URVE - Visa hing !

Kui võtta nimi URVE, siis küllap ei jõua ilmselt ainult selle abil veel pealkirjaga seostuva - Visa hinge juurde. Lisades nüüd aga teiseks otsingusõnaks kohanime - Viljandi, on juba väga paljudele selge, kellest jutt tuleb, ilma et peaks kolmanda abistava sõna - BERGMAN - abi kasutama...
On ju visa hing sel Urvel, sõna otseseimas mõttes, kes nüüdseks - sügisest juba 80. tähtpäevast möödununa pole nende toimitud aastate jooksul midagi enda olemuses muutnud. Kui ikka hing on selline - VISA, siis selliseks ta ka jääb...
Mõned aastad tagasi Viljandi kesklinnast mööda Carl Robert Jakobsoni uulitsat alla sõites leidsin Urve koduväravas ootamas. Ehkki Holstre - Nõmmel võinuks ka juttu ajada, siis olnuks seal hoopis teistsugune tunne kui siin - 65. numbriga - omas kodus. Siin sai sukelduda meenutuste, mälestuste ja unikaalsete piltide ning tiheda kirjaga täidetud treeningpäevikute keskele, mis Urve - Heino ühisest ning pikast suusateest aina uusi ja uusi hetki kergitasid. Kus Urve enda tegemistele lisaks oli kogu aeg hea just see Heino suunav - nõustav rida kõrvale mõelda. Lausa lahti kerida veel kogu see Eesti suusatamise enam kui viimase poolesaja talve rida. Samuti üle kaeda muidugi Viljandi suusarahva erinevate aegade tegemisi. Põgusa pilgu jõudis sel korral heita ka nii päris isiklike kui ka omaks saanud trennilaste arengulugudele, kellele ju senini kogu elu ja aeg ongi kuulunud. Nii ikka päevast - päeva ning talvest - talve...
On ju visa hing sel Urvel, sõna otseseimas mõttes, kes nüüdseks - sügisest juba 80. tähtpäevast möödununa pole nende toimitud aastate jooksul midagi enda olemuses muutnud. Kui ikka hing on selline - VISA, siis selliseks ta ka jääb...
Mõned aastad tagasi Viljandi kesklinnast mööda Carl Robert Jakobsoni uulitsat alla sõites leidsin Urve koduväravas ootamas. Ehkki Holstre - Nõmmel võinuks ka juttu ajada, siis olnuks seal hoopis teistsugune tunne kui siin - 65. numbriga - omas kodus. Siin sai sukelduda meenutuste, mälestuste ja unikaalsete piltide ning tiheda kirjaga täidetud treeningpäevikute keskele, mis Urve - Heino ühisest ning pikast suusateest aina uusi ja uusi hetki kergitasid. Kus Urve enda tegemistele lisaks oli kogu aeg hea just see Heino suunav - nõustav rida kõrvale mõelda. Lausa lahti kerida veel kogu see Eesti suusatamise enam kui viimase poolesaja talve rida. Samuti üle kaeda muidugi Viljandi suusarahva erinevate aegade tegemisi. Põgusa pilgu jõudis sel korral heita ka nii päris isiklike kui ka omaks saanud trennilaste arengulugudele, kellele ju senini kogu elu ja aeg ongi kuulunud. Nii ikka päevast - päeva ning talvest - talve...

