Rattasõit pakub igat sorti liikumist
Koolipoisina ringiratast tiirutanud ja "posti otsast" muusikat kuulanud Arvo Pärdi rattamonumendi avamisel 2010.aastal Rakveres kanti ette lausa Maestrole pühendatud rattasõidu ballett / foto: Arvet Mägi
Taas on saabumas tõeline rattasõidu tippaeg. Millal siis veel kui mitte nüüd–teede tahenemise tulles, aga siis pikemalt juba suviste puhkuste ja rohkema maal olemise ajal veel eriti. Päeva pikkusestki jagub üha enam ja veel hilistel õhtutundidelgi näeb inimesi mõnusalt ringi väntamas. Et rattasõitu oskavate inimeste protsent peaks meil kindla peale kuskil 90 ja 100 vahele jääma, siis on pedaalisõtkujate hulgas kõiki – innukatest kolmerattalisi tallavatest põnnidest kuni sümboolse tädi Maalini välja. Muidugi paneb vanus rattasõitmisele kuskil siiski piiri peale, sest kukkumise kartus saabub varem kui rattasõidu oskus ja lust kustub. Oleneb muidugi sellest, kuskohas sõitmine käib. Kui miskit segavat pole, sõidutee teada ja isegi see selge, kus vähe kiiremini vändata saab ja kus tempot maha võtta tuleb, siis kestab rattasõit uskumatult kõrge eani välja. Kui vähetigi võimalust, siis enamus just maakohtade ja väikelinnade eakamast rahvast ajab rattaga liikudes üsna suure osa oma igapäevaseid toiminguid. Kui aga oleks veelgi paremad sõidutingimused (just turvalisi kergliiklusteid), aga ka enam hoolivust teel sõitva ratturi suhtes – liigutaks veelgi rohkem. Nii et ratas kuulub meie tegemistesse justkui loomupäraselt ja seda veel nii mitmekülgsel moel…, nagu viimase laulupeo tule toomise puhulgi
Foto: Scanpix
Oma ratas ja tuttav sõidukant
Kindlus neis kahes asjas on vaieldamatult rattasõidumõnu aluseks. Mäletame ju enamus, kui kunagi selle kõige esimese oma kaherattalise saime. Oli ikka õhinat ja kihutamist kui palju. Eks edasi on ratas meie ellu kuulunud nii, kuidas võimalused ja vajadused seda lubanud. Mõnes kohas on rattaga liikumine lausa lust, teises paigas kujuneb rattaga minek üheks parajaks sekeldamiseks, sest seal pole lihtsalt normaalset liikumisvõimalust ning lõpuks ei saa teda veel kuhugile jätta ka. Et korraks asju ajama minnes ja peatselt tagasi tulles ta ikka alles oleks.
Sedasi jäävadki paljudel võimalikud sõidud sõitmata ja see - nii ka hea ning igaühele sobiv koormus saamata. Noh ei ole teist nii sobiva toimega kehalist tegevust, mis taoliselt -sujuvalt, lausa kerivalt käiks ning vahepeale ka häid, vabakäigul veeremisega otsi võimaldaks. Kui just ei pea kuskil pidevalt vastumäge punnima, ega tihedas liikluses autode hingust kuklas ning ka ninas tundma. Ka kõige tolmusemal ajal kuskil autode kruusatolmus sõtkudes ei paku rattasõit just erilist naudingut. Seepärast ongi paljud endale ikka sellise sõidutee valinud, kus kõike eelpool kirjeldatut võimalikult vähe kogeks. Et saaks sõites ikka ringi kaeda, ilma nautida või hoopiski trotsida, ilma et sellest mingit häda ja katsumust sünniks. Rattaga sõitmisel saab tõesti nii üksindust kui seltsi nautida, kus võib sekka siis ka mõnusat jutupuhumist üles võtta… Ilma, et see sõidurütmi segi ajaks või tähelepanu mujale viiks.
