VINTAGE ( Vintidž ) ehk väärtustatud vana ...
Kui mäletate, siis 2019. aasta 46. Tartu Maraton (TM) kutsus n.ö. retrolainele, et otsitaks üles eelmise aastatuhande suusavarustust ja sõidetaks maratoni ka sedasi - vanamoodi . Selleks tehti eraldi stardigrupp, aeti sisse vana suusa ja sidemega sobiv jälg ning lõpetajatele kuulusid ka retrohõngulised autasud.
Selle esmakordse maratonisõidu nimeks sai - VINTAGE.
Eesti võõrsõnade sõnaraamat annab sellele vasteks - väärtustatud vana ese (näiteks auto, riietus jpm). Kui mõelda vaid, siis mis kõik pole praeguseks vintidžiks muutunud, sealhulgas ka suusatamises...
Algas vingeimate reliikviate otsimine ja nagu TM uudistest näha võis, taheti sedasi nooremale põlvele teada anda, mis kõik pole suusatamises olnud. Nii reaalsetest asjadest alates kuni omal ajal kindlalt suusatamise juurde kuulunud tõrva lõhnani välja. Seda viimast ei saa kahjuks sedasi - virtuaalselt edastada, aga kindlasti polnud ta üldsegi ebameeldiv, pigem mõõduka kokkupuute puhul omamoodi haistmismeelt ergutav. Jäi mitte ainult suusaruumidesse, vaid tuli kaasa ka sinu suusariietega kuhu vaid...
Eks sedasi Vintidži teemal arutledes saab ette võtta mistahes valdkonna, mis suusasõiduga kokku puutunud. Paljut - nii vahendeid kui oskusi pole enam olemaski või vedeleb mõni suusaasi siis kasutult kuskil kuurinurgas või pööningutel, aga keegi ei oska ja ei viitsi temaga jändama hakata. Kõige väärtuslikum kogu sellest vanast suusakraamist peaks muidugi muuseumides tallel olema, aga kui ta juba sinna meie senise suusakultuuri tunnistuse märgiks on arvele võetud, siis ega teda enam ka nii pühaks ürituseks , nagu TM -gi enam välja laenata...Liiatigi veel sõitmiseks...
Niisiis, maratonipäeva hommikuks selguski, missugust uhket kraami on leitud, sõidukorda seatud, et niimoodi retrolikult nina Elva poole seada. Ja äärmiselt tore, et sõit õnnestus, jätkus nii pingutust kui lustimist ning esikohal püsis ilmselt pidev võrdlusmoment tänapäeva suusatamisega...
Kuna aastate jooksul on tulnud endalgi igat sorti suusavarustuse ja olude ning isikutega kokku puutuda, siis olgu selle - I TM Vintage auks järgnevalt mõned pisut värvikamad näited välja otsitud... Mis kindlasti vanemale väele tuttavad ette tulevad, aga ka noorematele kunagistel aegadel valitsenud suusafiilingut tutvustavad...
Selle esmakordse maratonisõidu nimeks sai - VINTAGE.
Eesti võõrsõnade sõnaraamat annab sellele vasteks - väärtustatud vana ese (näiteks auto, riietus jpm). Kui mõelda vaid, siis mis kõik pole praeguseks vintidžiks muutunud, sealhulgas ka suusatamises...
Algas vingeimate reliikviate otsimine ja nagu TM uudistest näha võis, taheti sedasi nooremale põlvele teada anda, mis kõik pole suusatamises olnud. Nii reaalsetest asjadest alates kuni omal ajal kindlalt suusatamise juurde kuulunud tõrva lõhnani välja. Seda viimast ei saa kahjuks sedasi - virtuaalselt edastada, aga kindlasti polnud ta üldsegi ebameeldiv, pigem mõõduka kokkupuute puhul omamoodi haistmismeelt ergutav. Jäi mitte ainult suusaruumidesse, vaid tuli kaasa ka sinu suusariietega kuhu vaid...
Eks sedasi Vintidži teemal arutledes saab ette võtta mistahes valdkonna, mis suusasõiduga kokku puutunud. Paljut - nii vahendeid kui oskusi pole enam olemaski või vedeleb mõni suusaasi siis kasutult kuskil kuurinurgas või pööningutel, aga keegi ei oska ja ei viitsi temaga jändama hakata. Kõige väärtuslikum kogu sellest vanast suusakraamist peaks muidugi muuseumides tallel olema, aga kui ta juba sinna meie senise suusakultuuri tunnistuse märgiks on arvele võetud, siis ega teda enam ka nii pühaks ürituseks , nagu TM -gi enam välja laenata...Liiatigi veel sõitmiseks...
