Rait Pallo : Kuidas leida aega sportimiseks ?
Rait Pallo uisumeeste rivi ees
Suusatamise, nagu ka teiste vastupidavus- alade harrastajate hulgas leiab rohkesti selliseid tegijaid, kelle töö ja ametikoht ei eeldaks küll, et neid mitmete maratonide lõpuprotokollidest nii kõrgelt realt leiab. Vahel tundub, et kas äkki ei käi miski millegi arvelt, aga pole mõtet oletada, vaid palusin külalisveerul jagada oma mõtteid Rait PALLOL, ametilt Swedbanki juhatuse liikmel, kes on jõudnud SEB Tartu nelikürituse üldvõitjaks juba viiel (! )korral...
Loeme siis tema arutlust ajakasutuse üle ja kuidas ta sinna sisse ka oma selge sportimistahte sobitab...
Foto : K.Zilmer
Loeme siis tema arutlust ajakasutuse üle ja kuidas ta sinna sisse ka oma selge sportimistahte sobitab...
Foto : K.Zilmer
___________________________________________________________________________
On järjekordse töönädala algus. Pilk kalendrile näitab, et tegevusetuse üle ei saa kurta: esmaspäeva õhtu on sisustatud laenukomitee memode lugemisega, teisipäeval lähetus Riiga, kolmapäeva õhtul lapse aitamine kultuuripäeviku kirjutamisel ja neljapäeval elukaaslasega teatrisse.
Pagan, millal siis trenni teha, sest talvise suusaspordi tippsündmuse ehk Tartu Maratonini on jäänud veidi rohkem kui kuu? Peas keerlevad jälle mõtted, et annaks seekord kiusatusele järgi ja läheks krokodilli või pardi kostüümis distantsi ainult läbima, sest aega kvaliteetseteks treeninguteks ei paista kusagilt.
Sarnasugust dilemmat olen lahendanud juba palju aastaid ja kardetavasti on minusuguseid spordisõpru sadu, kui mitte tuhandeid. Mingi nipiga on mul enamikel kordadel õnnestunud võistlustel siiski rahulolu pakkuv tulemus ära teha. Aga kuidas ja mis hinnaga?
Kui nädalalane treeningute maht on keskmiselt 8-9 tundi ja tööle kulub 45-50 tundi, siis tuleb nõustuda klassikutega väljaütlemisega: failing to plan is planning to fail.
Tegelikult ei ole minu aja planeerimise põhimõtted midagi revolutsioonilist:
- leida iga päev kasvõi lühike võimalus sportimiseks. Iga harjutuskord ei pea olema kvaliteettreening.
- tööl olles töötada pigem intensiivselt ja mitte lugeda tagumiktunde,
- magada nii palju kui (häda)vajalik,
- veeta võimalikult vähe aega liiklusummikutes,
- mõelda tagasi möödunud päevale ja küsida endalt kas oleksin saanud päeva paremini planeerida
Makrotasemel treeningtsüklite planeerimisel räägivad teadlased ja tippsportlased hooaja järgsest kuni neljanädalasest puhkusest. Korra olen proovinud, aga kuna ma pole ei tippsportlane ega teadlane, siis pärast kolmandat spordivaba päeva tõmban dressid selga kuna tunnen, et midagi on valesti. Ja ravida saab seda ainult higistades.
Liiklusummikutega võitlemise olen lahendanud selliselt, et püüan neid niipalju kui võimalik vältida. Alustan tööpäeva pigem varem – tõusen kella veidi peale poolt seitset ja enne kaheksat olen juba tööl viies enne suurema poisi poolele kooliteele. Korra nädalas jõuan enne tööd ka kontori all olevast jõusaalist läbi hüpata ja mõned seeriad harjutusi teha. Vanasti käisin korra või paar nädalas basseinis ujumas. See on ka väga mõnus (välja arvatud külma vette hüppamine) tekitades värskustunde vähemalt ennelõunaseks ajaks. Vahel harva olen proovinud ka hommikul eriti vara üles tõusta, juua kohvi ja siis jooksma minnna. Pean tunnistama, et see on paras sunnitöö vaatamata asjaolule, et olen üldiselt hommikuinimene.
