Lipsuv suusk ehk klassikalisest veaparandusest
On ju üsna tüüpiline, et kui midagi loetakse või kuuldakse, siis tahetakse kohe paralleeli vedada - et kas ka mina olen seda näinud, kuulnud või tundnud. Kui suusatamisest rääkida, siis arvan, et iga suusatamas käinu on tundnud seda, kui suusk tagasi annab. Niisiis pole seda vaja siinkohal pikemalt lahti seletama hakata, sest teil kõigil on ses osas oma kogemus olemas.
Kui keegi on seda ebameeldivat kogemust aga üleliia saanud, siis selle kohta kuuled sageli mõne noore suusataja või ka Tartu maratoni lõpetaja suust, et tal olla suusad ropult tagasi andnud. Vähe tagasihoidlikumalt ja lühemalt väljendades tavatsetakse öelda, et tal oli lipsuv suusk. Mis lahtiseletatult tähendab, et ta ei saanud suusaga korralikult tõugata ja nii ta seal rajal siis vaevles.
Eks sellel - suusa tagasi lipsamisel ole mitu põhjust, samamoodi saab sellest ka mitmel moel jagu, aga edasi tahaks arutleda, miks ja kuidas see lipsatus käib ning mismoodi sellest üle saada. Ehk aitab see nõu ka mõnel pikemal sõidul , eriti veel siis kui jõuvarusid piisab ja neid võiks koos oskuslikuma tehnikaga ära kasutada...
Klassikas ei jõua lipsuva suusaga kuigi kaugele!
Uisutehnikas seda probleemi ei teki – tuleb vaid suusk hästi libisema saada, sest seal kannab tõukamiseks vajaliku pidamise rolli käärselt asetatud suusk. Selliselt asetsedes ei saa suusk kuidagi tagasi lipsata ja tõukad nagu kännu tagant.
Klassikas, eriti just vahelduvatõukeliste sõidu- ja tõusuviiside kasutamisel, on aga olukord keerukam. Ometi peab aga olema suusaga tõukamise võimalus – jalaga alla-taha tõugates peab suusa keskosa ehk pidamisala haakuma raja lumekristallidega ja niimoodi toetuspunkti leidma.
Klassikalise tehnika suusatõukel leidub väga palju erinevaid nüansse, aga paar rusikareeglit võiks siin ära märkida:
Kui keegi on seda ebameeldivat kogemust aga üleliia saanud, siis selle kohta kuuled sageli mõne noore suusataja või ka Tartu maratoni lõpetaja suust, et tal olla suusad ropult tagasi andnud. Vähe tagasihoidlikumalt ja lühemalt väljendades tavatsetakse öelda, et tal oli lipsuv suusk. Mis lahtiseletatult tähendab, et ta ei saanud suusaga korralikult tõugata ja nii ta seal rajal siis vaevles.
Eks sellel - suusa tagasi lipsamisel ole mitu põhjust, samamoodi saab sellest ka mitmel moel jagu, aga edasi tahaks arutleda, miks ja kuidas see lipsatus käib ning mismoodi sellest üle saada. Ehk aitab see nõu ka mõnel pikemal sõidul , eriti veel siis kui jõuvarusid piisab ja neid võiks koos oskuslikuma tehnikaga ära kasutada...
Klassikas ei jõua lipsuva suusaga kuigi kaugele!
Uisutehnikas seda probleemi ei teki – tuleb vaid suusk hästi libisema saada, sest seal kannab tõukamiseks vajaliku pidamise rolli käärselt asetatud suusk. Selliselt asetsedes ei saa suusk kuidagi tagasi lipsata ja tõukad nagu kännu tagant.
Klassikas, eriti just vahelduvatõukeliste sõidu- ja tõusuviiside kasutamisel, on aga olukord keerukam. Ometi peab aga olema suusaga tõukamise võimalus – jalaga alla-taha tõugates peab suusa keskosa ehk pidamisala haakuma raja lumekristallidega ja niimoodi toetuspunkti leidma.
Klassikalise tehnika suusatõukel leidub väga palju erinevaid nüansse, aga paar rusikareeglit võiks siin ära märkida:
- tõugata tuleb mitte n.ö. varbaga vaid pöiaga;
- suusatõukel tuleks hoida võimalikult kaua tõukejala kanda maas, et siis sealt pöiaga tõugates (kannalt kergitades) end tugijalale libisema viia;
- tuleb leida rajaprofiiliga sobivaid sammupikkusi, suusatõuke suundi ja sammusagedusi (seega kogeda erinevaid situatsioone ja neile sobivat tehnikat);
- tuleb ühendada hästi kepi- ja suusatõukeid, mis peavad teineteist täiendama.
Esmalt vaatasin seda klippi loomuliku liikumise juures.
