Omaksvõetud kepikõnd!
Maailma esimene ühiskõnd keppidega Soomes 05.01.1988 / foto: Erki Raskinen/IS
Teate ju üht vanarahva ütlust, et - vägisi armsaks ei saa! Seda mõnesõnalist tõdemust võib küll mitut pidi lahti seletada, aga kõik need arutlused jõuavad ikka ühe mõtteni, et see, mis ikka inimesele ei meeldi, ei muutu kuidagi ka soosituks ja omaseks.
Laseksin siinkohal pisut lugeja mõtetel vabalt ringi uidata ja ise näiteid leida. Nii neist juhtudest, kus vägisi tuli midagi teha ja neistki, mis nagu iseenesest heaks ning armsaks tegevuseks ja harrastuseks saanud. Ilma sunduse ja tagantutsitamiseta.
Edasi räägiksin aga ühest meile tulnud tegevusest ja tema omaks võtmise uskumatust loost. Sellisest äärmiselt omapärasest nähtusest, mis alguses näis päris kummaline ja meie arusaamadega mitte kokkukäiv. Hoolimata sellest, et selle olid juba lausa massiliselt omaks võtnud soomlased, kellelt me oleme paljusid asju üsna varmalt ja valutult üle võtnud. Alates Mehukattist kuni oma Nokia otsimiseni. Aga ka soomlased tunnistasid, et neilgi oli alguses selle uue nähtusega seotud pessimismi ja isegi ilkumist oi kui palju…
Noh muidugi käib jutt KEPIKÕNNIST, mis nüüdseks troonib meie tavatoimetamistes üsna tipus. Ega me suudagi enam päriselt eristada, kus lõpeb tavaline keppidega liikumine ning algab pisut enam koormust andev ja tõsisem kepikõnni harrastus. Lühidalt kokku võttes võime aga sellele „sissemurdjale“ - kepikõnnile-küll ühese ning äärmiselt tunnustava hinnangu anda – me oleme sind oma vabast tahtest lähtudes päris omaks võtnud!
Laseksin siinkohal pisut lugeja mõtetel vabalt ringi uidata ja ise näiteid leida. Nii neist juhtudest, kus vägisi tuli midagi teha ja neistki, mis nagu iseenesest heaks ning armsaks tegevuseks ja harrastuseks saanud. Ilma sunduse ja tagantutsitamiseta.
Edasi räägiksin aga ühest meile tulnud tegevusest ja tema omaks võtmise uskumatust loost. Sellisest äärmiselt omapärasest nähtusest, mis alguses näis päris kummaline ja meie arusaamadega mitte kokkukäiv. Hoolimata sellest, et selle olid juba lausa massiliselt omaks võtnud soomlased, kellelt me oleme paljusid asju üsna varmalt ja valutult üle võtnud. Alates Mehukattist kuni oma Nokia otsimiseni. Aga ka soomlased tunnistasid, et neilgi oli alguses selle uue nähtusega seotud pessimismi ja isegi ilkumist oi kui palju…
Noh muidugi käib jutt KEPIKÕNNIST, mis nüüdseks troonib meie tavatoimetamistes üsna tipus. Ega me suudagi enam päriselt eristada, kus lõpeb tavaline keppidega liikumine ning algab pisut enam koormust andev ja tõsisem kepikõnni harrastus. Lühidalt kokku võttes võime aga sellele „sissemurdjale“ - kepikõnnile-küll ühese ning äärmiselt tunnustava hinnangu anda – me oleme sind oma vabast tahtest lähtudes päris omaks võtnud!
Pilapilte KK algusaastatest jagus /repro
Enesetõestamise raske tee
Nagu sai märgitud, elas see uut moodi liikumismoodus – keppidega kõndimine oma kasvuraskused Soomeski üle üsna vaevaliselt. Kui sind nimetatakse ikkagi „dementtihiihtoks“ (dementsete suusatamiseks) või küsitakse neilt, kes keppidega kõndides tulevad, et – sõbrad, kuhu te suusad jätsite, siis otsis nii mõnigi toonane kepikõnni entusiast kõrvalisema paiga, et oma uuele valikule mitte truudust murda. Aga mida enam ilmus välja kepikõndijaid, seda vähemaks jäi võõristust ja halvustavaid märkusi. Pigem hakkas hoopis positiivseid hinnanguid tulema, et näete-oleme siin Soomes jälle ühe väärt asja välja mõelnud.