Kindlus neis kahes asjas on vaieldamatult rattasõidumõnu aluseks. Mäletame ju enamus, kui kunagi selle kõige esimese oma kaherattalise saime. Oli ikka õhinat ja kihutamist kui palju. Eks edasi on ratas meie ellu kuulunud nii, kuidas võimalused ja vajadused seda lubanud. Mõnes kohas on rattaga liikumine lausa lust, teises paigas kujuneb rattaga minek üheks parajaks sekeldamiseks, sest seal pole lihtsalt normaalset liikumisvõimalust ning lõpuks ei saa teda veel kuhugile jätta ka. Et korraks asju ajama minnes ja peatselt tagasi tulles ta ikka alles oleks.
Sedasi jäävadki paljudel võimalikud sõidud sõitmata ja see - nii ka hea ning igaühele sobiv koormus saamata. Noh ei ole teist nii sobiva toimega kehalist tegevust, mis taoliselt -sujuvalt, lausa kerivalt käiks ning vahepeale ka häid, vabakäigul veeremisega otsi võimaldaks. Kui just ei pea kuskil pidevalt vastumäge punnima, ega tihedas liikluses autode hingust kuklas ning ka ninas tundma. Ka kõige tolmusemal ajal kuskil autode kruusatolmus sõtkudes ei paku rattasõit just erilist naudingut. Seepärast ongi paljud endale ikka sellise sõidutee valinud, kus kõike eelpool kirjeldatut võimalikult vähe kogeks. Et saaks sõites ikka ringi kaeda, ilma nautida või hoopiski trotsida, ilma et sellest mingit häda ja katsumust sünniks. Rattaga sõitmisel saab tõesti nii üksindust kui seltsi nautida, kus võib sekka siis ka mõnusat jutupuhumist üles võtta… Ilma, et see sõidurütmi segi ajaks või tähelepanu mujale viiks.
Rekreatsioonitudengid mõnusalt koos pedaale tallamas / foto : R: Meimer
Kui tegutsemiseks sobiv – oma ratas olemas, siis saab kõik kaasas olevad asjad kenasti lenksu ette korvi, ka taha pakiraamile või seljakotti peita. Või nagu vahel näha saab – hädakorral isegi juhtraua külge riputada. Peamine, et käed vabaks jääks ja ratas juhitud saaks. Enamasti ei pea sõitmiseks ka mingeid väga erilisi sõiduriideid olema, nii et igapäevaste asjatoimetuste tarbeks seljas olev ei takista kuidagi lühemat sorti rattaväntamist. Eks kõvem tuul, külm ja vihmasagar pane vahel kaaluma, kas täna saab sõidu tehtuks või ei kannata selle ilmaga küll teele asuda. On ju suuremal liikumiskiirusel kõik need kolm ilmanähtust lausa mitmekordse mõjuga, nii et juba lühikese sõidumaa järel tunned, et oled kas päris läbi külmunud või lausa vettinud. Kui aga pead siiski just rattaga minema, siis ei jää muud üle kui tuult ja vett pidav vammus või keep üll tõmmata.
