Edu rahvusvahelisel areenil ...
Võimas, mehed ! /Foto : M. Maripuu /PM
Kui loed uudiseid Oscari nominentide tänasest väljahõikamisest, siis tuleb meelde Suure Meistri Mikk Mikiveri telegramm, mille ta Eesti suusakoondisele 1999.aastal Ramsausse saatis ja kus oli kirjas needsamad kaks sõna ja hüüumärk , mis mulle nüüd ka siia, äärmiselt galantsete meeste pildi allkirjaks tundusid sobivat ...
Juba nädalaid oleme saanud ju veenduda, et hoolimata suure maailma vägevate võimalustest ja haardest, on eesti näitlejad ja filmimehed koos kolleegidega Gruusiast jõudnud just selle - rahvusvahelise edu - laineharjale. Palju õnne ka meie poolt ! , sest ega oska muud rohkemat sellise supersaavutuse puhul öeldagi. Ja tänud ka selle eest, et läbi teie filmi erinevate stseenide jookseb läbi see - inimlik mõõde - mis nii tavavaatajaid kui ka kõige auväärsemaid hindamiskogusid juba külmaks ei jäta...ning mis ei tohiks mistahes oludes kaduma minna.
Aga kes kõik küll ei ihkaks rahvusvahelist edu saavutada, kui vaid ringi vaadata. Ent kust tasandist see siis algab või mis on sellise edu mõõdupuu? Kui hästi ongi ta mõõdetav ning hinnatav üldse ?
Ma ei taha hakata rääkima majandusest, ehkki neis asjus kaasa mõtlen, kuid mis pole siiski minu ampluaa. Samuti ei hakkaks siinkohal "paika panema" ka Eesti hariduse rahvusvahelise taseme hindamist, ehkki haridus on olnud ja on minu ampluaa, kui mitte öelda - elutöö. Igasuguse mõõtmise võimalused lähtuvad aga alati metoodikast ja tulemuste interpretatsioonist , mis siis veel kellegi subjektiivsest sõelumisest läbi käib. Kui ülikoolides on näiteks rahvusvahelisuse mõõdupuuks põhiliselt sinu rahvusvaheline tsiteeritus, siis ometi pole see veel põhinäitaja ja seda ei väida mitte ainult mina, vaid kinnitavad ka akadeemikud. Ma näiteks ei tea, kas neid, meie paljude õpetajaid üldse (rahvusvaheliselt ) tsiteeriti, aga see-eest olid Fred Kudu, Valter Kalam, Erna Abel , Hans Torim, Ilmar Kullam, Aleksander Rünk, Hans Gross, Lia Palmse jpt. suurepärased õpetajad , hariduse ja harituse andjad, kelle töö kannatanuks igati mistahes rahvusvahelist taset välja kui neil lastuks kõikvõimalikul tasandil rahvusvaheline olla ja vabas keskkonnas tegutseda...
Et mul on ikkagi (suusa)spordi vaba foorumi kirjatükk käsil, siis julgen arvata, et sport on küll üsna mõõdetavate kriteeriumidega, kus saab vähemalt alasiseselt nii konkreetse tulemuse kui rahvusvahelise taseme päris objektiivselt paika panna. Lisaseletusi seal eriti ei arvestata, neid ei võeta takkajärgi enam arvesse ja pole kena neid ka ette välja laduda. Spordis lihtsalt võimaldatakse siis veelkord uuele katsele minemise võimalust, kui tahad oma taset tõestada.
Eestis, ja muidugi ka spordis on meie riigi väiksust arvestades rahvusvahelist taset piisavalt. Eriti lummav oli minu arust näiteks omal ajal vehklejate non stop tempos maailmameistriteks tulek, millele saab nüüd otsa ka olümpiamedalid põimida. Nendest saavutusest on meil võimatu üle hüpata, kellel ja mis tahes spordialal tahes. Kuid siis äkki tuleb siiski mõni teine ala ja torkab vahele - meid on maailmas kümneid tuhandeid ja katsuge seal siis pildile pääseda. Ei taha kedagi solvata, kuid nii see on, et mõni ala on marginaalsem kui teine ning nii see ka jääb...Nii et pole vaja ja ei saagi erinevate alade lõikes mingit ühtset graafikaruudustikku vedada, kuhu siis järjekordse teo ja tulemuse sisse märgime...
Võis siis üks veel - pea et arveametlik, justkui ainult "metalli" armastav lähenemisnurk - kui pole medalit, pole sind olemaski. Kuulsat lauset - Neljas koht on jama! - mäletame ju hästi, aga nüüd peatreenerina peab seesama mees , Eesti parimate sportlaste treener vahel ise ka ütlema, et - tulnuksime neljandakski, oleks kõik korras...