Seda algusaegade enesetõestust ühe toonase „eestvõitleja“ Leena Jääskeläisega üle täpsustades märkis ta aga just seda, et kõiki üllatas just kepikõnni äärmiselt kiire populaarsuse tõus. Seda märkasid nii igat sorti terviseliikumise propageerijad, koolituste korraldajad, aga ka uutmoodi keppe tootma asunud ettevõtted. Äärmiselt soodne kokkusattumus oli ka see, et paraku kahandasid viletsad talved suusaharrastust ja siis ilmuski välja keppidega kõndimine! Kohe olid platsis muidugi ka head vaistu omavad ärimehed. Just nemad hoomasid, et nüüd on aeg kepikõnniga kogu Soome „hulluks ajada“. Tavaliste suusakeppide kõrval hoopiski käimiskeppide tootmist suurendada ning siis igale võimalikule vaba aja tegevusele kepikõnni õpetus juurde „pookida“. Seejärel kogu värk esmalt Euroopasse, aga järgnevalt juba laia maailma viia. Ja nii on see ka läinud-kepikõnd on maailma vallutanud ja oma nimetusega – nordic walking -tuntud tegevuseks saanud. Annab ainult imestada, kes kõik ja mis valdkonnad küll pole kepikõndi propageerimisega liitunud. Näiteks on mitmed maailma suurimad kosmeetikakataloogid lausa neljal-viiel leheküljel soovitanud endale lisaks kreemidele ja lõhnakaupadele ka käimiskepid tellida, panustades muidugi värskes õhus liikumise, mõõduka kehalise koormuse ning tegevuse äärmise lihtsuse fenomenile...
Nagu sai märgitud, elas see uut moodi liikumismoodus – keppidega kõndimine oma kasvuraskused Soomeski üle üsna vaevaliselt. Kui sind nimetatakse ikkagi „dementtihiihtoks“ (dementsete suusatamiseks) või küsitakse neilt, kes keppidega kõndides tulevad, et – sõbrad, kuhu te suusad jätsite, siis otsis nii mõnigi toonane kepikõnni entusiast kõrvalisema paiga, et oma uuele valikule mitte truudust murda. Aga mida enam ilmus välja kepikõndijaid, seda vähemaks jäi võõristust ja halvustavaid märkusi. Pigem hakkas hoopis positiivseid hinnanguid tulema, et näete-oleme siin Soomes jälle ühe väärt asja välja mõelnud.
Seda algusaegade enesetõestust ühe toonase „eestvõitleja“ Leena Jääskeläisega üle täpsustades märkis ta aga just seda, et kõiki üllatas just kepikõnni äärmiselt kiire populaarsuse tõus. Seda märkasid nii igat sorti terviseliikumise propageerijad, koolituste korraldajad, aga ka uutmoodi keppe tootma asunud ettevõtted. Äärmiselt soodne kokkusattumus oli ka see, et paraku kahandasid viletsad talved suusaharrastust ja siis ilmuski välja keppidega kõndimine! Kohe olid platsis muidugi ka head vaistu omavad ärimehed. Just nemad hoomasid, et nüüd on aeg kepikõnniga kogu Soome „hulluks ajada“. Tavaliste suusakeppide kõrval hoopiski käimiskeppide tootmist suurendada ning siis igale võimalikule vaba aja tegevusele kepikõnni õpetus juurde „pookida“. Seejärel kogu värk esmalt Euroopasse, aga järgnevalt juba laia maailma viia. Ja nii on see ka läinud-kepikõnd on maailma vallutanud ja oma nimetusega – nordic walking -tuntud tegevuseks saanud. Annab ainult imestada, kes kõik ja mis valdkonnad küll pole kepikõndi propageerimisega liitunud. Näiteks on mitmed maailma suurimad kosmeetikakataloogid lausa neljal-viiel leheküljel soovitanud endale lisaks kreemidele ja lõhnakaupadele ka käimiskepid tellida, panustades muidugi värskes õhus liikumise, mõõduka kehalise koormuse ning tegevuse äärmise lihtsuse fenomenile...