Oskuslikule ja suure kogemusega rattasõitjale on need asjad kõik läbi kogetud, nii et tal ei jää küll midagi ei ilma ega olude takka. Niisiis kohtabki rattaga liikujate hulgas ja iga ilmaga kõiksorti pedaaalisõtkujaid , keda jälgides hoomad üsna peagi – kas talle sõit istub, kui oskuslikult ta ratast valitseb ning kas ta seda kõike ka tõeliselt naudib…
Oskuslikule ja suure kogemusega rattasõitjale on need asjad kõik läbi kogetud, nii et tal ei jää küll midagi ei ilma ega olude takka. Niisiis kohtabki rattaga liikujate hulgas ja iga ilmaga kõiksorti pedaaalisõtkujaid , keda jälgides hoomad üsna peagi – kas talle sõit istub, kui oskuslikult ta ratast valitseb ning kas ta seda kõike ka tõeliselt naudib…
Rattaharrastus – uskumatult hea võimalus eneseleidmiseks
Kui nüüd rattasõitu kui pisut tõsisemat harrastust vaadata, kus mitte ainult tavatoimetamise pärast ei pea väntama, vaid seda pigem ikka lustimise pärast tehakse, siis olen sellega seostuvaid ilminguid näinud just aastaid koos Jüri Voodlaga Kõrvemaal rattasõite korraldades ja sõitjaid jälgides. Need imekenad kevadpäevad sealsetes metsades on olnud selgeks kinnituseks rattasõidu üha kasvavale tõusule. Kui siit nüüd edasi kaeda, siis on just rattasõit toonud liikuma ja enamusel juhtudel ka pingutama just selliseid inimesi, kes muudmoodi end eriti liikuma ei sunniks. Mõnedelgi on üleliigsed kilod teinud näiteks jooksmise ebamugavaks, pealegi peab seal ju kogu aeg tööd tegema. Rattas aga, nagu suusatamiseski saab ometigi vahelduseks allamäge minnes ka hinge tõmmata, mis sest, et peab ehk hetke pärast taas järgmisest tõusust üle punnima hakkama.
Rattaürituste juures silmabki nii individuaalset pingutamist, kuid samas ka imelist ja suurt ühisminemise tunnet, kus on vahel küll üsna napilt tegevusruumi ja ollakse lausa ratas-rattas kinni, aga tundub, et vaatamata isegi ratta alt lendavale tolmule ja porilegi on suuemal jaol – mõnus sõita...
Kui nüüd rattasõitu kui pisut tõsisemat harrastust vaadata, kus mitte ainult tavatoimetamise pärast ei pea väntama, vaid seda pigem ikka lustimise pärast tehakse, siis olen sellega seostuvaid ilminguid näinud just aastaid koos Jüri Voodlaga Kõrvemaal rattasõite korraldades ja sõitjaid jälgides. Need imekenad kevadpäevad sealsetes metsades on olnud selgeks kinnituseks rattasõidu üha kasvavale tõusule. Kui siit nüüd edasi kaeda, siis on just rattasõit toonud liikuma ja enamusel juhtudel ka pingutama just selliseid inimesi, kes muudmoodi end eriti liikuma ei sunniks. Mõnedelgi on üleliigsed kilod teinud näiteks jooksmise ebamugavaks, pealegi peab seal ju kogu aeg tööd tegema. Rattas aga, nagu suusatamiseski saab ometigi vahelduseks allamäge minnes ka hinge tõmmata, mis sest, et peab ehk hetke pärast taas järgmisest tõusust üle punnima hakkama.
Rattaürituste juures silmabki nii individuaalset pingutamist, kuid samas ka imelist ja suurt ühisminemise tunnet, kus on vahel küll üsna napilt tegevusruumi ja ollakse lausa ratas-rattas kinni, aga tundub, et vaatamata isegi ratta alt lendavale tolmule ja porilegi on suuemal jaol – mõnus sõita...
Hetki Kõrve rattasõitudelt, kus on jagunud nii rahulikku kerimist, veetakistuste läbimisi, aga ka marulisi lõpuspurte ning mõningaid "käntsakäimisigi" ... /fotod: KZ
|
|
Kõik need suured ühissõitmised ja rattasarjad kestavad erinevates Eestimaa paigus enam kui poole aastast ja on toonud pedaalima kõikide aegade suurima rahvaväe. Mis aga eriti silma torkab – rattal näeb väga erinevas eas naisi ja mehi, kes on nüüd oma kunagi õpitud rattasõiduoskuse justkui taasleidnud ja sellest märkamatult tõelise naudingu teinud. Ei hoita siin kokku aega ega raha. Kui ikkagi vaja - hangitakse just see sobiv sõiduriist või muu varustus, mis sedasi loomulikult sõidugi mõnusamaks teeb...
