91.Vasaloppeti läbinud Reeda Tuula vastus 10.küsimusele
4.märtsil k.a. sai suusaveebi kaudu esitatud 91.Vasaloppetile minevale ning ka tänavuse Estoloppeti parimaks naissuusatajaks tõusnud Reeda Tuulale 10 küsimust, millest 9 said siis ka vastatud. 10. küsimus - Kuidas läks ? - jäi ootama suursõidu lõpetamist ja täna tuligi Reedalt siis arutlus Vasal läbielatu üle. Kuid esmalt ehk üks stardipaigas tehtud pilt, mis peaks andma päris tõese visuaalse kuvandi neist oludest, milles need 90 km siis läbi sõita tuli ...
Edasi juba siis jutujärg RT-le :
Äkki on isegi liiga vara sellele sõidukogemusele hinnanguid anda... Kui siis midagi ikkagi kirja panna, siis võiks see ehk kogu toimunut kirjeldada. Teadmiseks ja meenutuseks endalegi, sest olin kunagi kirjutanud märkmikku, oranžile post-it’le trükitähtedes ja suurelt, et selle Vasa eesmärk on tulla 50 ne naise hulka ning sõita välja medal (ideaalis “meeste medal”). ( See ka õnnestus - RT lõpetas 39. naisena ja sai ka medali - K.Z.)
Rajale minnes oli enesetunne seekord tunduvalt enesekindlam ja toekam, sest suusahooaeg oli ju senini läinud õnnestunult. Ka paar nädalat enne minekut oli Marguse (nn.korralduskomitee esimehe) kiri veel paljulubav, seda ka ilma osas. Kuid selgus hakkas saabuma siis, kui meie asendamatu määrdespetsialist andis mõista, et ilmselgelt saab tegemist olema sooja ilmaga, ja lihtne ei saa see olema ei talle, ega meile. Ja kui Hanno nii juba ütleb, siis…
Reisiseltskond oli oodatult väga mõnus, ja reisikorralduse osas soovitati Margusel isegi sellele ametile spetsialiseeruda !
Aga nüüd siis Vasast endast ...
Hommikune tegevus ei olnud midagi uut ja ebatavalist, äratus veidi enne nelja, sunniviisiline varahommikune puder, siis autosse. Teel starti kogesime taas seda meeldivalt aeglast liikumiskiirust, kuid õigeaegne ja väikese varuga start ei andnud põhjust muretseda. Kohale jõudes oli pilt üsna ärevust tekitav – kõikjal väga vesised stardikoridori alad , lisaks ka väga porine parkla. Anti mõista, et startida tasub vasakust servast, sest paremas servas tuleb kohe peale starti suurem veelomp. Stardikoridoris oma stardipositsioonile liikudes ei olnud isegi hea tahtmise korral võimalik täiesti kuiva jalaga suuskadele saada...
Start ja esimesed kilomeetrid ei olnud ka midagi uut, enesetunne oli vaat et üsnagi hea, suusk pidas ja tahtmine oli suur. Ehk isegi liiga suur, ja see sai hiljem saatuslikuks. Paarkümmend kilomeetrit läbitud, ja siis, väikese väsimuse pealt, hakkasin mõistma, mis tegelikult toimub ja millised on reaalselt tingimused. Ja see tunne ei meeldinud mulle üldsegi. Samm oli kuidagi raske ja vaevaline, vähemalt mulle endale tundus, et ega see nüüd suusatamise moodi küll ei ole. Selline - millega ma harjunud olen. Poole maa peal oli selge, et mingit naudingut sellest suusatamisest enam välja ei mõtle, ja olin juba vaimselt loobumas, mõttes isegi katkestamas. Kuigi see polnud kuidagi minu moodi, siis pigem tuli tunnistada endale, et - “täna on siis selline suusasõit”. Lükkasingi selja sirgemaks, võtsin sammu lühemaks, liikumise sujuvamaks ...
Kogu nende keerukate tingimuste juures hakkasin ringi vaatama ja otsima põhjusi, miks ma kõike seda nautima peaks. Ja nii siis sai veel paarkümmend kilomeetrit edasi liigutud, kuni Janno mu seljatagant tuli... Vahetasime paar sõna, ja läksime lahku. Tema ees, mina omal moel järele. Kuid tema sihikindlus ja järjepidev usk, et medali peab ju kuidagi välja sõitma, andsid vist alateadlikult mullegi lootust. Teades tema läbimõeldust ja põhjalikkust, jäin mõtlema, et ju ta teab mida räägib, ja ju see medal on ikkagi kusagil silmapiiril (see oli ju ka minu eesmärk). Vaatamata sellele, et varbad olid külmunud ning ega ma neid eriti tundunud enam, ja sammgi oli laisaks muutunud, kasutasin võimalust lõpuosa jäisemal rajal oma viimased jõuvarud proovile panna. Ja see aitas – lõpetasin 7 sek (!) enne seda, kui tõmmati joon medalisaajate taha. EESMÄRK SAI TÄIDETUD, TEHTUD!
