On lahe atmosfäär...
Meie -norralased ! /Foto : K. Zilmer
Sellist pilti siit kõrvalt ei kujuta Otepää nädalavahetuse oludes küll ette, ent kui Norra suusatamise pidevat domineerimist arvesse võtta , võiks nähtav Tehvandi suusastaadionilgi ju igati norm olla. Foto ise pärineb aga Nagano OM- lt. Ajast, mil , nagu ikka, torkasid mitte just erilist murdmaa huvi ilmutavate jaapanlaste seast silma ilmekad norralastest fännide hordid. Neid saatis ikka ülemeelik huilgamine, kuid mitte nii hull, mis maailma jalgpalliareene täidab. Eks seal, küllap ka võetud külmarohu toel, ajaski üks viiking siis , ilmselt sõprade õhutusel särgi seljast ja lasi naabrimehe rõõmsa imestuse paistel Nagano taevast siraval päikesel oma prinki keha paitada.
See oli igati elev vahepala, mida isegi kohalikud idamaised tavad pahaks ei pannud ja selle suusavõistlustega kokku käivaks ilminguks pidasid.
Või leppisid teadmisega, et need norralased ollagi sellised ..., anname neile andeks ...
Eks iga suusavõistluste areeni saada oma aura, kuid reeglina valitseb neis päris lahe atmosfäär, nagu laulab tuntud igihaljas hitis superstaar Anne Veski. Ehkki see hoogne viis räägib justkui sisetingimustes tekkida võivatest tunnetest, siis ega see hea suusavõistluse, asjatundlikult reageeriva publiku puhulgi nägemata jää. Murdmaavõistluste puhul ei kuule muidugi selliseid ovatsioone ega pettumusohkeid, nagu näiteks Oberhofi biatlonivõistluste areenil, millest saab selgelt aru - kas liidrite või siis omakandi staaride märgid langevad või jonnakalt oma "valge lapaka" staatust säilitavad. Murdmaaareene ei saa võrrelda ka näiteks Bergiseli kauni hüppemäeovaali palistava inimväega , ega Vengeni kiirlaskumisraja tribüünitäitega, mis on ikka ninaga vastu finišinõlva seatud, kus kenasti ka päike paitamas.
Nii et igal alal on oma atmosfääri kujundavad detailid, mille puhul leiab igati häid näiteid ka Tehvandi MK -del toimunust.
Hobuseraud, Püksisäär ja Tehvandi tõus...
See oli igati elev vahepala, mida isegi kohalikud idamaised tavad pahaks ei pannud ja selle suusavõistlustega kokku käivaks ilminguks pidasid.
Või leppisid teadmisega, et need norralased ollagi sellised ..., anname neile andeks ...
Eks iga suusavõistluste areeni saada oma aura, kuid reeglina valitseb neis päris lahe atmosfäär, nagu laulab tuntud igihaljas hitis superstaar Anne Veski. Ehkki see hoogne viis räägib justkui sisetingimustes tekkida võivatest tunnetest, siis ega see hea suusavõistluse, asjatundlikult reageeriva publiku puhulgi nägemata jää. Murdmaavõistluste puhul ei kuule muidugi selliseid ovatsioone ega pettumusohkeid, nagu näiteks Oberhofi biatlonivõistluste areenil, millest saab selgelt aru - kas liidrite või siis omakandi staaride märgid langevad või jonnakalt oma "valge lapaka" staatust säilitavad. Murdmaaareene ei saa võrrelda ka näiteks Bergiseli kauni hüppemäeovaali palistava inimväega , ega Vengeni kiirlaskumisraja tribüünitäitega, mis on ikka ninaga vastu finišinõlva seatud, kus kenasti ka päike paitamas.
Nii et igal alal on oma atmosfääri kujundavad detailid, mille puhul leiab igati häid näiteid ka Tehvandi MK -del toimunust.
Hobuseraud, Püksisäär ja Tehvandi tõus...
