Suusahunt Aadu Pekk maratonitunnetest
Mitmel aastal juhtus ikka nii, et kui Voka kandi mees , lausa suusahundiks peetav Aadu Pekk Tartu maratonil stardikoridoris paiga sisse võttis, siis polnud kahtlust, et kaamerad koheselt temale suundusid. Isegi kõik need pilditegijad, kes mehe taustast tuhkagi ei teadnud, olid kindlad, et see ülesvõetu on igati vaatamist väärt ja passib kas või juba selle ainulaadse sõiduriietuse pärast kindlasti maratonipiltide suurepärasesse unikaalsuste ritta...
Sportfoto piltniku Janne Salumäe 2006.aastal tehtu näeb välja selline ja ütleb selgelt - mis mehega siis tegu! Olete ju nõus - tõelise suusahundi väljanägemisega ja sellesse maratonimiljöösse äärmiselt hästi sobiv kuju peab ühel tõsisel suusasõidul ju olema. Ja et maratoonar Aadu polnud midagi uut ja moodsamat otsima läinud ning heale vanale kombele vaid numbreid juurde traageldanud. Kokku on neid kokku seal 20 (!) tükki, mis andsid sedasi igale uuele starti minekule ning sõidule vaid väljanägemist ja vürtsi juurde...
Sportfoto piltniku Janne Salumäe 2006.aastal tehtu näeb välja selline ja ütleb selgelt - mis mehega siis tegu! Olete ju nõus - tõelise suusahundi väljanägemisega ja sellesse maratonimiljöösse äärmiselt hästi sobiv kuju peab ühel tõsisel suusasõidul ju olema. Ja et maratoonar Aadu polnud midagi uut ja moodsamat otsima läinud ning heale vanale kombele vaid numbreid juurde traageldanud. Kokku on neid kokku seal 20 (!) tükki, mis andsid sedasi igale uuele starti minekule ning sõidule vaid väljanägemist ja vürtsi juurde...
..
Arvepidamiste järgi sõidab Aadu sellel pildil oma 19. Tartu maratoni ja aasta hiljem sai niisiis - ka 20 korda täis ...
Kui järjekordse talve suusasõitude eel 2014.aasta sügisel uurisin, et kas ta paneks oma senistest muljetest mõne rea ka minu suusablogi jaoks teele, oli ta meeleldi nõus, aga reetis lõpetuseks ka ühe oma üsna ambitsioonika plaani - võtta 15. veebruaril, oma 80 aastaringil veel üks - ikka see sõitude sõit - Tartu maraton ette ...
" Pojad pidid ka puusuuskadel julgestama tulema, aga et Tiit on parajasti sel nädalavahetusel Östersundis MK-l FIS-i TD-na tegutsemas, siis loodan, et Tõnu saab minu edenemist seirata " lisas muheda jutuga suusahunt naljatades. Aga plaan olevat tõsine ja kogu see maratonivärk olevat ju igati tuttav...ja senini pakkunud vaid meeldivaid hetki...
Elu aga ei lase alati kõige paremaid plaane teoks teha, sest - kui AP - le mõni aeg hiljem helistasin, et Alutaguse asju arutada, siis pärisin ka TM-l startimise kohta, et - "Kas kõik läheb ikka plaani järgi ?"
" Ei lähe, see sõit jääb seekord tegemata, sest mu valmisolek pole see, mida selleks sõiduks tahtnuks omada. Ikkagi need napid suusatamisvõimalused ja tembutav talv, mis pole lasknud kodukohas regulaarselt suuski alla panna. Ega need mõned 20-25 km pikkused suusatamised pole ikka see, mida enne nii tõsist sõitu , nagu TM, teha tahtnuks. Pole pikemaid ja kestvamaid otsi teha saanud ja minna nüüd kohe täispikale maratonipäevale - see oleks liig. Tunnen ju ise kõige paremini oma seisundit ja see annab märku, et ära sellisena küll mine. Mul pole mõtet ja vajadust tõesti kellelegi midagi tõestada ja ka ennast petta" arutles Aadu temale omasel ausal moel.