Niisiis, maratonipäeva hommikuks selguski, missugust uhket kraami on leitud, sõidukorda seatud, et niimoodi retrolikult nina Elva poole seada. Ja äärmiselt tore, et sõit õnnestus, jätkus nii pingutust kui lustimist ning esikohal püsis ilmselt pidev võrdlusmoment tänapäeva suusatamisega...
Kuna aastate jooksul on tulnud endalgi igat sorti suusavarustuse ja olude ning isikutega kokku puutuda, siis olgu selle - I TM Vintage auks järgnevalt mõned pisut värvikamad näited välja otsitud... Mis kindlasti vanemale väele tuttavad ette tulevad, aga ka noorematele kunagistel aegadel valitsenud suusafiilingut tutvustavad...
1. Suusalembene härrasmees Leo aastast 1933...
Selle, suusatama asuva Viljandi härrasmehe pilti nähes tundsin, et siin on tõelist ajastu joont, mille hulka kuulus toona ka Eestimaal üha enam populaarsust koguv suusasõit. See ei hoolinud seisustest ja nagu näha - sobis lumistel radadel enese tuulutamine nooblimatele härradelegi. Sinna ei saanud aga ju kuidas tahes minna, vaid lips, valge triiksärk, soe vest, tuult pidav jakk ning alt kokku võetud viigipüksid olid igati sobilikud. Head pika varrrega labakindad ja soome tüüpi nokkmüts muidugi ka. Saapadki on suusasõiduks sobivad ja peaks ilmselt soomlaste Siukola sidemetesse istuma. Suusad on sel härral kuskil üles tõstetud käe pikkused ja mitte enam nii pikad, nagu kümmekond aastat varem Johannes Koovitil olla olnud ( kuskil 2,9 meetrit). Aga siis sõideti peamiselt veel tasasel maal ja pööratagi polnud palju vaja. Keppideks on härra Leol toekad bambuskepid, mil lumme vajumise vastu parajalt suured pajuvitstest tehtud rõngadki otsas...
Niisiis - täis värk ja kindel plaan taas Viljandi lossimäed ette võtta!
Siis aga, kui pildi tagakülge vaadata sain - tuli täielik üllatus. See härrasmees oli Leo Parre, Eesti suusaspordi isaks kasvanud ja pikka aega Tartu Ülikooli suusasporti juhtinud Feliks Parre vend. Nende perekonnanimi oli enne eestindamist Petrov ja kui Feliksi tee jäi pärast Leningradis omandatud spordiharidust seotuks Tartuga, siis juristiks õppinud ja Tartu Ülikooli cum laude lõpetanud Leo siirdus uute aegade eest Rootsi... Aga küllap oli Parredel ilmselt ka ühine suusasõidu huvi...ja seda ei saanud advokaat LP ju Viljandiski pooleli jätta...
Siinkohal oleks põnev küll olnud kui 46. TM rajale ilmunuks mõni taolises härrasmehe "univormis" vintidžlane, sest teate ju küll missuguseid garderoobe oleme maratonirajal näinud. Kuid 1933. aasta stiilis suuskavat hr. X-i veel mitte...Kui selleks korraks ei jõudnud, siis II Vintage -ks oleks küll aeg kellelgi tõeline härrasmehelik retrokäik ette võtta!
Niisiis - täis värk ja kindel plaan taas Viljandi lossimäed ette võtta!
Siis aga, kui pildi tagakülge vaadata sain - tuli täielik üllatus. See härrasmees oli Leo Parre, Eesti suusaspordi isaks kasvanud ja pikka aega Tartu Ülikooli suusasporti juhtinud Feliks Parre vend. Nende perekonnanimi oli enne eestindamist Petrov ja kui Feliksi tee jäi pärast Leningradis omandatud spordiharidust seotuks Tartuga, siis juristiks õppinud ja Tartu Ülikooli cum laude lõpetanud Leo siirdus uute aegade eest Rootsi... Aga küllap oli Parredel ilmselt ka ühine suusasõidu huvi...ja seda ei saanud advokaat LP ju Viljandiski pooleli jätta...