Suusapubliku spaleerid märgivad Hobuserauas hästi raja kulgemist
/ Foto. www.owc.ee
... on Otepää MK puhul olnud sellised strateegilised kohad, kuhu sel aastal sprindivõistluste rajad küll ei vii, kuid varasematel aegadel on ikkagi uskumatult suur hulk rahvast end just sinna kanti spaleeridena tundideks ja vabatahtlikult paika "aheldanud". Jalgealuse mugavaks toetuspunktiks tallanud, et siis kiivalt oma positsiooni hoides ergutuskisa tekitada , lippe lehvitada, loosungeid lahti rullida ja igale mööduvale atleedile indu juurde lisada. See ongi nii Tehvandi, aga ka teiste suusavõistluse paikade meeldivamaks omapäraks, et juba radade planeerimise ja kogu"logistika" juures on see igati läbi mõeldud, kuidas võistlus fännidele võimalikult lähedale tuua - siiasamasse piirdeaia taha, paari meetri kaugusele... Ma pole istunud mammuttribüünil kergeraksu või jalkat vaadates, aga usun, et sealt pole vist küll näha kõik see pingutus ja minek ning ehedus, mis näiteks Tehvandi tõusul nii hästi kätte tuleb. Muidugi suudab ka kaasaegne teletehnika paljut ja mis eriti domineeriv - ta lõhub oma võimalustega (eriti efektsete aegluupide jm.-ga) iga võistleja, aga miks mitte ka pealtvaataja, korraldaja privaatsuse lausa pilbasteks. Miski ei saa taolise "esitlemise" järel maailmale nägemata ja kuulmata jääda ja kui kohe ei näinud, siis vajadusel saad asjad esimesel võimalusel jälle üle vaadata...
See sooja veetünni pilt levis peagi Otepää radade äärest üle maailma / Foto:www.owc.ee
Kuid Hobuseraua ja Tehvandi tõusu 100 % -lise paigapealse melu kogemist see ei ületa. Siin tekib lausa füüsilis-emotsionaalne tunne, mida üsna sageli päris lumesopases "vaatluspunktis" vahetult kätte saadakse ja mis sulle veel hiljemgi meelde tuleb. See ilmneb omas versioonina nii Lahtis kui Holmekollenis, aga ei saavuta kunagi sellist täiuslikkust paikades, kus suusapublikuks olemine sellist traditsiooni ei oma. Heaks näiteks suusaraja äärde jõudnu "harimiseks" on neis paigus kätteantavad "juhendmaterjalid", mis siis kirjeldavad tavavaatajale , mis asi on üks või teine suusatamisala ja mida taolise lumelaudade nühkija tegemistes tuleks tähele panna. Suusaasjadest arusaamine kipubki siis sellisel vaatajal pigem olmelise seisundi taha jääma - kas on külm või mitte, ega äkki kuskilt midagi hamba alla ei saaks või kuhu siin korraks pissile minna... Omaette nähtuseks on ka sellised n.ö. kohustuslikud publiku kohaletoomised või suunamised, et nüüd peab minema ja ürituse au päästma. Seda maiku kandis teatud määral näiteks ka Sotši OM.
Omamoodi äärmuslik on aga ehk veel üks, see "üdini suusaeluline " , noh selline ehtnorralik variant. Ei mitte see - eespool oleva pildi näitel olev, vaid ma mõtlen neid suitsevate korstnatega telklaagreid suusaradade ääres , mis juba päev enne üles lüüakse ja mis justkui kinnitavad, et kogu sellise friluftsliv - i (vaba õhu elu) juures on üheks osaks ka see suusavõistlus , mis mingi osa päevast katab, kuid pole veel kogu seekordse metsa tulemise põhjuseks. Nii et kui võistlus möödas, tehakse edasi oma tegemisi, pannakse uued kannud tulele ja ollakse uueks ööks ja päevaks valmis... Mööda suusatavale sakslasele, aga miks mitte ka eestlasele on see miljööpilt ikka üks osa pööraste suusahullude norralaste omapäradest. Jah, seda kohtab tõesti vaid neil, mitte Soomes , ega Rootsis ... Kuid eks igal pool jagu oma , nagu ka meil - Tehvandil , mis on samuti maailma suusaüldsuse silmis üha kindlamat kuvandit omandas. Ning mitte viletsat, pigem asjatundliku , kaasaelava ja ka sinimustvalgeid lehvitava võistluse muljet. Viimast tegevust näidatakse isegi porgandpaljaste vannipoiste kaudu ja see on ehk küll kraadi võrra kõvem žest kui Nagano tribüünil särgi seljast ajanud mehe puhul nägime.
Tribüünil, "nina vastu lina"
... on ka suusavõistlustest osa saamise üks variante. Igati paika pandud ja hästi välja mängitud versioon, kus sobiv koht on enamusel juhtudel valitud või vähemalt mingi sektoriga määratud. Kus on VIP-imad ja prostamad kohad. Kust paistavad kätte lähe ja lõpp (ehki neile on nimeks "start" ja "finiš" pandud), kust sõidavad läbi ringilt tulevad ja uuele minevad võistlejad ning kust näeb parimal moel , kuidas etendatakse kogu võistluse lõpuosa dramaatika ning võidujoovastuse hetked. Meil Tehvandil on see võimalus kõik nüüd kenasti olemas ja dubleeritud veel ka laskesuusatamise tarbeks oma tribüüniga.
