Laur Lukin: Teerajajatest ja suurtest eeskujudest...
( meenutades oma õpetajaid )
Erna ja Herbert Abelid olid fantastiline suusatajate pere, kes võitis palju auhinnalisi kohti, medaleid ja tiitleid, kuid veelgi rohkem kuulsust on toonud nende õpilased ja omakorda juba ka õpilaste õpilased. Neil endil läks aga nii, et tuli töötada ja treenida raskel sõjaaegsel ja sellele järgnenud aastatel, kus ka treeningmetoodika polnud ju veel kuigi põhjalikult välja kujunenud.
Teerajajatest endist
Erna Kull-Abel sündis endises Sadala vallas Tartumaal 19.detsembril 1915 ja lahkus manalateele oma kodulinnas Tartus 31.augustil 1999.aastal. 1939.aastal abiellus ta Herbert Abeliga, kes on sündinud 13.mail 1916 .aastal Sõmerpalu vallas Võrumaal. Herbert lahkus meie hulgast 28. novembril 1991. aastal .
Edaspidi nimetan ma Herbertit Herbiks, nagu tavatsesid kutsuda teda kõik õpilased ja tuttavad.
Nii Erna kui Herbi mõjutajaks , õpetajaks ja treeneriks oli omaegne hea suusataja Theodor Andresson, kes aastatel 1923 -1930 võitis 1-25 km suusadistantsidel 5 Eesti meistritiitlit. Lisaks sellele oli Andresson ka hea suusamäärde keetja , nii et Herbigi kiitis sügaval nõukaajal sageli tema n.ö. kaitseliidu sulamääret.
Tööle asusid Erna ja Herbi 1935.aastal Urvaste algkooli Võrumaal, mis oli sel ajal ka piirkonnas tuntud tugeva spordikantsina. Kui rääkisin 2011.aastal viimast korda kauaaegse Võru Spordikooli direktori Harri Neemega, kes oli Urvastes üheks nende esimeseks õpilaseks, siis oli tal kõik veel toonasest ajast selgelt meeles. Õpetaja Erna olnud väga ilus ja hea inimene. Herbert aga kõva töömees ja igas asjas eestvedaja. 2015.aastal ütles samuti Urvastest pärit kõva suusataja Osvald Mõtttus, et eks Herbil oli ikka kõva sõna ja tugev hääl võtta ning nii ta kutsuski selle abil poisse korrale. Ka Herbi ise on tunnistanud, et küllap üks tema viga olevatki see kõva hääl ja seda eriti ärritunud olekus…
Urvastes tehti hoolega ka suusatrenni ja nii tõi õpetaja Erna 1941.aastal Viljandist Võrumaale juba 5 km distantsi hõbemedali.
Tartusse ja kohe rakkesse !
Ülikooli kehakultuuriosakonda astusid Erna ja Herbi 15.oktoobril 1942. Sel sõja ajal pidi muidugi rinnetel käivaga arvestama ja nii katkeski õppetöö 15.mail 1944 , nii et jätkata saadi seda alles 1945.aasta sügisel. Kehalise kasvatuse ja spordi õpetaja kutse sai Erna aasta hiljem – 14.novembril 1946, Herbi aga 1947.a jaanipäevaks.
Eks neil aegadel käis ikka nii, et sõjaolud ei lasknud pikalt oodata ja ülikoolgi võttis endale õpetajateks/õppejõududeks hakkajamaid inimesi juba koolipingist. Nii ka Abelite puhul. 1943.aastal määrati Erna ülikoolis kõigi tantsu ja võimlemise ringide juhendajaks. 1945.aastal hakkas ta täitma õppejõu assistendi kohta, lõpetamise järel sai juba 0,5 kohaga õppejõuks ja hiljem muidugi juba täiskohaga. 1967 -1970 juhtis Erna aga kateedrijuhatajana kogu ülikooli suusatamise eriala tööd.
Herbi määrati samuti 1943.aastal talispordi alade juhendajaks. Peale ülikooli lõpetamist viis tee teda EPA treeneriks ja TRÜ õppejõuks. Hiljem aga siirdus ta tööle Tartu Noorsoo Spordikooli ja seal sai teoks tema suur elutöö. Ta oli eelkõige muidugi Erna isiklik treener , aga kui teha kõige suurem üldistus, sii oli ta minu arust kogu Tartu suusaspordi eestvedaja.
Erna ja Herbi saavutuste tee
… on äärmiselt märkimisväärne. Eriti just Ernal, kes kogus aastatel 1941-64 Eesti meistrivõistlustel 53 medalit. Neist 32 kuldset ( 16 murdmaasuusatamises, 13 mäesuusatamises ja 3 kombineeritud kahevõistluses..) 1953.aastal tuli ta NL a/ü meistriks slaalomis, oli 1949-53 NL mäesuusatamise paremikus. Kahjuks tegi vigastus sel alal aga võistlemise võimatuks. Erna mitmekülgsus aitas tal võita medaleid ka kergejõustikus – Eesti MV –l 200m jooksus ja 80 m tj ning meistritiitli 800 m jooksus 1945. aastal. Palju tegi ta kaasa ka orienteerumisvõistlustel, seda veteranide klassini välja. 1964.aastal hakati Eestis välja andma ka teenelise sporditegelase aunimetusi ja esimesena pävis selle – Erna Abel.
Herbert on võitnud Eesti meistrivõistlustel suusatamises 11medalit, 4 murdmaas ja 7 mäesuusatamises. 1947. aastal tuli “kuld” slaalomis ja 1964.a “hõbe “50 km-s. On võistelnud ka kahevõistluses ja patrullsuusatamises. 1966.aastast sai Eesti teeneliseks treeneriks. On olnud treeneriks Tartus, teinud tööd ka “Kalevi “ ja Eesti suusakoondistega. Nagu Ernagi, tegeles just vanemas eas palju orienteerumisega.
Minu tuttavakas saamine
… Abelitega sai alguse astumisel Tartu ülikooli 1959.aastal ja tihedaim kokkupuude kestis kuni ülikooli lõpetamiseni 1963.aastal. Erna oli siis suusakateedri õppejõud, Herbi aga Tartu Noorsoo Spordikooli treener. Ülikoolis sai küll minu treeneriks Osvald Allikas, aga toonased treeningud toimusid ikka koos Abelite noortega, kus igat treenijat juhendas tema isiklik treener. Rahvast oli palju ja treeniti kas siis Toomemäel, Tähtvere pargis või Emajõe ääres.