Töönädala sees püüan töölt otse trenni minna. Olenevalt ilmast ja aastaajast jooksen, suusatan või teen sõpradega spordihallis ÜKE-t. Jooksmise ja rattasõiduga on lihtne – vahetan kontoris riided ning 15.minutit jooksu ja olengi Järve metsas. Suusatamisega on veidi ebamugavam, sest selleks tuleb ummikutes Nõmmele laveerida ja seal riided vahetada. Õhtused trennid kestavad tavaliselt tunni, rattasõidud ka poolteist tundi. Koju jõuan seega seitsme –kaheksa paiku.
Ööbimisega tööreisidel on mul pea alati jooksutossud kaasas. Kuigi päevad on tihtipeale pingelised, olen püüdnud tunnikese näpistada, et jooksuring ära teha. Riiat ja Vilniust läbivate jõgede kaldaäärsed ning Stockholmi üks suurimaid parke on mulle üsna kodused. Talvel reisidel olles tuleb leppida siiski hotelli spordisaaliga.
Koos perega külla või reede õhtul maale minnes saab veidi vaba aega tekitada ka sedasi, et läbin osa teest rattal või joostes. Isegi kodus telerit vaadates või lapsega õppides saab samal ajal staatilisi harjutusi teha.
Laste suuremaks kasvades on järjest rohkem õnnestunud jooksmine või rulluisutamine nende sportimisega ühildada. Alati ei anna see küll kvaliteettrenni mõõtu välja, kuid taastava treeningu saab kirja.
Nädalavahetustel püüan pigem varem tõusta ja kiirelt trenni ära teha, kui õhtuni oodata. Tihtipeale tähendab see, et eelmise õhtu külas või peol olles katsume perega mitte viimaste lahkujate hulka jääda.
Minu jaoks on parimaks treeninguks võistlus, seega võistlen suhteliselt tihti – aastas tuleb ca 50 erinevat võistlusstarti. Tundub palju, aga tegelikult siiski mitte, sest enamikku võistlustest võtan pigem treeninguna. Aastas on vast 5-6 starti milleks spetsiaalselt valmistun ja sedagi mitte üle paari kuu järjest.
Kui paljude jaoks on kõige raskem tee televiisori eest välisukseni, siis minul on probleemiks pigem liigne sõltuvus sportimisest ...
On järjekordse töönädala algus. Pilk kalendrile näitab, et tegevusetuse üle ei saa kurta: esmaspäeva õhtu on sisustatud laenukomitee memode lugemisega, teisipäeval lähetus Riiga, kolmapäeva õhtul lapse aitamine kultuuripäeviku kirjutamisel ja neljapäeval elukaaslasega teatrisse.
Pagan, millal siis trenni teha, sest talvise suusaspordi tippsündmuse ehk Tartu Maratonini on jäänud veidi rohkem kui kuu? Peas keerlevad jälle mõtted, et annaks seekord kiusatusele järgi ja läheks krokodilli või pardi kostüümis distantsi ainult läbima, sest aega kvaliteetseteks treeninguteks ei paista kusagilt.
Sarnasugust dilemmat olen lahendanud juba palju aastaid ja kardetavasti on minusuguseid spordisõpru sadu, kui mitte tuhandeid. Mingi nipiga on mul enamikel kordadel õnnestunud võistlustel siiski rahulolu pakkuv tulemus ära teha. Aga kuidas ja mis hinnaga?
Kui nädalalane treeningute maht on keskmiselt 8-9 tundi ja tööle kulub 45-50 tundi, siis tuleb nõustuda klassikutega väljaütlemisega: failing to plan is planning to fail.
Tegelikult ei ole minu aja planeerimise põhimõtted midagi revolutsioonilist:
- leida iga päev kasvõi lühike võimalus sportimiseks. Iga harjutuskord ei pea olema kvaliteettreening.
