Alo LÕOKE / ETR : 24/7-st ja 365-st
Täna, 30.novembril 2021 saab kirjutada Brüsselist tulnud pildist ja sõnumist, mis kinnitavad et
eile pälvis Eesti Terviserajad SA juht Alo Lõoke Euroopa Komisjoni korraldatud konkursil #BeActive Local Hero
auhinna, millega tunnustatakse spordivaldkonna silmapaistvaid eestvedajaid ja edendajaid.
Enam kui viis aastat on Lõoke juhtinud üle-eestilist võrgustikku SA Eesti Terviserajad, kuhu kuulub 122 terviserada, ning populariseerinud liikumist ja sportlikku eluviisi. Lisaks on Lõoke arendanud välja 130 hoones paikneva siseterviseradade võrgustiku
Austamistseremoonial kohal olnud Vabariigi kultuuriminister Tiit Terik ja EOK liikumisharrastuse juht Peeter Lusmägi annavad omalt poolt senitehtule samuti kõrge hinnangu, pidades seda meie liikumiskultuuri arengu peamiseks hoogustajaks
Õnnitlustega, Alo ja Sinu arvukas ja innukas ETR tiim !
Edasi , aga tänase loo juurde, mis kirjutatud juba 3 aastat tagasi ja milllega võrreldes on paljud uued asjad teoks saanud, aga nagu veendute, oli juba siis tegutsemistahe ülihea...
Eesti Terviseradade (ETR) tegevjuhi Alo Lõokesega, kes on selle organisatsiooni tegemisi juhtinud nüüd juba 2 aastat jutuajamiseks ja arutlusteks aega kokku leppides leidsime, et nüüd, suusahooaja lõppemisel on selleks igati paras hetk. Et siis nii suusaasjade kui ka tema välistes tingimustes toimiva ETR-i “majapidamise” (ikkagi enam kui 100 terviserada) üle pisut mõtiskleda...
ETR- l liikuja (siin siis suusataja ) leiab ise oma aja, koha ja liikumisviisi , mis on tõelise vaba tahte ilminguks
KZ: Alo, sa esindad ju organisatsiooni, mis toimib põhimõtteliselt 24/7 ja seda aastaringi ehk 365 päeva ?
Jah, ega neid meie rajatisi, mis ka ETR kaasabil loodud, ei saa ju vahepeal “kinni panna” ning sedasi avalikult ning meie kõigi tarbeks nad tõesti siis lakkamatult ka toimivad. Oleks aga igati tore , et kuskil 10-st õhtul hommiku 6-ni võiks terviserajad pisut “puhkust saada” ning ka kõige innukamad radadele käijad siiski magada. Ehkki kohtab inimesi, kes ka südaöösel seal liikuda tahavad. Radade korrasoleku osas, eriti suusaradade kohapealt on sageli need mõned kargemad öötunnid hädavajalikud hooldustööde tegemiseks. Nii jõuavad suusajäljed pisut külmuda ning jääks ära värskelt aetud radade segisõitmine.
Nädalas endas näiteks on aga muidugi eriti intensiivseid aegu, nagu kõik tööpäevajärgsed tunnid, samuti just nädalavahetused, mil rahvas rohkelt liikumas. Siis leiab muidugi ka pisut teistsuguseid kellaaegu, nagu hommiku- ning keskpäevapoolsed tunnid, mil kohtab terviseradadel just muudest tegevustest vabu liikujaid ja ka eakamaid harrastajaid.
Kui aastaringselt vaadata, siis eks just ilm dikteeri meile oma käitumisega tegevuste sisu ja kasutajate hulka. Nagu sel talvehakulgi, mil oli ülim valmidus suusatamiseks nii keskuste inimestel kui ka harrastajatel, aga ilm püsis pikalt ikka soe ja maa must. Niimoodi jagus sel aastal hoopis ratturitele ja jooksjatele soodsaid tingimusi lausa jaanuari keskpaigani välja. Nüüd (ajame juttu 12. märtsil) aga leitakse juba, et suusatamisega on selleks talveks ühelpool. Ehkki väike sulalaine viis tõesti ühe osa looduslikust lumest, siis on Eestis rohkesti veel neid keskusi, kus head rajapõhjad alles ja neist tehnikaga üle käies on suusasõitudeks olusid päris piisavalt. Lisaks on päevad pikad ja ka märtsikuist päikestki lisandudnud. Nii et minge ja nautige talvelõppu...