Teerajajatest endist
Erna Kull-Abel sündis endises Sadala vallas Tartumaal 19.detsembril 1915 ja lahkus manalateele oma kodulinnas Tartus 31.augustil 1999.aastal. 1939.aastal abiellus ta Herbert Abeliga, kes on sündinud 13.mail 1916 .aastal Sõmerpalu vallas Võrumaal. Herbert lahkus meie hulgast 28. novembril 1991. aastal .
Edaspidi nimetan ma Herbertit Herbiks, nagu tavatsesid kutsuda teda kõik õpilased ja tuttavad.
Nii Erna kui Herbi mõjutajaks , õpetajaks ja treeneriks oli omaegne hea suusataja Theodor Andresson, kes aastatel 1923 -1930 võitis 1-25 km suusadistantsidel 5 Eesti meistritiitlit. Lisaks sellele oli Andresson ka hea suusamäärde keetja , nii et Herbigi kiitis sügaval nõukaajal sageli tema n.ö. kaitseliidu sulamääret.
Tööle asusid Erna ja Herbi 1935.aastal Urvaste algkooli Võrumaal, mis oli sel ajal ka piirkonnas tuntud tugeva spordikantsina. Kui rääkisin 2011.aastal viimast korda kauaaegse Võru Spordikooli direktori Harri Neemega, kes oli Urvastes üheks nende esimeseks õpilaseks, siis oli tal kõik veel toonasest ajast selgelt meeles. Õpetaja Erna olnud väga ilus ja hea inimene. Herbert aga kõva töömees ja igas asjas eestvedaja. 2015.aastal ütles samuti Urvastest pärit kõva suusataja Osvald Mõtttus, et eks Herbil oli ikka kõva sõna ja tugev hääl võtta ning nii ta kutsuski selle abil poisse korrale. Ka Herbi ise on tunnistanud, et küllap üks tema viga olevatki see kõva hääl ja seda eriti ärritunud olekus…
Urvastes tehti hoolega ka suusatrenni ja nii tõi õpetaja Erna 1941.aastal Viljandist Võrumaale juba 5 km distantsi hõbemedali.
Tartusse ja kohe rakkesse !
Ülikooli kehakultuuriosakonda astusid Erna ja Herbi 15.oktoobril 1942. Sel sõja ajal pidi muidugi rinnetel käivaga arvestama ja nii katkeski õppetöö 15.mail 1944 , nii et jätkata saadi seda alles 1945.aasta sügisel. Kehalise kasvatuse ja spordi õpetaja kutse sai Erna aasta hiljem – 14.novembril 1946, Herbi aga 1947.a jaanipäevaks.
Eks neil aegadel käis ikka nii, et sõjaolud ei lasknud pikalt oodata ja ülikoolgi võttis endale õpetajateks/õppejõududeks hakkajamaid inimesi juba koolipingist. Nii ka Abelite puhul. 1943.aastal määrati Erna ülikoolis kõigi tantsu ja võimlemise ringide juhendajaks. 1945.aastal hakkas ta täitma õppejõu assistendi kohta, lõpetamise järel sai juba 0,5 kohaga õppejõuks ja hiljem muidugi juba täiskohaga. 1967 -1970 juhtis Erna aga kateedrijuhatajana kogu ülikooli suusatamise eriala tööd.
Herbi määrati samuti 1943.aastal talispordi alade juhendajaks. Peale ülikooli lõpetamist viis tee teda EPA treeneriks ja TRÜ õppejõuks. Hiljem aga siirdus ta tööle Tartu Noorsoo Spordikooli ja seal sai teoks tema suur elutöö. Ta oli eelkõige muidugi Erna isiklik treener , aga kui teha kõige suurem üldistus, sii oli ta minu arust kogu Tartu suusaspordi eestvedaja.
Erna ja Herbi saavutuste tee
… on äärmiselt märkimisväärne. Eriti just Ernal, kes kogus aastatel 1941-64 Eesti meistrivõistlustel 53 medalit. Neist 32 kuldset ( 16 murdmaasuusatamises, 13 mäesuusatamises ja 3 kombineeritud kahevõistluses..) 1953.aastal tuli ta NL a/ü meistriks slaalomis, oli 1949-53 NL mäesuusatamise paremikus. Kahjuks tegi vigastus sel alal aga võistlemise võimatuks. Erna mitmekülgsus aitas tal võita medaleid ka kergejõustikus – Eesti MV –l 200m jooksus ja 80 m tj ning meistritiitli 800 m jooksus 1945. aastal. Palju tegi ta kaasa ka orienteerumisvõistlustel, seda veteranide klassini välja. 1964.aastal hakati Eestis välja andma ka teenelise sporditegelase aunimetusi ja esimesena pävis selle – Erna Abel.
Herbert on võitnud Eesti meistrivõistlustel suusatamises 11medalit, 4 murdmaas ja 7 mäesuusatamises. 1947. aastal tuli “kuld” slaalomis ja 1964.a “hõbe “50 km-s. On võistelnud ka kahevõistluses ja patrullsuusatamises. 1966.aastast sai Eesti teeneliseks treeneriks. On olnud treeneriks Tartus, teinud tööd ka “Kalevi “ ja Eesti suusakoondistega. Nagu Ernagi, tegeles just vanemas eas palju orienteerumisega.
Minu tuttavakas saamine
… Abelitega sai alguse astumisel Tartu ülikooli 1959.aastal ja tihedaim kokkupuude kestis kuni ülikooli lõpetamiseni 1963.aastal. Erna oli siis suusakateedri õppejõud, Herbi aga Tartu Noorsoo Spordikooli treener. Ülikoolis sai küll minu treeneriks Osvald Allikas, aga toonased treeningud toimusid ikka koos Abelite noortega, kus igat treenijat juhendas tema isiklik treener. Rahvast oli palju ja treeniti kas siis Toomemäel, Tähtvere pargis või Emajõe ääres.
Treenijaid oli tavaliselt ikka kogu Tähtvere lauluväljaku nõlv täIs / foto : Arne Kivistik
Tudeng LL - Eesti suusatamise tippu jõudmise päevil /foto:A. Kivistik
Üheks treeningkohaks oli ka Supilinnas Oa tänavas valminud Abelite maja ümbrus, mis oli
kaetud saepuru ja höövlilaastudega. Õuel oli ka kuur-saun riiete vahetuseks, pesemiseks, aga ka suuskade hoidmiseks. Kes tahtis pesta, mis aga oli alati kohustuslik, pidi tooma sauna 200 meetri kauguselt pangega vett.
Abelite maja õues seisid ka võimlemiskang ja rööbaspuud, kus käis pidev turnimine.