Ise sain Viljandi suusaelu vedajaid Urvet - Heinot lähemalt tundma 1967.aasta kevadel, kui Tartus, ülikooli treeneripraktika jaoks mulle sobivat koht otsiti. Et Mulgimaa pealinnas Pioneeri tänaval, onu peres oli võimalus ka lahket öömaja saada, tulingi üsna suurte ootuste, aga ka teatud uudishimuga Viljandi Spordikooli, Bergmanite juurde kogemusi omandama. Et olin ikkagi Abelite koolkonna kasvandik, siis peagi sai mulle selgeks, et ega Viljandi suusatajad Oa tänava omadest vähem ja innukamalt tööd tee. Ning siingi veab suusasju samakõva perekondlik paar Urve - Heino. Tol ajal oldi linnaväliste võimaluste jaoks Loodis tegutsemas, aga kevadiseks trenniks kõlbasid imehästi nii lossimäed, kui ka pikad ümber järve otsad. Kohati tundus, et Viljandis olid tingimused tunduvalt mitmekesisemadki kui Tartus. Ning treener Heino oskas neist maksimumi võtta ja vaheldust luua. Siin hakkas silma ka häid tüüpe, vibalik Urmas Müür näiteks, aga lapsi oli Tartust tunduvalt väiksema linna kohta suusatrennis ikka äärmiselt palju. Seda enam, et Viljandis polnud ju üliõpilasi, kellega Tartu end igal aastal oluliselt "toitis"...
Igatahes on mul meeles, et kui peale praktikat taas Tartusse , Abelite palge ette saabusin, olid nad kohe uuurimas - Kuidas Bergmanite juures oli ? . "Seal tehakse kõvasti tööd ja treenerid on indu täis. Nii et tuleb tõsiselt valmis olla" oli minu põhisõnum Supilinna omadele. Nii ka läks - oli ju parimas suusataja eas Urve näol see eesmineja, kellest sai talve tulles tartlannadele äärmiselt kõva konkurent, aga koos endaga vedas ta tõusulainele kogu Viljandi noorema suusarahva ...Selle kohta loen nüüd Urve treeningpäevikust, kus ta õnnelikult kokkuvõtet tehes kirjutab, et ... täna sain Helle Ritsingust jagu !!!. Eks see oli ilmselt paras ninanips suusakantsi Tartusse ning pani ka Herbert Abeli mõtlema...
Igatahes on mul meeles, et kui peale praktikat taas Tartusse , Abelite palge ette saabusin, olid nad kohe uuurimas - Kuidas Bergmanite juures oli ? . "Seal tehakse kõvasti tööd ja treenerid on indu täis. Nii et tuleb tõsiselt valmis olla" oli minu põhisõnum Supilinna omadele. Nii ka läks - oli ju parimas suusataja eas Urve näol see eesmineja, kellest sai talve tulles tartlannadele äärmiselt kõva konkurent, aga koos endaga vedas ta tõusulainele kogu Viljandi noorema suusarahva ...Selle kohta loen nüüd Urve treeningpäevikust, kus ta õnnelikult kokkuvõtet tehes kirjutab, et ... täna sain Helle Ritsingust jagu !!!. Eks see oli ilmselt paras ninanips suusakantsi Tartusse ning pani ka Herbert Abeli mõtlema...

Nagu eespool juba ütlesin, on see Bergmanite kodu täis äärmiselt põnevat suusakraami, mida Urve mulle nüüd ikka siit ja sealt välja otsis. Ning tunnistan ausalt - neid vanu treeningpäevikuid sirvides saab selgeks, millist ränka tööd nende juures Viljandis tehti. Urve enda kirjapandu on ilmekaim märk - milline peab suusatreening olema ja kuidas kõik tehtu on ka läbi analüüsitud. Nii pidi ka tulemus tulema ja tuligi. Nii Urve enda, kuid kogu vabariigi tasandil ja NL võistlustel olid Viljandi omad ikka arvestatavad tegijad... Kui vaid meenutada Urmas Müüri supersõite, siis vaid kellegi "karvane käsi" jättis ka tema maailma parimatega heitllemisest kõrvale. Temale eelistati peatreeneri Nikolai Anikin poolt Vassili Rotševit (!)...

Aga ei puudu Urve päevikutes ka väga emotsionaalsed sissekanded, kus enda suhtes väga selge hinnang antakse. Et läks nii või teisiti ja kas see oli kena võit või ränk kaotus. Nii jõutakse ka kuni tippspordist taandumise ja täisjõuga treeneritööle siirdumise hetkedeni välja. Olles aus ja ja objektiivne oma pere ja trennilaste osas, kellele tuli enda võistlemise kõrvalt nüüd selge suund võtta...
Nii tekkis täie pühendumisega treeneritöö, sai üles ehitatud Holstre - Polli - ikkagi see oma tuba ja oma luba, koos suuremahuliste rajatöödega ümbruskonna kenal maastikul. Ja sellest kujunes igati tunnustatud koht kogu Eesti suusatamisele.
Ega seal öö ega päeva vahet tuntud ning kui trennistki puhkepäev tehti, siis läks see kuidagi märkamatult ikka Holstre heaks... Kui siin eespool oli paralleeli tõmbamine Abelitega, siis sealse Ruusa väärilisena oli Viljandi jaoks just Holstre-Polli. Seal laoti talvedeks põhi ...
|
Tunnistan ausalt - sinna Jakobsoni tänava maja päevikute keskele võinukski jääda, sest põnevat ja pika suusaajastu kulgu jagus neis lõputult. Aga enne kui minekule asun, tõi Urve mulle näha tõelise tulevikku vaatava ja esimese (!) trennipäeviku - pojatütre Jane Bergmani oma. Siin ta on, vanaema omast eeskujuvõtvalt ja kenasti lahterdatud ja hoolika kirjaga täidetud. Ning nii kaunis pilt veel lisaks, kus vanaisa Heino mälestusvõistlustel on elu esimene suusamedal kaela saadud...

