Mitte ainult küttepuudest ...
Kui mõnusa huumorisoone ja äärmiselt laia huvide ringiga Otepää juurtega mees Mart Juur oma 26.märtsi Kirjandusministeeriumi saates lugemissoovitusi jagas, siis võttis ta raamatupoe riiulist ühe, mitte just eriti koguka raamatu, mis aga kohe esimeste kommentaaride järel paistis päris uudne ja omapärane olevat. Lihtsa ja väga konkreetse pealkirjaga teoseks oli norralase Lars Myttingu poolt kirjutatu, mis eesti keelde tõlgituna ja kirjastuse Sinisukk kaudu välja antuna on saanud nimetuseks - "Küttepuud"...
Ministeeriumitegelane Mart Juur raamaturiiulite ees oma valikut tegemas ja lugemissoovitust andmas / ETV / screenshot
Kui Juur juba seletusi jagab, siis käib see viimase peal. Oma ladusa jutuga annabki ta teada, et see , Skandinaavias läbi aegade enim müüdud raamat (200 tuhat eksemplari) ei pruugi just siin käsiraamatute osakonnas ollagi, sest kõige asjalikkuse juures on ses pisut enam kui 200- leheküljelises raamatus palju mõnusat ja omapärast , mis kõik küttepuude tegemise, kasutamise käigus kogetakse. Kui hiljem veel internetist lisaks uurin, siis tituleeritakse see üllitis lausa Piibliks ja mõnusfilosoofiliseks mõtisklusraamatuks sellest, mis kuuluvat norralaste elustiili juurde nagu suusatamine, igavad kohalikud ajalehed ja igaaastane põdrajaht...
Nii, nii - nüüd peaks küll sammud poodi seadma, seda enam , et just praegu on ka endal talvepuudega tegelemise aeg käes ning ehk leiab sealt midagi taolist, mida lugeda ja arvesse võtta.
Raamatupoed on meil praegu lugemisvara triiki täis. Millest kõigest küll ei kirjutata ja mida kõike küll kaante vahele ei aeta. Vahelgi tekib küsimus - kes seda kõike loeb ja kas on inimestel aega kogu muu loetava, kuulatava, vaadatava, aga ka tehtava kõrval veel raamat kätte võtta. Ja kui üks prominent avameelselt tunnistab, et ta pole viimasel kümnel aastal ühtki raamatut lugenud, siis on see küll tema küsimus, kuid võib viidata ka sellele, et ta pole ilmselt praeguses kiirustavas ajas üksikjuhtum...
Juure soovitustest innustust saanuna astun suht hästi varustatud kohaliku X raamatupoe uksest sisse ja et mitte mööda riiuleid edasi tagasi saalida, palun noorukesel müüjal mulle see Põhjala menuk - " Küttepuud " üles otsida. "Hetk, hetk, kohe vaatan" ja siis leiabki ta oma targast arvutist, et kuskil seal konkreetsel riiulil see puuriidapildiga raamat ongi...
Nagu ikka, lööd esmatutvusel kohe raamatu kuskilt lahti ja kui pisut loed, siis tunned õigepea- kas tahad edasi lugeda või tänad lahkelt osutatud teenuse eest ja ulatad raamatu üle leti tagasi... "Küttepuud" avanes seekord 134/135 lk. kohalt ja seal seisis selline tekst - PUURIIT ...PUURIIDAGA EI OLE MINGIT JAMA. Selle väärtus börsile ei kahane. See ei roosteta. See ei nõua lahutust. See lihtsalt seisab oma kohal ega tee muud , kui ootab talve...
Autoriõigused ei luba mul seda mõnusat teksti pikemalt tsiteerida, aga eks ole- juba see põgus pilguheit raamatusse on ju igati paljulubav.
Enne kui maksmiseni jõuan, vaatan korraks lausa väikese puuriida kõrgust verivärsket Sotši OM-i raamatute virna, aga seal olev kaup tundub hetkel küll "Küttepuude" kõrval niivõrd tavalisena. Eks seda ole aega hiljem vaadata, et mida siis kõige kuuldu-nähtu kõrval ka järjekordsesse olümpiaraamatusse on raiutud...aga nüüd teen investeeringu halgudesse...