Siinkohal oleks põnev küll olnud kui 46. TM rajale ilmunuks mõni taolises härrasmehe "univormis" vintidžlane, sest teate ju küll missuguseid garderoobe oleme maratonirajal näinud. Kuid 1933. aasta stiilis suuskavat hr. X-i veel mitte...Kui selleks korraks ei jõudnud, siis II Vintage -ks oleks küll aeg kellelgi tõeline härrasmehelik retrokäik ette võtta!
2. I TM võitja Helle Ritsing - Tallo ja Mai Pruun - Luik - oma aja kõvad kihutajad
Oli täiesti loomulik, et I TM võitjaks saab keegi Abelite suusakoolkonna tüdrukutest. Nende, Eesti koondisse kuulunute hulgast jõudis seekord esimesena Käärikule just Helle Ritsing - Tallo. Nii temal kui teistelgi sellest Abelite pundist olid "sõiduriistadeks" ikka Tallinna suusavabriku suusad. Juba hakkas liimitud suuski nägema, keppideks õnnestus hankida treener Herbil vahetevahel ka ülimalt defitsiitseid soomlaste "Kilpasid". Kuskilt sattusid paremate kätte vahepeal ka duralumiiniumist tehtud. Ehkki sellest eriti ei räägitud, oli kõigile teada, et nende jaoks vajalikud torud olid pärit Raadi sõjalennuväljalt. Lihtsalt öeldes - sealgi leidus suusalembeseid mehi ja nende kaudu toimetati see "strateegiline " kraam Tartu suusatajate kätte ja tehti suusakeppideks...
Riietuseks olid siis mitmed ( sageli ikka ise õmmeldud) tuulepluusid ja püksteks kas "Marati " dressid või mäesuusatamiseks kasutatavd kiilpüksid. Kui Helle kannab siin allpool oleval pildil ihaldusväärseks kujunenud "Dünamo" valge triibuga villasegust mütsi, siis Mai kihutab vahepeal lausa suusamoeks kujunenud pearätikus.
Rinnanumbrid olid siis kas üle õla käivate paeltega või, nagu Mail - haaknõeltega sõidupluusi külge pandud numbriga riidelapakas. Aga minek on neidudel hoolimata tanksaabastest ja kukeka sidemetest igati hoogne ja võistluslik.
Jah, küll ikka sedagi varustust nappis. Suusa osas aitasid osaliselt välja Tallinna Suusavabrik ja hiljem Pärnu Metsakombinaadist välja kasvanud Visu suusavabrik. Eks aga kõigele olid limiidid peale pandud ja lisaks oli suusapaar või paar häid keppe ka üheks kingituste tegemise võimaluseks. Ikka kadus vahelt midagi ja eriti suureks sõjaks läks siis kui mingile ülemusele taas suusavarustuse näol kinke tehti...Herbi Abel seda ei sallinud ja ütles kord - "Näe suusad on ju imeheaks kingituseks, aga miks ei võiks mõnele tähtsale ülemusele ka oda või ketast kinkida". Seega - suuremad tülitsemised said teoks just varustuse pärast, sest lapsi tuli trenni palju ja kõigile pidi hädapäraseimgi suusapaar leiduma... Ning vahelgi aitasid Abeleid, nagu ka teisi treenereid ikkagi enda leidlikkus või osavate kätega abimehed...
Riietuseks olid siis mitmed ( sageli ikka ise õmmeldud) tuulepluusid ja püksteks kas "Marati " dressid või mäesuusatamiseks kasutatavd kiilpüksid. Kui Helle kannab siin allpool oleval pildil ihaldusväärseks kujunenud "Dünamo" valge triibuga villasegust mütsi, siis Mai kihutab vahepeal lausa suusamoeks kujunenud pearätikus.
Rinnanumbrid olid siis kas üle õla käivate paeltega või, nagu Mail - haaknõeltega sõidupluusi külge pandud numbriga riidelapakas. Aga minek on neidudel hoolimata tanksaabastest ja kukeka sidemetest igati hoogne ja võistluslik.
