siis uisk appi võetigi. Muidugi oli seekordne suursõit paras segapuder, kus keegi läks uisuga, keegi aga pani täiendavalt pidamist ja läks äraproovitud moel – klassikaga. Aga polnud ka mingit määrustepügalat, mis sellele uuendustegvusele keelu pannuks...
Nüüd aga siis Uno Leisti meenutuste juurde!
End siiski "klassikameheks" lugev Uno Leist Eesti Spordiveteranide võistlusel uisusammu sõitmas / foto : KZ
Uno Leist: Uisutund sai vägev!
Kuigi praeguseks on sellest pea et nelikümmend talve möödas, suudab Uno Leist teha oma tollasest maratonipäevast päris üksikasjaliku analüüsi.
Teada oli ju, et uisutont oli suusatamises ringlemas, aga et seda just siin Dalarna metsade ja mägede vahel nii rohkesti näha saab, ei osanud Unogi uskuda. Pikamaameeste poolt pidi see pauk tulema, sest selle -„uue suusatamise" kohta liikus paras kõmu ringi...
Ja nii see sai teoks Vasalgi! Uisu järele haaramise põhipõhjuseks sai seekord mitte niivõrd suurema sõidukiiruse tagaajamine, kui just kuluma hakkav pidamismääre, mistõttu paljudel juba paarikümne kilomeetri järel suusk ikka üha enam lipsuma kippus. Kujutate ette - kui ilm pakub eelmisel päeval pluss 4 ja sõidupäeva hommikul tuleb 7 külmakraadi, siis on 90 km pikkune jäise põhjaga rada nagu raudtee. Mistahes pidamine raspeldatakse sellistes oludes õige pea olematuks ning siis hakkab üks paras vaevlemine. Mida kõike siis küll ei proovita ning sel korral otsustas üsna suur hulk mehi (Uno Leist nende hulgas) seda uudset asja – uisku - proovima hakata...
Nagu pildiltki näha, siis ega kõik siin tõusureas sama tehnikaga tule – Unost paar sõitjat tagapool suusatab selle aja NL tuntud pikamaamees Ivan Garanin (nr. 221). Tema liigub otse ja klassikasammuga, järelikult suusk veel peab. Eelmise aasta Vasaloppeti võitjana pidi ta küll enam kogemusi omama ja ehk tulnuks ka Unol rohkem Garanini soovitusi kuulatada. Aga ei, Siitoneni vimmas ja kuivetunud kuju kahlas ees, andis küljelt, lausa tõukekelgulikku hoogu ning kiirus aina kasvas. Ja kui Garanin hakkas maha jääma, ei olnud meie mehelgi põhjust tehtud otsusest loobuda. Tuli võimu ja väega eelmineja suusakannas püsida ja seda moekat sammu kaasa teha...
Ega siis sõidu ajal veel mõtted toimuva tehnikauuenduse ümber käinud, sest siin pidi vaid otsustama, millise suusaga uisutada. Pildiltki paistab, et suusaga lükatakse nii ühelt kui teiselt poolt. Eks igaüks valis, kummalt jalalt parem ja millelt rohkem sellist tööd kannatas teha...
„Vasaloppeti rada oli väga hea ja sobiv taolise „tõukekelgutamise“ jaoks, vahepeal sai laskumistel jalgadele pisut puhkust ja siis mindi taas tugevate paaristõugetega ning nii kilomeeter kilomeetri järel püsis peagrupp koos. Need olid sellised 3-4 km pikkused kiirendused,“ meenutab Uno Leist tollast sõitu. Maha olevat jäänud ikkagi need, kes ei julgenud uisuga riskida ja nende hulgas siis ka Garanin ning teine NL tippmees Schneider. Eks seal kardeti, et ega niimoodi uisutades kogu võistlust vastu pea ja jäädi kindlaks oma klassikalisele sammule.
"Mis sulle endale siis tundus?" uurin Unolt. "Kas suutsid siis uskuda, et uisusamm hakkabki niimoodi maailma vallutama? "
" Ega siis, 1979. aasta märtsis veel kuigi kindlaid arenguid näha polnud, ainult ehk see, et kiirused sai taolise uisusammuga küll üles ja ka organismi nagu kurnas vähem. Või ainult tundus nii,“ sõnab ta vastu. „Mis aga tõsi, mõtted hakkasid liikuma ja hiljem koduski sai nüüdsest enam uisku sõidetud. Mäletan, et korra varemgi, Šnelli tiikide juures sõidetud pargivõistlusel tuli üks osa tiigijääl sõita ja seal saigi konkurente just uisuga üllatatud.“
Niimoodi siis - raaghaaval - visati uisuotsingute lõkkesse aina hagu juurde ning peagi lõidki kired aina tulisemalt lõõmama. Eks oli niimoodi siis ka sel 1979. aasta Vasasõidulgi oma roll täita olnud...
Kuigi praeguseks on sellest pea et nelikümmend talve möödas, suudab Uno Leist teha oma tollasest maratonipäevast päris üksikasjaliku analüüsi.
Teada oli ju, et uisutont oli suusatamises ringlemas, aga et seda just siin Dalarna metsade ja mägede vahel nii rohkesti näha saab, ei osanud Unogi uskuda. Pikamaameeste poolt pidi see pauk tulema, sest selle -„uue suusatamise" kohta liikus paras kõmu ringi...