"Küttepuud " lugedes ...
Head raamatut ei tohi hakata ringi seletama, sest see ei kukuks kuigi hästi välja ja hästi öeldut ei saa enam paremini üle öelda. Küll aga tekib lugemisel alati see kirjapandu ja enda kujutelma kokku viimine. Leides aina uusi, häid ja tuntavaid mõtteid, aga lisades ka enda kogetut ning palju sellist, mida täiendusena siinkirjutatule juurde mõtled. Ja neid leiukohti avastad selles "puude raamatus" igalt lehelt. Kui antakse veel teada, et küttepuude tegemisega meeldib tegeleda just üle 60 aasta meestel, saabki selgeks , miks raamatusse on just vanema ja kogenuma seltskonna arusaamu sisse võetud, jättes kõrvale "juhupuulõhkujad", kelle käest tahaks vahelgi ohutuse huvides kirve ära võtta ning kel pole paraku ka veel seda puudega tegelemise laiemat tunnet tekkinud...
Nii, nii - nüüd peaks küll sammud poodi seadma, seda enam , et just praegu on ka endal talvepuudega tegelemise aeg käes ning ehk leiab sealt midagi taolist, mida lugeda ja arvesse võtta.
Raamatupoed on meil praegu lugemisvara triiki täis. Millest kõigest küll ei kirjutata ja mida kõike küll kaante vahele ei aeta. Vahelgi tekib küsimus - kes seda kõike loeb ja kas on inimestel aega kogu muu loetava, kuulatava, vaadatava, aga ka tehtava kõrval veel raamat kätte võtta. Ja kui üks prominent avameelselt tunnistab, et ta pole viimasel kümnel aastal ühtki raamatut lugenud, siis on see küll tema küsimus, kuid võib viidata ka sellele, et ta pole ilmselt praeguses kiirustavas ajas üksikjuhtum...
Juure soovitustest innustust saanuna astun suht hästi varustatud kohaliku X raamatupoe uksest sisse ja et mitte mööda riiuleid edasi tagasi saalida, palun noorukesel müüjal mulle see Põhjala menuk - " Küttepuud " üles otsida. "Hetk, hetk, kohe vaatan" ja siis leiabki ta oma targast arvutist, et kuskil seal konkreetsel riiulil see puuriidapildiga raamat ongi...
Nagu ikka, lööd esmatutvusel kohe raamatu kuskilt lahti ja kui pisut loed, siis tunned õigepea- kas tahad edasi lugeda või tänad lahkelt osutatud teenuse eest ja ulatad raamatu üle leti tagasi... "Küttepuud" avanes seekord 134/135 lk. kohalt ja seal seisis selline tekst - PUURIIT ...PUURIIDAGA EI OLE MINGIT JAMA. Selle väärtus börsile ei kahane. See ei roosteta. See ei nõua lahutust. See lihtsalt seisab oma kohal ega tee muud , kui ootab talve...
Autoriõigused ei luba mul seda mõnusat teksti pikemalt tsiteerida, aga eks ole- juba see põgus pilguheit raamatusse on ju igati paljulubav.
Enne kui maksmiseni jõuan, vaatan korraks lausa väikese puuriida kõrgust verivärsket Sotši OM-i raamatute virna, aga seal olev kaup tundub hetkel küll "Küttepuude" kõrval niivõrd tavalisena. Eks seda ole aega hiljem vaadata, et mida siis kõige kuuldu-nähtu kõrval ka järjekordsesse olümpiaraamatusse on raiutud...aga nüüd teen investeeringu halgudesse...
"Küttepuud " lugedes ...