Nagu kinnitavad mitmetegi harrastajate endi seletused, on vähemalt tunnijagu väntamist paljudel igapäevaprogrammi lausa raudselt sisse plaanitud. Kinnitatakse sedagi, et ühe pereliikme rattasõidu innustus on sageli kogu pere „nakatanud“. Kui on aga võetud suurem eesmärk – kuskil rattasõidul kaasa lüüa, siis peab ka sellele eelnev harjutamine käima hakkama. Nagu kirgliku rattasõitja ja treeneri Maris Kaarjärve uurimuski näitas, on rattasõidu jaoks ühel või teisel õhtul tunnikese leidmine ka saja tegemisega seotud pereema jaokski teostatav. Nii saavat ehk pisut kõigest eemale, paranevat enesetunne ja arenevat ka üleüldine jaksamine …Ei olevat siis mingi ime, kui varsti ka mõni omakandi rattasõitki ette võetakse...
Sealt suurte sõitude juurest leiab tavaliselt hulgi just neid, kel pole tõesti kuhugile kiiret. Kes lasevad eesmistel sõitjatel rahus minna, et siis omas tempos ja tunnetes metsade vahele siirduda. Nende hulka kuuluvad kindlasti ka eakamad huviliste seltskonnad. Kui siis vähetigi ruumi jagub, sõidetakse kaaslastega kõrvu, et siis kena sõiduretke edenedes ka pisut juttu ajada. Kus mujal on veel ses kiires maailmas nii mõnus juttu ajada? Just rattarajal olevat paljude arvates aasta ilusamad hetked veedetud ja ka parimad mõtted tulnud.
Aga ka koos ratastel liikuvat peretki on tore näha. Nooremad on seal tavaliselt sõidukiiruse määrajad ja tagapool tulevad justkui turvarolli täites isa-ema, aga sageli ka vanavanemad. Kui siis õigepea tahavad eriti just poisslapsed koos kaaslastega „kimama“ minna, on need ühised mõnusad sõidud kahjuks lõppenud, kuid koos kogetud rattahimu ju jääb.
Ma ei räägiks siin enam kiivritest, joogipudelitest, üha kirevamaks ja praktilisemaks muutuvatest sõiduriietest, sest kõik see käib harrastusega kaasas.
Nagu kinnitavad mitmetegi harrastajate endi seletused, on vähemalt tunnijagu väntamist paljudel igapäevaprogrammi lausa raudselt sisse plaanitud. Kinnitatakse sedagi, et ühe pereliikme rattasõidu innustus on sageli kogu pere „nakatanud“. Kui on aga võetud suurem eesmärk – kuskil rattasõidul kaasa lüüa, siis peab ka sellele eelnev harjutamine käima hakkama. Nagu kirgliku rattasõitja ja treeneri Maris Kaarjärve uurimuski näitas, on rattasõidu jaoks ühel või teisel õhtul tunnikese leidmine ka saja tegemisega seotud pereema jaokski teostatav. Nii saavat ehk pisut kõigest eemale, paranevat enesetunne ja arenevat ka üleüldine jaksamine …Ei olevat siis mingi ime, kui varsti ka mõni omakandi rattasõitki ette võetakse...
Sealt suurte sõitude juurest leiab tavaliselt hulgi just neid, kel pole tõesti kuhugile kiiret. Kes lasevad eesmistel sõitjatel rahus minna, et siis omas tempos ja tunnetes metsade vahele siirduda. Nende hulka kuuluvad kindlasti ka eakamad huviliste seltskonnad. Kui siis vähetigi ruumi jagub, sõidetakse kaaslastega kõrvu, et siis kena sõiduretke edenedes ka pisut juttu ajada. Kus mujal on veel ses kiires maailmas nii mõnus juttu ajada? Just rattarajal olevat paljude arvates aasta ilusamad hetked veedetud ja ka parimad mõtted tulnud.