Ja nii see sai teoks Vasalgi! Uisu järele haaramise põhipõhjuseks sai seekord mitte niivõrd suurema sõidukiiruse tagaajamine, kui just kuluma hakkav pidamismääre, mistõttu paljudel juba paarikümne kilomeetri järel suusk ikka üha enam lipsuma kippus. Kujutate ette - kui ilm pakub eelmisel päeval pluss 4 ja sõidupäeva hommikul tuleb 7 külmakraadi, siis on 90 km pikkune jäise põhjaga rada nagu raudtee. Mistahes pidamine raspeldatakse sellistes oludes õige pea olematuks ning siis hakkab üks paras vaevlemine. Mida kõike siis küll ei proovita ning sel korral otsustas üsna suur hulk mehi (Uno Leist nende hulgas) seda uudset asja – uisku - proovima hakata...
Nagu pildiltki näha, siis ega kõik siin tõusureas sama tehnikaga tule – Unost paar sõitjat tagapool suusatab selle aja NL tuntud pikamaamees Ivan Garanin (nr. 221). Tema liigub otse ja klassikasammuga, järelikult suusk veel peab. Eelmise aasta Vasaloppeti võitjana pidi ta küll enam kogemusi omama ja ehk tulnuks ka Unol rohkem Garanini soovitusi kuulatada. Aga ei, Siitoneni vimmas ja kuivetunud kuju kahlas ees, andis küljelt, lausa tõukekelgulikku hoogu ning kiirus aina kasvas. Ja kui Garanin hakkas maha jääma, ei olnud meie mehelgi põhjust tehtud otsusest loobuda. Tuli võimu ja väega eelmineja suusakannas püsida ja seda moekat sammu kaasa teha...
Ega siis sõidu ajal veel mõtted toimuva tehnikauuenduse ümber käinud, sest siin pidi vaid otsustama, millise suusaga uisutada. Pildiltki paistab, et suusaga lükatakse nii ühelt kui teiselt poolt. Eks igaüks valis, kummalt jalalt parem ja millelt rohkem sellist tööd kannatas teha...
„Vasaloppeti rada oli väga hea ja sobiv taolise „tõukekelgutamise“ jaoks, vahepeal sai laskumistel jalgadele pisut puhkust ja siis mindi taas tugevate paaristõugetega ning nii kilomeeter kilomeetri järel püsis peagrupp koos. Need olid sellised 3-4 km pikkused kiirendused,“ meenutab Uno Leist tollast sõitu. Maha olevat jäänud ikkagi need, kes ei julgenud uisuga riskida ja nende hulgas siis ka Garanin ning teine NL tippmees Schneider. Eks seal kardeti, et ega niimoodi uisutades kogu võistlust vastu pea ja jäädi kindlaks oma klassikalisele sammule.
"Mis sulle endale siis tundus?" uurin Unolt. "Kas suutsid siis uskuda, et uisusamm hakkabki niimoodi maailma vallutama? "
" Ega siis, 1979. aasta märtsis veel kuigi kindlaid arenguid näha polnud, ainult ehk see, et kiirused sai taolise uisusammuga küll üles ja ka organismi nagu kurnas vähem. Või ainult tundus nii,“ sõnab ta vastu. „Mis aga tõsi, mõtted hakkasid liikuma ja hiljem koduski sai nüüdsest enam uisku sõidetud. Mäletan, et korra varemgi, Šnelli tiikide juures sõidetud pargivõistlusel tuli üks osa tiigijääl sõita ja seal saigi konkurente just uisuga üllatatud.“
Niimoodi siis - raaghaaval - visati uisuotsingute lõkkesse aina hagu juurde ning peagi lõidki kired aina tulisemalt lõõmama. Eks oli niimoodi siis ka sel 1979. aasta Vasasõidulgi oma roll täita olnud...
Suusamaailm - uisuhulluses!
Sellest Vasaloppeti õppetunnist ei kogunud tarkusi ning innustust mitte ainult Uno Leist, vaid kogu suusamaailmas hakkas käima veelgi suurem katsetustelaine. Mida kõike küll ei proovitud?
Sellest Vasaloppeti õppetunnist ei kogunud tarkusi ning innustust mitte ainult Uno Leist, vaid kogu suusamaailmas hakkas käima veelgi suurem katsetustelaine. Mida kõike küll ei proovitud?
Mõni püüdis uisutehnikas ehk liigagi. Repro H. Kantola raamatust: "Hiihto sydämen asiaksi"
Kuigi Bill Kochi näide uisu kasulikkusest andis märku juba 1976. aastal, siis eriti nähti uisklemise eeliseid 1982. aasta MM-il Holmenkollenis, kus iga tippu soovija lihtsalt pidi seda kasutama. 1984. aasta olümpial Sarajevos käis uisutamine juba täie hooga. Seda küll tasasematel lõikudel ja paremates libisemistingimustes. Kui aga olud raskeks läksid, siis taolise, jälgedega rajaga oli võimatu uuendust kasutada. Nagu kinnitas ka Gunde Svan oma 30 km kolmanda koha puhul - kui muidu kasutan taolise distantsi puhul uisku palju, siis siin sõitsin seda ainult mõnes harvas kohas.
Aga ikka käis uisutamine selle pooluisuga, millega päris tõusudel polnud midagi teha. Millegi paremaga ei suutnud aga siis veel keegi üllatada. Ehkki otsingud käisid...
Uute tehnikavariantide laiem kasutuselevõtt sai aga veel pisut viselda, kuni 1984. aasta märtsis panid Ove Aunli ja Thomas Wassberg heal libedal ning laial rajal uisusammu sõitmise arenguteele järjekordse märgi maha. Kirunas, 30 km distantsil, pidamiseta suuskade ja võimsate paaristõugetega kahele poole uiseldes veendusid nad eelkõige ise, et nüüd murtakse sisse uisumaailma järgmisele korrusele.