Jah, küll ikka sedagi varustust nappis. Suusa osas aitasid osaliselt välja Tallinna Suusavabrik ja hiljem Pärnu Metsakombinaadist välja kasvanud Visu suusavabrik. Eks aga kõigele olid limiidid peale pandud ja lisaks oli suusapaar või paar häid keppe ka üheks kingituste tegemise võimaluseks. Ikka kadus vahelt midagi ja eriti suureks sõjaks läks siis kui mingile ülemusele taas suusavarustuse näol kinke tehti...Herbi Abel seda ei sallinud ja ütles kord - "Näe suusad on ju imeheaks kingituseks, aga miks ei võiks mõnele tähtsale ülemusele ka oda või ketast kinkida". Seega - suuremad tülitsemised said teoks just varustuse pärast, sest lapsi tuli trenni palju ja kõigile pidi hädapäraseimgi suusapaar leiduma... Ning vahelgi aitasid Abeleid, nagu ka teisi treenereid ikkagi enda leidlikkus või osavate kätega abimehed...
|
Fotod: Abelite arhiivist
|
3. Tere tulemast Nõukogude Liitu !
Foto : R. Meimeri arhiivist
Esimese Tartu Maratoni sünni aegadel nn. Hrustšovi "sula" ajal jätkus mõningate siseriiklike leevenduste kõrval ka n.ö. valikuline rahvusvaheline poliitiline läbikäimine. Hoos olid ka riigijuhtide visiidid, seda eelkõige sõbralikesse riikidesse ja kui vaadata kas või sellele samale Nikita Sergejevitšile (Hruštsovile) osaks saanud austusavaldusi , siis ega temagi tahtnud oma külaliste võõrustamisel millleski maha jääda. Ühele tema armsamaile sõbrale, Kuuba liidrile Fidel Castro tuli tema Venemaale jõudmisel samuti midagi enneolematut pakkuda. Mis siis muud kui paneme ta esmakordselt ka - SUUSKADELE. Mõeldud - tehtud !
Läkiläki leiti, soe kasukas ka ning kui vildid ka jalga anti - läks sõit lahti. Tagaplaanil seirav NSH ( vasakult teine) on selgeltnähtavalt rahul. Seda käiku ja Vene talves suusatamist Fidel ei oodanud. Ei usu, et sõit pikaks kujunes, sest teistel ju suuski pole, aga eks libisemise mekk jäi soojamaa mehele kindlasti igavesti meelde...
Jälllegi ei usu, et nüüd, TM Vintage tarbeks just Fidelist malli võtta tasuks, ehkki "Obama" on küll juba TM raja ära "nuusutanud"...
Läkiläki leiti, soe kasukas ka ning kui vildid ka jalga anti - läks sõit lahti. Tagaplaanil seirav NSH ( vasakult teine) on selgeltnähtavalt rahul. Seda käiku ja Vene talves suusatamist Fidel ei oodanud. Ei usu, et sõit pikaks kujunes, sest teistel ju suuski pole, aga eks libisemise mekk jäi soojamaa mehele kindlasti igavesti meelde...
Jälllegi ei usu, et nüüd, TM Vintage tarbeks just Fidelist malli võtta tasuks, ehkki "Obama" on küll juba TM raja ära "nuusutanud"...
4. Lamp, mis tegi imet
Ühegi puusuusaga ei saanud neid tõrvamata lumele asuda. Kuigi Tallinna "Dünamo" suusavabrik immutas oma esimese aastate suusad tõrvaga juba valmistamise käigus, siis edasisel kasutamisel tuli suusapõhja üsna sagedasti taas tõrvaga üle käia. Vanemates suusaraamatutes on pilte sellestki, kuidas tõrvamist lausa lõkketulel tehti.
Sõjajärses suusahoolduses oli laialt kasutusel aga LEEKLAMP. Üsna korralikku käsitlemist nõudev riistapuu, kus pidi tule ning ohutusega igati arvestama.
Nüüd, Vintage eel võtsid TM videolugudes näitliku suusatõrvamise ette ka Indrek Kelk ja JaanusTeppan. Kui asi käima läks, siis ootasin põnevusega, et kas neil üks retrohõnguline leeklamp ka mängu tuleb. Seekord aeti asjad ära siiski kuuma õhu puhuriga, aga 12 punkti oleks meestele küll andnud, kui nad kaamerate ees oleks ikkagi ühe vana leeklambi huugama pannud... Aga tundub, et ehk neil lihtsalt polnud seda nii kerge kätte saada... Nagu vanade asjadega tänapäeval ikka käib.
