Rullsuusatamine suusataja treeningus
Rullidel - peaaegu nagu suuskadel
Niisugune pealkiri tahab kutsuda harrastajaid teatud ettevaatlikkusele, sest rullsuuskadel sõites saab küll päris hästi suusatamist imiteerida, aga mõnede liigutuste osas on tegevused siiski suhteliselt erinevad. Et lausa huupi ei saa muidugi ühtki treeningvahendit kasutada ja nii on ka rullsuuskadega – siis on teada üsna palju juhtumeid, kus tehakse palju treeninguid rullitades, aga talve tulles on parem hoopis see, kes tegi tõusudel keppidega imitatsioonitreeninguid ja võttis rullsuusatamise appi üsna episoodiliselt. Sageli mõjutavad rullide kasutamist ka tingimused s.t. puudub koht , kus rullsuuskadega sõita ja siis saadakse paratamatult kogu ettevalmistus muude treeningutega – ja häda pole midagi. Nii et – ainult rullsuusatamisega heaks ei saa. Eks ole rullsuusatamine , eriti just harrastajate poolel, tulnud treeningvahendite hulka laiemalt alles viimastel aastatel ning nende kasutamise kogemus alles tekkimas.
Samas on see treeningvahend aga asendamatu kui tahetakse parandada ka lumeta ajal suusatehnikat, arendada dünaamilist tasakaalu, õppida õigesti keha raskuse ülekannet. Aga arendamaks ka käte ning ülakeha jõuomadusi või aitama trauma puhul, kui ei saa joosta, sest jalad ei kannata põrutamist.
Mida rullsuusatamine annab, mida mitte?
Esmalt on muidugi hea, et rullidel liikudes tekib kas siis jala või käe (käte) tõukel suusasammu n.ö.libifaas. Tõsi, rullidel on tõukest saadav kiirus igal juhul suurem kui sama profiiliga rajal suusatades. Siin võiks isegi nii öelda, et – rullil tõugatakse end veerema, suusal aga libisema. Suusatamisel tekkiv hõõrdetakistus suusa ja lume vahel erinevates lumeoludes on väga muutuv ja seetõttu on ka libisemine vahel üsna napp. Rullsuusatamisel on „olud“ kogu aeg pea et samad ja liigkerge veeremine ongi ehk selle treeningvahendi suurim puudus. Hoolimata sellest - teevad aga just selline tugijalal veeremine ja just tasakaalus püsimine rullsuusatamise igati heaks treeningvahendiks. Samas jälle , eriti just kiirete ehk hea veeremisega rullsuuskade puhul, saab pika libisemise tõttu rikutud tõuke ja libisemise omavaheline rütmisuhe. Suusatades ei saa me ju ühestki suusatõukest taolist pikka libisemist ja just see rullsuusatamise omapära rikub suusasammu üldist käte ja jalgade koordinatsiooni. Eriti läheb sõidurütm käest ära, kui sõidetakse tasasel ja lisaks tugevatele jalatõugetele tõugatakse kõvasti ka keppidega. Niimoodi minnakse liiga „veerema“ ja tehniliselt on selline liikumine kaugel talvisest suusatamisest. Seega peaks ka ise tunnetama, et tõugete ja libisemise rütm oleks lähedane talvisele. Rütm saabki paika kui sõita ilma keppideta ja keskenduda mitte niivõrd libisemisele kui tõukele, raskuse ülekandele – püüdes säilitada liigutuste sujuvuse.
Omamoodi probleem on ka rullimise tõukeliigutustega. Suusal ja seda just klassikalise tehnika puhul peab väga hästi tunnetama suusatõuke kõiki nüansse – tõukenurka ja – suunda, samuti arvestama raja profiilist ja suuskade pidamisomadustest sõltuvat. Seega on suusatõuge ülimalt tunnetuslik tegevus, mille oskusliku sooritamisega saab aga üleüldse libisema minna. Rullidel käib see kõik hoopis lihtsamalt – klassikatehnika sõitmiseks kasutatava rullsuusa tirrimehhanism ei lase kunagi „ suusal lipsuda“ ja iga samm on n.ö. kindla peale sooritatud. Sellise „raudse pidamisega „ tehnika kinnistumisel tekib aga talvel probleeme just vahelduvatõukeliste sõidu- ja tõusuviiside kasutamisel. Nimelt ei suudeta suusatada pisutki „lipsuva „ suusaga ja kiputakse suusk liiga pidavaks määrima, et oleks sama kindel tõugata , nagu rullil liikudes.
Uisutehnika harjutamiseks sobivad rullsuusad pisut paremini. Tehnikas pole siin suuri erinevusi, kuna nii rullil kui suusal uisutades tõugatakse libisevalt ja käärselt asetsevalt suusalt/rullilt, samamoodi toimuvad ka raskuse ülekanded. Seega saab rullitades läbi käia kogu vabatehnika arsenali.