Sellele järgnevates suvistes mäestikelaagrites üritas juba enamus sealviibivast maailma paremikust senisest enam uisku õppida. Kui NL laskesuusatamiskoondisega treeninud Even Tudeberg Austriast naases, oli temagi sõnum lihtne – Kõik uisutavad... näib mis talvel saama hakkab...
Aga piisavalt jätkus ka irvhambaid, arvukalt kahtlejaid ning isegi käesolevate ridade autor tegi selle aja artiklites uisutehnika kohta mitmeid kahtlases toonis, kui mitte öelda halvustava hoiakuga märkusi...
Tahtmatult tulevad meelde esimesed Dick Fosbyry kõrgushüppe floppimised või Jan Boklövi V-asendis suusahüpped. Itsitamist ja näpuga näitamist jagus sinnagi. Aga kes viimasena naerab...
Aga ikka käis uisutamine selle pooluisuga, millega päris tõusudel polnud midagi teha. Millegi paremaga ei suutnud aga siis veel keegi üllatada. Ehkki otsingud käisid...
Uute tehnikavariantide laiem kasutuselevõtt sai aga veel pisut viselda, kuni 1984. aasta märtsis panid Ove Aunli ja Thomas Wassberg heal libedal ning laial rajal uisusammu sõitmise arenguteele järjekordse märgi maha. Kirunas, 30 km distantsil, pidamiseta suuskade ja võimsate paaristõugetega kahele poole uiseldes veendusid nad eelkõige ise, et nüüd murtakse sisse uisumaailma järgmisele korrusele.
Sellele järgnevates suvistes mäestikelaagrites üritas juba enamus sealviibivast maailma paremikust senisest enam uisku õppida. Kui NL laskesuusatamiskoondisega treeninud Even Tudeberg Austriast naases, oli temagi sõnum lihtne – Kõik uisutavad... näib mis talvel saama hakkab...
Aga piisavalt jätkus ka irvhambaid, arvukalt kahtlejaid ning isegi käesolevate ridade autor tegi selle aja artiklites uisutehnika kohta mitmeid kahtlases toonis, kui mitte öelda halvustava hoiakuga märkusi...
Tahtmatult tulevad meelde esimesed Dick Fosbyry kõrgushüppe floppimised või Jan Boklövi V-asendis suusahüpped. Itsitamist ja näpuga näitamist jagus sinnagi. Aga kes viimasena naerab...
Isegi FIS-i murdmaajuht Bengt Erik Bengtsson pidi Seefeldis suusad alla panema ja uisu olemust järgi proovima asuma /foto: Skiforbundet
FIS – Seefeldis püsti hädas!
Kõige täbaramasse seisu aeti üha enam aga FIS-i ametkond. Mida prognoosida ja milliseid otsuseid teha? Mäletan selgelt, kuidas info ka tollasesse N Liitu jõudis. Meil Eestis olid igati abiks Soome infokanalid ja et FIS-i asepresidendiks oli Hannu Koskivuori, siis jõudis iga uuendusvirvendus üsna kiiresti ka Soome suusaringkondadesse. Sealt sai seda tilkhaaval kokku korjatud ja just 1985. aasta MM-i eel üllatusid NL-i treeneridki kui meilt värskeid uisuuudiseid kuulsid. Jutt käis ikka kogu aeg selle üle – kas midagi keelustatakse ja kui palju on keegi muutusteks valmistunud. Nagu ütles tollane NL peatreener Viktor Ivanov – valmistume siin, aga milleks – seda me kuigi täpselt ei tea.
Samasugust ebakindlust polnud aga kahevõistlejate hulgas. Seefeldis NL koondises võistelnud Allar Levandi sõnul panid nemad rõhu ainult uisutehnikale, sest sarnaselt laskesuusatamisele oli nendegi jaoks otsus uisu kasuks tehtud ja ainuke asi oli muidugi uisuks sobiva varustuse küsimus. Kui pikad suusad, kepid ja millised saapad peaks olema? Allar kinnitab nüüd, et tema alustas uisutamist 145 cm pikkuste keppidega ja tippajaks oli nende pikkus juba 175. Eks varustuse firmad haistsid sellise muutuselaine möllus suure hulga uue varustuse tekitamise vajadust ja kõik läkski tegemisse lausa ennaktempos...
Riigidki jagunesid oma otsustes väga mitmeti ning eks neid mõjutanud just FIS-i ebalevad sõnumid. Enamustes paikades, nii ka meil Eestis, polnud rajad selliselt ette valmistatud, et seal oleks üleüldse uiselda saanuks.
1985. aasta Seefeldi MM-i eel edastas uisu kohta omapoolse arvamuse isegi FIS-i suusapresident Marc Hodler, öeldes „...uisutehnika on murdmaasuusatamise kehal nagu kasvaja. See tuleb sealt eemaldada!“
Jäi ainult lahtiseks - kes ja kuidas selle suusatamise „päästeoperatsiooni“ ette võtab. Ja kui täpsemalt edasi küsida, siis mille või kelle eest tuli suusatamist päästa... Või tuli loota sellele, et lahenduse annavad siingi - "looduslik valik" ning elu ise. Nii läkski ...
