Spordiajaloolane Enn Mainla : Abelite pärand Spordimuuseumis
Erna ja Herbert Abelist jäänud mitmekülgne pärand on väga erinevate vahendite kaudu jõudnud õnneks üsna mahukal määral Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi. Nii et paljud asjad, dokumendid ja suur hulk traditsioonilisi pildialbumeid on nende Oa tänava kodust siirdunud meie spordi ajaloovaramusse. Selle pikaajaline juht Enn Mainla, kes on ka ise Erna Abeli käe all ülikoolis õppides suusaõpetust saanud, tegi meenutuste rea lugude tarbeks pisikese "inventuuri" ja vaatas, mida siis suusakuulsuste elutööst on nende majja talletatud...
Lugeja on siit meenutuslugude hulgast leidnud rohkesti meenutusi ja mälestusi legendaarsest suusaperekonnast Erna ja Herbert Abelist. See on väärt allikas tulevastele põlvedele, kes tahab pisut lähemalt tutvuda nende tegemistega ja selle ajastu suusaspordiga. Aga mälestustel on see paha omadus, et algallika kadumisega kaob ka uute tekkimise ja vanade kontrollimise võimalus ning tasapisi vajuvad needki mäletajate mälusoppidesse varjule, kust lõpuks lähevad samuti kaduva teed. Asja annab parandada mäluasutustesse kogunenud info najal. Ja on hea, kui isiku või sündmuse kohta silmaga haaratavad ning käega katsutavad asjad on jõudnud hoiule muuseumi. Õnneks Abelitega see just nii on – Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis on talletatud nendest kokku ligi kolmsada säilikut, millest pisut üle poole on Ernaga, ülejäänud kas Herbertiga või siis mõlemaga seonduvad museaalid.
Kõige arvukam on fotovalik, millest nii mõnigi on jõudnud ka siia raamatusse. Fotokogus on kokku praegu arvel üle poolesaja foto, kuid neid on pidevalt lisandumas nii varem laekunud fotode legendeerimise käigus kui ka uute annetustena. Fotode arvu tõstab sadadesse arhiivikogus olevad 27 albumit, kus põhiliselt Herbi enda poolt on fotokroonikana jäädvustatud aastate kaupa nii enda kui õpilaste tegevus.
Kui fotod annavad edasi tõetruu ja tõsise pildi inimesest, siis šaržidel Abeleid jäädvustanud Juuro Kuusiku ja Ernat veel ka Dimitri Tiikvee nägemus nende välimusest on lõbusam.
|
|
Tartu " Kalevi " auliikme märk nr. 2 ja 3 kuuluvad Ernale ja Herbile
Medali-märgikogus säilitatakse 24 Erna ja 5 Herbert Abelile kuulunud autasu. Kinnituse saab fakt, et Erna sai ENSV teenelise sporditegelase märgi rinda 1964. aastal ja kaks aastat hiljem tunnistati Herbert teeneliseks treeneriks. Tartu spordiselts Kalevi 100. aastapäeval 2001. aastal anti välja uued auliikme märgid ja postuumselt omistati märk nr 2 Ernale ning nr 3 Herbertile, mis nüüd muuseumi kogus räägivad nende koduklubi austusest oma ridadesse kuulunud tunnustatud suusapedagoogide vastu. Erna 32 suusaalade Eesti meistrimärgist-medalist on spordimuuseumisse jõudnud täpselt pooled – 16.
Spordikogu kappides ja riiulitel on koha leidnud 38 Abelite sporditegevuse esemelist tõestust. Esindatud on suusavarustust, muidugi ka võidetud karikaid ja teisi auhindu, millest omapärasemad on nahkalbumid spetsiaalse kujunduse ja tekstiga. Oma õpilaste juhendamisel suusaraja ääres veedetud tuhandetest tundidest räägivad selget keelt Herberti lubjavildid, käpikud ja suusamütsid. Kogu kõige tähelepanuväärsem eksponaat üldse on vast Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt 1998. aastal Erna Abelile omistatud spordieetika auhind.
Herbi lubjavildid, mis kunagistel aegadel hoidsid suusatreeneri jalad soojad ja kuivad on samasugune tähtis eskponaat nagu Ernale 1988.a omistatud kõrge ROK-i spordieetika auhind
|
|
Kui veel rahalisi auhindu ei antud, siis oli üheks ja kenaks tunnustuse märgiks kena nahkkaantega album. Erna- Herbi omadesse leidsid hiljem koha nende õpilaste fotod ja kommentaarid
Käsikirjade kogus on tallel 14 Erna Abeli õppejõuaegset uurimust või artiklit, 9 on teiste autorite kirjatööd Abelite elust ja tööst. Abelite õpilaste Mai Luige ja Selma Teesalu 2005. aastal koostatud raamatust „Erna ja Herbert Abel. Suusatamine kogu elu.“ säilitatakse ka käsikirja.