Rullsuusad – ideaalsed paaristõugete õppimiseks
Ülimalt hästi saab rullsuuskadel õppida ja harjutada just paaristõukeid . Kui suusatehnika poolelt vaadata, siis ehk vaid pisut on , eriti just algajail, kepitõugete suund ülespoole, sest kardetakse keppide mittehaakumist asfaldiga. Muidu saab rullsuusatamisega aga kõik muu paika. Seda nii paaristõukelise sammuta kui klassikalise jaoks veel ka ühesammulise sõiduviisi omandamisel. Varieerida saab nii sammusageduse kui pikkusega, tõugata nii minimaalse kui maksimaalse kerekaldega. Sõita nende sõiduviisidega nii tasast kui laugemaid tõuse. Nii et ideaalne vahend kontrollimaks ka käte tööd, kus vahepeal võib paaristõukelistele tõugetele vahelduseks panna käed ka vahelduvalt tõukama, kasutades nii ära ka ülakeha aktiivset kallutamist. Nii et kui praegu tekib üha rohkem kergliiklusradasid, aga need on valdavalt kerge profiiliga, siis on seal ideaalne talveks paaristõuked korda saada ja ülakehale ning kätele tõukejaksu koguda.
Ja veel – mitte kõik ei saa harjutada rullsuusatamist üksi ja sobivas ning ohutus kohas. Avalikule sõiduteele suunduv rullsuusataja võtab endale suure riski. Pidurdamine on tal ju peaegu et võimatu, samas on kiirus suur ning riskisituatsioon muude liiklejatega võrreldes äärmiselt suur. Seega peaks tiheda liiklusega teele kippuv, pimeduses ilma eraldusvestita ja isegi kiivrita harrastaja üsna tõsiselt kaaluma – kas tasub enda elu ohtu seada.
Kokkuvõtvalt saab mainida, et nii imitatsioon kui ka rullsuusatamine on igati oma koha suusatajate treeningvahendites leidnud ja aitavad hõlpsamini talveks valmis olla.
Heaks videonäiteks on Saksa suusaliidu õppematerjal, mille leiad siit ja kus käsitletakse klassikatehnika harjutusi rullsuuskadel. ( Materjali soovitas kasutada Georg Zipfel /GER / DSV )
Niisugune pealkiri tahab kutsuda harrastajaid teatud ettevaatlikkusele, sest rullsuuskadel sõites saab küll päris hästi suusatamist imiteerida, aga mõnede liigutuste osas on tegevused siiski suhteliselt erinevad. Et lausa huupi ei saa muidugi ühtki treeningvahendit kasutada ja nii on ka rullsuuskadega – siis on teada üsna palju juhtumeid, kus tehakse palju treeninguid rullitades, aga talve tulles on parem hoopis see, kes tegi tõusudel keppidega imitatsioonitreeninguid ja võttis rullsuusatamise appi üsna episoodiliselt. Sageli mõjutavad rullide kasutamist ka tingimused s.t. puudub koht , kus rullsuuskadega sõita ja siis saadakse paratamatult kogu ettevalmistus muude treeningutega – ja häda pole midagi. Nii et – ainult rullsuusatamisega heaks ei saa. Eks ole rullsuusatamine , eriti just harrastajate poolel, tulnud treeningvahendite hulka laiemalt alles viimastel aastatel ning nende kasutamise kogemus alles tekkimas.
Samas on see treeningvahend aga asendamatu kui tahetakse parandada ka lumeta ajal suusatehnikat, arendada dünaamilist tasakaalu, õppida õigesti keha raskuse ülekannet. Aga arendamaks ka käte ning ülakeha jõuomadusi või aitama trauma puhul, kui ei saa joosta, sest jalad ei kannata põrutamist.
Mida rullsuusatamine annab, mida mitte?