Kõige täbaramasse seisu aeti üha enam aga FIS-i ametkond. Mida prognoosida ja milliseid otsuseid teha? Mäletan selgelt, kuidas info ka tollasesse N Liitu jõudis. Meil Eestis olid igati abiks Soome infokanalid ja et FIS-i asepresidendiks oli Hannu Koskivuori, siis jõudis iga uuendusvirvendus üsna kiiresti ka Soome suusaringkondadesse. Sealt sai seda tilkhaaval kokku korjatud ja just 1985. aasta MM-i eel üllatusid NL-i treeneridki kui meilt värskeid uisuuudiseid kuulsid. Jutt käis ikka kogu aeg selle üle – kas midagi keelustatakse ja kui palju on keegi muutusteks valmistunud. Nagu ütles tollane NL peatreener Viktor Ivanov – valmistume siin, aga milleks – seda me kuigi täpselt ei tea.
Samasugust ebakindlust polnud aga kahevõistlejate hulgas. Seefeldis NL koondises võistelnud Allar Levandi sõnul panid nemad rõhu ainult uisutehnikale, sest sarnaselt laskesuusatamisele oli nendegi jaoks otsus uisu kasuks tehtud ja ainuke asi oli muidugi uisuks sobiva varustuse küsimus. Kui pikad suusad, kepid ja millised saapad peaks olema? Allar kinnitab nüüd, et tema alustas uisutamist 145 cm pikkuste keppidega ja tippajaks oli nende pikkus juba 175. Eks varustuse firmad haistsid sellise muutuselaine möllus suure hulga uue varustuse tekitamise vajadust ja kõik läkski tegemisse lausa ennaktempos...
Riigidki jagunesid oma otsustes väga mitmeti ning eks neid mõjutanud just FIS-i ebalevad sõnumid. Enamustes paikades, nii ka meil Eestis, polnud rajad selliselt ette valmistatud, et seal oleks üleüldse uiselda saanuks.
1985. aasta Seefeldi MM-i eel edastas uisu kohta omapoolse arvamuse isegi FIS-i suusapresident Marc Hodler, öeldes „...uisutehnika on murdmaasuusatamise kehal nagu kasvaja. See tuleb sealt eemaldada!“
Jäi ainult lahtiseks - kes ja kuidas selle suusatamise „päästeoperatsiooni“ ette võtab. Ja kui täpsemalt edasi küsida, siis mille või kelle eest tuli suusatamist päästa... Või tuli loota sellele, et lahenduse annavad siingi - "looduslik valik" ning elu ise. Nii läkski ...
Seefeldi MM aga elas suusatehnikate osas läbi täieliku revolutsiooni. Kes küll selle poolteise nädalaga uisklema ei hakanud. Raamatutesse on kirja saanud Marja-Liisa Kirvesniemi pihtimus, kes kahtles üsna pikalt, aga tegi siis ühe (!) pikema uisutehnikaga treeningu ning läks riskile – jättis pidamismäärde panemata ning uisutas kogu distantsi.
Mäletan ise ka seda esimest uisuga mäkke tormava suusataja nägemist seal Seefeldi kirikutagusel nõlval – see polnud keegi muu kui NL kahevõistluse koondise liige Allar Levandi. See oli uskumatu pilt – kuidas ta kergelt ja liuglevalt liikus, nagu oleks taolist „hullust“ juba lapsest saati harrastanud. Aga nagu Allar nüüd kinnitab, käis enne võistlust kõva vaidlus – kas panna pidamist ja minna klassikaga või teha panus uisule. Lõpuks sai uuendus käiku võetud. Aga nagu ta lõpuks märgib, kuulusid Seefeldis „kullad“ just uisuga riskinutele.
Mäletan ise ka seda esimest uisuga mäkke tormava suusataja nägemist seal Seefeldi kirikutagusel nõlval – see polnud keegi muu kui NL kahevõistluse koondise liige Allar Levandi. See oli uskumatu pilt – kuidas ta kergelt ja liuglevalt liikus, nagu oleks taolist „hullust“ juba lapsest saati harrastanud. Aga nagu Allar nüüd kinnitab, käis enne võistlust kõva vaidlus – kas panna pidamist ja minna klassikaga või teha panus uisule. Lõpuks sai uuendus käiku võetud. Aga nagu ta lõpuks märgib, kuulusid Seefeldis „kullad“ just uisuga riskinutele.
|
Kui norralanna Anette Boe kohanes uisuga lausa "lennult" ja sai kolm medalit, siis Juha Mieto jäigi "uisku kangutama" ja Seefeldi uisklemine oli talle täielik katastroof - koht 52 ! "Ei enam" - oli tema kokkuvõte / reprod MM-i videotest
|
Soomlaste otsingute kohta rääkis just uisku arendama pandud värske koondise treener Pekka Vähasöyrinki, et rohkeid filmimisi analüüsides ning hilisema 15 km võitja Kari Härkosega erinevaid sõiduvariante proovides juhtunud huvitav asi. Harjumusepäraselt ühele poole (pooluisku ) sõites vajunud Karil keharaskus korraks tugijalalt teisele poole ja sinna suuska libistades tundnud ta, et kannatab uisutada ka mõlemale poole. Proovitud uuesti ja uuesti ning et sedasi kannatanud üles sõita ka kõige järsemast tõusust... siis otsustati seda võimalust ka katsetada.... Läkski õnneks ning Kari Härkonen "uisutas" end maailmameistriks...
Heikki Kantola värske 1985.aasta sündmuste kommentaar !!!
Nii nagu käesolev Seefeldi lugu "üles läks", nii sai oma mälestusteringile minna ka suusaveebi innukas lugeja ja paljudel teemadel kaasamõtleja - Soome spordi ja suusatamise GRAND OLD MAN - Heikki Kantola. Tema sedamaid tulnud mail on nüüd tõlgituna siin ja avab äärmiselt ilmekalt neid Seefeldi "uksi " toonase Soome suusakoondise aspektist...