Aga ka koos ratastel liikuvat peretki on tore näha. Nooremad on seal tavaliselt sõidukiiruse määrajad ja tagapool tulevad justkui turvarolli täites isa-ema, aga sageli ka vanavanemad. Kui siis õigepea tahavad eriti just poisslapsed koos kaaslastega „kimama“ minna, on need ühised mõnusad sõidud kahjuks lõppenud, kuid koos kogetud rattahimu ju jääb.
Ma ei räägiks siin enam kiivritest, joogipudelitest, üha kirevamaks ja praktilisemaks muutuvatest sõiduriietest, sest kõik see käib harrastusega kaasas.
Maastikuratta võistlusel võetakse mõnd tõusu lausa - hambad ristis / foto: KZ
Kui aga rattaharrastuse arengus mingeid kitsaskohti otsida, siis ehk seda, et kui tavalisest mõnusast „kerimisest“ hakkab väga tõsine pingutus ja pidev võidukihutamine välja kooruma, siis hakkavad ka probleemid kerkima. Kuidas ja kui palju treenida, kuidas nappide päevade jooksul taastuda, sest praegu on sõit sõidus kinni ja kuskil hakkab paljudel võimete piir vastu tulema. Vanemaealistel on mõõdukus ehk rohkem veres, kuid midagi pole teha, leidub ka üsna eakaid ja mõõdutult üle pingutavaid veterane. Ratas tundub neile justkui kerge koormuse vahend olevat, kuid vähetigi raskemal maastikul on ta siiski väga intensiivseks minev tegevus. Eriti kui ei ole saanud piisavalt harjutada ja kusagil sees midagi juba „puperdab“. Lausa märkamatult võib sedasi üle pingutada, nii et endale tuleks ikka rohkem pikka ja rahulikku „kerimist“ võimaldada, kui raskel maastikul ülejõu punnimist…
Lähme proovime ! /foto: KZ
Rattasõit selgeks!
Kui eelnevalt sai räägitud suurte ja innukate rattatallamisest, siis tahaks mõned read pühendada laste rattasõidule. On ju mistahes rattaürituse juures just lasteprogrammid need kõige kaasakiskuvamad. Küll on mõistlik, et seal ei pakuta siiski võistlusmaa pikkusega üle ja üsna sageli pannakse lapsed hoopis oma rattavalitsemise oskusi võrdlema. Aga sellisest ühekordsest „katsumisest“ jääb paraku väheks, nii et vägisi tekib mõte – miks ei võiks rattasõit, selle õpetamine ja teatud oskuste võrdlemine ka algklasside kehalise kasvatuse tundi jõuda. Teadupärst seda juna paljudes koolides ja isegi lasteaias juba tehakse. Suusaõpetajana tahaks ma muidugi, et laste suusaoskused paraneks ja laps saaks lund ja suusasõitu nautida, aga olen igati seda meelt, et veelgi ennem tuleks ja saaks ehk ka laste rattasõidu oskusi just koolitundide abil parandada. Sest rattaga liiguvad lapsed ju nii palju ja seda tuleks siis ka hästi osata. Rattasõidus saaks isegi koduseid ülesandeid anda, mida siis vanematega koos võiks harjutada. Mõnigi küsib nüüd üsna sarkastiliselt - mida seal ikka õppida ja õpetada on? Kui siin saaks Jaan Kirsipuult või Erika Salumäelt korraks nõu paluda, siis loeks nad üles terve rea rattaoskusi, mida lastele peaks seletama ja õpetama. Seda enam, et neidsamu lihtsaid asju on hakanud endale selgeks tegema isegi mõni keskeas, taas rattasõidu käsile võtnud harrastaja. Nii et rattasõidu A ja B ei tohiks niisama sõnakõlksuks jääda…
Seniks aga, kuni pole rattasõit veel kehalise tunni põhitegemiste hulgas, tuleks igal isal - emal, vanaisal - vanaemal, vanemal õel või vennal kas või eeloleval suvisel ajal pisipõnnidele pisut rattaõpet teha. Pange pea tööle ja esimese ühiselt tehtava harjutuse leiate õigepea. Ning siis minge koos sõitma ja vaadake kuidas õpitu välja kukub. Nii sünnibki midagi võrratut - rattasõidu oskus, mida enam ei unusta ning mida saab siis kõrge eani ja kustahes kasutada...