Kuidas aga Eestis läks?
Ei jäänud sellisest omapärasest „importkaubast“ ilma ka Eesti inimene, kellele tegi kepikõnni vahetu esmatutvustuse eelkõige soome pensionär. Muidugi võib siinkohal mõni isik ärritatult häält tõsta ja kepikõnni maaletoomise fakti endale nimele nõuda. Aga ikkagi jääb selleks just tavaline soome kodanik, kes Helsinki sadamasse tulles otsustas laevale minnes ka kepid kaasa võtta, jätkates Tallinnas oma liikumist ning pälvides niimoodi siinpool lahte üsna suurt tähelepanu. Kuid kõik see uudsus hajus peagi ning kepikõnd läks üsna kiiresti käima ka meil.
Ei jäänud sellisest omapärasest „importkaubast“ ilma ka Eesti inimene, kellele tegi kepikõnni vahetu esmatutvustuse eelkõige soome pensionär. Muidugi võib siinkohal mõni isik ärritatult häält tõsta ja kepikõnni maaletoomise fakti endale nimele nõuda. Aga ikkagi jääb selleks just tavaline soome kodanik, kes Helsinki sadamasse tulles otsustas laevale minnes ka kepid kaasa võtta, jätkates Tallinnas oma liikumist ning pälvides niimoodi siinpool lahte üsna suurt tähelepanu. Kuid kõik see uudsus hajus peagi ning kepikõnd läks üsna kiiresti käima ka meil.
Soomlastest kepikõndijaid jagus Pirita teel kõndimas nii suvel kui talvel / foto:KZ
|
|
Eestiski leidus peatselt neid entusiastlikke inimesi, kel paljudel oli hea kepikõnni kogemus just Soomest saadud ja nii nad siis tegidki selgeks – kuidas nende kahe käimiskepiga toimetada ja mida silmas tuleks pidada. Tuleb meelde, et ühe asjaliku proua tiris oma telesaatesse isegi Maire Aunaste, et seal siis üks praktiline nõuanne ette võtta. Aga teate ise, kui massiliselt Aunaste saateid vaadati ja niimoodi sai see kepikõnni pisik ka sel moel aina hoogu juurde.
Omapärase loo jutustas neist aegadest ka ühe väikese majutuskoha omanik, kelle juurde majutus grupp soomlasi ja kohe esimese ringivaatamise järel küsinud nad – kas teil keppe on laenutada. „Ei mina saanud aru, mida neil vaja läks“, rääkis härrasmees, aga kui külalised seletanud, et neil Soomes on igal pool ka selliste käimiskeppide laenutus olemas, siis jäänud tal vaid sel korral käsi laiutada. Küll märkinud ta üles, et peaks seda kepikõnni asja uurima hakkama.
Nüüd on meilgi pea et igas suuremas tervisespordikeskuses ja turismitalus käimiskepid olemas. Mis aga veelgi tähtsam, praeguseks on käimiskepid meil nii paljudesse kodudessegi jõudnud. Kas ostetud või mõnel juhul ka vanadest suusakeppidest ise tehtud – pisut lühemaks saetud, rõngad ära võetud. Ja eks ole käimiskepid olnud ka päris heaks kingiideeks, mida just eakamatele inimestele koos liikumissoovitustega üle andes ollakse igati märki tabatud. Kuidas aga kõik need kepipaarid ka kasutust leiavad, eks seda tea igaüks ise. Ja veel üks mõttekäik pisut eakamaile-kui näiteks lapsed ja lapselapsed teiltki hirmsasti uurivad, mida võiks ikkagi sünnipäevaks tuua, siis ehkki raamat on alati heaks kingiks, siis miks mitte ei või selleks ka käimiskepid olla…ja heaks kaaslaseks saada.