" Olime Soome suusakoondisega kaks nädalat enne MM-i Davosis. Seal olid kõvad pakased, halvasti libisev lumi, nii et uisutamine oli eriti raske, seda just tõusudel. Suusatajaidki uskusid üha enam, et ilmselt on parem ka MM-l klassikaga minna. Laagri järel siirdusin koos hoolderühmaga Seefeldisse, kus lumi oli hoopis teine ja sai kenasti uisutada. Uisutasime seal kogu hooldepundiga 15 km rajal ainult uisutades ja veendusime, et siin saab ka nii võistelda...
Helistan kohe Soome Immole ( peatreener Kuutsole) ja keelitasin koondislasi uisuks valmistuma. Immo oli siis aga uisu suhtes üsna tõrges ja ei uskunud suusatamist just sellist arengut minevat... Meie Seefeldis aga tundsime, et oodatud ja kardetud "revolutsioon" on siiski tulemas...
Koondis saabuski paar päeva enne MM-i ja alustas uisutamiseks valmistumist. Osadel läks see kohe "paika" , aga osa kartis, et ega vist jaksa sellise käte jõuga kõiki tõuse üles uisutada... Neile sain vaid öelda - näete, mina siin hoolderühma 45-aastase mehena olen kõik need tõusud üles sõitnud, nii et seadke end vaid valmis !
Kui rääkida näiteks Marja- Liisa Kirvesniemi kogemusest, siis tema sõitis siin uisku esimest korda elus, kuid läbis treeningul sellega 10 km raja ning tundis oma uuest kogemusest vaid naudingut.
Eks parajat vatti said ka hooldemehed, sest nemad pidid käigu pealt varustust kohandama. Selleks otsiti välja lühemad suusad ning pikemad kepid. Suusasidemeid tõsteti aga ettepoole, et uisutades suusa kand allpool püsiks.
Kui veel mõnest suusatajast rääkida, siis Kari Härkonen tuli maailmameistriks ja seda uisutehnikat kasutades. Osaliselt pooluisku, aga valdavalt juba kahele poole uiseldes. Eks teda aitas see, et oli "kerge kondiga", sai kiiresti "uisunõksud" kätte ja oli Soomeski juba piisavalt just seda treeninud.
Seefeldi suureks probleemiks oli ikka see, et igale poole oli tõmmatud lumesaaniga sisse kaks klassikarada, mis oli reeglitega paika pandud. Kuid see ei takistanud ikka uisku minna. Esindajate koosolekul sooviti küll üht rada tasaseks pinnaks ja uisutamiseks saada, kuid peakohtunik ja tehniline delegaat ei soostunud sellega.
Hiljem Soome tagasi jõudes tahtsime kohe, et harjutuspaikadeski tõmmataks lisaks ühele jäljele kõrvale veel ka uisu osa, aga see lahenes alles siis kui saime enamatesse keskustesse suured rajamasinad tuua ja ka uisule võimalusi tekitada. Eks olud olidki need, mis pidurdasid uisu õppimist ja treenimist ning see kõik võttis paar aastat aega...
" Olime Soome suusakoondisega kaks nädalat enne MM-i Davosis. Seal olid kõvad pakased, halvasti libisev lumi, nii et uisutamine oli eriti raske, seda just tõusudel. Suusatajaidki uskusid üha enam, et ilmselt on parem ka MM-l klassikaga minna. Laagri järel siirdusin koos hoolderühmaga Seefeldisse, kus lumi oli hoopis teine ja sai kenasti uisutada. Uisutasime seal kogu hooldepundiga 15 km rajal ainult uisutades ja veendusime, et siin saab ka nii võistelda...
Helistan kohe Soome Immole ( peatreener Kuutsole) ja keelitasin koondislasi uisuks valmistuma. Immo oli siis aga uisu suhtes üsna tõrges ja ei uskunud suusatamist just sellist arengut minevat... Meie Seefeldis aga tundsime, et oodatud ja kardetud "revolutsioon" on siiski tulemas...
Koondis saabuski paar päeva enne MM-i ja alustas uisutamiseks valmistumist. Osadel läks see kohe "paika" , aga osa kartis, et ega vist jaksa sellise käte jõuga kõiki tõuse üles uisutada... Neile sain vaid öelda - näete, mina siin hoolderühma 45-aastase mehena olen kõik need tõusud üles sõitnud, nii et seadke end vaid valmis !
Kui rääkida näiteks Marja- Liisa Kirvesniemi kogemusest, siis tema sõitis siin uisku esimest korda elus, kuid läbis treeningul sellega 10 km raja ning tundis oma uuest kogemusest vaid naudingut.
Eks parajat vatti said ka hooldemehed, sest nemad pidid käigu pealt varustust kohandama. Selleks otsiti välja lühemad suusad ning pikemad kepid. Suusasidemeid tõsteti aga ettepoole, et uisutades suusa kand allpool püsiks.
Kui veel mõnest suusatajast rääkida, siis Kari Härkonen tuli maailmameistriks ja seda uisutehnikat kasutades. Osaliselt pooluisku, aga valdavalt juba kahele poole uiseldes. Eks teda aitas see, et oli "kerge kondiga", sai kiiresti "uisunõksud" kätte ja oli Soomeski juba piisavalt just seda treeninud.
Seefeldi suureks probleemiks oli ikka see, et igale poole oli tõmmatud lumesaaniga sisse kaks klassikarada, mis oli reeglitega paika pandud. Kuid see ei takistanud ikka uisku minna. Esindajate koosolekul sooviti küll üht rada tasaseks pinnaks ja uisutamiseks saada, kuid peakohtunik ja tehniline delegaat ei soostunud sellega.