Nagu oli näha, oli sõidus selgelt eristatav just rütmi muutus. Sõidurütmi vahetamise tingib eelkõige aga raja profiili muutus – minnakse laugelt rajaosalt tõusule või kui terminoloogiliselt päris korrektselt öelda – minnakse sõiduviisilt üle tõusuviisile.
Klipi kõige huvitavam ja õpetlikum koht on seal, kus just kollases jopes ja filmiva mehe juurest möödudes käib Hjelmeseti liigutustes mingi nõks läbi - tema samm vajub pikaks, sest tema suusk andis tagasi. See on selge hoiatus, et liigutustes tuleb midagi muuta, muidu tuleb neid lipsumisi veelgi.
Oskusliku ja kogenud suusatajana teeb Hjelmeset kiire korrektsiooni ja enam seda ei juhtu.
Miks suusk lipsatas?
Mis siis pani suusa lipsuma? Siin ei saa asja kehva määrde süüks ajada, vaid pisut oli ehk hooletu toimimine selleks, mis maailma tippmeestki üllatas. Tasasel rajalõigul tahavad (ja suudavad) tippsuusatajad hoogsate ja pikkade libisammudega selliselt ka laugeid tõuse üles sõita. Nii ka Hjelmeset, kelle tõuge on tasasel igati paigas – kand ilusasti lõpuni maas, siis tõuge pöiaga ja kogu tõukeenergia läheb õiges suunas:
Aga see kestab vaid senikaua, kuni tõus pole veel nii järsk. See järsenev rajaosa ongi kohaks, kus ikka ja jälle üritatakse n.ö. „vale käiguga“ edasi minna. Kuna „tõus tuleb vastu“, suusa libikiirus kahaneb, siis üritatakse tugevamalt ja ikka veel pika sammu pealt tõugata, aga suusk vajub alt ära ja lipsatab tagasi.
Ning samm lähebki … oi kui pikaks! Ka Hjelmesetil!
Ning samm lähebki … oi kui pikaks! Ka Hjelmesetil!
Raskuskese vajub taha ja kuna suusaga enam tõugata ei saa, siis on lausa lootusetu seis. Vähesemate oskustega suusatajaid jälgides olen tähele pannud, et sellise lipsatuse järel saab ta sõidurütmi korda alles 4-5 suusasammu järel. Aga kui suusk hakkab igal sammul tagasi andma, siis ei tule korralikust sõidust kui sellisest enam midagi välja.
Hjelmeset teeb aga „vigade paranduse“ kiirelt. Koheselt teeb ta panuse kere ja käte tööle. Ta kannab keharaskuse kepile, nii et see läheb looka:
Hjelmeset teeb aga „vigade paranduse“ kiirelt. Koheselt teeb ta panuse kere ja käte tööle. Ta kannab keharaskuse kepile, nii et see läheb looka:
Nii saab ta raskuse taas ette (tugijala peale) viia ja enam ta oma pikka sammu ei kasuta. Sammusagedus tõuseb, tõuge läheb rohkem enda alla, on teravam ja nagu näha, on kogu sõiduasend püstisem:
See nähtav tõusuviisi asend on lausa ideaalne – sääred ja kere paralleelsed n.ö. ühesuguse „ründenurga“ all, käed ja jalad kohtuvad samaaegselt – pilt on lausa suusaõpikusse pandav. Nagu öeldakse ja ka näha - võetakse tõuse enam kätele liikudes. Kiired ja teravamad sammud lasevad niimoodi suusa siiski ka libisemises hoida – suusaprofessor Hans Grossi järgi on see n.ö. libisammtõusuviis. Selline „käiguvahetus“ käis Hjelmesetil vaatamata ühele tagasilipsumisele muidu aga nagu õlitatult ja nii saab ta kiiresti taas õige sõidurütmi kätte.
Suuda hinnata - mida teed ja mille pärast!
Muidugi tekib ka ilma- ning lumeolude muutumise, määrde kulumise ja väsimusega olukordi, kus suusk hakkab ikka enam ja enam tagasi andma. Samas pole sageli häda mitte kõiges selles, vaid lihtsalt ei osata erineva raskusega maastikel sõita ja nagu suusatajate keskel öeldakse - käivad jalla takka üles, aga mäkke ei saa. Nii et suusatades tuleb pidevalt tunnetada ja hinnata, mida ühes või teises olukorras ette võtta . Pimesi kopeerimine ei aita, on vaja ise enda liikumist tundma õppida ja kui vaja, siis ka erinevaid sõidu- ja tõusuviise proovida.