Omamoodi äärmuslik on aga ehk veel üks, see "üdini suusaeluline " , noh selline ehtnorralik variant. Ei mitte see - eespool oleva pildi näitel olev, vaid ma mõtlen neid suitsevate korstnatega telklaagreid suusaradade ääres , mis juba päev enne üles lüüakse ja mis justkui kinnitavad, et kogu sellise friluftsliv - i (vaba õhu elu) juures on üheks osaks ka see suusavõistlus , mis mingi osa päevast katab, kuid pole veel kogu seekordse metsa tulemise põhjuseks. Nii et kui võistlus möödas, tehakse edasi oma tegemisi, pannakse uued kannud tulele ja ollakse uueks ööks ja päevaks valmis... Mööda suusatavale sakslasele, aga miks mitte ka eestlasele on see miljööpilt ikka üks osa pööraste suusahullude norralaste omapäradest. Jah, seda kohtab tõesti vaid neil, mitte Soomes , ega Rootsis ... Kuid eks igal pool jagu oma , nagu ka meil - Tehvandil , mis on samuti maailma suusaüldsuse silmis üha kindlamat kuvandit omandas. Ning mitte viletsat, pigem asjatundliku , kaasaelava ja ka sinimustvalgeid lehvitava võistluse muljet. Viimast tegevust näidatakse isegi porgandpaljaste vannipoiste kaudu ja see on ehk küll kraadi võrra kõvem žest kui Nagano tribüünil särgi seljast ajanud mehe puhul nägime.
Tribüünil, "nina vastu lina"
... on ka suusavõistlustest osa saamise üks variante. Igati paika pandud ja hästi välja mängitud versioon, kus sobiv koht on enamusel juhtudel valitud või vähemalt mingi sektoriga määratud. Kus on VIP-imad ja prostamad kohad. Kust paistavad kätte lähe ja lõpp (ehki neile on nimeks "start" ja "finiš" pandud), kust sõidavad läbi ringilt tulevad ja uuele minevad võistlejad ning kust näeb parimal moel , kuidas etendatakse kogu võistluse lõpuosa dramaatika ning võidujoovastuse hetked. Meil Tehvandil on see võimalus kõik nüüd kenasti olemas ja dubleeritud veel ka laskesuusatamise tarbeks oma tribüüniga.
Veel tukub õhtuses ilus Tehvandi suusastaadion, kuhu homme saabub taas maailma tippsuusatamine / Foto : K.Zilmer
Nii et on paik, kuhu tulla ja kus ka sellisel moel suurvõistluse möll endast läbi lasta. Ja kui siis tahad sealt korraks Tehvandi tõusule või Kunimäele saada - ole hea - selle toob sulle kätte suur tabloo oma tulikirjade ja teletehniliste nippidega. Noh, siin on küll pisut külmem ( paarikümne kraadi jagu ) kui kodus tugitoolis olles, aga ikkagi on oma silm kuningas, kõrv peale selle. Ja muidugi - kõik see lähiümbrusse jääv suusapublik, kes igati justkui tuttav tundub ja samal moel kaasa lainetab. Nii et kannatas tulla ja olla küll, nagu kõik need aastad, mille jooksul on su olemine aina mugavamaks tehtud ja suur suusatamine lausa kandikul kätte toodud. Kuid, et tuleks juba päev varem, paneks kuskil Hobuseraua taha Arukuuse loal telgi üles, magaks öö heas jahedas jaanuarikuises metsamühinas , teeks hommikul kohvi ja vaataks kuidas esimesed fännid hakkavad saabuma... Ei , tänan , see oleks liig mis liig. See variant jäägu norralastele või polaarmehele Timo Palole...
Aga üht osa suurest tribüünist tahaks siiski ka kiigata. See on see VIP osa, kuhu koondub kõikvõimalik toetajate, kaasosaliste, mõjuvõimeliste , teenekate jmt.seltskond. Muidugi - parimal vaatluskohal, kutsutult, palutult ja suunatult ning ka hoolitsetult... Ikka eesmärgiga, et kogu üritus leiaks oma toimumisega tee nende südamesse, aga ikkagi ka otsustesse ja miks mitte ka rahavoogudesse. Meil on see tase jupp maad madalam ja odavam kui 2001.aastal Lahtis näiteks Nokia VIP telgis , suusataadioni vastas metsatukas. Rada läks seal pea et telgist läbi, kus siis kogu kutsutute vägi rohkete söökide ja jookidega MM-i möllule kaasa elas... Aga eks talvistes tingimustes ole ka taolisel VIP - amisel omad piirid kui seda kas või paljude suviste ja tunduvalt "elitaarsemate " aladega võrrelda.