Hiljem Soome tagasi jõudes tahtsime kohe, et harjutuspaikadeski tõmmataks lisaks ühele jäljele kõrvale veel ka uisu osa, aga see lahenes alles siis kui saime enamatesse keskustesse suured rajamasinad tuua ja ka uisule võimalusi tekitada. Eks olud olidki need, mis pidurdasid uisu õppimist ja treenimist ning see kõik võttis paar aastat aega...
Heikki Kantola koos oma hea sõbra mõttekaaslase Heikki Ruskoga istusid kohe arvuti taha ja kevadeks sündis raamat "Hiihto sydämen asiaksi" , kuhu sisse said oma ka hetketeadmised uisutehnikast. Raamat, mis jõudis ka mõnede Eesti suusainimeste kätte ja millest levis edasi isegi mitteseaduslikke koopiaeksemplare, müüdi Soomes 10 000 eksemplari suuruses mahus peagi läbi...
Lisaks tegi HK koos Vesa Rapiaga 1000 eksemplarilise uisutehnika videokasseti, mis tema sõnul on nüüd "ajast aja arust" , kuid kõlbas toona ka USA suusaliidule litsensi alusel kasutamiseks. Seda kasutati tegijate loal agaralt ka Eestis...
Igatahes on meeldiv, et siinkohal nüüd soomlastest "revolutsionääride" tunded kirja saime. Tänud , Heikki ja küllap lipsavad sul vahel kindlasti mõtte selle juurde - kuidas asjad kunagi - 1985.aastal käisid... Kinnitan aga Sulle endagi kogemusest, et eks revolutsioonid peavadki sellised mällusööbivad olema...ja tore, et neile järgnevad ka väga huvitavad järellainetused, nagu see suusatamiseski on käinud
Lisaks tegi HK koos Vesa Rapiaga 1000 eksemplarilise uisutehnika videokasseti, mis tema sõnul on nüüd "ajast aja arust" , kuid kõlbas toona ka USA suusaliidule litsensi alusel kasutamiseks. Seda kasutati tegijate loal agaralt ka Eestis...
Igatahes on meeldiv, et siinkohal nüüd soomlastest "revolutsionääride" tunded kirja saime. Tänud , Heikki ja küllap lipsavad sul vahel kindlasti mõtte selle juurde - kuidas asjad kunagi - 1985.aastal käisid... Kinnitan aga Sulle endagi kogemusest, et eks revolutsioonid peavadki sellised mällusööbivad olema...ja tore, et neile järgnevad ka väga huvitavad järellainetused, nagu see suusatamiseski on käinud
Seefeld oli aga alles uisuarengu algus
Ka FIS-ipresident Hodler rahunes 1985.aasta MM-i lõpuks, sõnades – „...eks mul ole selles osas ükskõik. Ja üleüldse on kogu see uuendus ju murdmaakomitee rida...“
Rida reaks, aga kogu stooris algas hoopis uus vaatus – kuidas kaks tehnikat ära mahutada ja kuidas kontrollida, et klassikas ei uiseldaks jne. jne. Hirme oli takka järgi meenutades igasuguseid. Tuntud Šveitsi suusaajakirjanik Toni Nötzli arvas üsna kaua, et algab üks "varastamine" ja suusatajad ei suuda klassikatehnikas võisteldes uisutehnikat kasutamata jätta. Senine pea et 40 aasta pikkune praktika näitab aga seda, et suurematel võistlustel on üsna harvad suusatajad selles osas patustanud. Aga noh, eks vähemtähtsatel võistlustel või ka massisuusatamistel juhtu vahel mõnelgi mõni uisuliigutus sisse lipsama. Mäletame ju küll, kui ka Tartu maratonis üht või teist tehnikat piiritlema hakati ja kus siis "pattu " parajal moel näha sai.
Uisk ja klassika on end siiski selgelt määratlenud ja vastastikku võistluste skaalat laiendanud ning niimoodi ala arendanud. Võib vaid jumalat tänada, et ei rakendunud n.ö. keelavate võtete plaan. Nimelt taheti hakata klassikaradasid kraavikujuliste radade põhja tegema või jällegi – raja äärde madalaid piirdeid panema, et siis mitte kuidagi seal uisutada ei saaks. FIS-is hakati aga samal ajal ka raha lugema ja leiti, et igasuguste taoliste reeglite ja piirangute sisseviimisega tuleb need tehniliselt lahendada ja see kõik läheb murdmaarahvale ääretult kalliks maksma. Tõsi, mõned talved märgiti siiski raja äärde uisutamise alad, aga ka see eluvõõras reegel tehti 1985. aasta Seefeldi "uisurevolutsiooniga "pihuks ja põrmuks.
Uisutehnika jää oli seega niisiis liikuma lükatud...ja kuigi Seefeldi järel tundus, et asi kaldub täielikult uisutehnika kasuks, siis lugedes Bengtssoni ülestähendusi, olla ühel varasemal arutelul üheks heaks nõuandjaks olnud Thomas Wassberg. Tema pakkunud kahe suusatehnika osas eraldi võistlusi ja kogu võistlusprogrammi osas 50:50 jaotust. Sedasi jaguneks võimalusi kõigile. Nagu näeme, on sellise kompromissvariandi rakendamine toonud murdmaasuusatamisse teatud kodurahu...