Eks seal see elu siis käis ja mäletan, et kunagi 1959.aasta sügisel rivistas Herbi meid kõiki üles ja IV kursuse üliõpilane Jüri Kaljusto demonstreeris meile paaristõukelise ühesammulise sõiduviisi tehnikat. Herbi sõnul ei olevat sel talvel Kaljustole vastast, kuna tema olevat hooajaks valmistudes suusatanud juba 2000 km. Mulle oli see arusaamatu, aga hiljem rääkis mulle Kaupo Metsur (Jüri kursusekaaslane), et Jüri jooksis suuskadel üsna palju mööda Kääriku metsi… Nii et tehti kõiksusgust trenni ja käis pidev otsimine, ikka selle nimel, et paremaks saada...
Oa tänava treeningutel oli Erna see, kes jagas korraldusi, mitu ringi peab keegi ümber nende maja suusatama. Lapsed tegid tavaliselt sel 80-meetrisel ringil 20 tiiru. Siis aga äkki öeldi, et 15-aastane Aadu Pind tegi eile 100 ringi. Nädala pärast tulin ka ise juba varem kohale ja pingutasin ka 100 ringi ära. Seda peamiselt siis suuskadel joostes.
Sealt Oa tänavalt said alguse ka kõik Emajõeäärsed jooksu - ja matkatreeningud. Kvissentalini oli sealt 7km ja Emajõe kanalini 10. Tavaliselt oli minnes ikka Herbi ees, et tempot pisut pidurdada, aga tagasiteel lasti meil vabalt tulla ja üsna sageli läks meil ikka Valter Tennisoniga võistluseks.
Abelite maja kõrval oli vaba jäätmaad, kuhu peagi rajas Herbi korvpalliplatsi, mis kujunes kevadel ja suvel meie lemmikpaigaks. Mängutempo hoidmiseks mängiti ainult 10 punktini ja siis vahetati pooli. Herbi mängis sageli ka tüdrukutega kaasa. Kui ma nüüd takka järgi meenutan, siis oli see korvpallimängimine tal pea et ainumaks kiiruse arendamise võtteks. Teiseks vahendina kasutas ta muidugi sagedast võistlemist…
Sinna Oa tänava platsile rajati peagi ka 200 meetri pikkune saepururada kuhu hiljem pandi maha ka Saksa DV –st saadud plastmassist suusarada. Neile treeningutele lisaks tehti kogu aeg agaralt tööd ka rööbaspuudel ja kangil. Võimlemine oli samuti üks Abelite “leivanumbreid” ja selle rakendamine algas kindlasti nende endi kunagisest huvist ja mitmekülgsest õppest ülikoolis.
kaetud saepuru ja höövlilaastudega. Õuel oli ka kuur-saun riiete vahetuseks, pesemiseks, aga ka suuskade hoidmiseks. Kes tahtis pesta, mis aga oli alati kohustuslik, pidi tooma sauna 200 meetri kauguselt pangega vett.
Abelite maja õues seisid ka võimlemiskang ja rööbaspuud, kus käis pidev turnimine.
Eks seal see elu siis käis ja mäletan, et kunagi 1959.aasta sügisel rivistas Herbi meid kõiki üles ja IV kursuse üliõpilane Jüri Kaljusto demonstreeris meile paaristõukelise ühesammulise sõiduviisi tehnikat. Herbi sõnul ei olevat sel talvel Kaljustole vastast, kuna tema olevat hooajaks valmistudes suusatanud juba 2000 km. Mulle oli see arusaamatu, aga hiljem rääkis mulle Kaupo Metsur (Jüri kursusekaaslane), et Jüri jooksis suuskadel üsna palju mööda Kääriku metsi… Nii et tehti kõiksusgust trenni ja käis pidev otsimine, ikka selle nimel, et paremaks saada...
Oa tänava treeningutel oli Erna see, kes jagas korraldusi, mitu ringi peab keegi ümber nende maja suusatama. Lapsed tegid tavaliselt sel 80-meetrisel ringil 20 tiiru. Siis aga äkki öeldi, et 15-aastane Aadu Pind tegi eile 100 ringi. Nädala pärast tulin ka ise juba varem kohale ja pingutasin ka 100 ringi ära. Seda peamiselt siis suuskadel joostes.
Sealt Oa tänavalt said alguse ka kõik Emajõeäärsed jooksu - ja matkatreeningud. Kvissentalini oli sealt 7km ja Emajõe kanalini 10. Tavaliselt oli minnes ikka Herbi ees, et tempot pisut pidurdada, aga tagasiteel lasti meil vabalt tulla ja üsna sageli läks meil ikka Valter Tennisoniga võistluseks.
Abelite maja kõrval oli vaba jäätmaad, kuhu peagi rajas Herbi korvpalliplatsi, mis kujunes kevadel ja suvel meie lemmikpaigaks. Mängutempo hoidmiseks mängiti ainult 10 punktini ja siis vahetati pooli. Herbi mängis sageli ka tüdrukutega kaasa. Kui ma nüüd takka järgi meenutan, siis oli see korvpallimängimine tal pea et ainumaks kiiruse arendamise võtteks. Teiseks vahendina kasutas ta muidugi sagedast võistlemist…
Sinna Oa tänava platsile rajati peagi ka 200 meetri pikkune saepururada kuhu hiljem pandi maha ka Saksa DV –st saadud plastmassist suusarada. Neile treeningutele lisaks tehti kogu aeg agaralt tööd ka rööbaspuudel ja kangil. Võimlemine oli samuti üks Abelite “leivanumbreid” ja selle rakendamine algas kindlasti nende endi kunagisest huvist ja mitmekülgsest õppest ülikoolis.
Siia , praegu üsna privaatse välimusega Oa tänava 46 maja ümber mahtus kunagi ära kogu "Abelite tsunfi" suusatrenn / Foto : Google street
1962.aastal rajati Tähtvere pargi ja õlletehase vahele 250 meetri pikkune saepururada ja sõitsin isegi vahel seal treeningute ajal, seda just vihmase ilmaga lausa 15 km.
Tundub, et saepururadade kasulikkuse hindamine oli samuti üks Abelite “võtteid”, sest hiljem oli ka Ruusa suusabaasi ümbrus ja metsarajad kaetud saepuruga, kus siis kas joosti pehmel pinnasel, imiteeriti või suusatati. Sest vahel olid talved nii viletsad, et näiteks 1973.aastal saigi vaid saepururajal treenida, kuid sellest hoolimata võitis Rutt Rehemaa Kavgolovos Euroopa
( sisuliselt maailma ) juunioride meistrivõistlustel 2 kuldmedalit.