Vahetasin bussis riided, ja otsustasime Keijo ja Taaviga, kes juba mõnda aega bussis “haavu lakkusid”, jalgsi majutuskohta liikuda. Varbad soojenesid üles poole tunni pärast, tühi kõht ja söögiisu andsid endast vaikselt märku alles viie tunni pärast, Hilisõhtul kui kõik meie seltsilised olid tagasi ja hakkasid end taas inimesena tundma, toimus mõnus ühine “jagamine”... Medalid said sisse õnnistatud ja isegi järgmise aasta suusamaratonide mõtted üles tõstetud. Ja järgmise aasta Vasa ei pruugi üldse kohe mitte välja jääda...
Tagantjärgi veel paar tarkust:
· Oleks pidanud läbi mõtlema selle, millal ja kuidas lisatoitained tarbin (geelid, glükoositabletid), ja et kuna olud olid arvatust ja minu senistest kogemustest lähtuvalt ülepea raskemad, siis puudus mul sellelaadne kogemus ja vajadus. Üldiselt olen saanud ilma geelideta hakkama, kuid nüüd….Tajusin isegi ju seda, kuidas eelmises toitlustuspunktis geeli tarbimine mind veidi ärksamaks tegi. Eks selliste pingutuste puhul peab tõesti veidi rohkem kaaluma n.ö. “kõrvalisele” abile.
· Suusad – võiksin endale ikkagi teise paari suuski ka hankida. Seni olen hakkama saanud vaid ühe paari suuskadega, ja ei ole tahtnud nende kaela midagi ajada. Kuid analüüsides seda, millistes oludes on need mu elu raskemaks teinud, siis alati on see toimunud samades ilmastikuoludes. Või ilmneb ehk teine tegur – ma lihtsalt ei oska sõita, pingutada sulailma tingimustes, samas uisudistantsid on olnud soorituse poolest ju head...
· Loodusjõudude vastu me ei saa ! Ei mõtte ega jõuga. Kui raja tingimused on ilmastiku tõttu muutunud lausa suusatamise taktistussõiduks, siis tuleb sellega lihtsalt leppida.
· Ja pean endale siiski lõppude lõpuks aru andma, et olen ikkagi töö, kooli, laste kõrvalt harjutav liikumisharrastaja, ning seetõttu tuleks jääda ikkagi realistlike unistuste juurde.
Vaat selline arutlus siis Reedalt - sellest kuuetunnisest tõsisest pingutusest. Siia lõppu aga veel kaks (lõbusamat ) pilti...
Äkki on isegi liiga vara sellele sõidukogemusele hinnanguid anda... Kui siis midagi ikkagi kirja panna, siis võiks see ehk kogu toimunut kirjeldada. Teadmiseks ja meenutuseks endalegi, sest olin kunagi kirjutanud märkmikku, oranžile post-it’le trükitähtedes ja suurelt, et selle Vasa eesmärk on tulla 50 ne naise hulka ning sõita välja medal (ideaalis “meeste medal”). ( See ka õnnestus - RT lõpetas 39. naisena ja sai ka medali - K.Z.)
Rajale minnes oli enesetunne seekord tunduvalt enesekindlam ja toekam, sest suusahooaeg oli ju senini läinud õnnestunult. Ka paar nädalat enne minekut oli Marguse (nn.korralduskomitee esimehe) kiri veel paljulubav, seda ka ilma osas. Kuid selgus hakkas saabuma siis, kui meie asendamatu määrdespetsialist andis mõista, et ilmselgelt saab tegemist olema sooja ilmaga, ja lihtne ei saa see olema ei talle, ega meile. Ja kui Hanno nii juba ütleb, siis…
Reisiseltskond oli oodatult väga mõnus, ja reisikorralduse osas soovitati Margusel isegi sellele ametile spetsialiseeruda !
Aga nüüd siis Vasast endast ...
Hommikune tegevus ei olnud midagi uut ja ebatavalist, äratus veidi enne nelja, sunniviisiline varahommikune puder, siis autosse. Teel starti kogesime taas seda meeldivalt aeglast liikumiskiirust, kuid õigeaegne ja väikese varuga start ei andnud põhjust muretseda. Kohale jõudes oli pilt üsna ärevust tekitav – kõikjal väga vesised stardikoridori alad , lisaks ka väga porine parkla. Anti mõista, et startida tasub vasakust servast, sest paremas servas tuleb kohe peale starti suurem veelomp. Stardikoridoris oma stardipositsioonile liikudes ei olnud isegi hea tahtmise korral võimalik täiesti kuiva jalaga suuskadele saada...
