13.päev - Tõrjutud ja armastatud...
Sellist pealkirja saaks kasutada mistahes teemal loo kirjutamisel, sest see vähe isegi filosoofiline, kuid kindlalt tavaelu arenguloo kujutamise variant sobib hästi igas olukorras. Sedapuhku ka Sotši OM-i võistluskava analüüsides. Eelkõige just seetõttu, et siin leidub just neid alasid, mis on oma tegemiste osas alguses üsna tõrjuvat hoiakut kogenud, aga nüüd ometigi üha enam poolehoidu ja masside huvi tunnevad. Vaataksime näidete otsimiseks kohe sinna - Rosa Hutori ekstreempargi poole. Paika, kus on toimunud paljudele küllaltki tundmatud n.ö. uued alad, mis aga äärmiselt paeluvate võistluste kaudu on võitnud publiku impulsiivse kaasaelamise. See on selgeks näiteks, et lumelaua sõit ja vigursuusatamine on oma koha OM-il kindlalt kätte võitnud. Jääb vaid loota, et kui mingid olümpiamahu kärpimised talve osas peakski tulema, siis neist lähevad kõiksugused kõigutamised enesest mõistetavalt mööda... Need alad on tulnud, et jääda ja areneda...
N.ö. olümpia rea peale pääsemine ja sinna jäämine pole mistahes alal kerge. Alles me nägime , mis toimus ühega - maadlusega. Aga mis me räägime siis mingist lume peal lauaga libisemisest või suuskadega õhus trikitamisest. Selle kohta öeldi algul ROK-i juhtkonna tasandilt - moevärk, ja tehku siis enda lõbuks, aga pidada seda tõsiseks olümpialaks - no, andke andeks, see pole küll koht , kuhu pürgida. Aga millegi uue puhul käibki see vist ainult nii. Sest uskumatu, et isegi klassikalise mäesuusatamise tulekul eelmise sajandi esimesel poolel näiteks Soome , andis toonane autoriteet ja üldsegi mitte pahatahtlik mees Lauri Pihkala ( murdmaasuusatamisest muidugi läbi imbununa) mäesuusatamisele lühikese hinnangu - No mis ala see on - tõstuk viib üles ja raskusjõud toob alla !
Kui sellest juba ammusest ajast pisut lähemale tulla, siis samasuguseid repliike lendas ka lumelaua ja vigursuusatamise suunas. Üheksakümnendate alguses, tihedalt FIS-i erinevatel foorumitel liikudes meenub mulle ridamisi mitmeid ägedaid poolt ja vastu arutelusid. Lubajate/otsutajate osas kaitsesid kehtivaid asju üsna konservatiivsed vanemad ( teenetega ?) härrasmehed ja teisel pool "kulutasid uksi " ja tegid presentatsioone noored, entusiastlikud ja väheke lotendavates pusades ja teksades noorsandid...Et selgelt oli küsimus "suusarindel" , aga hiljem juba ka olümpiatasandil positsioonide ja väljundite loovutamises, siis oli päris kaua näha uustulnukate suhtes tõrjuvat, isegi halvustavat hoiakut. Jutt mingist suusatamise renomee hoidmisest oli lihtne ettekääne, et neid tulipäid mitte lasta tegutsema hakata...
Kuid ega need entusiastlikud eesvõitlejad, kelle kohta isegi sosistati - vaadake mismoodi nad välja näevad ja riides on ning üleval peavad... jätnud oma ala arendamist. Alternatiivsed tegevused ( mingil määral siiamaani) ja ka sponsorite, telefirmade kasvav huvi pani lõpuks FIS-i ja ka ROK-i mõtlema, et küllap seesuguste aladega kannatab kõike traditsioonilist kaunistada küll. Ehkki niimoodi tegutsedes pidid vanad, ja kui kasutada Juha Mieto ütlust - kreikalais- roomalaistyyli - esindajad hakkama mõtlema, kuidas üks aastaid nähtud ja nähtud ala oleks ka uuemal ajal paeluv ja masse haarav ...Pidid uusi asju otsima nii murdmaa kui hüpped , eriti aga kahevõistlus. Oma arengukavasid hakkas hoogustama ka talimängude päris mahukas ala - laskesuusatamine, mis on saanud loota ikka militaarstruktuuride toetustele , kuid nüüd tuli panustada ka atraktiivsusele. See on neil igati ka õnnestunud...