Omapärase loo jutustas neist aegadest ka ühe väikese majutuskoha omanik, kelle juurde majutus grupp soomlasi ja kohe esimese ringivaatamise järel küsinud nad – kas teil keppe on laenutada. „Ei mina saanud aru, mida neil vaja läks“, rääkis härrasmees, aga kui külalised seletanud, et neil Soomes on igal pool ka selliste käimiskeppide laenutus olemas, siis jäänud tal vaid sel korral käsi laiutada. Küll märkinud ta üles, et peaks seda kepikõnni asja uurima hakkama.
Nüüd on meilgi pea et igas suuremas tervisespordikeskuses ja turismitalus käimiskepid olemas. Mis aga veelgi tähtsam, praeguseks on käimiskepid meil nii paljudesse kodudessegi jõudnud. Kas ostetud või mõnel juhul ka vanadest suusakeppidest ise tehtud – pisut lühemaks saetud, rõngad ära võetud. Ja eks ole käimiskepid olnud ka päris heaks kingiideeks, mida just eakamatele inimestele koos liikumissoovitustega üle andes ollakse igati märki tabatud. Kuidas aga kõik need kepipaarid ka kasutust leiavad, eks seda tea igaüks ise. Ja veel üks mõttekäik pisut eakamaile-kui näiteks lapsed ja lapselapsed teiltki hirmsasti uurivad, mida võiks ikkagi sünnipäevaks tuua, siis ehkki raamat on alati heaks kingiks, siis miks mitte ei või selleks ka käimiskepid olla…ja heaks kaaslaseks saada.
Maratonide ja ka Ironmani koormusi kogenud Rene Meimeri sõnul annab oskuslik kepikõnd piisava ja just hästi reguleeritava aeroobse koormuse
Kepikõnni suured plussid
Eks ikka see, et nagu tavalisel kõndimiselgi, võib keppidega liikumist lausa kodutrepilt alla astudes alustada. Oleks hea, kui arvestaksid, millisel teel liikumiseks läheb. Kui on käimiseks tavaline pehmem pinnas, siis lähevad kepiteravikud hästi sisse. Sillutatud teel, näiteks asfaltteedel liikudes võiks paremaks haakumiseks kummist otsikud panna, mida tavaliselt keppe hankides oleks soovitav kaasa osta.
Teiseks saab kepikõndija keppide näol kaks täiendavat toetuspunkti. Kui eakam või liikumisprobleemidega inimene tavatseb käimisel kepile toetudes liikuda, siis miks mitte ei võiks ta hoopis käimiskeppe kasutada, neid vajadusel nii ühe kui kahekaupa kätte võttes. Tasuks proovida, seda enam, et käimiskepil on ka hea randmerihm, mis laseb tunduvalt tõhusamalt toetada.
Palju kohtame väljas liikudes libedust, mis paneb hoolikamalt samme seadma ja vahel lausa käsi laiali ajades tasakaalu hoidma. Siingi saaks käimiskeppide abil enam tuge, ehkki libedates oludes ei tea kunagi, mis sind siiski alt veab.
Naljaga pooleks lisas üks vanamemm, et keppidega on hea ka hulkuvaid koeri eemale peletada. Selles ei saa vist päris kindel olla, sest koerad võivad taolisest keppidega vehkimisest hoopis hoogu juurde saada. Nii et selle põhjendusega on üsna nii ja naa …
Omaette teema on aga kepikõnniga saadav kehaline koormus. Vaieldamatult koormab kepikõnd tavakäimisega võrreldes meid rohkem. Erinevad uuringute andmetel on see viiendiku võrra suurem ja „paneb käiku“ just ülakeha ja käte lihased. Mõnede kallimate keppide peale on vastavad kasulikud arvud isegi kirja pandud. Aga seda tunnete ka ise, kui aga pisut pikemal retkel olete ja korralikult keppidega oma astumist toekamaks teete. Koormus läheb veelgi suuremaks, kui teekonnal ka mõni tõusunukk leidub. Sealt üles kõndides vajub keharaskus iseenesest keppidele ja samavõrra on jalgadele jääv koormus väiksem. Nii et taoliselt – eri paigus liikudes kogete ise, mil moel end heas kõnnirütmis hoida ja kuidas koormust reguleerida.