See leeklamp oli tõesti omal ajal ääretult vajalik riistapuu, mis aga asjatundmatust ning hoolimatust ei sallinud. Esmalt tuli pakk bensiiniga täita ja seda soojenduseks põleti otsa all olevasse kausikesse ka pisut valada. Sealset bensiini põletades soojenes sedasi põleti ümmargune korpus ning siis pumbati leeklampi surve sisse. Lambi pihusti taga olevat kraani avades hakkas siis pihusti düüsist rõhu all olevat bensiini pihustuma, mis läbi kuuma põleti minnes leegi üles võttes. Nüüd jäi juba su enda hoolde, kuidas suutsid leeki reguleerida ja selle abil suuski tõrvata, määrida ning puhastada...
Sõjajärses suusahoolduses oli laialt kasutusel aga LEEKLAMP. Üsna korralikku käsitlemist nõudev riistapuu, kus pidi tule ning ohutusega igati arvestama.
Nüüd, Vintage eel võtsid TM videolugudes näitliku suusatõrvamise ette ka Indrek Kelk ja JaanusTeppan. Kui asi käima läks, siis ootasin põnevusega, et kas neil üks retrohõnguline leeklamp ka mängu tuleb. Seekord aeti asjad ära siiski kuuma õhu puhuriga, aga 12 punkti oleks meestele küll andnud, kui nad kaamerate ees oleks ikkagi ühe vana leeklambi huugama pannud... Aga tundub, et ehk neil lihtsalt polnud seda nii kerge kätte saada... Nagu vanade asjadega tänapäeval ikka käib.
See leeklamp oli tõesti omal ajal ääretult vajalik riistapuu, mis aga asjatundmatust ning hoolimatust ei sallinud. Esmalt tuli pakk bensiiniga täita ja seda soojenduseks põleti otsa all olevasse kausikesse ka pisut valada. Sealset bensiini põletades soojenes sedasi põleti ümmargune korpus ning siis pumbati leeklampi surve sisse. Lambi pihusti taga olevat kraani avades hakkas siis pihusti düüsist rõhu all olevat bensiini pihustuma, mis läbi kuuma põleti minnes leegi üles võttes. Nüüd jäi juba su enda hoolde, kuidas suutsid leeki reguleerida ja selle abil suuski tõrvata, määrida ning puhastada...
I Tartu maratoni võitja Rein Tikk sõbra ja leeklambi abil oma suuski puhastamas
/foto : Abelite arhiivist
Pisut kogemust ja peagi said kõik suusahooldused sedamoodi tehtuks, aga päris palju oli ka neid juhtumeid, kus suusatald lausa ära põletati. Eriti hulluks läks asi plastiksuuskade tulekuga, kus leeklampide asemel tulid üha enam gaasipõletid. Kuid ikkagi oli kuulda, kuidas kuidas suusad kärssama saadi...
Kui nüüd takkajärgi meenutada neid sadu ja sadu kordi tehtud leeklambi käivitamisi, siis jääb vaid imestada, et me koos kambaga seal Kääriku suusabaasis õhku ei lennanud.
Jällegi ei usu, et keegi nüüd, Vintage-le tulekuks oma suusad mingi vana leeklambiga korda teeks. Aga võiks ka ju ! Kui retro, siis olgu ikka täielik retro !
Kui nüüd takkajärgi meenutada neid sadu ja sadu kordi tehtud leeklambi käivitamisi, siis jääb vaid imestada, et me koos kambaga seal Kääriku suusabaasis õhku ei lennanud.
Jällegi ei usu, et keegi nüüd, Vintage-le tulekuks oma suusad mingi vana leeklambiga korda teeks. Aga võiks ka ju ! Kui retro, siis olgu ikka täielik retro !
5. Pintsliga potist ja siis käega laiali ...
Sellist tegutsemist nägi poolsada aastat tagasi iga vähegi tõsisema sulailmaga. Nagu neil kahel alumisel pildil...kus enamus määret oli meeste endi keedetud ja läksid suusa alla just sedamoodi, mis praegu lausa uskumatuna tundub...
Kui siin pintseldab "Jõu" legendaarne suusatreener Helmuth "Muta" Meier oma poiste suuski, siis kõrvalpildil annab kalevlaste treener Herbert Abel pidamismäärdele "peopesa lihvi" / fotod :KZ
|
|
Kuigi nüüd Vintidži ajaks puusuusad jälle platsi tulevad, siis võib kindlapeale arvata, et midagi taolist me Tehvandil siiski ei näe. Ehkki midagi hullu sest ei tuleks, sest puu tahab oma ja plastik hoopis muud. Ning seda käe või lausa näpulihvi soovitas ka nüüdseks tippmäärijaks tõusnud Urmas Välbegi. Soe käsi lükkab ju vedelama määrde korralikult ja ühtlaselt laiali ja mida on siis suusapõhjale veel vaja...