Kes ja kuidas kaeb
... ning võistlusele kaasa elab, see on juba igas inimeses endas kinni. Kas ta teeb ikka häält ka , tahab lippu lehvitada ja mida kõike veel. Kas läheb oma staatusest kas või selleks - võistluse ajaks korrakski välja või jääb ikka selleks kõrgeks ja tähtsaks, aga ka suletuks n.ö. "tuimaks tükiks" või teeb ometigi siin, karges õhus korrakski "täisregistrid valla" - siin on kõik see ju ometigi lubatud ...
Aga üht osa suurest tribüünist tahaks siiski ka kiigata. See on see VIP osa, kuhu koondub kõikvõimalik toetajate, kaasosaliste, mõjuvõimeliste , teenekate jmt.seltskond. Muidugi - parimal vaatluskohal, kutsutult, palutult ja suunatult ning ka hoolitsetult... Ikka eesmärgiga, et kogu üritus leiaks oma toimumisega tee nende südamesse, aga ikkagi ka otsustesse ja miks mitte ka rahavoogudesse. Meil on see tase jupp maad madalam ja odavam kui 2001.aastal Lahtis näiteks Nokia VIP telgis , suusataadioni vastas metsatukas. Rada läks seal pea et telgist läbi, kus siis kogu kutsutute vägi rohkete söökide ja jookidega MM-i möllule kaasa elas... Aga eks talvistes tingimustes ole ka taolisel VIP - amisel omad piirid kui seda kas või paljude suviste ja tunduvalt "elitaarsemate " aladega võrrelda.
Kes ja kuidas kaeb
... ning võistlusele kaasa elab, see on juba igas inimeses endas kinni. Kas ta teeb ikka häält ka , tahab lippu lehvitada ja mida kõike veel. Kas läheb oma staatusest kas või selleks - võistluse ajaks korrakski välja või jääb ikka selleks kõrgeks ja tähtsaks, aga ka suletuks n.ö. "tuimaks tükiks" või teeb ometigi siin, karges õhus korrakski "täisregistrid valla" - siin on kõik see ju ometigi lubatud ...
Holmenkollenil võitmise au hulka kuulub seekord Therese Johaugile ka võistlust jäginud kuningas Haraldi kallistus / Foto : Stian Lysberg Solum
Ses suhtes on hea üks näide võtta, kui juhtumisi 1993.aastal eelmise Faluni MM-i 50 km ajal kuskil raja tagumises sopis jootmis- ja vaheaja ütlemise tarbeks olles Rootsi kuninga endaga ühtäkki silmitsi seisin. Tema ise ! Nii kroonitud pea, paber näpus, Prokurorovit ergutamas ! Muidugi turvameeste valvsa pilgu all, et kuningas liiga "fänniks" ei muutuks ja äkki naabruses huilgava kaaslasega või ka meiega liiga ei "vennastuks". Muidugi pidas sealsamas suusapiknikut saatjaskonnaga ka kuninganna. Aurasid kohvikannud ja lõõmas väligrill, aga kuningas oli ikka vaid omas - meeldivas ja sundimatus elemendis - ergutajana ja seda niikaua, kuni tuli rõõmusõnum, et on sündinud uus kuningas - suusamaratoni võitja Torgny Mogren.
Ka norralaste Holmenkolleni aastatepikune traditsioon kannab endaga kaasas kuninga saabumist, võistluse jälgimist ja lõpuks veel - võitja kätlemist, millest just seda viimast ja väärikaimat osa on ka Andrus Veerpalu kogenud. Seda kõike teeb kuningas suusaareenile püstitatud suusamaja auväärsest kantslist, koos Norra suusaliidu presidendiga, kel on siis au ja imehea võimalus oma asjatundlikkust näidata ning kõige kõrgemal tasandil suusaasjus arutleda. Usun, et praegune president, kogenud Erik Röste on selleks igati pädev mees. Ehk puudutatakse sel aastal isegi seda seika, kuidas Norra ikkagi taliolümpia korraldusvõimalusest loobus ... Mine tea, aga südametest see arutelu suure suusamaa inimestel ikkagi läbi käis ja kriipima jäi ...