Muidugi on kepikõnd ka seetõttu üks hea ja sobiv tegevus, et sel ajal kui käed ja jalad teevad oma tööd, saab sedamoodi astudes ka parimad päevakohased jutud ära aetud. Ei pea hingeldamise vahel sõnu sättima, ega lähe ka kaaslase ütlustest midagi kaduma. Eks seda kinnita ka nähtud pildid, kus vahel lausa mitmekesi reas astutakse või on siis igaüks oma vestluspaarilise leidnud, kel sama käimisrütm ja jututeema. Igatahes on kepikõnd üks sotsiaalse suhtluse parimaid võimalusi ja asendamas ehk ka muidu nii tuntud „kohvitamist“. Pikemal retkel pole keelatud ka istumispausi teha, seljakotist joogipudel välja otsida või palake paremat põske pista. Peamine, et juba higiseks tõmbunud keha maha ei jahtuks ja õigel ajal taipaks end taas püsti ajada.
Eks ikka see, et nagu tavalisel kõndimiselgi, võib keppidega liikumist lausa kodutrepilt alla astudes alustada. Oleks hea, kui arvestaksid, millisel teel liikumiseks läheb. Kui on käimiseks tavaline pehmem pinnas, siis lähevad kepiteravikud hästi sisse. Sillutatud teel, näiteks asfaltteedel liikudes võiks paremaks haakumiseks kummist otsikud panna, mida tavaliselt keppe hankides oleks soovitav kaasa osta.
Teiseks saab kepikõndija keppide näol kaks täiendavat toetuspunkti. Kui eakam või liikumisprobleemidega inimene tavatseb käimisel kepile toetudes liikuda, siis miks mitte ei võiks ta hoopis käimiskeppe kasutada, neid vajadusel nii ühe kui kahekaupa kätte võttes. Tasuks proovida, seda enam, et käimiskepil on ka hea randmerihm, mis laseb tunduvalt tõhusamalt toetada.
Palju kohtame väljas liikudes libedust, mis paneb hoolikamalt samme seadma ja vahel lausa käsi laiali ajades tasakaalu hoidma. Siingi saaks käimiskeppide abil enam tuge, ehkki libedates oludes ei tea kunagi, mis sind siiski alt veab.
Naljaga pooleks lisas üks vanamemm, et keppidega on hea ka hulkuvaid koeri eemale peletada. Selles ei saa vist päris kindel olla, sest koerad võivad taolisest keppidega vehkimisest hoopis hoogu juurde saada. Nii et selle põhjendusega on üsna nii ja naa …
Omaette teema on aga kepikõnniga saadav kehaline koormus. Vaieldamatult koormab kepikõnd tavakäimisega võrreldes meid rohkem. Erinevad uuringute andmetel on see viiendiku võrra suurem ja „paneb käiku“ just ülakeha ja käte lihased. Mõnede kallimate keppide peale on vastavad kasulikud arvud isegi kirja pandud. Aga seda tunnete ka ise, kui aga pisut pikemal retkel olete ja korralikult keppidega oma astumist toekamaks teete. Koormus läheb veelgi suuremaks, kui teekonnal ka mõni tõusunukk leidub. Sealt üles kõndides vajub keharaskus iseenesest keppidele ja samavõrra on jalgadele jääv koormus väiksem. Nii et taoliselt – eri paigus liikudes kogete ise, mil moel end heas kõnnirütmis hoida ja kuidas koormust reguleerida.
Muidugi on kepikõnd ka seetõttu üks hea ja sobiv tegevus, et sel ajal kui käed ja jalad teevad oma tööd, saab sedamoodi astudes ka parimad päevakohased jutud ära aetud. Ei pea hingeldamise vahel sõnu sättima, ega lähe ka kaaslase ütlustest midagi kaduma. Eks seda kinnita ka nähtud pildid, kus vahel lausa mitmekesi reas astutakse või on siis igaüks oma vestluspaarilise leidnud, kel sama käimisrütm ja jututeema. Igatahes on kepikõnd üks sotsiaalse suhtluse parimaid võimalusi ja asendamas ehk ka muidu nii tuntud „kohvitamist“. Pikemal retkel pole keelatud ka istumispausi teha, seljakotist joogipudel välja otsida või palake paremat põske pista. Peamine, et juba higiseks tõmbunud keha maha ei jahtuks ja õigel ajal taipaks end taas püsti ajada.