Herbi sõnade järgi asendavat saepurul treenimine tõusutreeninguid ja ilmselt peab see igati paika. Sellise “suvise suusatamise otsimise “ näiteid leiab varasemastki ajast, kuna juba 1945-47.aastal suusatanud Võru meeste jutu järgi sealkandis suusatreeneriks olnud Vello Kaaristo metsa alla kokku kraabitud männiokastel. Ka ma ise, tulles Võrru tööle, tegin Kubija metsa alla sellise 300 m pikkuse männiokastest raja, mis püsib tänaseni. Vihmase ilmaga ja just plastikssuusaga sai seal täiesti rahuldavalt suusatada…
Ruusa ja Vooremäe - ideaalsed treeningpaiga leiud
Peab seda küll ütlema, et heade treeningtingimuste otsimine oli Abelitel nagu veres ja kui see leiti, tulid seal treenides ka hiilgavad tulemused. Erna ja Herbi ostsid peagi Käärikult pisut eemal (pisut enam kui 2km ) vanad taluhooned ja rajasid nii enda kui treenivate laste ühistööga Ruusa suusabaasi, mis jäi nende “suusakoduks” aastateks. Põhiliseks põhjuseks sellise kohta leidmisel oli ikkagi treenimiseks ja puhkamiseks rahuliku keskkonna saamine. Siiasamasse metsa , Kondimäe ümber rajati (jällegi) standartsed saepururajad, kus toimusid suviti kahel korral kontrollvõistlused imiteerimisjooksus keppidega kogu Eesti suusaparemikule. Liiatigi veel – ka Käärikul laagerdavale NL suusakoondisele oli just Ruusa ringil tehtud testjooksud treenituse hindamise mõõdupuuks. Kui aga taheti Abelite trennis pikemaid otsi teha, siis siirduti kas Kääriku, Otepää või Elva poole.
Teine suurepärane treeningkoht kujunes välja Tartu lähedale jääval Vooremäel. Imelisele männimetsaga kaetud pehmete samblapinnasega maastikele otsisid just Abelid ( koos oma tudengitega) välja eri raskusastmega rajavariandid ja sealgi tehti nii kontrollvõistlusi kui igapäevaseid treeninguid , Tunnistan ausalt, kui olime korra Vooremäel käimas, siis saime Võru omadega seal paraja praktilise õppetunni , sest 8 -10 km distantsil ei suutnud meie poisid nõrga ettevalmistuse tõttu distantse läbidagi. Tegin sellest omad järeldused ja peagi valmisid meil omad ja veelgi raskemad rajad Võrru Antsumäele, Haanjasse Jaanimäele ja Vällamäele. Kohe paranesid nii jooksu kui ka talvise suusatamise tulemused.
Tipptreeneriks kasvanud Laur Lukin ei jäta kuskil mainimata, et õppis ka Herbert Abelilt pidevalt ja küllap sai mõni Herbi tähelepanek meelde jäetud ka siit, ilmselt Sverdlovski võistlusradade äärest / foto : Jüri Jõepera
Ingrid Mägar oli see, kes üllatas oma võimetega nii Herbert Abelit, aga peagi ka NL treenerkonda , murdes end suurde koondisse /foto: EFA
Abelid - pidevad otsijad ja katsetajad
… ning ega nad siis seejuures kuigi kergelt oma saladusi reetma kippunud. Kord 1970 –ndate alguses aga see siiski juhtus. Kui neil oli peale kasvanud suusatajate kolmas põlvkond Ann Karu, Erika Valdsoni, Ingrid Mägari jmt. näol, siis oli kord suvel Võrus NL ametiühingute koondise laager, kuhu nemadki olid kutsutud, kuid jäid tulemata. Herbil oli õnnestunud omad “hinged” teatud tingimustel n.ö. vabaks saada. Nad treenisidki Ruusal, said tolle aja kohta head päevaraha (4 rubla 80 kopikat), samas kui tavalaagri hinnaks oli siis vaid rubla ja 20 kopikat. Ainus tingimus oli Võru laagri korraldajatel aga see, et kontrollvõistlusel peavad nad kohal olema. Olin selle võistluse rajameister ja tegingi jõukatsumiseks üsna raske 3 km raja.
Venelastest oli kohal kogu n.ö. raske kahurvägi – Alevtina Oljunina, Galina Kulakova , Raissa Smetanina jt. Samuti osalesid laagris ka juhtivad treenerid Rudkovski, Ivanov ning Käärikult tuli lisaks ka Anikin. Ja kõigi nende silme all sündis tõeline Ruusa omade ime - prikidka ( vene k. - katsevõistluse) võitis Ingrid Mägar, järgnesid Oljunina ja Karu. Kulakova oli lausa viimane. See oli vene treeneritele liig mis liig ja kohe päriti ka Abeli omade treeningpäevikute järele. Et näha ka kuude kokkuvõtteid. Herbi tüdrukutel oli suvekuudel kilometraaziks siis lausa 600 km. Et rullsuuskadel siis veel ei treenitud, sadas neid numbreid nähes küsimusi nagu külluse sarvest. Kas on see ikka tõsi, aga kui Anikin ka kinnitas, et NL noortekoondisse jõudnud Karu ja Valdson on nendegi aruannetes samasuguseid koormusi näidanud, ei jäänud muud kui kogu Abeli omade trennitegemist terasemalt uurima asuda…
Ütlesin sealsamas Herbile, et tegid vist vea, et neile kõike seda näitasid, Aga Herbi viskas naljaga vastu, et ega nad ometigi eesti keelest aru saa. Aga numbrid olid ju mõistetavad ja need näitasid kogu toonasele NL paremikule, mis masti treeninguid peaks tegema asuma. Olid ju kogu vene naistekoondise koormused pea et pool eesti tüdrukuste omast… Aga ehk kartis Herbi siis ka päevarahade kadumise pärast…, nii et pidi "leivaisadele" ikka aru andma küll…
Samas veendusime koos Arvi Abeliga ( pole Herbi sugulane) Käärikul NL meeste koondise liikmeid Tarakanovit, Nassedkinit, Voronkovi , Gizatullinit, Dolganovit jt. külastades. Nendegi kilometraaž oli suvekuudel vaid 400- 450 km… Ning oli selge märk, et nende koormustega maailma tippu ei jõua ! Ei läinudki palju aega mööda , kui kogu NL suusakoondise treening võttis kõvema kursi...