- tööl olles töötada pigem intensiivselt ja mitte lugeda tagumiktunde,
- magada nii palju kui (häda)vajalik,
- veeta võimalikult vähe aega liiklusummikutes,
- mõelda tagasi möödunud päevale ja küsida endalt kas oleksin saanud päeva paremini planeerida
Makrotasemel treeningtsüklite planeerimisel räägivad teadlased ja tippsportlased hooaja järgsest kuni neljanädalasest puhkusest. Korra olen proovinud, aga kuna ma pole ei tippsportlane ega teadlane, siis pärast kolmandat spordivaba päeva tõmban dressid selga kuna tunnen, et midagi on valesti. Ja ravida saab seda ainult higistades.
Liiklusummikutega võitlemise olen lahendanud selliselt, et püüan neid niipalju kui võimalik vältida. Alustan tööpäeva pigem varem – tõusen kella veidi peale poolt seitset ja enne kaheksat olen juba tööl viies enne suurema poisi poolele kooliteele. Korra nädalas jõuan enne tööd ka kontori all olevast jõusaalist läbi hüpata ja mõned seeriad harjutusi teha. Vanasti käisin korra või paar nädalas basseinis ujumas. See on ka väga mõnus (välja arvatud külma vette hüppamine) tekitades värskustunde vähemalt ennelõunaseks ajaks. Vahel harva olen proovinud ka hommikul eriti vara üles tõusta, juua kohvi ja siis jooksma minnna. Pean tunnistama, et see on paras sunnitöö vaatamata asjaolule, et olen üldiselt hommikuinimene.
Töönädala sees püüan töölt otse trenni minna. Olenevalt ilmast ja aastaajast jooksen, suusatan või teen sõpradega spordihallis ÜKE-t. Jooksmise ja rattasõiduga on lihtne – vahetan kontoris riided ning 15.minutit jooksu ja olengi Järve metsas. Suusatamisega on veidi ebamugavam, sest selleks tuleb ummikutes Nõmmele laveerida ja seal riided vahetada. Õhtused trennid kestavad tavaliselt tunni, rattasõidud ka poolteist tundi. Koju jõuan seega seitsme –kaheksa paiku.
Ööbimisega tööreisidel on mul pea alati jooksutossud kaasas. Kuigi päevad on tihtipeale pingelised, olen püüdnud tunnikese näpistada, et jooksuring ära teha. Riiat ja Vilniust läbivate jõgede kaldaäärsed ning Stockholmi üks suurimaid parke on mulle üsna kodused. Talvel reisidel olles tuleb leppida siiski hotelli spordisaaliga.
Koos perega külla või reede õhtul maale minnes saab veidi vaba aega tekitada ka sedasi, et läbin osa teest rattal või joostes. Isegi kodus telerit vaadates või lapsega õppides saab samal ajal staatilisi harjutusi teha.
Laste suuremaks kasvades on järjest rohkem õnnestunud jooksmine või rulluisutamine nende sportimisega ühildada. Alati ei anna see küll kvaliteettrenni mõõtu välja, kuid taastava treeningu saab kirja.
Nädalavahetustel püüan pigem varem tõusta ja kiirelt trenni ära teha, kui õhtuni oodata. Tihtipeale tähendab see, et eelmise õhtu külas või peol olles katsume perega mitte viimaste lahkujate hulka jääda.
Minu jaoks on parimaks treeninguks võistlus, seega võistlen suhteliselt tihti – aastas tuleb ca 50 erinevat võistlusstarti. Tundub palju, aga tegelikult siiski mitte, sest enamikku võistlustest võtan pigem treeninguna. Aastas on vast 5-6 starti milleks spetsiaalselt valmistun ja sedagi mitte üle paari kuu järjest.
Kui paljude jaoks on kõige raskem tee televiisori eest välisukseni, siis minul on probleemiks pigem liigne sõltuvus sportimisest ...
Kaasharrastajatega nädalavahetuse rullitreeningul Randvere teel.
Loo autor - vasakult teine / Foto : K. Zilmer