Viimase suure plussi tahaks aga keppidega võimlemisele pühendada. See viimane jääb ilmselt paljudel tegemata, on aga samas äärmiselt hea ja vajalik. Eks ole ju muidu nii hea ja meeldiv kepikõnd üsna ühtmoodi liikumine. Tööd saavad suured lihasrühmad, mida käimise järel tuleks siis pisut üle venitada. Neid harjutusi on palju, aga keppidele toetudes, neist kinni hoides saab ühe käega teist venitada. Saate seda kõike ise järele proovida ja lausa välja mõelda, kuidas üht või teist lihasrühma tööle panna. Ning ikka seda silmas pidades, et keha maha ei jahtuks ning jahe ei hakkaks.
Kui aga võimalus, on igat sorti veeprotseduurid, ujumine, saun kogu käimisretke heaks lõpetuseks. Mõnigi on arvanud, et ega kepikõnd kuigi suur koormus ole-võib kepid nurka panna ja mugavasse tugitooli maanduda. Tegelikult on aga kogu keha saanud äärmiselt ühtlase ja paraja koormuse, nii et eelpool mainitud taastumisvõimalused kuluvad marajaks ära.
Kui aga võimalus, on igat sorti veeprotseduurid, ujumine, saun kogu käimisretke heaks lõpetuseks. Mõnigi on arvanud, et ega kepikõnd kuigi suur koormus ole-võib kepid nurka panna ja mugavasse tugitooli maanduda. Tegelikult on aga kogu keha saanud äärmiselt ühtlase ja paraja koormuse, nii et eelpool mainitud taastumisvõimalused kuluvad marajaks ära.
Rene Meimer Kohtla- Nõmmel kepikõnni tundi lõpetavat võimlemist läbi viimas / foto:KZ
Pisut ka kõnnitehnikast
Õnneks on käimine inimesele oma kaasasündinud ristkoordinatsiooniga väga loomulik tegevus. Ei tasu siis ka keppidega kõndima hakates midagi keerulist välja mõtlema hakata. Iga kepitõuge peab kõndijat edasi lükkama-seega tuleb kepp teravikuga enda jalast tahapoole asetada. Muidugi on ka sellist pilti näha, kus keppe enda ette maha asetatakse. Nimetan seda „lehmalüpsi“ variandiks, kus käed liiguvad enda ees, kepitõuge aga on suunatud rohkem üles kui edasi. Tunnistan ausalt-seda on isegi pisut kummaline vaadata! Käed peaks tõukel kindlasti ikka puusast mööda ja võimalikult reie lähedalt liikuma. Pead seda tõukeliigutust ka oma kere-ja käelihastes tundma, et asjast oleks ikka kasu...
Õnneks on käimine inimesele oma kaasasündinud ristkoordinatsiooniga väga loomulik tegevus. Ei tasu siis ka keppidega kõndima hakates midagi keerulist välja mõtlema hakata. Iga kepitõuge peab kõndijat edasi lükkama-seega tuleb kepp teravikuga enda jalast tahapoole asetada. Muidugi on ka sellist pilti näha, kus keppe enda ette maha asetatakse. Nimetan seda „lehmalüpsi“ variandiks, kus käed liiguvad enda ees, kepitõuge aga on suunatud rohkem üles kui edasi. Tunnistan ausalt-seda on isegi pisut kummaline vaadata! Käed peaks tõukel kindlasti ikka puusast mööda ja võimalikult reie lähedalt liikuma. Pead seda tõukeliigutust ka oma kere-ja käelihastes tundma, et asjast oleks ikka kasu...
|
"Lehmalüpsi" tehnikat kasutades on keppide tõukesuunad hoopis midagi muud kui kõrvaloleval kepikõnni õpetajal Rene Meimeril
|
Pisut ka jalgade tööst. Kepikõndija liigub üle kanna, nii et kõigepealt läheb maha kand ja siis liigutakse sujuvalt üle pöia. Liikumine peaks olema sujuv, samm parajalt pikk ning hoogne. Et käed ja jalad saaks vaheldumisi nii tõugata kui lõdvestuda.