Edasi kurtis Aadu veel ühe asjaolu üle, mis pole niisama pisike märk. "Tasakaal kipub sõitmisel pisut käest minema ja see on päris omapärane tunne, kui pead sellega mässama " kirjeldas suusahunt sellist ebameeldivat ilmutanud kogemust.
Tasakaal - nii vajalik asi ...
Igatahes pole see tasakaalu värk mingi võõras mure, sest olen varemgi mitmelt harrastajalt kuulnud kurtmisi, kuidas nad, palju nooremad mehed, kehvemates rajaoludes tasakaaluga vaevlevad. Pean suusaõpetajana tasakaalu suusatamises üheks n.ö. võtmevõimeks. Üks tasakaalukaotus ja reeglina annab sellist vääratust alles 3-4 järgmise sammuga parandada. Kui sellele järgmine äravajuv samm otsa tuleb, ei tule õigest sõidust midagi välja. Kui aga siia lisada veel suusahunt Aadu oma 79 aastaga, siis polnud ime , et ta seda asja ise teravalt tundma hakkas ja see meil ka aruteluks tuli...
Kuna sel talvel polnud ka väga hea jäljega radasid, kus suusk nagu ise jookseb, siis annab iga konarlikuma või loperdava raja puhul see - tasakaalust "välja vajumine" eriti tunda. Arvestades seda, et suusatamine on paljudele niigi oma selle - dünaamilise ehk liikumisel vajaliku tasakaaluga päris tõsine väljakutse, siis muudavad tõesti vähegi keerulisemad olud suusatamise justkui selliseks - "vänderdavaks" ja pidevalt tasakaalu otsivaks. Lisaks annab pikemal sõidul ka väsimus oma osa ja nii muutub ehk algusosa korralik sõit pikapeale justkui libistavaks komberdamiseks... Niimoodi annab ikka sinna päästva finiši poole minna , kuid ega seal rajal anna enam midagi teha, nii et mingid järeldused tuleb igast sellest "vaevlemisest" ikka tuleviku tarbeks teha... Nii teadis ka Voka suusahunt Aadu täpselt - milline ta peab TM-le minekuks olema ... Ja et - riskida pole mõtet !
Et ma nüüd neid tekkivaid probleeme arutades meie, peaaegu et omavahelise vestluse AP-ga siia lugemiseks üles panin, siis on selleks aga paar tõsist põhjust.
Esiteks , et AP arutluste põhjal näidata , et igasuguse tõsisema sõidu eelduseks olgu ikkagi võimalikult korralik ettevalmistus ja ses osas peab igaüks enda valmiduse suhtes aus hindaja olema. Sest ka maratonide juhendites on ju punkt, et osaleja ettevalmistus ja tervislik seisund on tema enda vastutada. Eeldatakse, et seda nõuet siis ka tõsiselt võetakse ...
Teiseks - oskuslik ja kogenud harrastaja, nagu AP seda on olnud, hoomas ta suusatamiseski igat pisiasja ja luges sealt märke, mis ei lasknud enam endise hoo ja võimuga minna. Kuid nii peaks ju ka iga nooremgi harrastaja endaga toimima. Vaatama ja tunnetama, mida igaüks enda treenimise ja võistlemise käigus tajub. Mitte minema lolli pea ja bravuuriga...
Ja kolmandaks- et ega Peki Aadu polnud sellega veel oma igapäevase liikumise plaane pooleli jätnud, aga meie põgusa vestluse viimase lausega ütleb ta justkui igatsevalt - " Ehk äkki siis uuel korral ? " Kuid, ehkki süda kutsub vanu sõite kordama, maratonihõngu tundma , tuleb targalt ja kaalutletult tegutseda...
Suusahuntide meenutustel pole kunagi lõppu...