Siit aga kokkuvõte, et just Herbi õpetas omal ajal venelasi suurte koormustega treenima. Mõned aastad hiljem tulid käiku ka rullsuusad, valmisid esimesed spetsiaalsed rullirajad ja kilometraažid läksid siis päris ulmeliste numbriteni…
… ning ega nad siis seejuures kuigi kergelt oma saladusi reetma kippunud. Kord 1970 –ndate alguses aga see siiski juhtus. Kui neil oli peale kasvanud suusatajate kolmas põlvkond Ann Karu, Erika Valdsoni, Ingrid Mägari jmt. näol, siis oli kord suvel Võrus NL ametiühingute koondise laager, kuhu nemadki olid kutsutud, kuid jäid tulemata. Herbil oli õnnestunud omad “hinged” teatud tingimustel n.ö. vabaks saada. Nad treenisidki Ruusal, said tolle aja kohta head päevaraha (4 rubla 80 kopikat), samas kui tavalaagri hinnaks oli siis vaid rubla ja 20 kopikat. Ainus tingimus oli Võru laagri korraldajatel aga see, et kontrollvõistlusel peavad nad kohal olema. Olin selle võistluse rajameister ja tegingi jõukatsumiseks üsna raske 3 km raja.
Venelastest oli kohal kogu n.ö. raske kahurvägi – Alevtina Oljunina, Galina Kulakova , Raissa Smetanina jt. Samuti osalesid laagris ka juhtivad treenerid Rudkovski, Ivanov ning Käärikult tuli lisaks ka Anikin. Ja kõigi nende silme all sündis tõeline Ruusa omade ime - prikidka ( vene k. - katsevõistluse) võitis Ingrid Mägar, järgnesid Oljunina ja Karu. Kulakova oli lausa viimane. See oli vene treeneritele liig mis liig ja kohe päriti ka Abeli omade treeningpäevikute järele. Et näha ka kuude kokkuvõtteid. Herbi tüdrukutel oli suvekuudel kilometraaziks siis lausa 600 km. Et rullsuuskadel siis veel ei treenitud, sadas neid numbreid nähes küsimusi nagu külluse sarvest. Kas on see ikka tõsi, aga kui Anikin ka kinnitas, et NL noortekoondisse jõudnud Karu ja Valdson on nendegi aruannetes samasuguseid koormusi näidanud, ei jäänud muud kui kogu Abeli omade trennitegemist terasemalt uurima asuda…
Ütlesin sealsamas Herbile, et tegid vist vea, et neile kõike seda näitasid, Aga Herbi viskas naljaga vastu, et ega nad ometigi eesti keelest aru saa. Aga numbrid olid ju mõistetavad ja need näitasid kogu toonasele NL paremikule, mis masti treeninguid peaks tegema asuma. Olid ju kogu vene naistekoondise koormused pea et pool eesti tüdrukuste omast… Aga ehk kartis Herbi siis ka päevarahade kadumise pärast…, nii et pidi "leivaisadele" ikka aru andma küll…
Samas veendusime koos Arvi Abeliga ( pole Herbi sugulane) Käärikul NL meeste koondise liikmeid Tarakanovit, Nassedkinit, Voronkovi , Gizatullinit, Dolganovit jt. külastades. Nendegi kilometraaž oli suvekuudel vaid 400- 450 km… Ning oli selge märk, et nende koormustega maailma tippu ei jõua ! Ei läinudki palju aega mööda , kui kogu NL suusakoondise treening võttis kõvema kursi...
Siit aga kokkuvõte, et just Herbi õpetas omal ajal venelasi suurte koormustega treenima. Mõned aastad hiljem tulid käiku ka rullsuusad, valmisid esimesed spetsiaalsed rullirajad ja kilometraažid läksid siis päris ulmeliste numbriteni…
Kas võimlas või maastikul treenida ?
Olen ka ise seda treeningute võimalust nii ja naapidi kaalunud ja vastuseid saanud ikka just Abelite treeninguid anlüüsides…
See oli 1962.aasta sügisel kui Herbil - Ernal õnnestus kaubelda suusatajatele treeninguks poolteist tundi Jakobi tänava võimlas. Spordikoolist ja ülikoolist kogunes trenni kuskil 50 suusatajat. Higistamist ja kära oli palju, mängiti korvpalli ja tehti kõikvõimalikke harjutusi. Lõbus ka oli …
Kevadel kui suusahooajast kokkuvõteid tehti , tegi Herbi vaid ühe järelduse. Kisa ja kära oli meil palju, aga hooaeg tuli kuidagi kehvavõitu. Ega vist ikkagi saa maatikutrenne võimlaga asendada ! Nii et tuleks minna ikka tagasi - metsa ja mägedele !
Osav väitleja...
Ja seda see Herbi oligi. Kõvades vaidlustes jäi ta alati peale. Lisaks sellele oskas ta õpilastele hinge pugeda, neid uskuma panna, sest tal olid väga praktilised kogemused nii treeningust kui elust laiemalt. Ning selle põhjal ta üsna sageli tegutseski…
Olen ka ise seda treeningute võimalust nii ja naapidi kaalunud ja vastuseid saanud ikka just Abelite treeninguid anlüüsides…
See oli 1962.aasta sügisel kui Herbil - Ernal õnnestus kaubelda suusatajatele treeninguks poolteist tundi Jakobi tänava võimlas. Spordikoolist ja ülikoolist kogunes trenni kuskil 50 suusatajat. Higistamist ja kära oli palju, mängiti korvpalli ja tehti kõikvõimalikke harjutusi. Lõbus ka oli …
Kevadel kui suusahooajast kokkuvõteid tehti , tegi Herbi vaid ühe järelduse. Kisa ja kära oli meil palju, aga hooaeg tuli kuidagi kehvavõitu. Ega vist ikkagi saa maatikutrenne võimlaga asendada ! Nii et tuleks minna ikka tagasi - metsa ja mägedele !
Osav väitleja...