Usun, et paljudel on internetikogemus ja päris häid soovitusi leiab Eesti Kepikõnni Liidu
koduleheküljelt ning ka muudel lehekülgedel ringi kolades. Lööge sisse vaid otsingusõna nordic walking või kepikõnd ja materjale tuleb nagu küllusesarvest. Lisaks annab kepikõnni ekspressi projekti kaudu ka õpetajat kohale tellida, mida senini on ka agaralt kasutatud...
Usun, et paljudel on internetikogemus ja päris häid soovitusi leiab Eesti Kepikõnni Liidu
koduleheküljelt ning ka muudel lehekülgedel ringi kolades. Lööge sisse vaid otsingusõna nordic walking või kepikõnd ja materjale tuleb nagu küllusesarvest. Lisaks annab kepikõnni ekspressi projekti kaudu ka õpetajat kohale tellida, mida senini on ka agaralt kasutatud...
Laiast harrastusest ka - tippspordi või isegi olümpia poole...
Selline sai lühitutvustus sellest viimaste kümnendite kõige atraktiivsemast ja sobivamast liikumisviisist – kepikõnnist, mis on löönud läbi eelkõige seetõttu, et ta on nii hästi sobiv kellele tahes. Nii et kui kellelgi pole veel sellealast kogemust, tehke algust ja te ei kahetse. Eriti veel nüüd, mil on saabumas peale pikka lumist talve kepikõnniks parim aeg!
Kuid nagu mistahes liikumisharrastuse puhul, on ka kepikõnd edasi arenemas ja endaga ka võistlemise soove haakimas. Kepikõnni koolitusega tegelev Rene Meimeri sõnul on alal selge suundumus seda kui võistlusporti viljelema hakata. Mõned rääkivat kepikõnnist isegi kui tuleviku olümpiaalast. Ka Eestisse on see suund jõudnud ja juba 2019.aasta suvel peeti siin , Viimsi radadel lausa kepikõnni MK etapp. Ikka kiireima kõndija selgitamiseks ja seejuures ikkagi uusi kepikõnni reegleid järgides. Kui on teada, et sportlikus käimises on põhiprobleemiks käigusammu muutumine jooksuks, seda tekkiva lennufaaasi momendiga, siis eks samasugune ilming võib teoks saada ka kepikõnni puhul. Kuidas seda sammu korrektsust pikemal distantsil valvatakse ja milline on kohtunike väljaõpe, on hetkeks veel raske öelda ja selle osas alles omandatakse kogemusi...
Eks näeme, kuidas toimuvad 10.augustil ka kepikõnni Eesti meistrivõistlused, kus tahetakse kepikõndijate jaoks taas "kell käima panna" ja see on ehk ka selle ala üks arenguetappe...
Tavakäijad ja enese jaoks kepikõnni leidnud ärgu lasku end sellest tippspordilikust arengusuunast ehmatada ja jäägu ikka selle endale sobiva harrastusliku ning meeldiva ja kõigile sobiva liikumisviisi juurde. Kus saatjaks on eelkõige liikumislust, mitte aga suurem liikumise kiirus... parim kõnnitehnika ning saavutatud aeg või koht.
Küll aga võiks korra , mingil ühisel päeval ette võtta üks ühisaktsioon, kus igas Eestimaa punktis saaks teha oma kepikõnni otsa, sellel läbitud maapikkuse siis üles anda ja usun, et kokku saaksime üsna uskumatu numbri , mis võib ületada isegi talvist , EV aastapäeval sooritatavat ja Eesti Terviseradade korraldatavat ühissuusatamist "Vabariigi terviseks". Sest kepikõnd on meil juba piisavalt areneda saanud, rohkesti on ka igat sorti koolitusi tehtud ja eri paigus on kepikõnni "pisik" läbi arvuka juhendajate ringi levima pääsenud. Hää oleks see vabast tahtest liikuv seltskond korraks üle vaadata... ja veelgi suuremat enesekindlust saada.