Mis aga senisõidetud maratonidesse puutub, siis kui sel teemal suusahundi Aaduga vahetult ikka meenutama hakkaks - ... läheks ennem issanda päike looja , kui Aadu otsaga tänaste asjade juurde jõuaks. Aga on seda sportimist ikka olnud ka, mida tagasi kerida ja kust ehk siis üha enam adud, mida sportimine, igasuguste ettevõtmiste, nende seas ka Eesti esimese triatloni korraldamine temataolisele Voka kandi "igiliikurile" on tähendanud. Ilma liialdamata - on kõik see samal ajal aga igapäevase elu ja töiste tegemiste kindlaks ja äärmiselt vajalikuks osaks olnud... Kust aastatega kasvas pikkade pingutuste kaudu välja üks tõeline harrastus ja just enese proovile paneku vorm...
Oma kirjapandus "saadetises" räägib suusahunt AP pikemalt aga järgmist :
See „suur suusakarjäär” algas minu jaoks 1944.a. hilissügisel, kui olime sõjapaos Järvamaal, Kolu külas. Meie ajutise elamise perenaine leidis sarast 4 m puuprussikese (5x5 cm) ja pakkus meile seda suuskade aseaine tegemiseks. Veel samal õhtu olid meil kaksikvenna Jüriga meetrised prussijupid viltide all ja esimesed liuglemised õue peal tehtud. Kolu jõeäärsed 5-7 m künkad olid meie lemmikpaigad. Tõelisi suuski sain ma proovida paar aastat hiljem Jõhvi I keskkooli V klassi võimlemistunnis. Tänaseks on läbitud üle 50 maratoni ja tuhanded, tuhanded kilomeetrid. Kaunimad elamused olen saanud Voka EPT naistepäeva neljateistkümnelt maratonmatkadelt Gorodenkost ( Narva jõe äärest) üle Puhatu soo Vokka ja kahekümnelt Tartu-Elva suusamaratonilt.
Voka EPT maratonmatk oli meile n.ö. „ prestiiži / au küsimus”. Seda organiseerisid ja sõitsid firma „ suured juhid ” ja nende järelkasv. See kõik kokku oli üks ääretu vaikuse ja lummava ilu, nautimine , mida pakkus jäätunud Puhatu soo.
1981.aastal osalesin esmakordselt ka Tartu suusamaratonil. See oli osalemine juba suurel suusapeol. Varahommiklises hämaruses sebisid tuhanded suusatajad. Siin-seal põlesid lõkked, nende ääres määriti suuski, keegi võimles, keegi tegi jõuharjutusi, aga mõned agaramad olid juba kohad „kinni pannud” oma suusakoridoris. Mulle oli kõik see nii uudne ja olin nii rõõmus , et saan osaleda sellise mastaabiga maratonil…..
See esimene sõit läks igati korda. Koht oli 398 ! Edaspidiseks oli sõrm ja edaspidiselt lausa käsi antud ning naljatades vastasin igale küsijale järgmise aasta osavõtu kohta, et see maraton jääb küll siis ära kui mind seal osalejate hulgas ei ole...
Esimene tagasilöök tuli1983. aastal, kui külmusin napi riietumise tõttu. Seni kui toibusin ja jälle suuskadel sain, olin langenud puusuuskadel sõitjate hulka. Pingutused ei aidanud, koht 4267! Edaspidiseks oli see aga äärmiselt õpetlik ja vajalik õppetund, nagu seegi, et maraton algab alles viimasel kümnel kilomeetril ja treeninguta distantsi läbimine on pigem valu kui nauding. Vana Jumal on Tartu maratoni lasknud pidada ikka „normaalse ilmaga”. On olnud vähe lund , lumetud aastad, aga lausa raju küll ei mäleta.
Nüüd, juba aastaid hiljem on tore meenutada kõike seda, mida pakub spordipisikust nakatanule millegi suure ja kättesaamatuna tunduva eesmärgi saavutamine. Olles põdenud tuberkuloosi, aasta olnud II grupi invaliidide kirjas, võin raudselt kinnitada ,et tegelemine spordiga on mind hoidnud tegijana keskmisest kõrgema eani. Liuglemine looduses, teinegi kord ilma trotsides, hoiab värske vaimu ja annab roosa põse, aga osalemine maratonidel nõuab pikka ja püüdlikku harjutamist.