Head raamatut ei tohi hakata ringi seletama, sest see ei kukuks kuigi hästi välja ja hästi öeldut ei saa enam paremini üle öelda. Küll aga tekib lugemisel alati see kirjapandu ja enda kujutelma kokku viimine. Leides aina uusi, häid ja tuntavaid mõtteid, aga lisades ka enda kogetut ning palju sellist, mida täiendusena siinkirjutatule juurde mõtled. Ja neid leiukohti avastad selles "puude raamatus" igalt lehelt. Kui antakse veel teada, et küttepuude tegemisega meeldib tegeleda just üle 60 aasta meestel, saabki selgeks , miks raamatusse on just vanema ja kogenuma seltskonna arusaamu sisse võetud, jättes kõrvale "juhupuulõhkujad", kelle käest tahaks vahelgi ohutuse huvides kirve ära võtta ning kel pole paraku ka veel seda puudega tegelemise laiemat tunnet tekkinud...
Lars Mytting /NOR/ oma bestselleri ja tõeliselt kaasaegse töövahendiga / Foto : LM kodulehekülg www.larsmytting.net
Samas kogen lugedes üha enam, et olen siiski puude tegemisel rohkem kui poolsajandi jooksul uskumatult palju seda sama tundnud, mida norralane Lars Mytting nüüd paberile pannud. Ning veel üks moment - kas just teadlikult, aga vaistlikult ning võib olla et isegi respektist puude vastu olen nendega - puudega - päris õigesti ja ilmselt vist ka kuskilt kaasa tulnud talupoja (?) tarkusega toimetanud. Ja vastutasuks on nad meie toa ja maja soojana hoidnud...
Mis aga veelgi olulisem - see puumetsas mässamine või halukoorma riidakõlbuliseks saamine on pakkunud äärmiselt ühtlast ja head kehalist koormust ning lausa märkamatult "plahvatusliku jõu" rutiinse arendamise käima lükanud... Muutunud mitte mingiks napiks higilõhnalise jõusaali "lühiotsaks" , vaid nauditavaks tegevuseks heas , kevadises aeroobses keskkonnas, kus peagi higi üha enam kergelt alussärki immutab ja lihasedki neid "pauke" paremini seedima hakkavad. Siis tunned varsti, et janu hakkab kergelt vaevama ning harvad pole need juhud , kus just sel kevadisel puulõhkumise ajal võetakse kase alt mahlapurk ja rüübatakse "puist märjukest"...
Nii et norrakas Mytting on oma raamatuga mitte ainult kirve oskuslikult paku sisse löönud, vaid kahandab pakk-paku haaval seda müstilist puuhalgude hunnikut. Nagu ta kuskil märgib, ei lõpe kõik veel selle varakevadise rassimisega, vaid need varasemad puutegemiste mälestused ärkavad paraja pakasega puuhalge ahju pannes taas ellu ning peagi on nende kõrval sündimas juba uued metsa minemise plaanid ...
Mis aga veelgi olulisem - see puumetsas mässamine või halukoorma riidakõlbuliseks saamine on pakkunud äärmiselt ühtlast ja head kehalist koormust ning lausa märkamatult "plahvatusliku jõu" rutiinse arendamise käima lükanud... Muutunud mitte mingiks napiks higilõhnalise jõusaali "lühiotsaks" , vaid nauditavaks tegevuseks heas , kevadises aeroobses keskkonnas, kus peagi higi üha enam kergelt alussärki immutab ja lihasedki neid "pauke" paremini seedima hakkavad. Siis tunned varsti, et janu hakkab kergelt vaevama ning harvad pole need juhud , kus just sel kevadisel puulõhkumise ajal võetakse kase alt mahlapurk ja rüübatakse "puist märjukest"...
Nii et norrakas Mytting on oma raamatuga mitte ainult kirve oskuslikult paku sisse löönud, vaid kahandab pakk-paku haaval seda müstilist puuhalgude hunnikut. Nagu ta kuskil märgib, ei lõpe kõik veel selle varakevadise rassimisega, vaid need varasemad puutegemiste mälestused ärkavad paraja pakasega puuhalge ahju pannes taas ellu ning peagi on nende kõrval sündimas juba uued metsa minemise plaanid ...