Tulles suusatamise ja MK juurde saab tõdeda, et seal rahvusvahelisel tasemel olemine paitas meid päris korralikult, ehk liiga uskumatult paljugi. Ala enda arengus ei saa siiski kuigi pikalt end tunamulluste lõkkeasemete soojuses hästi tunda, sest spordiootuste ringratas tahaks juba uutest tähtedest rääkida. Kui pisutki rahvusvahelisest tasandist madalamal tasemel arutled, leiad end rahvusliku romantismi viljelejate ringi arvatuna...Ehkki ajalugu on ( ja mitte ainult spordis ) pidevalt näidanud, et ilma rahvusliku romantismita ei tule ka rahvusvahelist säramist...
Juba nädalaid oleme saanud ju veenduda, et hoolimata suure maailma vägevate võimalustest ja haardest, on eesti näitlejad ja filmimehed koos kolleegidega Gruusiast jõudnud just selle - rahvusvahelise edu - laineharjale. Palju õnne ka meie poolt ! , sest ega oska muud rohkemat sellise supersaavutuse puhul öeldagi. Ja tänud ka selle eest, et läbi teie filmi erinevate stseenide jookseb läbi see - inimlik mõõde - mis nii tavavaatajaid kui ka kõige auväärsemaid hindamiskogusid juba külmaks ei jäta...ning mis ei tohiks mistahes oludes kaduma minna.
Aga kes kõik küll ei ihkaks rahvusvahelist edu saavutada, kui vaid ringi vaadata. Ent kust tasandist see siis algab või mis on sellise edu mõõdupuu? Kui hästi ongi ta mõõdetav ning hinnatav üldse ?
Ma ei taha hakata rääkima majandusest, ehkki neis asjus kaasa mõtlen, kuid mis pole siiski minu ampluaa. Samuti ei hakkaks siinkohal "paika panema" ka Eesti hariduse rahvusvahelise taseme hindamist, ehkki haridus on olnud ja on minu ampluaa, kui mitte öelda - elutöö. Igasuguse mõõtmise võimalused lähtuvad aga alati metoodikast ja tulemuste interpretatsioonist , mis siis veel kellegi subjektiivsest sõelumisest läbi käib. Kui ülikoolides on näiteks rahvusvahelisuse mõõdupuuks põhiliselt sinu rahvusvaheline tsiteeritus, siis ometi pole see veel põhinäitaja ja seda ei väida mitte ainult mina, vaid kinnitavad ka akadeemikud. Ma näiteks ei tea, kas neid, meie paljude õpetajaid üldse (rahvusvaheliselt ) tsiteeriti, aga see-eest olid Fred Kudu, Valter Kalam, Erna Abel , Hans Torim, Ilmar Kullam, Aleksander Rünk, Hans Gross, Lia Palmse jpt. suurepärased õpetajad , hariduse ja harituse andjad, kelle töö kannatanuks igati mistahes rahvusvahelist taset välja kui neil lastuks kõikvõimalikul tasandil rahvusvaheline olla ja vabas keskkonnas tegutseda...
Et mul on ikkagi (suusa)spordi vaba foorumi kirjatükk käsil, siis julgen arvata, et sport on küll üsna mõõdetavate kriteeriumidega, kus saab vähemalt alasiseselt nii konkreetse tulemuse kui rahvusvahelise taseme päris objektiivselt paika panna. Lisaseletusi seal eriti ei arvestata, neid ei võeta takkajärgi enam arvesse ja pole kena neid ka ette välja laduda. Spordis lihtsalt võimaldatakse siis veelkord uuele katsele minemise võimalust, kui tahad oma taset tõestada.
Eestis, ja muidugi ka spordis on meie riigi väiksust arvestades rahvusvahelist taset piisavalt. Eriti lummav oli minu arust näiteks omal ajal vehklejate non stop tempos maailmameistriteks tulek, millele saab nüüd otsa ka olümpiamedalid põimida. Nendest saavutusest on meil võimatu üle hüpata, kellel ja mis tahes spordialal tahes. Kuid siis äkki tuleb siiski mõni teine ala ja torkab vahele - meid on maailmas kümneid tuhandeid ja katsuge seal siis pildile pääseda. Ei taha kedagi solvata, kuid nii see on, et mõni ala on marginaalsem kui teine ning nii see ka jääb...Nii et pole vaja ja ei saagi erinevate alade lõikes mingit ühtset graafikaruudustikku vedada, kuhu siis järjekordse teo ja tulemuse sisse märgime...