Ja seda see Herbi oligi. Kõvades vaidlustes jäi ta alati peale. Lisaks sellele oskas ta õpilastele hinge pugeda, neid uskuma panna, sest tal olid väga praktilised kogemused nii treeningust kui elust laiemalt. Ning selle põhjal ta üsna sageli tegutseski…
Tõeline "klassika " - sõna võtab Herbi Abel... Värvikat juttu kuulavad Enn Maamägi " Dünamost" , Toomas Tõnise (Eesti Spordi Keskliidust ) ja Suusaguru jutust tõelist naudingut tundev "Dünamo " treener Kalju Valgus /foto : Jüri Jõepera
Kord 70-ndatel toimus Otepääl suusatreenerite koosolek spordikomitee aseesimehe Arusoo juhatusel. Peaküsimuseks oli see, et Abel tuleks oma tüdrukutega Otepää suusakooli, et nii nad võiks kindlasti tulla NL meistriteks. Arusoo tõi näite, et suusatajad treenivad vähem kui ujujad, mille peale ei hakanud Herbi eriti vastu vaidlema , ega oma treeningarve tooma. Ta tõi hoopis näite, et olla lugenud põllumajanduse ajakirjast, et suurfarmide lehmade toodang on madalam kui väikestes lautades. Paljustki just sellepärast, et ollakse hulgakesi koos ja pidevalt stressis… Ja teiseks – me peame eri kohtades ja eri viisi treenima, et kui ka kellelgi lähebki midagi valesti, siis keegi kõrvalt ikka võidab ! Ja nii oligi ülemustega taas tüli majas, sest suured juhid ei saanud oma plaane läbi suruda… Herbi katsus siis vähe lepitada ja rääkis, et tema tüdrukud ujuvad palju selili, vahel 3 korda päevas. Ja selili ujudes olevat ju käetõmme just seesama, mida suusatamises teha tuleb. Lisaks andvat horisontaalsend teatud puhkust ka südamele… Arusoo kuulas ja tüligi hakkas justkui lahtuma… Ja Abelid omad jäid Tartusse edasi toimetama.
Miks just vastupidavuse treenimine ?
Abelite treeningusüsteemis oli vastupidavuse arendamisel tehtav selgelt eelisseisus. Eks see tuli ikka vist sellest, et sel perioodil, kui Abelid alustasid tööd treeneritena ja veel hiljemgi, erilist treeningu metoodikat just polnud. Kõike tuli ise nuputada ja katsetada. Arvan, et mõned allpool toodud asjaolud võisid Abeleid oluliselt mõjutada.
Esiteks – nad olid ju maalt pärit, palju maatööd teinud, raske sõjaaegse ja – järgse aja läbi käinud, ülikooli ajalgi kõvasti tööd rabama pidanud…See töö tegemine istus neil veres…
Teiseks - ka Rakveres Herbi esimese treenerina tegutsenud Theodor Andresson oli võitnud neli Eesti meistrikulda just pikal (25 km võistlused ikkagi ) maal, mille jaoks ka tehtav treening pidi olema tõeliselt pikk ja kurnav. Eks sellelt põhjalt tuli ka Herbi 50 km “hõbe “ eestikatel.
Lisaks - ka mujalt imbus uudiseid just pikematest sõitudest. Näiteks 50-ndate lõpus oli Saksa DV spordiajakirjas juttu ka Rootsis peetavast 90 km suusatamisest. Erna näitas seda lugu meile tudengitele ja niimoodi hakkasid need sõnumid ka treeninguplaane muutma .
Või veel üks laineid löönud näide – omaaegsest pikamaajooksu kultuspersoonist austraallasest Arthur Lydiardist, kelle maratoonaritega tehtu ei jätnud mõju ka Herbile avaldamata. Veelgi enam – Herbi rääkis sageli sellest kuulsast mehest maailma kuklapoolelt , kes olla ravinud maratoniks treenides isegi südamehaigeid.
Selle tõdemusega tulnud tal vastasseis ka südame tõttu Tartu haiglas olles. Erna sõnul olla Herbi haiglas arstiga riidu läinud, kuna see ei tahtnud teda Tartu maratonile lasta. Herbi viidanud sealgi taas Lydiardile, kel hiljem olla küll seesugune ekstreemne eksperimenteerime ära keelatud. Herbi maratonisõit sai siiski teoks ja arvata võib , et mitte just arstide nõusolekul. Mees ise oli paar päeva hiljem äärmiselt rõõmus, ju sai ta siis just nii – omal ekstreemsel moel teatud südamerahu jälle tagasi…
Miks just vastupidavuse treenimine ?
Abelite treeningusüsteemis oli vastupidavuse arendamisel tehtav selgelt eelisseisus. Eks see tuli ikka vist sellest, et sel perioodil, kui Abelid alustasid tööd treeneritena ja veel hiljemgi, erilist treeningu metoodikat just polnud. Kõike tuli ise nuputada ja katsetada. Arvan, et mõned allpool toodud asjaolud võisid Abeleid oluliselt mõjutada.
Esiteks – nad olid ju maalt pärit, palju maatööd teinud, raske sõjaaegse ja – järgse aja läbi käinud, ülikooli ajalgi kõvasti tööd rabama pidanud…See töö tegemine istus neil veres…
Teiseks - ka Rakveres Herbi esimese treenerina tegutsenud Theodor Andresson oli võitnud neli Eesti meistrikulda just pikal (25 km võistlused ikkagi ) maal, mille jaoks ka tehtav treening pidi olema tõeliselt pikk ja kurnav. Eks sellelt põhjalt tuli ka Herbi 50 km “hõbe “ eestikatel.
Lisaks - ka mujalt imbus uudiseid just pikematest sõitudest. Näiteks 50-ndate lõpus oli Saksa DV spordiajakirjas juttu ka Rootsis peetavast 90 km suusatamisest. Erna näitas seda lugu meile tudengitele ja niimoodi hakkasid need sõnumid ka treeninguplaane muutma .
Või veel üks laineid löönud näide – omaaegsest pikamaajooksu kultuspersoonist austraallasest Arthur Lydiardist, kelle maratoonaritega tehtu ei jätnud mõju ka Herbile avaldamata. Veelgi enam – Herbi rääkis sageli sellest kuulsast mehest maailma kuklapoolelt , kes olla ravinud maratoniks treenides isegi südamehaigeid.