Ka FIS-ipresident Hodler rahunes 1985.aasta MM-i lõpuks, sõnades – „...eks mul ole selles osas ükskõik. Ja üleüldse on kogu see uuendus ju murdmaakomitee rida...“
Rida reaks, aga kogu stooris algas hoopis uus vaatus – kuidas kaks tehnikat ära mahutada ja kuidas kontrollida, et klassikas ei uiseldaks jne. jne. Hirme oli takka järgi meenutades igasuguseid. Tuntud Šveitsi suusaajakirjanik Toni Nötzli arvas üsna kaua, et algab üks "varastamine" ja suusatajad ei suuda klassikatehnikas võisteldes uisutehnikat kasutamata jätta. Senine pea et 40 aasta pikkune praktika näitab aga seda, et suurematel võistlustel on üsna harvad suusatajad selles osas patustanud. Aga noh, eks vähemtähtsatel võistlustel või ka massisuusatamistel juhtu vahel mõnelgi mõni uisuliigutus sisse lipsama. Mäletame ju küll, kui ka Tartu maratonis üht või teist tehnikat piiritlema hakati ja kus siis "pattu " parajal moel näha sai.
Uisk ja klassika on end siiski selgelt määratlenud ja vastastikku võistluste skaalat laiendanud ning niimoodi ala arendanud. Võib vaid jumalat tänada, et ei rakendunud n.ö. keelavate võtete plaan. Nimelt taheti hakata klassikaradasid kraavikujuliste radade põhja tegema või jällegi – raja äärde madalaid piirdeid panema, et siis mitte kuidagi seal uisutada ei saaks. FIS-is hakati aga samal ajal ka raha lugema ja leiti, et igasuguste taoliste reeglite ja piirangute sisseviimisega tuleb need tehniliselt lahendada ja see kõik läheb murdmaarahvale ääretult kalliks maksma. Tõsi, mõned talved märgiti siiski raja äärde uisutamise alad, aga ka see eluvõõras reegel tehti 1985. aasta Seefeldi "uisurevolutsiooniga "pihuks ja põrmuks.
Uisutehnika jää oli seega niisiis liikuma lükatud...ja kuigi Seefeldi järel tundus, et asi kaldub täielikult uisutehnika kasuks, siis lugedes Bengtssoni ülestähendusi, olla ühel varasemal arutelul üheks heaks nõuandjaks olnud Thomas Wassberg. Tema pakkunud kahe suusatehnika osas eraldi võistlusi ja kogu võistlusprogrammi osas 50:50 jaotust. Sedasi jaguneks võimalusi kõigile. Nagu näeme, on sellise kompromissvariandi rakendamine toonud murdmaasuusatamisse teatud kodurahu...
Käsu järgi juba ei uisuta, headel radadel aga küll!
Kui mingi tegur sellele tormilisele arengule eriti mõju avaldas, siis uisutehnikale sai määravaks eelduseks eelkõige heade rajade tekkimine. Miks ma seda nii kaljukindlalt väidan. Ikkagi - nähtud kogemustest ja isegi legendaarne Pauli Siitonen märkis, et kui ta Kesk-Euroopa laiu , mäesuusa rajatraktoritega sisseaetud ja siledaid suusaradasid nägi, siis koges ta kohe, et siin pane uisku ( esialgu ikkagi vaid pooluisku) nii kuidas jaksad. Aga oli ka vastupidiseid näiteid, kus olud lihtsalt ei lasknud kuidagi uisku sõita... aga ikkagi mindi üritama !
Just sellesama murrangulise 85. aasta märtsis olin Venemaal üleliidulistel võistlustel, kus uisutehnika oli sel hetkel päevateemaks number üks. Oldi ju selles osas kogu maailmale alla jäädud. Mõni suusapomo põdes isegi seda, kui kuulis hinnangut, et uisutehnikat ei kasuta ainult... suusatamise arengumaad! Sellele kõigele valas õli tulle veel fakt, et paar päeva tagasi oli uisutehnikast kirjutanud isegi tollane parteileht „Pravda“. Aga see, millest kirjutas NL kõige tähtsam väljaanne, pidi kõikidele lausa malliks olema. Seega anti sealsamas Apatitõs kõigile kuri käsk – homme tahame näha uisutehnikat ja mitte midagi muud. Pilt aga osutus kurvaks – rada oli pehme, lumepudrune ja vaalusid täis ning seekordne uisutamine kujunes parajaks naljanumbriks...
Kui nüüd näed masinaga tõmmatud laudsiledal rajal tavalist harrastajat uisklemas, siis veendud, et heades tingimustes on ta uisus lausa märkamatult algtõed justkui iseenesest selgeks saanud. Omal ajal üritasime ka Eestis suurte traktoritega ja nende taga olevate plaatidega siledaid uisuradasid teha, aga eks kaasaegsed masinad teevad nüüd selle vajaliku. Just taolistest headest oludest saab areneda suusaoskus ja tekkida ka uisutamise mõnu.
Muidugi uuristas uisutehnika uuenduste kallal edasi omaette valdkond - tipptasand, kust otsimiste ja katsetustega tulid varsti käiku tuntud rootslaste Thomas Wassbergi ja Torgny Mogreni nime kandvad uisuvariandid
Kui mingi tegur sellele tormilisele arengule eriti mõju avaldas, siis uisutehnikale sai määravaks eelduseks eelkõige heade rajade tekkimine. Miks ma seda nii kaljukindlalt väidan. Ikkagi - nähtud kogemustest ja isegi legendaarne Pauli Siitonen märkis, et kui ta Kesk-Euroopa laiu , mäesuusa rajatraktoritega sisseaetud ja siledaid suusaradasid nägi, siis koges ta kohe, et siin pane uisku ( esialgu ikkagi vaid pooluisku) nii kuidas jaksad. Aga oli ka vastupidiseid näiteid, kus olud lihtsalt ei lasknud kuidagi uisku sõita... aga ikkagi mindi üritama !