Kui siia, kommentaari juurde Scanpix'i andmepangast veel mõningaid pilte otsisin, siis sealne ääretu pildirohkus juba näitab, et need alad on ka fotograafide lemmikud. Seda kinnitas ka tuntud tippfotograaf Jarek Jõepera, ehkki tal endal on seal pildistamise võimalusi vähe olnud. Nüüd , Rosa Hutoriski on üles võtta uskumatuid momente, mis edestavad visuaalselt kindlasti suurte traditsioonidega taliolümpiaalasid. Tervikuna on lumelauast ja vigursuusatamisest kujunenud üks noorte subkultuuri ilminguid, mis nende aladega hästi kokku sobib ja üha ka just noorema publiku huvi paelub...Kuid see on ju areng, mille vastu nii tõrksad oldi, aga mis mõnelegi otsustuskogule üha armsamaks saab...
Kui sellest juba ammusest ajast pisut lähemale tulla, siis samasuguseid repliike lendas ka lumelaua ja vigursuusatamise suunas. Üheksakümnendate alguses, tihedalt FIS-i erinevatel foorumitel liikudes meenub mulle ridamisi mitmeid ägedaid poolt ja vastu arutelusid. Lubajate/otsutajate osas kaitsesid kehtivaid asju üsna konservatiivsed vanemad ( teenetega ?) härrasmehed ja teisel pool "kulutasid uksi " ja tegid presentatsioone noored, entusiastlikud ja väheke lotendavates pusades ja teksades noorsandid...Et selgelt oli küsimus "suusarindel" , aga hiljem juba ka olümpiatasandil positsioonide ja väljundite loovutamises, siis oli päris kaua näha uustulnukate suhtes tõrjuvat, isegi halvustavat hoiakut. Jutt mingist suusatamise renomee hoidmisest oli lihtne ettekääne, et neid tulipäid mitte lasta tegutsema hakata...
Kuid ega need entusiastlikud eesvõitlejad, kelle kohta isegi sosistati - vaadake mismoodi nad välja näevad ja riides on ning üleval peavad... jätnud oma ala arendamist. Alternatiivsed tegevused ( mingil määral siiamaani) ja ka sponsorite, telefirmade kasvav huvi pani lõpuks FIS-i ja ka ROK-i mõtlema, et küllap seesuguste aladega kannatab kõike traditsioonilist kaunistada küll. Ehkki niimoodi tegutsedes pidid vanad, ja kui kasutada Juha Mieto ütlust - kreikalais- roomalaistyyli - esindajad hakkama mõtlema, kuidas üks aastaid nähtud ja nähtud ala oleks ka uuemal ajal paeluv ja masse haarav ...Pidid uusi asju otsima nii murdmaa kui hüpped , eriti aga kahevõistlus. Oma arengukavasid hakkas hoogustama ka talimängude päris mahukas ala - laskesuusatamine, mis on saanud loota ikka militaarstruktuuride toetustele , kuid nüüd tuli panustada ka atraktiivsusele. See on neil igati ka õnnestunud...
Kui siia, kommentaari juurde Scanpix'i andmepangast veel mõningaid pilte otsisin, siis sealne ääretu pildirohkus juba näitab, et need alad on ka fotograafide lemmikud. Seda kinnitas ka tuntud tippfotograaf Jarek Jõepera, ehkki tal endal on seal pildistamise võimalusi vähe olnud. Nüüd , Rosa Hutoriski on üles võtta uskumatuid momente, mis edestavad visuaalselt kindlasti suurte traditsioonidega taliolümpiaalasid. Tervikuna on lumelauast ja vigursuusatamisest kujunenud üks noorte subkultuuri ilminguid, mis nende aladega hästi kokku sobib ja üha ka just noorema publiku huvi paelub...Kuid see on ju areng, mille vastu nii tõrksad oldi, aga mis mõnelegi otsustuskogule üha armsamaks saab...
Ja siit nad tulevad järjekordsest hüppest... tagaplaanil rohelise numbriga olümpiavõitjaks kroonitud Pierre Voultier /FRA/, eestlannast lumelauduri Kadri Pihla elukaaslane
/Foto : AP/ Scanpix
Vigursuusataja Aaron Blunck'i /USA/ stiilinäide halfpipe võistluses / Foto: Reuters / Scanpix
Ameerikast Venemaale siirdunud Vic Wild tõi uuele kodumaale lubatud kuldmedali / Foto : ITAR-TASS
Õhus on Sotši OM-i meeste suusakrossi medalimehed ... Võimas ja muljelavaldav !
Foto : Lehtikuva/ Scanpix