On muidugi suur vahe, kas võisteldakse lühemal võistlusmaal või sõidetakse pikka maratoni. Tipptasandil ja lühematel võistlusdistantsidel püütakse ka klassikalises tehnikas võimalikult hea libisemisemine saada ja suusk pannakse pidama üsna napilt, lausa kriitilise piiri peale. Palju sõidetakse paaritõukeid ja nendega minnakse üha enam ja enam ka järsematest lõikudest üles. Kui siis aga rada veelgi järseneb, tuleb pisut hellalt pidava suusaga üle minna terava tõuke, tihedama ja lühema sammuga ning muidugi toeka käte tööga liikumisele. Pole ime kui mäest lausa joostakse üles, sest vaid niimoodi joostes suudetakse see hella pidamisega suusk rohkem pidavaks saada ja tõugata. Kui sellistes oludes otsustab sõitja aga n.ö.raudse pidamisega suusale panustada, siis maksab ta muidugi lõivu suusa libisemise osas.
Hoopis teine lugu on pikemat maad sõitva harrastussuusatajaga. Tema võib küll ses osas tipptegijalt õppida, aga ei saa, ega peaks kõiges samamoodi tegutsema. Tema ei või n.ö hella pidamismäärdega suusaga näiteks maratonile asuda. Teiseks ei saa ta kohe ka igal esimesel mäenukil kiirendusi teha, sest reeglina toob talle edu võimalikult ühtlane energiakulutamine. Kui muidugi on tugevad käed ja treenitud ülakeha, siis peaks maratonisõitja võtma maksimumi kindlasti ka paaristõugetest (nii sammuta kui ühesammulisest). Samuti tuleks jälgida enda laskumisasendeid, et just laskumiste väljalibisemisi maksimaalselt ära kasutada.
Nii et harrastajal on pisut teine olukord kui pildil nähtud Hjelmesetil ja temale on lipsuma hakkav suusk päris hull asi. Aga pole häda - kui harrastaja ikkagi ei suuda mitte kuidagi enam normaalselt edasi saada, sest suusad annavad ropult tagasi, siis tuleb hetkeks peatuda ja väheke pidamist juurde panna. Reeglina saab õigepea selle peatushetke tasa teha ja suusaga saab taas korralikult tõugata.
Niipalju siis – lipsuvast suusast...
Suuda hinnata - mida teed ja mille pärast!
Muidugi tekib ka ilma- ning lumeolude muutumise, määrde kulumise ja väsimusega olukordi, kus suusk hakkab ikka enam ja enam tagasi andma. Samas pole sageli häda mitte kõiges selles, vaid lihtsalt ei osata erineva raskusega maastikel sõita ja nagu suusatajate keskel öeldakse - käivad jalla takka üles, aga mäkke ei saa. Nii et suusatades tuleb pidevalt tunnetada ja hinnata, mida ühes või teises olukorras ette võtta . Pimesi kopeerimine ei aita, on vaja ise enda liikumist tundma õppida ja kui vaja, siis ka erinevaid sõidu- ja tõusuviise proovida.
On muidugi suur vahe, kas võisteldakse lühemal võistlusmaal või sõidetakse pikka maratoni. Tipptasandil ja lühematel võistlusdistantsidel püütakse ka klassikalises tehnikas võimalikult hea libisemisemine saada ja suusk pannakse pidama üsna napilt, lausa kriitilise piiri peale. Palju sõidetakse paaritõukeid ja nendega minnakse üha enam ja enam ka järsematest lõikudest üles. Kui siis aga rada veelgi järseneb, tuleb pisut hellalt pidava suusaga üle minna terava tõuke, tihedama ja lühema sammuga ning muidugi toeka käte tööga liikumisele. Pole ime kui mäest lausa joostakse üles, sest vaid niimoodi joostes suudetakse see hella pidamisega suusk rohkem pidavaks saada ja tõugata. Kui sellistes oludes otsustab sõitja aga n.ö.raudse pidamisega suusale panustada, siis maksab ta muidugi lõivu suusa libisemise osas.
Hoopis teine lugu on pikemat maad sõitva harrastussuusatajaga. Tema võib küll ses osas tipptegijalt õppida, aga ei saa, ega peaks kõiges samamoodi tegutsema. Tema ei või n.ö hella pidamismäärdega suusaga näiteks maratonile asuda. Teiseks ei saa ta kohe ka igal esimesel mäenukil kiirendusi teha, sest reeglina toob talle edu võimalikult ühtlane energiakulutamine. Kui muidugi on tugevad käed ja treenitud ülakeha, siis peaks maratonisõitja võtma maksimumi kindlasti ka paaristõugetest (nii sammuta kui ühesammulisest). Samuti tuleks jälgida enda laskumisasendeid, et just laskumiste väljalibisemisi maksimaalselt ära kasutada.
Nii et harrastajal on pisut teine olukord kui pildil nähtud Hjelmesetil ja temale on lipsuma hakkav suusk päris hull asi. Aga pole häda - kui harrastaja ikkagi ei suuda mitte kuidagi enam normaalselt edasi saada, sest suusad annavad ropult tagasi, siis tuleb hetkeks peatuda ja väheke pidamist juurde panna. Reeglina saab õigepea selle peatushetke tasa teha ja suusaga saab taas korralikult tõugata.
Niipalju siis – lipsuvast suusast...