Kristina Šmigun : Olime avastanud kusagil pakud, mida oli vaja lõhkuda ...
Kõike eelpool kirjutatut lahti seletades oli mul kindel soov seda ka suusaveebi temaatikaga siduda. Ja tuleb tunnistada, et see polnud raske, pigem vastupidi, sest neid suusatajate seoseid puulõhkumiste ja metsatöödega võiks kümneid ja kümneid üles lugeda. Kui Kristina Šmigun räägib oma treeningutest , siis sinna tuleb sisse just Ruusalt treener Herbert Abelilt kaasa saadud lähenemine kehalisele tööle . Üks tüüpilisi ja kättesaadavaimaid võimalusi oli just puude lõhkumine , mida kasutasid oma noorte treeningutes nii Abelid Ruusal, Lukinid Võrus kui ka Bergmannid Viljandis. Nagu Kristina kirjeldab oma memuaariraamatus, siis ... Läksime Katriniga Otepääl suviti hommikvõimlemisele, kirved õlal, sest olime avastanud kusagil pakud, mida oli vaja lõhkuda: Lõhkusime tunnikese, tasuks sitked käed ja tugev selg...
Keegi kuskil itsitas küll õdede tegevuse üle, aga neil polnud mahti seda tähelegi panna, sest just paaristõugete osakaalu kasv näitas, et just kere ja käterammuga saab sõidu võimsamaks...
Otepääl liikus aga kunagi sellinegi legend , et kui omal ajal saabus sinna NL suusakoondis, siis kõigele muule lisaks tuli laagriülematel leida üldkehaliseks treeninguks võimalusi puid lõhkuda ja heina niita. Nii et polnud ime kui vahel otsiti lausa taga, kus oleks mõni lõhkumata puuvirn. Vahel oli selle seletuseks ka see, et nii treenivad just konkurendid, Skandinaavia suusatajad, keda saatiski paljudel juhtudel " sitkete metsameeste" maine. Nagu kinnitas mulle legendaarne soome sporditegelane Heikki Kantola, oli üks sitkeimaid "kirvemehi" Juha Mieto, aga teada olnud ka sellised varasemate aegade kuulsused nagu Kalevi Oikarainen, Arto Tiainen ja muidugi Eero Mäntyranta, kes said suure osa oma jõust ja sitkusest just metsatöid tehes. See allpool olev, möödunud sajandi 50-ndatel tehtud pilt aga näitab, kuidas norra toonased suusakuulsused andsid saele ja kirvele valu ja nii ikka pikki täispäevi järjest... Siit laoti "põhja" ehk Holmenkolleni 50 jaokski ...
Keegi kuskil itsitas küll õdede tegevuse üle, aga neil polnud mahti seda tähelegi panna, sest just paaristõugete osakaalu kasv näitas, et just kere ja käterammuga saab sõidu võimsamaks...
Otepääl liikus aga kunagi sellinegi legend , et kui omal ajal saabus sinna NL suusakoondis, siis kõigele muule lisaks tuli laagriülematel leida üldkehaliseks treeninguks võimalusi puid lõhkuda ja heina niita. Nii et polnud ime kui vahel otsiti lausa taga, kus oleks mõni lõhkumata puuvirn. Vahel oli selle seletuseks ka see, et nii treenivad just konkurendid, Skandinaavia suusatajad, keda saatiski paljudel juhtudel " sitkete metsameeste" maine. Nagu kinnitas mulle legendaarne soome sporditegelane Heikki Kantola, oli üks sitkeimaid "kirvemehi" Juha Mieto, aga teada olnud ka sellised varasemate aegade kuulsused nagu Kalevi Oikarainen, Arto Tiainen ja muidugi Eero Mäntyranta, kes said suure osa oma jõust ja sitkusest just metsatöid tehes. See allpool olev, möödunud sajandi 50-ndatel tehtud pilt aga näitab, kuidas norra toonased suusakuulsused andsid saele ja kirvele valu ja nii ikka pikki täispäevi järjest... Siit laoti "põhja" ehk Holmenkolleni 50 jaokski ...