Samuti ei tahaks uskuda, et keegi veel maratonisõidu eel oma kilumannergutest sulailma määret alla paneb. Praeguseks on saabunud tuubide ja alumiiniumipurgikeste aeg, kus kõigil veel kenad kirjad ja ilmakraadid peal. Mitte nii, nagu vene ajal, kui erivärvilistest ja ilmale vastavast hõbepaberi ümbristest määrde "Temp" välja koorisid. Need kõik olid vene suusaspetside poolt välja "aretatud" ja siis suurtesse vabrikutesse tootmisse antud. Mõne ilmaga imeliselt head, ehkki pakend oli suusamääretel nagu muulgi NL aegsel kaubal allpool arvestust.
Need, kilumannergutesse kokku keedetud määrded olid aga meie Eesti suusameeste omatoodang ja nende kuulsus käis üle kogu NL-i. Retsepte hoiti äärmises saladuses ja mannergutel oli vaid mingi number peal, mida teadis vaid selle valmistanud meister. Tuntud suusataja ja treeneri Karl Londi sulamäärete mark kandis isegi nime - KL.
Eredaim meenutus määret alla pintseldavast meistrist meenub aga Viljandist, kus kuskil kuuekümnendatel aastatel koolide sõprusvõistluse eel määrdemeister Johannes Koovit seisis Jakobsoni kooli uksel ja pikk rivi Viljandi ja Valga suusalapsi tuli reas tema eest läbi ning igale neist tõmbas Meister pintsliga õige sulailma määrde alla... Kui siis järve ääres keset veesegust rada sõiduks läks, veendusime, et meister oli meile kõigile ühesuguse ja päeva parima määrde alla pannud...
Samuti ei tahaks uskuda, et keegi veel maratonisõidu eel oma kilumannergutest sulailma määret alla paneb. Praeguseks on saabunud tuubide ja alumiiniumipurgikeste aeg, kus kõigil veel kenad kirjad ja ilmakraadid peal. Mitte nii, nagu vene ajal, kui erivärvilistest ja ilmale vastavast hõbepaberi ümbristest määrde "Temp" välja koorisid. Need kõik olid vene suusaspetside poolt välja "aretatud" ja siis suurtesse vabrikutesse tootmisse antud. Mõne ilmaga imeliselt head, ehkki pakend oli suusamääretel nagu muulgi NL aegsel kaubal allpool arvestust.
Need, kilumannergutesse kokku keedetud määrded olid aga meie Eesti suusameeste omatoodang ja nende kuulsus käis üle kogu NL-i. Retsepte hoiti äärmises saladuses ja mannergutel oli vaid mingi number peal, mida teadis vaid selle valmistanud meister. Tuntud suusataja ja treeneri Karl Londi sulamäärete mark kandis isegi nime - KL.
Eredaim meenutus määret alla pintseldavast meistrist meenub aga Viljandist, kus kuskil kuuekümnendatel aastatel koolide sõprusvõistluse eel määrdemeister Johannes Koovit seisis Jakobsoni kooli uksel ja pikk rivi Viljandi ja Valga suusalapsi tuli reas tema eest läbi ning igale neist tõmbas Meister pintsliga õige sulailma määrde alla... Kui siis järve ääres keset veesegust rada sõiduks läks, veendusime, et meister oli meile kõigile ühesuguse ja päeva parima määrde alla pannud...
MM-le antakse MM-l "hagu" /repro yle.fi
Mis oleks, kui äkki Vintidžilgi selline mees ringi liiguks ? Ei tea, kas juletaks juurde astuda, või peaks ta hoopis Matu TP-s tegutsema, et seal selgeid hädalisi paari lihtsa pintslitõmbega ära "päästa"... Või viskab ta seal puusuusa meestele rajale paar haoraagu , et need sellest üle sõites lumeklompidest lahti saaks. Omal ajal karjatas tuntud Soome suusataja Marjo Matikainen MM-l isegi plastiksuusaga võisteldes hooldemeestele " Havuja ... Perkele!!! " ja hagu ta rajale sai ning see ta sõidu päästiski...Mis siis veel puusuuskadest rääkida...
