Lipu kandmisest
Kui vägilasemõõtu mees, nimega LIPP kannab lippu, siis oli see vägev ja paljudele ehk silmanurga märjaks teinud pilt, mis tuleb taas meelde Barcelona päevilt. Seda, et Heino Lipp jõudis olümpiale mitte täisvõimetes atleedina, vaid 70 - aastasena, taasiseseisvunud Eesti esimese suveolümpia koondise lipukandjana, valgustas Reuters kogu maailmale seda fakti ja lisas seiku ka Lipu keerukast sportlaskarjäärist...
Ega lipukandja Albertville OM-l, olümpiavõitja Ants Antson pole väiksemat mõõtu mees ja temagi esindas teatud ajaepohhi, olles murdnud läbi NL spordisüsteemist suveräänse liidri rolli ja kasvanud uisumaailma üheks säravamaks täheks...Tema olümpiavõit sai just nüüd, Sotši OM-i künnisel poole sajandi vanuseks. Au ja tänud neile meestele meie spordiloost !
Taliolümpia lipukandmise au, ja ei tahaks kuidagi selle kohta öelda - kohustus - on langenud mitmeid kordi laskesuusatajate õlule. Kui otsisin välja oma 1998.a. Nagano OM-i pilte, siis leidsin esimesena selle, mis tõendab, et Eesti lipp oli siis just laskesuusatajale - Kalju Ojaste kanda usaldatud. Kui vaadata tema mõtlikku ilmet, siis eks ta mõtles vist siinkohal rohkem , kuidas järgnevate päevade võistlus õnnestub ja ka, et ei peaks siin liig kaua külmetama. Hoopiski ei olnud neis mõtetes raasukestki sellest, et tema tollal veel 7- aastane tütretirts Triin on 16 aastat hiljem - Sotši OM-l Eesti koondise ridades ja kahjuks küll ainsa meie kandi naissuusatajana.
Ega lipukandja Albertville OM-l, olümpiavõitja Ants Antson pole väiksemat mõõtu mees ja temagi esindas teatud ajaepohhi, olles murdnud läbi NL spordisüsteemist suveräänse liidri rolli ja kasvanud uisumaailma üheks säravamaks täheks...Tema olümpiavõit sai just nüüd, Sotši OM-i künnisel poole sajandi vanuseks. Au ja tänud neile meestele meie spordiloost !
Taliolümpia lipukandmise au, ja ei tahaks kuidagi selle kohta öelda - kohustus - on langenud mitmeid kordi laskesuusatajate õlule. Kui otsisin välja oma 1998.a. Nagano OM-i pilte, siis leidsin esimesena selle, mis tõendab, et Eesti lipp oli siis just laskesuusatajale - Kalju Ojaste kanda usaldatud. Kui vaadata tema mõtlikku ilmet, siis eks ta mõtles vist siinkohal rohkem , kuidas järgnevate päevade võistlus õnnestub ja ka, et ei peaks siin liig kaua külmetama. Hoopiski ei olnud neis mõtetes raasukestki sellest, et tema tollal veel 7- aastane tütretirts Triin on 16 aastat hiljem - Sotši OM-l Eesti koondise ridades ja kahjuks küll ainsa meie kandi naissuusatajana.
Kui juba Nagano pildialbum käes, siis leidsin sealt muidugi võistkondi saatnud sumomaadlejaid koos sini-must-valges riides lumehelbekesega. Baruto - lummus polnud veel jõudnud Jaapanis tekkida, muidu ehk olnuks äkki tema just meie delegatsiooni saatjaks. Kõrvalpildil aga on avaparaadile minemas praegugi OM-le sõitvad EOK olümpiadelegatsiooni juht Martti Raju ja peasekretär Siim Sukles. Ning veel üks pilt - muidugi enneolematust Mongoolia talisportlaste menust, kellega tahtis igaüks pilti teha, nagu ka meie koondise arst doktor Rein Jalak.
Nüüd aga seekordse - Sotši OM -i Eesti koondise lipukandja juurde !
Indrek Tobreluts - kogenuim laskesuusataja, kes on hädast välja aidanud ka murdmaakoondise teatevõistkonda. Kui nüüd tuleb tal OM-i alguses üle elada avatseremoonia pikk protseduur, mis seostub muidugi ka rahvuslipu kandmisega, siis sooviks Indrekule küll, et tal tuleks parim tiitlivõistluste tulemus... Panen siinkohal juba korraks põidla pihku ja soovin kogu südamest, et see Elvast pärit tulihingeline spordimees saaks topelttabamuse. Esimese - emotsionaalse - lipukandmisel ja teise ehk viimases tiirus, kus ka viimane märk on langemas... Et oleks põhjust meil kõigil , mitte ainult elvalastel, rõõmust püsti hüpata...
Kui lubate, siis sülitan siinkohal korraks kolm korda üle või soovin, nagu laskesuusatamise puhul vist kohane - Lund dioptrisse ! Olge tublid, nii lipukandja kui ka kõik need , kes selle all sedakorda siis heitlusse lähevad ! |