Selle tõdemusega tulnud tal vastasseis ka südame tõttu Tartu haiglas olles. Erna sõnul olla Herbi haiglas arstiga riidu läinud, kuna see ei tahtnud teda Tartu maratonile lasta. Herbi viidanud sealgi taas Lydiardile, kel hiljem olla küll seesugune ekstreemne eksperimenteerime ära keelatud. Herbi maratonisõit sai siiski teoks ja arvata võib , et mitte just arstide nõusolekul. Mees ise oli paar päeva hiljem äärmiselt rõõmus, ju sai ta siis just nii – omal ekstreemsel moel teatud südamerahu jälle tagasi…
Tulihingeline suusaspordi toetaja Hugo Esop " Jõust" arutleb kahe innuka " Abelite oponendi " Tallinna "Kalevi " treeneri Rein Auväärt 'i ja võruka Laur Lukiniga selle päeva võistluste kulgu / foto : Jüri Jõepera
Ka meie üks 1960. aasta näide kinnitab Herbi maratoniideede usku. Paar päeva enne Eesti tugevamate suusatajate võistlust andis Herbi meestele kõva käsu – 60 km läbi sõita. Mina treenisin omapead ja tegin 25 km. Tõnu Luik, Valter Tennison, Arvo Kütt ning Hain Kinks võtsidki plaani minna suurema ringiga Tõnu Luige kodukohta Urvastes. Tagasi tulid mehed 7 tundi hiljem, rampväsinutena. Herbi oli rahul , kiitis tublisid treenijaid, nii et lasi õhtul saunalaval isegi laulu lahti…
Võistluste 30 km tulemused olid aga kõike muud kui rõõmustavad, kohad olid tagasihoidlikud ja eks see võttis Herbilgi hoogu maha ning pani küllap mõtlemagi.
Herbi ise oli loomult aeglaste liigutustega ja eks sellepärast oli ta vastupidavuse treeningu pooldaja. Aga ega ta põhimõtteliselt ka eksinud, sest vastupidavus läbi aeroobse töö on jäänud ka praegusegi treeningmetoodika aluseks. Kuid seda ei saa igas olukorras ja igaühe puhul rakendada...
Määrimisest ja muudest põhimõtetest
Herbi alustas suuusamäärde katsetusi tavaliselt 2 - 3 päeva enne võistlusi. Seda koos õpilastega, proovides läbi erinevaid variante. Kord Otepääl Eesti MV ajal määris ta vene määrdega Temp ( -2 -8 kraadile ) . Mina aga nägin , et teised määrivad Swixiga. Herbil oli aga kohe veenev selgitus valmis – no siis peavad nad ka võitma kehva määrdega. Nii läkski. Aga eks selle määrimise keerukuse üle saab ka tema , nagu ka teiste treenerite puhul lõputult ju rääkida. Aga nagu ka teised, ei tahtnud temagi mingiski keerulisemas olukorras, et õpilased treeneri määrdevalikus kahtlema hakkaks…
Võistluste 30 km tulemused olid aga kõike muud kui rõõmustavad, kohad olid tagasihoidlikud ja eks see võttis Herbilgi hoogu maha ning pani küllap mõtlemagi.
Herbi ise oli loomult aeglaste liigutustega ja eks sellepärast oli ta vastupidavuse treeningu pooldaja. Aga ega ta põhimõtteliselt ka eksinud, sest vastupidavus läbi aeroobse töö on jäänud ka praegusegi treeningmetoodika aluseks. Kuid seda ei saa igas olukorras ja igaühe puhul rakendada...
Määrimisest ja muudest põhimõtetest
Herbi alustas suuusamäärde katsetusi tavaliselt 2 - 3 päeva enne võistlusi. Seda koos õpilastega, proovides läbi erinevaid variante. Kord Otepääl Eesti MV ajal määris ta vene määrdega Temp ( -2 -8 kraadile ) . Mina aga nägin , et teised määrivad Swixiga. Herbil oli aga kohe veenev selgitus valmis – no siis peavad nad ka võitma kehva määrdega. Nii läkski. Aga eks selle määrimise keerukuse üle saab ka tema , nagu ka teiste treenerite puhul lõputult ju rääkida. Aga nagu ka teised, ei tahtnud temagi mingiski keerulisemas olukorras, et õpilased treeneri määrdevalikus kahtlema hakkaks…
Siin saavad määrde alla NL ja maailma parima suusajuuniori Rutt Rehemaa suusad / foto : EFA
Eks Herbi oli nii määrimise kui muude asjade korraldamises väga emotsionaalne treener. Erna seeeest aga väga arukas ja tasakaalukas, mida võiks praegu kokku võtta lausa suhtekorraldaja rolli mainimisega. Nad hoidsid teineteist, klappisid omavahel üsna hästi ja kasutasid mõlemi tugevaid külgi. Oli ju kogu nende tegutsemise aeg üks suur otsimiste aeg. Pidevad küsimused – kui palju treenida, missuguseid treeningvahendeid kasutada - kas joosta või kõndida, palju imiteerida. Ka vastupidavuse ja kiiruse arendamise vahekord polnud päris selge, nagu ka see – milliseid spordijooke millistel distantsidel kasutada. Herbi kahtles näiteks ka massaži kasulikkuses, pigem aga vist ikkagi sellepärast, et seda polnud võimalik regulaarselt ja kõigil kasutada. Samas oli ta igipõline sauna pooldaja ja kasutas seda nii ise kui nõudis saunas käimist ka oma õpilastelt.
Nii korjasidki Erna – Herbi oma kogemusi tera-tera haaval ja hankisid teadmisi ka teaduskovrentsidelt ning koosolekutelt. Nad austasid igati oma kogenud kolleege teistelt erialadelt, eriti aga teaduskonna innukat dekaani Fred Kudu. Et ka Kääriku leidmine ja välja ehitamine suusatamise radade arendamise kaudu oli paljus ju Kudu toetusel tehtud, siis see oli Abelitelegi väga meele järgi.
Lõpetuseks
Mina olen olnud tõesti Abelite tegevuse kõrvaltjälgija. Teadsin pidevalt nende töö üldsuundi, aga mitte päris pisiasju. Aga et need otsustavad vahel ju väga palju, siis oli mul vaja kujundada oma tööks välja ikkagi omad suunad ja pisiasjad. Tõsi, kui oleks läinud teisiti ja oleksin jäänud peale ülikooli lõpetamist Erna ja Herbi juurde tööle, siis oleksin ehk enam ka nende moodi tegutsenud. Kuid ma armusin Võru Kubija maastikesse ja tahtsin siiski seal ise proovida ning midagi ka korda saata... Üritada olla mõnes asjas neist teistsugusem, ehk vahel isegi parem...
Nii korjasidki Erna – Herbi oma kogemusi tera-tera haaval ja hankisid teadmisi ka teaduskovrentsidelt ning koosolekutelt. Nad austasid igati oma kogenud kolleege teistelt erialadelt, eriti aga teaduskonna innukat dekaani Fred Kudu. Et ka Kääriku leidmine ja välja ehitamine suusatamise radade arendamise kaudu oli paljus ju Kudu toetusel tehtud, siis see oli Abelitelegi väga meele järgi.