Nagu näete, oli puusuusa ajal suusatamises tunduvalt enam "värvi" ja emotsioonegi seinast-seina ning võib arvata, et seda saab piisavalt ka TM Vintidžil olema...
Nagu näete, oli puusuusa ajal suusatamises tunduvalt enam "värvi" ja emotsioonegi seinast-seina ning võib arvata, et seda saab piisavalt ka TM Vintidžil olema...
6. Suusaprofessor Hans Gross & tehnikasuusad
prof. HG suusauuringute tippseadmed aastast 1963 /foto:KZ
Tartu Ülikoolis alustanud ja hiljem Tallinnas jätkanud suusatehnika GURU HG-i kõige intensiivsemad klassikalise suusatehnika uuringud jäävad sinna I Tartu maratoni aegadesse. Ilmselt on paljudele teadmata, et tema ettevõtmistes oli toona äärmiselt oluline koht ühel suusa- ja kepipaaril. See sinakas - rohelise viimistlusega Tallina "Dünamo" tippmudel 1963.aastast viidi korrraks ülikooli eksperimentaaltöökoja meeste (vist Valter Kiisi) kätte ja hakkas sealt tagasi jõudes dünamograafiliste lisaseadmete abil suusatajate tehnikas jõu rakendamist mõõtma. Et kui palju jõudu rakendatakse suusa- või kepitõukel ja kuidas seda ajaliselt tehakse. Hiljem järgi uurides on selge, et maailma murdmaasuusatamises oli see toona ainulaadne ja jäi küll "raudse eesriide" tõttu maailmas teadmata, aga läks raudselt kogu NL suusatamise käsutusse. Just nende suuskadest "mõõteriistade" kaudu saadud tulemusi analüüsides avanes muidu nii lihtsana näiva suusasammu soorituse taust ja sai anda tervetele põlvkondadele soovitusi, et paremaks ja efektiivsemaks edasijõudmiseks suusata just nii...
On äärmiselt tore, et suusaprofessor sai oma uuritut edasi anda ka Eesti rahvuskoondisele ja saada tunnustust läbi nende ka laiast maailmast. Tekkis mõiste - Veerpalu klassika, mille juured viivad tagasi just selle suusapaari juurde...
Need suusad - kepid ise on alles ja asuvad hetkel Tallinna Ülikooli muuseumis, aga minu arust peaksid nad ERM-i jõudma, nad on seda väärt. Olles juurdleva suusatamise mõtte ja teo parimaks näiteks ...
On äärmiselt tore, et suusaprofessor sai oma uuritut edasi anda ka Eesti rahvuskoondisele ja saada tunnustust läbi nende ka laiast maailmast. Tekkis mõiste - Veerpalu klassika, mille juured viivad tagasi just selle suusapaari juurde...
Need suusad - kepid ise on alles ja asuvad hetkel Tallinna Ülikooli muuseumis, aga minu arust peaksid nad ERM-i jõudma, nad on seda väärt. Olles juurdleva suusatamise mõtte ja teo parimaks näiteks ...
7. Kuhu küll need kunagised suusad, saapad, kepid, määrded, suusapõlvikud jpm. jäid ?
Mis on neist küll saanud ?
Eks sellise ajahamba kaudu kadunud kraami üle hakkad alles siis arutlema, kui seda millekski taas vaja läheb. Nagu mõned nädalad tagasi, mil otsis retrovarustuse saatelõiguks vana aja asju taga telemees Hannes Hermaküla. Mobiili otsas selgitas ta, et neil Jüri Muttikaga on üks plaan olemas, aga vaja on vanu suusapaare. Kahjuks ei saanud aidata, sest olen ise ka uuema varustuse lainele jõudnud ja viimane "vanavaraga" kokkupuude oli ehk siis, kui tuli Pärnu maantee Peda ühiselamu keldris endist suusaladu likvideerida. Säält tuli tõesti igasuguse aja värki välja ning kuna meie ladu hoidnud meheks oli tõeline vana kooli mees Vambola Karro, siis ei raatsinud ta mitte midagi ära visata... Aga nüüdseks oli temagi juba teispoolsuse radadel ja ülikool pidi keldri kiirkorras vabaks andma. Tõsi - mõned tõelised rariteedid , oma aja tipppaarid , saapad- sidemed , kepid sai Otepää suusamuuseumile antud, nagu see ka Vana - Otepää baasis olnud suusamuuseumi varandusegagi käis. Aga palju tavalist suusavärki läks lihtsalt prügikonteinerisse...Olin seda totaalset suusavarustuse "mahakandmist" kord juba läbi elanud. Tartus, "Marksu maja" keldris asunud ülikooli suusabaasis. Siis tuli kohale komisjon, kes töötas nii, nagu kord ette nägi. Murtud ja paljud ka üsna korralikud suusad saeti pooleks ja saabaste pealisnahka löödi augud, et keegi neid poopiduseid asju enam kasutada ei saaks. Kogu see . kasutamiskõlbmatuks muudetud kraam rändas aga ülikooli katlamaja ahjudesse...