Aga veel üks asi, mida olen suusahunt AP-d seirates tähele pannud - see on tema teadmishimu ja hea suhtlemine, kus ta igat sorti asju uurib ning kergesti kellega tahes jutule saab. Nagu kas või sellel pildil, kus ta on Tartu maratoni "peakorterisse " sisse põiganud ja hoolimata "pererahva " kiirest ajast igati muheda jutuotsa üles võtnud ...
Arvepidamiste järgi sõidab Aadu sellel pildil oma 19. Tartu maratoni ja aasta hiljem sai niisiis - ka 20 korda täis ...
Kui järjekordse talve suusasõitude eel 2014.aasta sügisel uurisin, et kas ta paneks oma senistest muljetest mõne rea ka minu suusablogi jaoks teele, oli ta meeleldi nõus, aga reetis lõpetuseks ka ühe oma üsna ambitsioonika plaani - võtta 15. veebruaril, oma 80 aastaringil veel üks - ikka see sõitude sõit - Tartu maraton ette ...
" Pojad pidid ka puusuuskadel julgestama tulema, aga et Tiit on parajasti sel nädalavahetusel Östersundis MK-l FIS-i TD-na tegutsemas, siis loodan, et Tõnu saab minu edenemist seirata " lisas muheda jutuga suusahunt naljatades. Aga plaan olevat tõsine ja kogu see maratonivärk olevat ju igati tuttav...ja senini pakkunud vaid meeldivaid hetki...
Elu aga ei lase alati kõige paremaid plaane teoks teha, sest - kui AP - le mõni aeg hiljem helistasin, et Alutaguse asju arutada, siis pärisin ka TM-l startimise kohta, et - "Kas kõik läheb ikka plaani järgi ?"
" Ei lähe, see sõit jääb seekord tegemata, sest mu valmisolek pole see, mida selleks sõiduks tahtnuks omada. Ikkagi need napid suusatamisvõimalused ja tembutav talv, mis pole lasknud kodukohas regulaarselt suuski alla panna. Ega need mõned 20-25 km pikkused suusatamised pole ikka see, mida enne nii tõsist sõitu , nagu TM, teha tahtnuks. Pole pikemaid ja kestvamaid otsi teha saanud ja minna nüüd kohe täispikale maratonipäevale - see oleks liig. Tunnen ju ise kõige paremini oma seisundit ja see annab märku, et ära sellisena küll mine. Mul pole mõtet ja vajadust tõesti kellelegi midagi tõestada ja ka ennast petta" arutles Aadu temale omasel ausal moel.
Edasi kurtis Aadu veel ühe asjaolu üle, mis pole niisama pisike märk. "Tasakaal kipub sõitmisel pisut käest minema ja see on päris omapärane tunne, kui pead sellega mässama " kirjeldas suusahunt sellist ebameeldivat ilmutanud kogemust.
Tasakaal - nii vajalik asi ...
Igatahes pole see tasakaalu värk mingi võõras mure, sest olen varemgi mitmelt harrastajalt kuulnud kurtmisi, kuidas nad, palju nooremad mehed, kehvemates rajaoludes tasakaaluga vaevlevad. Pean suusaõpetajana tasakaalu suusatamises üheks n.ö. võtmevõimeks. Üks tasakaalukaotus ja reeglina annab sellist vääratust alles 3-4 järgmise sammuga parandada. Kui sellele järgmine äravajuv samm otsa tuleb, ei tule õigest sõidust midagi välja. Kui aga siia lisada veel suusahunt Aadu oma 79 aastaga, siis polnud ime , et ta seda asja ise teravalt tundma hakkas ja see meil ka aruteluks tuli...
Kuna sel talvel polnud ka väga hea jäljega radasid, kus suusk nagu ise jookseb, siis annab iga konarlikuma või loperdava raja puhul see - tasakaalust "välja vajumine" eriti tunda. Arvestades seda, et suusatamine on paljudele niigi oma selle - dünaamilise ehk liikumisel vajaliku tasakaaluga päris tõsine väljakutse, siis muudavad tõesti vähegi keerulisemad olud suusatamise justkui selliseks - "vänderdavaks" ja pidevalt tasakaalu otsivaks. Lisaks annab pikemal sõidul ka väsimus oma osa ja nii muutub ehk algusosa korralik sõit pikapeale justkui libistavaks komberdamiseks... Niimoodi annab ikka sinna päästva finiši poole minna , kuid ega seal rajal anna enam midagi teha, nii et mingid järeldused tuleb igast sellest "vaevlemisest" ikka tuleviku tarbeks teha... Nii teadis ka Voka suusahunt Aadu täpselt - milline ta peab TM-le minekuks olema ... Ja et - riskida pole mõtet !