Repro raamatust " Den norske langrennsboka"
" Noh, eks selle, vahetu füüsilise töö osa on nüüd kahjuks suusatajate treeningutest kadumas ja leiab asendamist jõusaali punnitamistega. Aga selline metsatöö ja kirvevibutamine võiks olla suusataja treeningutes ikka sees, kui tahad võimast paaristõuget saada ja tervenisti kogu keha vintskeks treenida " arutleb minu pärimise peale legendaarne suusatreener Laur Lukin. "Ja mina pidasin selliseid metsatöid ikka heaks vahendiks ka selle tõttu, et hoida närvisüsteemi üleväsimuse tekke eest " kordab ta lõpetuseks sama põhimõtet, mida kirja pannud ka oma murdmaasuusatamise treeningu raamatus. Küll pidi aga ta vahel mõnele poisile ennem põhjaliku kirvekäsitluse algõpetuse andma, sest kord käis üks kirves ka kellegi jala kallal ära. Ehkki see pole naljaasi, ei saa seepärast veel puulõhkumist ära jätta ...
Eks ole ajad ja tingimused muutunud, harvesterid ja halupuu firmad selle suurema puude hankimise vaeva endale võtnud, aga kunagi pole keelatud ka ennast õigustanud ning igati hääde treeningvahendite ( nagu kirjeldatud metsatööd) kasutamise juurde tagasi pöörduda. Pealegi kui niimoodi ka mõned äärmiselt vajalikud kodused tööd tehtud saavad ja õuedesse talvepuu riidad kerkivad ...Tõhusa treeningu eest on see aga enam kui küll !
" Kas kõrgharidus peab tulema läbi puude lõhkumise ??? "
Sellise küsimuse esitas juba aastaid tagasi Vana- Otepääl, meie n.ö. Peda baasis mulle üks üliõpilane. Tema nime ma kahjuks ei mäleta, aga võib- olla oli see üliõpilane Kask ...
Nagu meil toonastes õppelaagrites kombeks, aga eelkõige ikkagi hädavajaduseks, pidime oma spordibaasi talviste puuvarude osas ikka ise hoolt kandma. Üle kolmekümne ahju neelasid talve tulles puuriit - puuriida järel. Et mitte keset talve minna metsakuivi puid langetama , nagu see juhtus kuskil 80-ndate alguses, siis püüdsime ikka kevad - talvel puud hankida, et need siis mitmenädalastes suvelaagrites ära saagida, lõhkuda ning varju alla saada. Oli üsna hea juhus, et Viimsis asuv tuntud Kirovi kalurikolhoos lõikas endale Lõuna- Eestis palke, aga kõik kütteks kõlbava olid nad nõus meile Vana- Otepääle virna vedama. Nii et kui tudengid õppelaagrisse saabusid, võtsid neid vastu aina uued ja uued puuvirnad, mille kallale siis tuli asuda.
Ega see töö just noorte konti rikkunud, pigem ehk oli hea üldfüüsilise eest, kuid muidugi oli puulõhkumist rohkem kui vaja. Nagu sellistes laagrites ikka, tuli ka siis ette igasuguseid laagrikorra rikkumisi ning "karistuseks " suunas korrapidaja õppejõud need tudengid "töökasvatuslikel" eesmärkidel ikka sinna puuvirnade rüppe...
Eks ole ajad ja tingimused muutunud, harvesterid ja halupuu firmad selle suurema puude hankimise vaeva endale võtnud, aga kunagi pole keelatud ka ennast õigustanud ning igati hääde treeningvahendite ( nagu kirjeldatud metsatööd) kasutamise juurde tagasi pöörduda. Pealegi kui niimoodi ka mõned äärmiselt vajalikud kodused tööd tehtud saavad ja õuedesse talvepuu riidad kerkivad ...Tõhusa treeningu eest on see aga enam kui küll !