Võis siis üks veel - pea et arveametlik, justkui ainult "metalli" armastav lähenemisnurk - kui pole medalit, pole sind olemaski. Kuulsat lauset - Neljas koht on jama! - mäletame ju hästi, aga nüüd peatreenerina peab seesama mees , Eesti parimate sportlaste treener vahel ise ka ütlema, et - tulnuksime neljandakski, oleks kõik korras...
Tulles suusatamise ja MK juurde saab tõdeda, et seal rahvusvahelisel tasemel olemine paitas meid päris korralikult, ehk liiga uskumatult paljugi. Ala enda arengus ei saa siiski kuigi pikalt end tunamulluste lõkkeasemete soojuses hästi tunda, sest spordiootuste ringratas tahaks juba uutest tähtedest rääkida. Kui pisutki rahvusvahelisest tasandist madalamal tasemel arutled, leiad end rahvusliku romantismi viljelejate ringi arvatuna...Ehkki ajalugu on ( ja mitte ainult spordis ) pidevalt näidanud, et ilma rahvusliku romantismita ei tule ka rahvusvahelist säramist...
Maailma tipud Tehvandi tõuse võtmas /Foto : Jüri Jõepera
MK koha pealt on aga kogu see ülemaailmne pildil olemine ka praegu igati olemas. Ei tasu pidevalt viriseda - kas me oleme ikka seal või mitte. Tippvõistlusena - olime ja oleme taas. Seekord, peale mõnd vaheaastat sprinterite heitlemise kaudu, kellest enamuse tee viib ju siit kohe ilmameistrite väljaselgitamise juurde Faluni, aga jätab armutult terve rea häid (NOR, RUS) mehi koju. Kui ka kõiki , eelmisi kahtteist jõukatsumist vaadata, siis juba medalikolmikute listist ei paista välja muu kui ikka vaid MM- i ja OM-i medali saajate rodu. Nii et on Tehvandi tõusul olnud näha igal võistlusaastal kõrgeim rahvusvaheline klass, mille jaoks on tulnud meil Nuustakul neile vastaval tasemel korraldaja olla. Et keegi ei saaks vähemalgi määral öelda, et Otepääd me eriti arvestada ei saa, sest seal kukkus välja üks teisejärguline värk... Ses suhtes oli isegi vaheaastatel ja seda väga erinevatest ülekannetest kuulda, kui kuulsuste saavututuste reas ka Otepääl tehtud tulemusi agaralt ette loeti. See kõik on olnud kokku - Otepää MK firmamärk ja hindamistulemus.
Rahvusvahelised spordiasjad ei saa aga toimida omaette mullis. Arvestamata seda , mis siiski praegu meie ümber toimub. Juba Sotši eel ja järel hakkas üha laiemalt ilmnema, et maailm pole paljuski enam endine. Ja rohkem kui treeningmetoodika puudulikkus, võib kogu vabast tahtest sportimise parimatele soovidele kriipsu peale tõmmata palju sellist, millest jutustab ka meie meeste Ulfsaki ja Nüganeni mängitud ja Oscari hindlusse jõudnud filmidraama...
Nii et veelkord, palju õnne mehed mandariinisalust, sest juba Oscari "finaali jõudmine" oli uskumatult kõva tegu. Meil siin ja kohe sel nädalavahetusel Otepääl annab seda omas möllus ikkagi järele teha ...Aga, elagu parimad lootused !
15.jaanuaril 2015
Rahvusvahelised spordiasjad ei saa aga toimida omaette mullis. Arvestamata seda , mis siiski praegu meie ümber toimub. Juba Sotši eel ja järel hakkas üha laiemalt ilmnema, et maailm pole paljuski enam endine. Ja rohkem kui treeningmetoodika puudulikkus, võib kogu vabast tahtest sportimise parimatele soovidele kriipsu peale tõmmata palju sellist, millest jutustab ka meie meeste Ulfsaki ja Nüganeni mängitud ja Oscari hindlusse jõudnud filmidraama...
Nii et veelkord, palju õnne mehed mandariinisalust, sest juba Oscari "finaali jõudmine" oli uskumatult kõva tegu. Meil siin ja kohe sel nädalavahetusel Otepääl annab seda omas möllus ikkagi järele teha ...Aga, elagu parimad lootused !
15.jaanuaril 2015
Otepää MK 2012 / Foto: Jüri Jõepera