Kokkuvõtvalt öeldes - ega me saa ja tahagi liikujate tegemisi kuidagi reglementeerima hakata, kuid mulle on silma torganud, et näiteks suusatamise osas läheb meie inimestel hoovõtuks liiga palju aega ning siis leitakse jällegi, et Tartu maratoniga on selle hooaja suusasõitude osas lõpp. See hoiak on muidugi erinevates piirkondades väga erinev ja eks igaüks leia ikkagi ise, mis siis talle liikumismõnu pakub ja kuidas erinevatest ning väga vahelduvatest tingimustest parim võtta.
Jah, ega neid meie rajatisi, mis ka ETR kaasabil loodud, ei saa ju vahepeal “kinni panna” ning sedasi avalikult ning meie kõigi tarbeks nad tõesti siis lakkamatult ka toimivad. Oleks aga igati tore , et kuskil 10-st õhtul hommiku 6-ni võiks terviserajad pisut “puhkust saada” ning ka kõige innukamad radadele käijad siiski magada. Ehkki kohtab inimesi, kes ka südaöösel seal liikuda tahavad. Radade korrasoleku osas, eriti suusaradade kohapealt on sageli need mõned kargemad öötunnid hädavajalikud hooldustööde tegemiseks. Nii jõuavad suusajäljed pisut külmuda ning jääks ära värskelt aetud radade segisõitmine.
Nädalas endas näiteks on aga muidugi eriti intensiivseid aegu, nagu kõik tööpäevajärgsed tunnid, samuti just nädalavahetused, mil rahvas rohkelt liikumas. Siis leiab muidugi ka pisut teistsuguseid kellaaegu, nagu hommiku- ning keskpäevapoolsed tunnid, mil kohtab terviseradadel just muudest tegevustest vabu liikujaid ja ka eakamaid harrastajaid.
Kui aastaringselt vaadata, siis eks just ilm dikteeri meile oma käitumisega tegevuste sisu ja kasutajate hulka. Nagu sel talvehakulgi, mil oli ülim valmidus suusatamiseks nii keskuste inimestel kui ka harrastajatel, aga ilm püsis pikalt ikka soe ja maa must. Niimoodi jagus sel aastal hoopis ratturitele ja jooksjatele soodsaid tingimusi lausa jaanuari keskpaigani välja. Nüüd (ajame juttu 12. märtsil) aga leitakse juba, et suusatamisega on selleks talveks ühelpool. Ehkki väike sulalaine viis tõesti ühe osa looduslikust lumest, siis on Eestis rohkesti veel neid keskusi, kus head rajapõhjad alles ja neist tehnikaga üle käies on suusasõitudeks olusid päris piisavalt. Lisaks on päevad pikad ja ka märtsikuist päikestki lisandudnud. Nii et minge ja nautige talvelõppu...
Kokkuvõtvalt öeldes - ega me saa ja tahagi liikujate tegemisi kuidagi reglementeerima hakata, kuid mulle on silma torganud, et näiteks suusatamise osas läheb meie inimestel hoovõtuks liiga palju aega ning siis leitakse jällegi, et Tartu maratoniga on selle hooaja suusasõitude osas lõpp. See hoiak on muidugi erinevates piirkondades väga erinev ja eks igaüks leia ikkagi ise, mis siis talle liikumismõnu pakub ja kuidas erinevatest ning väga vahelduvatest tingimustest parim võtta.
Ja siit ta tuleb - SUUSALUMI !
KZ: Oleme selle aasta “hilinenud talve “ puhul ju kogenud, et kui see talv siis nagu paisu tagant valla pääses, siis olid tõesti vahepeal rajad rahvast triiki täis. Ja nagu ikka , on erinevatel suuskadel olijatel omad soovid – kes tahab treenida, kes niisama liikuda, kes tahaks oskusi õppida või lihvida. Kas sellistel tippaegadel on ETR-le tulles kõigile ikkagi suusatamiseks piisavalt ruumi ja tingimusi ?