" Kas kõrgharidus peab tulema läbi puude lõhkumise ??? "
Sellise küsimuse esitas juba aastaid tagasi Vana- Otepääl, meie n.ö. Peda baasis mulle üks üliõpilane. Tema nime ma kahjuks ei mäleta, aga võib- olla oli see üliõpilane Kask ...
Nagu meil toonastes õppelaagrites kombeks, aga eelkõige ikkagi hädavajaduseks, pidime oma spordibaasi talviste puuvarude osas ikka ise hoolt kandma. Üle kolmekümne ahju neelasid talve tulles puuriit - puuriida järel. Et mitte keset talve minna metsakuivi puid langetama , nagu see juhtus kuskil 80-ndate alguses, siis püüdsime ikka kevad - talvel puud hankida, et need siis mitmenädalastes suvelaagrites ära saagida, lõhkuda ning varju alla saada. Oli üsna hea juhus, et Viimsis asuv tuntud Kirovi kalurikolhoos lõikas endale Lõuna- Eestis palke, aga kõik kütteks kõlbava olid nad nõus meile Vana- Otepääle virna vedama. Nii et kui tudengid õppelaagrisse saabusid, võtsid neid vastu aina uued ja uued puuvirnad, mille kallale siis tuli asuda.
Ega see töö just noorte konti rikkunud, pigem ehk oli hea üldfüüsilise eest, kuid muidugi oli puulõhkumist rohkem kui vaja. Nagu sellistes laagrites ikka, tuli ka siis ette igasuguseid laagrikorra rikkumisi ning "karistuseks " suunas korrapidaja õppejõud need tudengid "töökasvatuslikel" eesmärkidel ikka sinna puuvirnade rüppe...
Sellises perspektiivitus olukorras võib tõesti esile kerkida küsimus kõrghariduse omandamise ja puulõhkumise seostest/foto : TLÜ /TSI arhiiv
Muidugi polnud kogu see tööprotsess päris igaühe meele ja lusti järgi, kuid kogu see paar-kolm nädalat välkusid kirved ja haluvirnad muudkui kasvasid. Kirveste kohta ehk niipalju, et ega siis polnud mingeid "fiskarseid" ning kasutada tuli tõelisi "vene kirveid", mille mõnigi turskem vend silmini pakku lõi, nii et puust varte pilpad lendasid. Oli see siis suurest jõust või protestist tingitud - võta sa kinni. Ilmselt just sellistes situatsioonides esitati kord mulle ka see pealkirjas toodud küsimus, mis tahtis saada selgust omandatava kõrghariduse ja puulõhkumise omavahelistes seostes. Täpset vastuse sõnastust ma ei mäleta, aga küllap see ikka sinnapoole tüüris, et ehkki puulõhkumist eraldi ainena õppekavas küll pole, käib see meie õppelaagri tegemiste hulka ja on loomulikult üks osa laagri edukast läbimisest. Mis aga kõigile meile selgeks sai - ainult sellise suure hulga inimestega puude kallale asudes suutsime talveks oma enam kui 30 ahju "ära toita"...
Laagriülema, tuntud keregjõustikutreeneri Hans Torimi järelvalve all käib Vana- Otepääl "valmistumine talveks" / foto : TLÜ/TSI arhiiv
Suure üldistusena saab nüüd takkajärgi küll öelda, et ülimalt oli hea samade tudengitega talvelaagrites hommikuse rivistuse järel puukuuri minna ja sealt oma toa ahju ette sületäite kaupa kuivi halge tuua. Et siis suusatunnist ja pakase käest tulles oleks hea mõnusat ahjusooja tuba nautida...
Usun, et neid ridu loevad ehk ka mõnedki toonased Vana - Otepää puulõhkujad ning küllap sigineb neis seda kõike meenutades pisut nostalgiatki. Nagu veel kellel tahes , kes oma teistes spordilaagrites või - baasides kirveid vibutanud, labidatöid teinud või vikateid keerutanud...
Seda koos tegutsemist on ju päris tore meenutada...
