Ingrid Krall : Vahetu kohaolemine on ikka see päris...

Lahti MM-st on juba nädalapäevad möödas ja tore, et see, selle talve põhjalade suusatamise vägevaim jõukatsumine elab oma hetkedega nii erinevais paigus ja suurest suusapeost osa saanud inimeste hinges jätkuvalt edasi. Alljärgnev vahetute meenutuste lugu saabus suusaveebi postkasti innukalt harrastajalt, keeleõpetajast ülikooli kolleegilt Ingrid Krallilt. Nagu näha, istus see - Lahti tunne tal aastaid sees ja kui nüüd uus MM-i võimalus tekkis, siis sai ta muude tegemiste kõrvalt mõned päevad taas sealsele suusamelule pühendada... Kena lugemist ja veelkord Lahti lainetele siirdumist!

​MM-i finaal ehk pealtvaatajana Lahtis

Kui ma 2001. a esmakordselt Lahti MM-i  vaatamas käisin, olin kogenematu uudistaja rollis: see oli mu esmakordne kogemus suurvõistluste melus, võistlusi jälgisin raja ääres metsaserval, lehvitasin arglikult Eesti trikoloori (kuigi toona oli põhjust oli lippu päris kõrgel hoida) ja väsitasin end igapäevase rongisõiduga marsruudil Helsinki – Lahti – Helsinki.
Seekord olin märksa kogenum suusahuviline: juba varakult sai broneeritud öömaja võistluskeskuse lähedal ja tribüünikohad võistlusstaadionil. Ainult Eesti lipu unustasin koju...

3. märts ehk PERJANTAI-ILLAN HUUMAA

Kotid korterisse ära paigutatud, liigume võistluskeskuse suunas. Kohe on märgata, et kogu linn elab ja hingab MM-i rütmis: teemakohased plakatid ja arvukad suveniiripoed, rõõmsameelsed fännid ja muidu suusahuvilised oma maa sümboolikat kandes lärmakalt ja endast igal pool märku andes võistluskeskuse poole suundumas, naeratavad ja ülimalt viisakad vabatahtlikud (keda oli kogu MM-i ajal kokku lausa 3000!) igal pool aitamas ja nõu andmas. 

Esimene selle päeva võistlus on meeste 4 x 10 km teatesuusatamine. Võtame tribüünil kohad sisse: oleme just seal, kus võistlejad kurvist finišisirgele kihutavad. Rahvast on palju, on tunda ootusärevust ...  Eesti lippe pole näha, kuid teame, et ka meie võistkond on valmis rajale tuiskama. Kõik läheb esialgu loogilist rada: suured ikka ees,  väikesed jäävad üha kaugemale ja kaugemale... Mingil hetkel on näha, kuidas Eesti võistkond rajalt ära võetakse ja Aivar Rehemaa ankrumehena rajale ei pääsegi: meile on ringiga ära tehtud... Aga et kogu sõit sellise dramaatilise finišiheitluse pakub, ei osanud küll oodata. Pronksiheitluses annab soomlane Matti Heikkinen tõelise draamaetenduse: rahvas on tribüünidel püsti,  meeleheitlikult kisades ja skandeerides: „ Mat-ti, Mat-ti, Mat-ti...“ Minagi teen sedasama ja sel hetkel tunnen Soomega täielikku solidaarsust, identsust... Kui äkki juhtub midagi täiesti uskumatut: Heikkinen komistab oma suuskade otsa ja hetk hiljem on oma rahva eest selili, suusad taeva poole püsti... Karjatused, ohked ja sajatused kaiguvad üle tribüünide. Siis vaikus. Paljud juba lahkuvad. Samas näen, kuidas võistkonnakaaslased Matti juurde suunduvad, teda sõbralikult embavad ja õlale patsutavad. Juhtub ju kõigil – selline on sport...

Võistluste vaheaegadel valgub kogu vaba aja territoorium rahvast täis: tekivad söögi- ja joogijärjekorrad, kuid see tuju alla ei vii. Mingi seletamatu ühtsustunne hoiab inimesi  rõõmsate ja avalatena. Keda külm näpistama kipub (esimesel päeval on küll plusskraadid), saab aega veeta suures hallis, kus rahvast lõbustav hoogsate rütmidega ansambel inimesed tantsima paneb. Kõhud täidetakse soomepäraste maitsvate roogadega, peale rüübatakse spetsiaalselt Lahti MM-iks pruulitud õlut. Teenindamine on viis pluss ja pikad sabad kaovad iseenesest.

 Valmistutakse järgmiseks etenduseks – 2-võistluse hüpeteks. Hüppetorn on suursugune ja veidi hirmuäratav. Täpselt minu ees istub väike eesti seltskond, lipukesed seljakottidest välja piilumas. Ka meie kahevõistlejad on ju hüppetornis valmis... Õhulende on igati tore jälgida – vaatamata sellele, et Eesti poisid oma parimat välja ei pane.
Teatesõitude ajaks on väljas juba pime, aga suusastaadion särab tuledes, mis tekitab mingi erilise lummuse. Põnevust jätkub lõpuni - jälle... Sakslased riisuvad oodatult koore, kuid seda siiski meeletus finišiheitluses Norraga. Eesti jääb viimaseks, kui kaks rajalt eemaldatud võistkonda välja arvata...

Ongi esimene päev läbi, täis nii dramaatikat kui ka põnevust. Rahvas valgub lärmakalt ja rahulolevalt laiali – uueks päevaks valmistuma. Meie kinnitame kohalikus pubis keha ja lõpetame õhtu  ehtsoomelikult  - kuuma saunaga.
 