Teenekas telemees ja ka MK asju ajanud Marko Kaljuveer on uurimas president Ilvese muljeid / Foto: K.Zilmer
Kuidas meie mail - Tehvandil siis pilt väja näeb? Ministerkonna, VIP-de, ärieliidi, meedialadviku, teiste spordialade juhtide ja muude - oodatud ning kutsutute kõrval on olnud meeldiv, et oma osalusega on Otepää MK -d austanud ka presidendid Rüütel ja Ilves. Pikaaegse peaministri ja alatise MK külalise Andrus Ansipi laialt tuntud spordihuvi paistis eriti silma siis , kui ta osales Tartus ja Tehvandilgi esmakordselt Eestit väisanud FIS-i peasekretäri Sarah Lewise võõrustamisüritustel ning kuulis sellelt maailma suusaelu suunavalt daamilt ainult imestavaid hinnanguid... et peaminister ka suusaasjadega nii kursis on...
Kui aga selt tribüünilt üritada kaugemale kiigata , siis on Otepää MK saanud ikkagi eelkõige (suusa)spordihuviliste, oma enda, päris suusalembese rahva maiuspalaks. Eriti teeb südame soojaks, kui kohtad endisi (suusa)spordiveterane, kelle ees omal ajal maailma liikumisse uksed kinni seisid ja kes nüüd oma silmaga seda kõige kõrgemat maailma tippseltskonda seiravad ja omade edu puhul isegi heldimuspisara poetavad. Nende hing on neil päevil siin lausa hõisanud, et see kõik sai kord ometigi ära nähtud. Siinsamas Tehvandi tuttavatel mägedel, kuhu on neil endalgi noores põlves rohkesti higi, vaeva ja muljeid maha jäetud.
Ja muidugi eri paikade noored suusatajad, nende pered ja toetajad - neile on see MK üks suur õpituba, kus - maailma suusatamise mõõdupuu saab taas ära nähtud. Või siis tavalised noored pered, kes lapsed lausa vankrites kaasa võtnud ja neid nüüd lumehange vabalt ukerdama lastes tunnevad, et suure suusatamise kõrval on lahe siin olla ...
Seda rida , neid näiteid võiks lõputult jätkata. Aga kui tulete ja olete ise Tehvandil neil päevil taas kohal, siis veendute, et see pilt on veelgi mitmekesisem. Mitte kehvem kui suurte traditsioonidega keskustes, mille suusavõistluste atmosfääri sai kunagi tõesti imetletud, kuid millest malli võttes oleme suutnud ka oma suusapeo kenasti toimima saada...
TAASKOHTUMISENI TEHVANDIL !
14.jaanuaril 2015
Kui aga selt tribüünilt üritada kaugemale kiigata , siis on Otepää MK saanud ikkagi eelkõige (suusa)spordihuviliste, oma enda, päris suusalembese rahva maiuspalaks. Eriti teeb südame soojaks, kui kohtad endisi (suusa)spordiveterane, kelle ees omal ajal maailma liikumisse uksed kinni seisid ja kes nüüd oma silmaga seda kõige kõrgemat maailma tippseltskonda seiravad ja omade edu puhul isegi heldimuspisara poetavad. Nende hing on neil päevil siin lausa hõisanud, et see kõik sai kord ometigi ära nähtud. Siinsamas Tehvandi tuttavatel mägedel, kuhu on neil endalgi noores põlves rohkesti higi, vaeva ja muljeid maha jäetud.
Ja muidugi eri paikade noored suusatajad, nende pered ja toetajad - neile on see MK üks suur õpituba, kus - maailma suusatamise mõõdupuu saab taas ära nähtud. Või siis tavalised noored pered, kes lapsed lausa vankrites kaasa võtnud ja neid nüüd lumehange vabalt ukerdama lastes tunnevad, et suure suusatamise kõrval on lahe siin olla ...
Seda rida , neid näiteid võiks lõputult jätkata. Aga kui tulete ja olete ise Tehvandil neil päevil taas kohal, siis veendute, et see pilt on veelgi mitmekesisem. Mitte kehvem kui suurte traditsioonidega keskustes, mille suusavõistluste atmosfääri sai kunagi tõesti imetletud, kuid millest malli võttes oleme suutnud ka oma suusapeo kenasti toimima saada...
TAASKOHTUMISENI TEHVANDIL !
14.jaanuaril 2015