Kuna Vana - Otepää ei kuulu enam ülikoolile ja kasutame laagriteks muid kohti, siis püsib nüüd ka puulõhkumine "päevakorras" meil vaid episoodiliselt. Nii korraldame oma rekreatsioonitudengitega esimesel kursusel sellist traditsioonilist ettevõtmist nagu "Rebaste retk", mis on viinud meid Eesti erinevatesse paikadesse. Kõiksuguse ringi vaatamise kõrvale on kuulunud ka talgutöö. Nii olemegi saanud puid lõhkuda nii Matsalus kui Jõulumäel, Soomaal kui Valgehobusemäe suusakeskuses. Seda ikka - koos, vabast tahtest ja suurima mõnuga...
Usun, et neid ridu loevad ehk ka mõnedki toonased Vana - Otepää puulõhkujad ning küllap sigineb neis seda kõike meenutades pisut nostalgiatki. Nagu veel kellel tahes , kes oma teistes spordilaagrites või - baasides kirveid vibutanud, labidatöid teinud või vikateid keerutanud...
Seda koos tegutsemist on ju päris tore meenutada...
Kuna Vana - Otepää ei kuulu enam ülikoolile ja kasutame laagriteks muid kohti, siis püsib nüüd ka puulõhkumine "päevakorras" meil vaid episoodiliselt. Nii korraldame oma rekreatsioonitudengitega esimesel kursusel sellist traditsioonilist ettevõtmist nagu "Rebaste retk", mis on viinud meid Eesti erinevatesse paikadesse. Kõiksuguse ringi vaatamise kõrvale on kuulunud ka talgutöö. Nii olemegi saanud puid lõhkuda nii Matsalus kui Jõulumäel, Soomaal kui Valgehobusemäe suusakeskuses. Seda ikka - koos, vabast tahtest ja suurima mõnuga...
"Rebaste retk" Valgehobusemäel. Kui keskuse hing, legendaarne Albu vallavanem Kalju Kertsmik meid puudehunniku juurde viis ja kirved kätte andis, läks talgutöö lahti... / Foto : K. Zilmer
Saatesõnadeks ...
Kui nüüd siia juurde ka mainitud "Küttepuude " raamatu läbi loete, siis veendute küllap isegi, et see puude tegemise ja kasutamise oskus või ka mingi muu "tavalise töö värk " võiks meie igasugustes toimetamistes küll enam kohta leida. Kindlasti annaks kõik kirjeldatu siis meile igas mõttes ja tähenduses ikka ja jälle palju sellist, mis kipub muidu tasapisi möödanikku vajuma, aga võiks meie olemist oluliselt ja uskumatul moel rikastada...
Kui nüüd siia juurde ka mainitud "Küttepuude " raamatu läbi loete, siis veendute küllap isegi, et see puude tegemise ja kasutamise oskus või ka mingi muu "tavalise töö värk " võiks meie igasugustes toimetamistes küll enam kohta leida. Kindlasti annaks kõik kirjeldatu siis meile igas mõttes ja tähenduses ikka ja jälle palju sellist, mis kipub muidu tasapisi möödanikku vajuma, aga võiks meie olemist oluliselt ja uskumatul moel rikastada...
Siin ta on - mitte ainult riit puid ! /Foto : K. Zilmer
P.S. Viidatud raamatu " Küttepuud " autori Lars Mytting 'u võidukäik aga jätkub. Saksamaal on ilmunud tema raamat sellise, allpool oleva kaanekujundusega... Eks igal maal ole omad kuvandid ja kombed, aga igalpool maailmas on seda puude tegemist veel küll ja küll. Või õigemini öeldes - see ei kao vist kunagi . Aga just eile soovitasin seda raamatut lugeda ka heal sõbral - Saksamaa suusagurul Georg Zippfelil- ta ju ka Swartzwaldi / Black Foresti (!) metsade mees , nii et on metsadega ja metsatööga kindla peale kokku puutunud mees ... Eks kuuleb, mida arvab tema ...