4. märts ehk LAUANTAIKLASSIKKO

Eestlasi täna stardis ei ole – ei suusarajal ega hüppemäel.
Ilm on küll vaid väikestes miinustes, kuid tekitab mingi seletamatu külmatunde, mis ei taha terve päeva jooksul kaduda. Soomlased leevendavad seda termostest kummaliselt lõhnavat (rumm? brändi?) kuuma jooki rüübates, mis salaja kottides siseterritooriumile sahkerdatud (pudelitega sisse ei saa, aga termoste kohta see ju ei kehti...). Saan soomlastest aru: ees on ju naiste 30 km, mis tähendab ühe koha peal küllalt pikka istumist ja külmetamist. Tribüünid on jälle täis, oma ootused on nii soomlastel kui ka rootslastel. Ühe riigi totaalset triumfi ei tahaks näha, ootad ikkagi veel imesid ja loodad, et äkki täna on see päev... Aga looduse vastu ei saa – Norra naiste nelikvõit on veenev ja loogiline. Jälle. Aga soomlased ei tundugi pettunud, vaid aplodeerivad võitjatele soliidselt ja soojalt – selline ongi intelligentne spordipublik. Marit Björgen tänab südamest publikut ja MM-i korraldust. Sedasama teeb ka 14. kohale suusatanud „oma tyttö“  Aino-Kaisa Saarinen.
Hoopis põnevama etenduse pakuvad aga suusahüppajad. Kuni teise ringi viimase hüppajani ei ole veel järjestus päris selge. Hakkasin vaikselt poolakatele pöialt hoidma: tublid poisid, terve hooaja stabiilselt võistelnud – ja teenitud võit tulebki!

Ja siis hüppemäele, üheks nende hulgas...

​Muide, hüppemäel on võistlust jälgida hoopis teine „tera“ kui staadionil. Kuna hüpete vahele tekivad pausid ja veel üks pikk vaheaeg, siis peab ju rahvast kuidagi lõbustama ja toonuses hoidma. Võitluste teadustaja saab sellega suurepäraselt hakkama: rahvas aetakse püsti, pannakse liikuma ja hõiskama, eeskujuks kohalikud tantsutüdrukud ja -poisid. Kõik tribüünid lähevad mölluga kaasa, rahvusvaheline seltskond vennastub ja vaatajatest saab üks pere. Selline rahvast kaasa haarav võistlus panebki päevale punkti.

5.märts ehk KUNINGASSUNNUNTAI

Ilm on selle nädalavahetuse parim: särab päike ja õhk on viis miinuskraadi – igatahes algus tõotab head. Ei tea, kas rahvas on veidi väsinud, aga tribüünidel on eelmiste päevadega võrreldes tunduvalt vähem publikut. Selge on ka see, et üle kahe tunni ühe koha peal istuda on omamoodi katsumus – pidev edasi-tagasi sõelumine pole aga siin teretulnud. Seekord näen taas Eesti trikoloore, kes meie kahele sõitjale – Aivar Rehemaale ja Andreas Veerpalule - lehvitama on tulnud.
Mehed võtavad seekord viis korda kuulsat Indiaanitõusu koos järsu ja keeruka laskumisega suusastaadionile, viis korda tullakse staadionile suusasilla kaudu. Igal laskumisel staadionile plaksutab publik tormiliselt, tänades sellega raske töö tegijaid. Pinge säilib lõpuni – enne viimast 5-kilomeetrist ringi on 20 meest veel koos. Ja taas hakatakse arveid klaarima kuulsal Indiaanitõusul. Finišisirgel aga tuleb jälle läbi elada üleeilne Matti Heikkise heitlus kolmanda koha pärast. Samasugune hirmkiire tulek, üritus teisest mööda minna... Peast käib välkkiirelt läbi mõte: ega ta nüüd jälle ei kuku... Aga Matti näitab seekord Soome „sisu“ ja toob oma riigile pronksmedali. Matti on rehabiliteeritud... „Oli metsik võistlus,“ ütleb mees pärast finišit. „Suutsin teha kogu võistluse ajal tarku taktikalisi otsuseid. Olen väga õnnelik.“ Mis seal salata – niisamuti kui rõõmustan soomlase pronksmedali üle, paneb suurt rõõmu tundma ka kanadalase Alex Harvey esikoht ja Sergei Ustjugovi viies MM-i medal, samuti meeldiva üllatusena britt Andre Musgrave’i neljas koht. Veel kord tõestus sellest, et igavesi võitjaid ei ole ja sport on ettearvamatu – just see teebki selle jälgimise mänguliseks ja põnevaks.
Suusapidu on selleks korraks läbi. Oli, mida vaadata, millele ja kellele kaasa elada. Suurim kummardus korraldajatele ja vabatahtlikele – ainult tänu neile suudeti meile pakkuda selline suusasündmus, mis kindlasti eredana meelde jääb.
Raudteejaamas perroonilt tagasi linna pole vaadates lehvitan Lahtile ja ütlen isekeskis: „Kiitos, Lahti, näkemiin!“ Ja ma mõtlen seda tõsiselt.

Tänud, Ingrid, kena ja tunneterohke kaastöö eest. Ses osas, millal taas niisuguse mahuga suusapidu Lahtis teoks saab, ei oska küll keegi öelda. Läheb aega, aga see, mis Soome Vabariigi 100.sünnipäeval teoks sai, oli küll vägev ning jääb pikaks ajaks meelde...

13.märts 2017