Et ma nüüd neid tekkivaid probleeme arutades meie, peaaegu et omavahelise vestluse AP-ga siia lugemiseks üles panin, siis on selleks aga paar tõsist põhjust.
Esiteks , et AP arutluste põhjal näidata , et igasuguse tõsisema sõidu eelduseks olgu ikkagi võimalikult korralik ettevalmistus ja ses osas peab igaüks enda valmiduse suhtes aus hindaja olema. Sest ka maratonide juhendites on ju punkt, et osaleja ettevalmistus ja tervislik seisund on tema enda vastutada. Eeldatakse, et seda nõuet siis ka tõsiselt võetakse ...
Teiseks - oskuslik ja kogenud harrastaja, nagu AP seda on olnud, hoomas ta suusatamiseski igat pisiasja ja luges sealt märke, mis ei lasknud enam endise hoo ja võimuga minna. Kuid nii peaks ju ka iga nooremgi harrastaja endaga toimima. Vaatama ja tunnetama, mida igaüks enda treenimise ja võistlemise käigus tajub. Mitte minema lolli pea ja bravuuriga...
Ja kolmandaks- et ega Peki Aadu polnud sellega veel oma igapäevase liikumise plaane pooleli jätnud, aga meie põgusa vestluse viimase lausega ütleb ta justkui igatsevalt - " Ehk äkki siis uuel korral ? " Kuid, ehkki süda kutsub vanu sõite kordama, maratonihõngu tundma , tuleb targalt ja kaalutletult tegutseda...
Suusahuntide meenutustel pole kunagi lõppu...
Mis aga senisõidetud maratonidesse puutub, siis kui sel teemal suusahundi Aaduga vahetult ikka meenutama hakkaks - ... läheks ennem issanda päike looja , kui Aadu otsaga tänaste asjade juurde jõuaks. Aga on seda sportimist ikka olnud ka, mida tagasi kerida ja kust ehk siis üha enam adud, mida sportimine, igasuguste ettevõtmiste, nende seas ka Eesti esimese triatloni korraldamine temataolisele Voka kandi "igiliikurile" on tähendanud. Ilma liialdamata - on kõik see samal ajal aga igapäevase elu ja töiste tegemiste kindlaks ja äärmiselt vajalikuks osaks olnud... Kust aastatega kasvas pikkade pingutuste kaudu välja üks tõeline harrastus ja just enese proovile paneku vorm...
Oma kirjapandus "saadetises" räägib suusahunt AP pikemalt aga järgmist :
See „suur suusakarjäär” algas minu jaoks 1944.a. hilissügisel, kui olime sõjapaos Järvamaal, Kolu külas. Meie ajutise elamise perenaine leidis sarast 4 m puuprussikese (5x5 cm) ja pakkus meile seda suuskade aseaine tegemiseks. Veel samal õhtu olid meil kaksikvenna Jüriga meetrised prussijupid viltide all ja esimesed liuglemised õue peal tehtud. Kolu jõeäärsed 5-7 m künkad olid meie lemmikpaigad. Tõelisi suuski sain ma proovida paar aastat hiljem Jõhvi I keskkooli V klassi võimlemistunnis. Tänaseks on läbitud üle 50 maratoni ja tuhanded, tuhanded kilomeetrid. Kaunimad elamused olen saanud Voka EPT naistepäeva neljateistkümnelt maratonmatkadelt Gorodenkost ( Narva jõe äärest) üle Puhatu soo Vokka ja kahekümnelt Tartu-Elva suusamaratonilt.