Loodan, et see idee leiab teostust !
P.S. 25.aprillil 2019 kirjutas Maaleht pikemalt sitke spordimehe Rene Meimerist ja kepikõnni osast tema elus. Huvitava kirjutise leiab lingilt https://maaleht.delfi.ee/news/tervis/tervis/kova-spordimehe-aitas-parast-ranka-autoonnetust-taas-liikuma-kepikond?id=85979465
Selline sai lühitutvustus sellest viimaste kümnendite kõige atraktiivsemast ja sobivamast liikumisviisist – kepikõnnist, mis on löönud läbi eelkõige seetõttu, et ta on nii hästi sobiv kellele tahes. Nii et kui kellelgi pole veel sellealast kogemust, tehke algust ja te ei kahetse. Eriti veel nüüd, mil on saabumas peale pikka lumist talve kepikõnniks parim aeg!
Kuid nagu mistahes liikumisharrastuse puhul, on ka kepikõnd edasi arenemas ja endaga ka võistlemise soove haakimas. Kepikõnni koolitusega tegelev Rene Meimeri sõnul on alal selge suundumus seda kui võistlusporti viljelema hakata. Mõned rääkivat kepikõnnist isegi kui tuleviku olümpiaalast. Ka Eestisse on see suund jõudnud ja juba 2019.aasta suvel peeti siin , Viimsi radadel lausa kepikõnni MK etapp. Ikka kiireima kõndija selgitamiseks ja seejuures ikkagi uusi kepikõnni reegleid järgides. Kui on teada, et sportlikus käimises on põhiprobleemiks käigusammu muutumine jooksuks, seda tekkiva lennufaaasi momendiga, siis eks samasugune ilming võib teoks saada ka kepikõnni puhul. Kuidas seda sammu korrektsust pikemal distantsil valvatakse ja milline on kohtunike väljaõpe, on hetkeks veel raske öelda ja selle osas alles omandatakse kogemusi...
Eks näeme, kuidas toimuvad 10.augustil ka kepikõnni Eesti meistrivõistlused, kus tahetakse kepikõndijate jaoks taas "kell käima panna" ja see on ehk ka selle ala üks arenguetappe...
Tavakäijad ja enese jaoks kepikõnni leidnud ärgu lasku end sellest tippspordilikust arengusuunast ehmatada ja jäägu ikka selle endale sobiva harrastusliku ning meeldiva ja kõigile sobiva liikumisviisi juurde. Kus saatjaks on eelkõige liikumislust, mitte aga suurem liikumise kiirus... parim kõnnitehnika ning saavutatud aeg või koht.
Küll aga võiks korra , mingil ühisel päeval ette võtta üks ühisaktsioon, kus igas Eestimaa punktis saaks teha oma kepikõnni otsa, sellel läbitud maapikkuse siis üles anda ja usun, et kokku saaksime üsna uskumatu numbri , mis võib ületada isegi talvist , EV aastapäeval sooritatavat ja Eesti Terviseradade korraldatavat ühissuusatamist "Vabariigi terviseks". Sest kepikõnd on meil juba piisavalt areneda saanud, rohkesti on ka igat sorti koolitusi tehtud ja eri paigus on kepikõnni "pisik" läbi arvuka juhendajate ringi levima pääsenud. Hää oleks see vabast tahtest liikuv seltskond korraks üle vaadata... ja veelgi suuremat enesekindlust saada.
Loodan, et see idee leiab teostust !
P.S. 25.aprillil 2019 kirjutas Maaleht pikemalt sitke spordimehe Rene Meimerist ja kepikõnni osast tema elus. Huvitava kirjutise leiab lingilt https://maaleht.delfi.ee/news/tervis/tervis/kova-spordimehe-aitas-parast-ranka-autoonnetust-taas-liikuma-kepikond?id=85979465