Esmalt on muidugi hea, et rullidel liikudes tekib kas siis jala või käe (käte) tõukel suusasammu n.ö.libifaas. Tõsi, rullidel on tõukest saadav kiirus igal juhul suurem kui sama profiiliga rajal suusatades. Siin võiks isegi nii öelda, et – rullil tõugatakse end veerema, suusal aga libisema. Suusatamisel tekkiv hõõrdetakistus suusa ja lume vahel erinevates lumeoludes on väga muutuv ja seetõttu on ka libisemine vahel üsna napp. Rullsuusatamisel on „olud“ kogu aeg pea et samad ja liigkerge veeremine ongi ehk selle treeningvahendi suurim puudus. Hoolimata sellest - teevad aga just selline tugijalal veeremine ja just tasakaalus püsimine rullsuusatamise igati heaks treeningvahendiks. Samas jälle , eriti just kiirete ehk hea veeremisega rullsuuskade puhul, saab pika libisemise tõttu rikutud tõuke ja libisemise omavaheline rütmisuhe. Suusatades ei saa me ju ühestki suusatõukest taolist pikka libisemist ja just see rullsuusatamise omapära rikub suusasammu üldist käte ja jalgade koordinatsiooni. Eriti läheb sõidurütm käest ära, kui sõidetakse tasasel ja lisaks tugevatele jalatõugetele tõugatakse kõvasti ka keppidega. Niimoodi minnakse liiga „veerema“ ja tehniliselt on selline liikumine kaugel talvisest suusatamisest. Seega peaks ka ise tunnetama, et tõugete ja libisemise rütm oleks lähedane talvisele. Rütm saabki paika kui sõita ilma keppideta ja keskenduda mitte niivõrd libisemisele kui tõukele, raskuse ülekandele – püüdes säilitada liigutuste sujuvuse.
Omamoodi probleem on ka rullimise tõukeliigutustega. Suusal ja seda just klassikalise tehnika puhul peab väga hästi tunnetama suusatõuke kõiki nüansse – tõukenurka ja – suunda, samuti arvestama raja profiilist ja suuskade pidamisomadustest sõltuvat. Seega on suusatõuge ülimalt tunnetuslik tegevus, mille oskusliku sooritamisega saab aga üleüldse libisema minna. Rullidel käib see kõik hoopis lihtsamalt – klassikatehnika sõitmiseks kasutatava rullsuusa tirrimehhanism ei lase kunagi „ suusal lipsuda“ ja iga samm on n.ö. kindla peale sooritatud. Sellise „raudse pidamisega „ tehnika kinnistumisel tekib aga talvel probleeme just vahelduvatõukeliste sõidu- ja tõusuviiside kasutamisel. Nimelt ei suudeta suusatada pisutki „lipsuva „ suusaga ja kiputakse suusk liiga pidavaks määrima, et oleks sama kindel tõugata , nagu rullil liikudes.
Uisutehnika harjutamiseks sobivad rullsuusad pisut paremini. Tehnikas pole siin suuri erinevusi, kuna nii rullil kui suusal uisutades tõugatakse libisevalt ja käärselt asetsevalt suusalt/rullilt, samamoodi toimuvad ka raskuse ülekanded. Seega saab rullitades läbi käia kogu vabatehnika arsenali.
Rullsuusad – ideaalsed paaristõugete õppimiseks
Ülimalt hästi saab rullsuuskadel õppida ja harjutada just paaristõukeid . Kui suusatehnika poolelt vaadata, siis ehk vaid pisut on , eriti just algajail, kepitõugete suund ülespoole, sest kardetakse keppide mittehaakumist asfaldiga. Muidu saab rullsuusatamisega aga kõik muu paika. Seda nii paaristõukelise sammuta kui klassikalise jaoks veel ka ühesammulise sõiduviisi omandamisel. Varieerida saab nii sammusageduse kui pikkusega, tõugata nii minimaalse kui maksimaalse kerekaldega. Sõita nende sõiduviisidega nii tasast kui laugemaid tõuse. Nii et ideaalne vahend kontrollimaks ka käte tööd, kus vahepeal võib paaristõukelistele tõugetele vahelduseks panna käed ka vahelduvalt tõukama, kasutades nii ära ka ülakeha aktiivset kallutamist. Nii et kui praegu tekib üha rohkem kergliiklusradasid, aga need on valdavalt kerge profiiliga, siis on seal ideaalne talveks paaristõuked korda saada ja ülakehale ning kätele tõukejaksu koguda.
Ja veel – mitte kõik ei saa harjutada rullsuusatamist üksi ja sobivas ning ohutus kohas. Avalikule sõiduteele suunduv rullsuusataja võtab endale suure riski. Pidurdamine on tal ju peaegu et võimatu, samas on kiirus suur ning riskisituatsioon muude liiklejatega võrreldes äärmiselt suur. Seega peaks tiheda liiklusega teele kippuv, pimeduses ilma eraldusvestita ja isegi kiivrita harrastaja üsna tõsiselt kaaluma – kas tasub enda elu ohtu seada.
Kokkuvõtvalt saab mainida, et nii imitatsioon kui ka rullsuusatamine on igati oma koha suusatajate treeningvahendites leidnud ja aitavad hõlpsamini talveks valmis olla.
Heaks videonäiteks on Saksa suusaliidu õppematerjal, mille leiad siit ja kus käsitletakse klassikatehnika harjutusi rullsuuskadel. ( Materjali soovitas kasutada Georg Zipfel /GER / DSV )