Voka EPT maratonmatk oli meile n.ö. „ prestiiži / au küsimus”. Seda organiseerisid ja sõitsid firma „ suured juhid ” ja nende järelkasv. See kõik kokku oli üks ääretu vaikuse ja lummava ilu, nautimine , mida pakkus jäätunud Puhatu soo.
1981.aastal osalesin esmakordselt ka Tartu suusamaratonil. See oli osalemine juba suurel suusapeol. Varahommiklises hämaruses sebisid tuhanded suusatajad. Siin-seal põlesid lõkked, nende ääres määriti suuski, keegi võimles, keegi tegi jõuharjutusi, aga mõned agaramad olid juba kohad „kinni pannud” oma suusakoridoris. Mulle oli kõik see nii uudne ja olin nii rõõmus , et saan osaleda sellise mastaabiga maratonil…..
See esimene sõit läks igati korda. Koht oli 398 ! Edaspidiseks oli sõrm ja edaspidiselt lausa käsi antud ning naljatades vastasin igale küsijale järgmise aasta osavõtu kohta, et see maraton jääb küll siis ära kui mind seal osalejate hulgas ei ole...
Esimene tagasilöök tuli1983. aastal, kui külmusin napi riietumise tõttu. Seni kui toibusin ja jälle suuskadel sain, olin langenud puusuuskadel sõitjate hulka. Pingutused ei aidanud, koht 4267! Edaspidiseks oli see aga äärmiselt õpetlik ja vajalik õppetund, nagu seegi, et maraton algab alles viimasel kümnel kilomeetril ja treeninguta distantsi läbimine on pigem valu kui nauding. Vana Jumal on Tartu maratoni lasknud pidada ikka „normaalse ilmaga”. On olnud vähe lund , lumetud aastad, aga lausa raju küll ei mäleta.
Nüüd, juba aastaid hiljem on tore meenutada kõike seda, mida pakub spordipisikust nakatanule millegi suure ja kättesaamatuna tunduva eesmärgi saavutamine. Olles põdenud tuberkuloosi, aasta olnud II grupi invaliidide kirjas, võin raudselt kinnitada ,et tegelemine spordiga on mind hoidnud tegijana keskmisest kõrgema eani. Liuglemine looduses, teinegi kord ilma trotsides, hoiab värske vaimu ja annab roosa põse, aga osalemine maratonidel nõuab pikka ja püüdlikku harjutamist.
Aga veel üks asi, mida olen suusahunt AP-d seirates tähele pannud - see on tema teadmishimu ja hea suhtlemine, kus ta igat sorti asju uurib ning kergesti kellega tahes jutule saab. Nagu kas või sellel pildil, kus ta on Tartu maratoni "peakorterisse " sisse põiganud ja hoolimata "pererahva " kiirest ajast igati muheda jutuotsa üles võtnud ...
Pole ime, sest spordijuttu on meeldinud tal alati ajada. Sel tuleb ehk ainult siis lõpp kui filateelia mängu tuleb, mis lööb ehk kõik muu tagaplaanile. " Eriti praeguses eas, mil jalg enam nii terav pole ja iga sõit on kauemaks veninud" kinnitab AP ise ...
Kuid see filateelia värk on hoopis uus teema, millest suusahundiga kunagi edaspidi kindlalt juttu võiks teha...sest 1953. aastast alanud kogumine on Aadu kogumiku paisutanud 20 000 juurde ja see on leidnud teiste kogujate hulgas laia tunnustust. Tundub, et nii markide ja maratonidega tegeledes on vaja väga samasuguseid põhimõtteid järgida - olla järjekindel ja põhjalik!
30.oktoobril 2014 / 08.jaanuaril 2022
Kuid see filateelia värk on hoopis uus teema, millest suusahundiga kunagi edaspidi kindlalt juttu võiks teha...sest 1953. aastast alanud kogumine on Aadu kogumiku paisutanud 20 000 juurde ja see on leidnud teiste kogujate hulgas laia tunnustust. Tundub, et nii markide ja maratonidega tegeledes on vaja väga samasuguseid põhimõtteid järgida - olla järjekindel ja põhjalik!
30.oktoobril 2014 / 08.jaanuaril 2022