1. aprillil 2019
NB ! Kui kellelgi on soovi rattateadmiste osas põhjalikumat tarkust "ammutada" , siis selleks soovitaksin oma hea kolleegi, kirgliku ratturi ja sporditeadlase Indrek Rannamaa poolt koostatud suurepärast treenerite koolitusmaterjali, mille leiab EOK koolitusmaterjalidest lingilt https://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=148
Kui eelnevalt sai räägitud suurte ja innukate rattatallamisest, siis tahaks mõned read pühendada laste rattasõidule. On ju mistahes rattaürituse juures just lasteprogrammid need kõige kaasakiskuvamad. Küll on mõistlik, et seal ei pakuta siiski võistlusmaa pikkusega üle ja üsna sageli pannakse lapsed hoopis oma rattavalitsemise oskusi võrdlema. Aga sellisest ühekordsest „katsumisest“ jääb paraku väheks, nii et vägisi tekib mõte – miks ei võiks rattasõit, selle õpetamine ja teatud oskuste võrdlemine ka algklasside kehalise kasvatuse tundi jõuda. Teadupärst seda juna paljudes koolides ja isegi lasteaias juba tehakse. Suusaõpetajana tahaks ma muidugi, et laste suusaoskused paraneks ja laps saaks lund ja suusasõitu nautida, aga olen igati seda meelt, et veelgi ennem tuleks ja saaks ehk ka laste rattasõidu oskusi just koolitundide abil parandada. Sest rattaga liiguvad lapsed ju nii palju ja seda tuleks siis ka hästi osata. Rattasõidus saaks isegi koduseid ülesandeid anda, mida siis vanematega koos võiks harjutada. Mõnigi küsib nüüd üsna sarkastiliselt - mida seal ikka õppida ja õpetada on? Kui siin saaks Jaan Kirsipuult või Erika Salumäelt korraks nõu paluda, siis loeks nad üles terve rea rattaoskusi, mida lastele peaks seletama ja õpetama. Seda enam, et neidsamu lihtsaid asju on hakanud endale selgeks tegema isegi mõni keskeas, taas rattasõidu käsile võtnud harrastaja. Nii et rattasõidu A ja B ei tohiks niisama sõnakõlksuks jääda…
Seniks aga, kuni pole rattasõit veel kehalise tunni põhitegemiste hulgas, tuleks igal isal - emal, vanaisal - vanaemal, vanemal õel või vennal kas või eeloleval suvisel ajal pisipõnnidele pisut rattaõpet teha. Pange pea tööle ja esimese ühiselt tehtava harjutuse leiate õigepea. Ning siis minge koos sõitma ja vaadake kuidas õpitu välja kukub. Nii sünnibki midagi võrratut - rattasõidu oskus, mida enam ei unusta ning mida saab siis kõrge eani ja kustahes kasutada...
1. aprillil 2019
NB ! Kui kellelgi on soovi rattateadmiste osas põhjalikumat tarkust "ammutada" , siis selleks soovitaksin oma hea kolleegi, kirgliku ratturi ja sporditeadlase Indrek Rannamaa poolt koostatud suurepärast treenerite koolitusmaterjali, mille leiab EOK koolitusmaterjalidest lingilt https://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=148