Kuid kohtumisi Visa hinge - Urve järeltulijatega on tulnud aga ette veelgi. Kas või siis, kui suusaliidus tegi oma treeneri tasemeksamit - Kaupo Tammemäe Viljandist, Urve-Heino lapselaps. Tasemel teadmiste näitamise järel veeres jutt siis nii suvise Austraalia treeneritöö muljete kui õpingute juurde Tartus - tehnotroonika erialal. Võis vaid imetleda noore mehe äärmiselt positiivset eluhoiakut ja suurt suusainnustust, kust adusin aga ka midagi tuttavat - lausa heinobergmanlikku, millega sai esmakordselt kohtutud juba pool sajandit tagasi ...
Aga veel - "akadeemilise ema" Urve ( ja eks kõrvalt ka Heino) tõekspidamisi olen kogeda saanud kahe nende õpilase Ave Ojasooni ja ReedaTuula- Fjodoroviga kokku puutudes.
Ave tuli Tallinna Ülikooli õppima, vaatas ja uuris, et kus saaks endale suusaalast rakendust. Nüüdseks on ta koos teistega löönud Viimsis nii treeneri kui riigigümnaasiumi õpetajana käima kohaliku suusaelu. Ega ta oma tarmukuses palju visa hingega Urvest maha jää. Mis aga peamine - paljud Viimsi pered on rahul, sest kui laps on Ave juures trennis, siis on süda rahul ja enamgi...
Aga veel - "akadeemilise ema" Urve ( ja eks kõrvalt ka Heino) tõekspidamisi olen kogeda saanud kahe nende õpilase Ave Ojasooni ja ReedaTuula- Fjodoroviga kokku puutudes.
Ave tuli Tallinna Ülikooli õppima, vaatas ja uuris, et kus saaks endale suusaalast rakendust. Nüüdseks on ta koos teistega löönud Viimsis nii treeneri kui riigigümnaasiumi õpetajana käima kohaliku suusaelu. Ega ta oma tarmukuses palju visa hingega Urvest maha jää. Mis aga peamine - paljud Viimsi pered on rahul, sest kui laps on Ave juures trennis, siis on süda rahul ja enamgi...

Viljandist Bergmanite juurest tulnud teise kasvandiku Reeda "eneseleidmine" on pisut pikem ja mitmekülgsem olnud. Tema käis esmalt läbi Tartu Ülikooli majandusõpingud , studeeris siis USA-s rekreatsiooni, kuni maandus saatuse tahtel Tallinna Ülikooli õppejõu kohale. Reeda nüüdseks tööks ongi rekreatsiooni eriala vedamine ja igat sorti suusaõppe jagamine, tasapisi ka ise "akadeemiliseks emaks" kujunedes. Igatahes on tudengid ta lausa aasta parimaks õppejõuks nomineerinud. Ja muidugi kõik need igat sorti isiklikud "väljakutsed " väga erineva sportliku pingutuse ja sooritusvormi tasandil. Ses osas on Reeda üsna püsimatu - ikka on mingi tõsisem ja ekstreemsem katsumus plaanis ja - sinna ei saa ju minemata jätta.
Kui miskit aga neid mõlemit iseloomustab - siis on see neil lausa ühine ja pidev salasoov - kui saaks korraks taas Viljandisse ... Urve, selle Visa hinge juurde põigata...
Jätkugu neil seal siis meeldivaid hetki !
Jätkugu neil seal siis meeldivaid hetki !
Tänu ja tunnustusega,
Kaarel
Bergmanite õpilane/praktikant aastal 1967
Kaarel
Bergmanite õpilane/praktikant aastal 1967