Just sellesama murrangulise 85. aasta märtsis olin Venemaal üleliidulistel võistlustel, kus uisutehnika oli sel hetkel päevateemaks number üks. Oldi ju selles osas kogu maailmale alla jäädud. Mõni suusapomo põdes isegi seda, kui kuulis hinnangut, et uisutehnikat ei kasuta ainult... suusatamise arengumaad! Sellele kõigele valas õli tulle veel fakt, et paar päeva tagasi oli uisutehnikast kirjutanud isegi tollane parteileht „Pravda“. Aga see, millest kirjutas NL kõige tähtsam väljaanne, pidi kõikidele lausa malliks olema. Seega anti sealsamas Apatitõs kõigile kuri käsk – homme tahame näha uisutehnikat ja mitte midagi muud. Pilt aga osutus kurvaks – rada oli pehme, lumepudrune ja vaalusid täis ning seekordne uisutamine kujunes parajaks naljanumbriks...
Kui nüüd näed masinaga tõmmatud laudsiledal rajal tavalist harrastajat uisklemas, siis veendud, et heades tingimustes on ta uisus lausa märkamatult algtõed justkui iseenesest selgeks saanud. Omal ajal üritasime ka Eestis suurte traktoritega ja nende taga olevate plaatidega siledaid uisuradasid teha, aga eks kaasaegsed masinad teevad nüüd selle vajaliku. Just taolistest headest oludest saab areneda suusaoskus ja tekkida ka uisutamise mõnu.
Muidugi uuristas uisutehnika uuenduste kallal edasi omaette valdkond - tipptasand, kust otsimiste ja katsetustega tulid varsti käiku tuntud rootslaste Thomas Wassbergi ja Torgny Mogreni nime kandvad uisuvariandid
Võimas ja osav uisuspets Torgny Mogren 1993.a. MM-l Falunis SWE - NOR fännihordide silme all maratoni võitmas /foto : K. Zilmer
Olümpiavõitja ja maailmameistri Kristina Šmigun-Vähi uisusamm sai klassika kõrval selgeks õpitud ning on igati täiuslik, lausa "aabitsalik" . foto : Reuters/Scanpix
Mogreni, n.ö. uisu lausikuvariant oli suusamaailmas täielik pommuudis. Kogu NL koondis, kes siis veel sellise riigi all viimaseid Otepää laagreid tegi, pidas seda rootslaste reklaaminipiks. Siis aga uurisid talviseid sõiduvideoid ja hakkasid kukalt kratsima. Need uuemad sõiduvariandid nõudsid juba väga head tasakaalu ja korralikke jõuomadusi, aga andsid uisu arengule taas uue lükke. Aga peagi leidus häid uisutehnika oskajaid pea et igas riigis...
Muidugi eristusid esmalt rootslased, tugev koolkond kasvas välja ka prantslastel. Tugevat tööd tegid soomlased ja suurest valikust leidsid endale häid uisutajaid ka teised. Omaette väljakutseks tekkis võistlusformaat (sakslase Georg Zipfeli eestvedamisel ), kus ühendati samasse võistlusse klassika ja uisutehnikas sõit. On igati tore, et selle ala esimeseks maailmameistriks ja olümpiavõitjakski krooniti meie KRISTINA !
Omaette arenguetapiks kujunesid sprindisõidud, kus määravaks sai spetsiifilisem ettevalmistus ning ka sellega sobituv liigutuslik baas. Võib tõdeda, et sprinterite uisutehnikas arendatakse murdmasuusatamise suurimaid kiirusi ja ollakse suusavalitsemises uskumatult osavad...
Siinkohal tahan tunnustada häid uisklejaid ka nii laskesuusatajate kui ka kahevõistlejate hulgast. Kuigi nad on sellele liikumismoodusele juba terve "igaviku" pühendanud ja ei "tegele" enam klassikatehnikaga, siis ei saa nad ala spetsiifikast lähtuvalt ehk samas täit uisutenikale pühendumist lubada, nagu seda murdmaas tehakse. Kuid see teema väärib lausa omaette lugu, nii et siinkohal kiidan veelkord KV ja LS tegijate ökonoomset ja oskuslikku sõiduoskust...
Nagu näeme, on uisk jätkuvalt arengus, ehkki tormilisemad ajad paistavad hetkel justkui vaibunud olevat... Kuid mine tea ! Sest Otepäälgi nähtud "klääbotamine" levib tasapisi ka teistele...
----------------------------------
Kui nüüd taas nende pildil olnud - Siitoneni, Leisti & Co – uisuseemne „külvimeeste“ juurde tagasi pöörduda, siis seal, 79. aasta Vasaloppeti rajal tasus uisutamise vagu „künda“ küll. Sest, nagu näha, läks nende külvatud seeme ilusasti kasvama ja selle kaudu on kogu suusatamine "lopsakamaks " muutunud...
Kui nüüd taas nende pildil olnud - Siitoneni, Leisti & Co – uisuseemne „külvimeeste“ juurde tagasi pöörduda, siis seal, 79. aasta Vasaloppeti rajal tasus uisutamise vagu „künda“ küll. Sest, nagu näha, läks nende külvatud seeme ilusasti kasvama ja selle kaudu on kogu suusatamine "lopsakamaks " muutunud...
Nii imeliselt , nagu "tantsides" uisutab tänapäeval juba ka suur osa tõsisemaid harrastajaid / foto : K. Zilmer
UISK TULI, ET JÄÄDA !