Diplomid, mida Ernal ja Herbil on jagatuna 64 säilikusse kahe peale kokku ligi viissada, tõestavad dokumentaalselt Abelite saavutusi ja neile osaks saanud tunnustust. Üheks vanemaks on 1937. aastal Herbert Abelile 3. diviisi spordivõistlustel 100 m vabaujumise V koha eest saadud aupaber. Arhiivikogus on lisaks mainitud kroonikaalbumitele veel süstematiseerituna 46 säilikusse kümneid dokumente ja sadasid lehekülgi Abelite ülestähendusi ning tähelepanekuid suusaspordist, mis aitavad saada aimu nende tõekspidamistest.
Kokkuvõtteks tuleb konstateerida tõsiasja, et peamiselt tänu Abelite õpilastele on teenekate suusapedagoogide pärand nüüd jõudnud tallele spordimuuseumisse ja võimaldab tulevastel põlvedel saada teavet nende osast Eesti suusaspordi arengus
10. novembril 2016
Diplomid, mida Ernal ja Herbil on jagatuna 64 säilikusse kahe peale kokku ligi viissada, tõestavad dokumentaalselt Abelite saavutusi ja neile osaks saanud tunnustust. Üheks vanemaks on 1937. aastal Herbert Abelile 3. diviisi spordivõistlustel 100 m vabaujumise V koha eest saadud aupaber. Arhiivikogus on lisaks mainitud kroonikaalbumitele veel süstematiseerituna 46 säilikusse kümneid dokumente ja sadasid lehekülgi Abelite ülestähendusi ning tähelepanekuid suusaspordist, mis aitavad saada aimu nende tõekspidamistest.
Kokkuvõtteks tuleb konstateerida tõsiasja, et peamiselt tänu Abelite õpilastele on teenekate suusapedagoogide pärand nüüd jõudnud tallele spordimuuseumisse ja võimaldab tulevastel põlvedel saada teavet nende osast Eesti suusaspordi arengus
10. novembril 2016
Autorist :
MAINLA, Enn (21. XI 1944 Nõo v, Tartumaa), spordiajaloolane ja -pedagoog. Lõpetas 1962 Viljandi 2. kk-i ja 1970 TRÜ KKT. Hakkas sportima koolipõlves, võistles kergejõustikus ja males. Olnud 1969–71 Tartu 1. kk-s kehalise kasvatuse õpetaja, 1971–2001 Eesti Spordimuuseumi direktor ja a-st 2001 juhtivteadur. 1993–2011 õpetanud TÜ KKT-s spordiajalugu. Spordimuuseumi põhiekspositsioonide "Kehakultuur ja sport Eestis" (1971 ja 1987) ja "Hortus Athleticus" (2004) koostajaid. Korraldanud spordiajaloo teemal konverentse ja teatmematerjali kogumise võistlusi (a-st 1978). Avaldanud artikleid perioodikas ja rhv teaduskogumikes, koostanud ja toimetanud spordiajalootrükiseid ning Eesti Spordiajaloo Seltsi Teatajat. A-st 1989 Eesti Olümpiaakadeemia liige. Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaid ja juhatuse liige (a-st 1989), aseesimees (1992–2001), esimees (a-st 2001), auliige (2011). A-st 1988 Eesti Muuseumiühingu ja 1997 Rhv Muuseumide Nõukogu (ICOM) liige. Kalevi auliige (2009). Valgetähe medaliklassi teenetemärk (1997), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2004).
Allikas : ESB leksikon
MAINLA, Enn (21. XI 1944 Nõo v, Tartumaa), spordiajaloolane ja -pedagoog. Lõpetas 1962 Viljandi 2. kk-i ja 1970 TRÜ KKT. Hakkas sportima koolipõlves, võistles kergejõustikus ja males. Olnud 1969–71 Tartu 1. kk-s kehalise kasvatuse õpetaja, 1971–2001 Eesti Spordimuuseumi direktor ja a-st 2001 juhtivteadur. 1993–2011 õpetanud TÜ KKT-s spordiajalugu. Spordimuuseumi põhiekspositsioonide "Kehakultuur ja sport Eestis" (1971 ja 1987) ja "Hortus Athleticus" (2004) koostajaid. Korraldanud spordiajaloo teemal konverentse ja teatmematerjali kogumise võistlusi (a-st 1978). Avaldanud artikleid perioodikas ja rhv teaduskogumikes, koostanud ja toimetanud spordiajalootrükiseid ning Eesti Spordiajaloo Seltsi Teatajat. A-st 1989 Eesti Olümpiaakadeemia liige. Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaid ja juhatuse liige (a-st 1989), aseesimees (1992–2001), esimees (a-st 2001), auliige (2011). A-st 1988 Eesti Muuseumiühingu ja 1997 Rhv Muuseumide Nõukogu (ICOM) liige. Kalevi auliige (2009). Valgetähe medaliklassi teenetemärk (1997), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2004).
Allikas : ESB leksikon