Kui nüüd Vintidžiks sobivat "riistvara" vaadata, siis sealt nendest suusaladudest leidunuks midagi järgmise pühapäeva tarbeks küll. Aga eks ole selle näite sarnaselt üle Eesti piisavalt paiku ja kodusidki, kus seisid veel mõni aeg tagasi mõned vanad suusapaarid, mida ikka ühest kohast teise tõsteti ja need siis ühel hetkel nii "jalgu jäid", et nad prügimäele või lõkkesse läksid...Ikka põhjenduse, aga ehk ka kergete süümepiinade ning eneseõigustusega, et kes nendega enam sõidab...
Kui nüüd Vintidžiks sobivat "riistvara" vaadata, siis sealt nendest suusaladudest leidunuks midagi järgmise pühapäeva tarbeks küll. Aga eks ole selle näite sarnaselt üle Eesti piisavalt paiku ja kodusidki, kus seisid veel mõni aeg tagasi mõned vanad suusapaarid, mida ikka ühest kohast teise tõsteti ja need siis ühel hetkel nii "jalgu jäid", et nad prügimäele või lõkkesse läksid...Ikka põhjenduse, aga ehk ka kergete süümepiinade ning eneseõigustusega, et kes nendega enam sõidab...
|
Meiega sõideti juba 100 aastat tagasi ja tulime me puutööd osanud isade ja vanaisade käe alt /fotod :KZ
|
Kahju - olid head ja truult teeninud suusapaarid, võinuks nendega pisut viisakamalt ringi käia või isegi perekonna reliikviate hulka arvata. Loodan, et sedasi on ka toimitud ja midagi on järgnevate põlvede jaoks ikka alles ka hoitud. Ka mu enda kodus ja selleks on üks Visu meeste (küllap vist Kalju Laatsi) tehtud puusuusa paar. Kena intarsiatehnikas viimistletud triibuline paar - tõelise iludused!
Muttika ja Hermaküla olid aga peagi saates ja all oli neil päris retrolik suusavarustus...Kuskilt ja kelleltki nad need leidsid! Nii et liigub ikka neid uunikume ja see on tore märk! 46. Tartu maratonil on nad jälle käigus ja liuglevad lausa omaette privaatses ning tänapäevases suusajäljes... Justkui austuse märgiks !
Mis aga sellele uuele Vintidži ettevõtmisele päris kenaks märgiliseks tähenduseks kujuneb, on see, et TM peakorraldaja Indrek Kelk on mitmel korral ise aastates väheke tagasi (oma kooliaastatesse ) vaadanud ja selget nostalgialaksu tundes kunagise varustusega lausa avalikkuse ette astunud. Nagu näha - igati stiilne presentatsioon !
Muttika ja Hermaküla olid aga peagi saates ja all oli neil päris retrolik suusavarustus...Kuskilt ja kelleltki nad need leidsid! Nii et liigub ikka neid uunikume ja see on tore märk! 46. Tartu maratonil on nad jälle käigus ja liuglevad lausa omaette privaatses ning tänapäevases suusajäljes... Justkui austuse märgiks !
Mis aga sellele uuele Vintidži ettevõtmisele päris kenaks märgiliseks tähenduseks kujuneb, on see, et TM peakorraldaja Indrek Kelk on mitmel korral ise aastates väheke tagasi (oma kooliaastatesse ) vaadanud ja selget nostalgialaksu tundes kunagise varustusega lausa avalikkuse ette astunud. Nagu näha - igati stiilne presentatsioon !
IK ja Vintidžvormid nr. 1 ning nr.2
|
|
10. veebruaril 2019
P.S. Tundub, et IK eelistab vormi nr.2 ja katsetas seda juba TM eelsõidul proovisõitjana
11.veebruaril 2019