Start ja esimesed kilomeetrid ei olnud ka midagi uut, enesetunne oli vaat et üsnagi hea, suusk pidas ja tahtmine oli suur. Ehk isegi liiga suur, ja see sai hiljem saatuslikuks. Paarkümmend kilomeetrit läbitud, ja siis, väikese väsimuse pealt, hakkasin mõistma, mis tegelikult toimub ja millised on reaalselt tingimused. Ja see tunne ei meeldinud mulle üldsegi. Samm oli kuidagi raske ja vaevaline, vähemalt mulle endale tundus, et ega see nüüd suusatamise moodi küll ei ole. Selline - millega ma harjunud olen. Poole maa peal oli selge, et mingit naudingut sellest suusatamisest enam välja ei mõtle, ja olin juba vaimselt loobumas, mõttes isegi katkestamas. Kuigi see polnud kuidagi minu moodi, siis pigem tuli tunnistada endale, et - “täna on siis selline suusasõit”. Lükkasingi selja sirgemaks, võtsin sammu lühemaks, liikumise sujuvamaks ...
Kogu nende keerukate tingimuste juures hakkasin ringi vaatama ja otsima põhjusi, miks ma kõike seda nautima peaks. Ja nii siis sai veel paarkümmend kilomeetrit edasi liigutud, kuni Janno mu seljatagant tuli... Vahetasime paar sõna, ja läksime lahku. Tema ees, mina omal moel järele. Kuid tema sihikindlus ja järjepidev usk, et medali peab ju kuidagi välja sõitma, andsid vist alateadlikult mullegi lootust. Teades tema läbimõeldust ja põhjalikkust, jäin mõtlema, et ju ta teab mida räägib, ja ju see medal on ikkagi kusagil silmapiiril (see oli ju ka minu eesmärk). Vaatamata sellele, et varbad olid külmunud ning ega ma neid eriti tundunud enam, ja sammgi oli laisaks muutunud, kasutasin võimalust lõpuosa jäisemal rajal oma viimased jõuvarud proovile panna. Ja see aitas – lõpetasin 7 sek (!) enne seda, kui tõmmati joon medalisaajate taha. EESMÄRK SAI TÄIDETUD, TEHTUD!
Vahetasin bussis riided, ja otsustasime Keijo ja Taaviga, kes juba mõnda aega bussis “haavu lakkusid”, jalgsi majutuskohta liikuda. Varbad soojenesid üles poole tunni pärast, tühi kõht ja söögiisu andsid endast vaikselt märku alles viie tunni pärast, Hilisõhtul kui kõik meie seltsilised olid tagasi ja hakkasid end taas inimesena tundma, toimus mõnus ühine “jagamine”... Medalid said sisse õnnistatud ja isegi järgmise aasta suusamaratonide mõtted üles tõstetud. Ja järgmise aasta Vasa ei pruugi üldse kohe mitte välja jääda...
Tagantjärgi veel paar tarkust:
· Oleks pidanud läbi mõtlema selle, millal ja kuidas lisatoitained tarbin (geelid, glükoositabletid), ja et kuna olud olid arvatust ja minu senistest kogemustest lähtuvalt ülepea raskemad, siis puudus mul sellelaadne kogemus ja vajadus. Üldiselt olen saanud ilma geelideta hakkama, kuid nüüd….Tajusin isegi ju seda, kuidas eelmises toitlustuspunktis geeli tarbimine mind veidi ärksamaks tegi. Eks selliste pingutuste puhul peab tõesti veidi rohkem kaaluma n.ö. “kõrvalisele” abile.
· Suusad – võiksin endale ikkagi teise paari suuski ka hankida. Seni olen hakkama saanud vaid ühe paari suuskadega, ja ei ole tahtnud nende kaela midagi ajada. Kuid analüüsides seda, millistes oludes on need mu elu raskemaks teinud, siis alati on see toimunud samades ilmastikuoludes. Või ilmneb ehk teine tegur – ma lihtsalt ei oska sõita, pingutada sulailma tingimustes, samas uisudistantsid on olnud soorituse poolest ju head...
· Loodusjõudude vastu me ei saa ! Ei mõtte ega jõuga. Kui raja tingimused on ilmastiku tõttu muutunud lausa suusatamise taktistussõiduks, siis tuleb sellega lihtsalt leppida.
· Ja pean endale siiski lõppude lõpuks aru andma, et olen ikkagi töö, kooli, laste kõrvalt harjutav liikumisharrastaja, ning seetõttu tuleks jääda ikkagi realistlike unistuste juurde.
Vaat selline arutlus siis Reedalt - sellest kuuetunnisest tõsisest pingutusest. Siia lõppu aga veel kaks (lõbusamat ) pilti...
Katsumused on seljataga, osadel medalidki kaelas - mida veel tahta.... / Foto : RT ( pildil vasakult neljas) erakogu
Lugnetile põigates võis veenduda, et Faluni MM - l vedas, napilt pääseti sellest suurest soojalainest, mis siis aga nädalaga Vasast maailma raskeima suusasõidu tegi / Foto : RT erakogu
Suur tänu , Reeda, muljetamise eest ja nagu jutust läbi kumab, pole 92. Vasaloppetki sinu jaoks ebareaalne. Aga selleks tuleb end esmalt kiiresti vist jälle kirja saada...Nii et - valik on Sinu !
20.märtsil 2015.a
20.märtsil 2015.a