Lõpetuseks
Mina olen olnud tõesti Abelite tegevuse kõrvaltjälgija. Teadsin pidevalt nende töö üldsuundi, aga mitte päris pisiasju. Aga et need otsustavad vahel ju väga palju, siis oli mul vaja kujundada oma tööks välja ikkagi omad suunad ja pisiasjad. Tõsi, kui oleks läinud teisiti ja oleksin jäänud peale ülikooli lõpetamist Erna ja Herbi juurde tööle, siis oleksin ehk enam ka nende moodi tegutsenud. Kuid ma armusin Võru Kubija maastikesse ja tahtsin siiski seal ise proovida ning midagi ka korda saata... Üritada olla mõnes asjas neist teistsugusem, ehk vahel isegi parem...
Laur Lukin tuli ikka ja jälle välja uute , Abeli omadele konkurentsi pakkuvate tüdrukutega - üks neist oli kindlalt ka Kerstin Kruuda /foto : Jüri Jõepera
Treenerite ja kolleegidena puutusime muidugi pidevalt kokku, vestlesime ja tundsime neist kohtumistest alati rõõmu. Oli mida arutada ja siis taas ise järgi proovida. Ning ka oma õpetajatele tõestada, et nende poolt antu ja suunatu pole jäänud niisama jutuajamiseks.
Eks Arne Sirel ( Sirrel - võru k.) oli üks LL säravamaid kasvandikke, kellele polnud omal ajal Eestis ühtki vastast / foto : Jüri Jõepera
Oli äärmiselt tore, et eri paigust tulidki siis nende endised õpilased oma kasvandikega ja ei lasknud "Oa tänava omadel " end lausa ainuvalitsejatena tunda. Kokkuvõttes viis aga see ehe sportlik mõõduvõtmine meid kõiki edasi...
Nii- ise tegutsedes, aga ka Abelitelt õppides ehitas LL koos abikaasa Maretiga Võrus üles oma ja tugeva suusakoolkonna /foto: J. Jõepera / fotol paremal veel ka Eesti suusakoondise liige Are Roonet
Autorist :
LUKIN, Laur (15. VII 1937 Vahastu v, Harjumaa), suusataja ja treener. 186 cm, 76 kg. Lõpetas 1956 Kehtna põllumajandustehnikumi ja 1963 TRÜ KKT. Hakkas sportima koolipõlves, 1956–71 treenis Jõu suusakoondises Uno Orunuka juhendamisel. Võitnud 1960–69 Eesti mv-tel murdmaasuusatamises 2 kulda (indiv 1), 6 hõbedat (indiv 2) ja 9 pronksi (indiv 5) ning laskesuusatamises 1960 esimestel mv-tel 20 km-s hõbeda ja kergejõustikus 1961 4 x 1500 m teatejooksus pronksi. NL-i maaspordiühingute mv-tel võitis 4 × 10 km teatesõidus 1956 pronksi ja 1964 hõbeda. Msp (1962) ja aumsp (1967). Olnud Jõu ja Kalevi liige. Töötanud 1963–2007 Võru SK-s suusatreenerina (7. kutsetase, 2006). Õpilasi: Arne ja Tõnu Sirel, Mati Alaver, Taivo Kuus, Artur Daniel, Külli Mäesoo, Hille Piir, Tiia Meldre, Kerstin Kruuda. ENSV tnl treener (1974). Tunnistatud üle 10 korra Eesti parimaks suusatreeneriks. Kuulunud Jõu suusasektsiooni treenerite nõukokku. Jõu auliige (1975). Rkl spordi elutööpreemia (2006), Valgetähe V klassi teenetemärk (2007). T: Laste ja noorte murdmaasuusatamise treeningust (2009).
–
Abikaasa Maret-Kai L., a-ni 1962 A b r a s (6. VI 1940 Tartu – 6. XI 1984 Võru), oli L-i partner treeneritöös; 1959 400 m jooksus ja 1966 5 x 500 m teatejooksus Eesti meister.
Tütar Kristi L. (7. VI 1970 Võru), Taivo Kuusi abikaasa, on võitnud 1987–91 Eesti suusatamismv-tel 1 kulla, 3 hõbedat ja 1 pronksi. Töötanud Rõuge Suusaklubi treenerina.
Tütar Triinu L. (12. X 1973 Võru) tuli suusatamises 1991 teatesõidus Eesti meistriks.
Allikas: ESB leksikon
LUKIN, Laur (15. VII 1937 Vahastu v, Harjumaa), suusataja ja treener. 186 cm, 76 kg. Lõpetas 1956 Kehtna põllumajandustehnikumi ja 1963 TRÜ KKT. Hakkas sportima koolipõlves, 1956–71 treenis Jõu suusakoondises Uno Orunuka juhendamisel. Võitnud 1960–69 Eesti mv-tel murdmaasuusatamises 2 kulda (indiv 1), 6 hõbedat (indiv 2) ja 9 pronksi (indiv 5) ning laskesuusatamises 1960 esimestel mv-tel 20 km-s hõbeda ja kergejõustikus 1961 4 x 1500 m teatejooksus pronksi. NL-i maaspordiühingute mv-tel võitis 4 × 10 km teatesõidus 1956 pronksi ja 1964 hõbeda. Msp (1962) ja aumsp (1967). Olnud Jõu ja Kalevi liige. Töötanud 1963–2007 Võru SK-s suusatreenerina (7. kutsetase, 2006). Õpilasi: Arne ja Tõnu Sirel, Mati Alaver, Taivo Kuus, Artur Daniel, Külli Mäesoo, Hille Piir, Tiia Meldre, Kerstin Kruuda. ENSV tnl treener (1974). Tunnistatud üle 10 korra Eesti parimaks suusatreeneriks. Kuulunud Jõu suusasektsiooni treenerite nõukokku. Jõu auliige (1975). Rkl spordi elutööpreemia (2006), Valgetähe V klassi teenetemärk (2007). T: Laste ja noorte murdmaasuusatamise treeningust (2009).
–
Abikaasa Maret-Kai L., a-ni 1962 A b r a s (6. VI 1940 Tartu – 6. XI 1984 Võru), oli L-i partner treeneritöös; 1959 400 m jooksus ja 1966 5 x 500 m teatejooksus Eesti meister.
Tütar Kristi L. (7. VI 1970 Võru), Taivo Kuusi abikaasa, on võitnud 1987–91 Eesti suusatamismv-tel 1 kulla, 3 hõbedat ja 1 pronksi. Töötanud Rõuge Suusaklubi treenerina.
Tütar Triinu L. (12. X 1973 Võru) tuli suusatamises 1991 teatesõidus Eesti meistriks.
Allikas: ESB leksikon