Saan aru, kuhu sa oma küsimusega sihid ja siinkohal võin öelda, et kui meil külmalaine saabumisel “andsid kogupaugu” 45 lumekahurit, nagu sa ise ka oma veebis kirjutasid, siis oli see Eesti oludes enneolematu valmisoleku märgiks küll. Sellele kõigele eelnesid veel n.ö. musta maa tööd, radade silumised, korrastused ning ka tehnika kontroll ning vajalike seadmete hankimised. See kõik pidi valmis olema ja tunnustan siinkohal kõiki neid tublisid inimesi, kes sel otsustaval hetkel ei teinud ööl ega päeval vahet. Omaette seltskonna moodustasid kõik nende radade meistrid, kes pidid siiski taevast sadava, n.ö. loodusliku lume tulles tegutsema hakkama. Ja enamusel juhtudel toimiti ikka sellise kava järgi, et saaks kiiresti põhjad alla sõita ning sedasi võimalikult kiiresti suusajanusele harrastajaväele esmased tingimused luua. Ses osas tahaks kiita seda üksmeelt, mis erinevate keskuste vahel toimib, kus käib kogemuste vahetamine ja igat sorti nõu andmine. Nii tekib ka rohkem valikuvõimalusi, sest harrastaja tahab ju erinevate keskustes liikuda ja siis on hea kui ta igalt poolt leiab võimalikud head tingimused. Muidugi on teatud rahvarohkemad piirkonnad, nagu Tallinn, mis on sobivamatel sõiduaegadel tõsiselt “üle rahvastatud” ja sinna ei mahu tõesti kõik rahuldavalt suusasõite nautima. Mul on ülimalt hea meel, et näiteks sinu praeguses kodukandis Viimsis on nüüd juba kaks piirkonda ( Karulaugu ja Tädu) tekkinud, kuhu viimsilane ongi suusatama läinud ja ei pea nii palju enam Piritat “koormama”.
Saan aru, kuhu sa oma küsimusega sihid ja siinkohal võin öelda, et kui meil külmalaine saabumisel “andsid kogupaugu” 45 lumekahurit, nagu sa ise ka oma veebis kirjutasid, siis oli see Eesti oludes enneolematu valmisoleku märgiks küll. Sellele kõigele eelnesid veel n.ö. musta maa tööd, radade silumised, korrastused ning ka tehnika kontroll ning vajalike seadmete hankimised. See kõik pidi valmis olema ja tunnustan siinkohal kõiki neid tublisid inimesi, kes sel otsustaval hetkel ei teinud ööl ega päeval vahet. Omaette seltskonna moodustasid kõik nende radade meistrid, kes pidid siiski taevast sadava, n.ö. loodusliku lume tulles tegutsema hakkama. Ja enamusel juhtudel toimiti ikka sellise kava järgi, et saaks kiiresti põhjad alla sõita ning sedasi võimalikult kiiresti suusajanusele harrastajaväele esmased tingimused luua. Ses osas tahaks kiita seda üksmeelt, mis erinevate keskuste vahel toimib, kus käib kogemuste vahetamine ja igat sorti nõu andmine. Nii tekib ka rohkem valikuvõimalusi, sest harrastaja tahab ju erinevate keskustes liikuda ja siis on hea kui ta igalt poolt leiab võimalikud head tingimused. Muidugi on teatud rahvarohkemad piirkonnad, nagu Tallinn, mis on sobivamatel sõiduaegadel tõsiselt “üle rahvastatud” ja sinna ei mahu tõesti kõik rahuldavalt suusasõite nautima. Mul on ülimalt hea meel, et näiteks sinu praeguses kodukandis Viimsis on nüüd juba kaks piirkonda ( Karulaugu ja Tädu) tekkinud, kuhu viimsilane ongi suusatama läinud ja ei pea nii palju enam Piritat “koormama”.
Siin, alles "maha pandud" Jõulumäe kahurilume rajal jagub koos suusatamise ruumi küll igaühele
KZ: Küsiksin siinkohal konkreetselt – kus saaks ikkagi suusaõpetust teha ning kas ETR mõtleb ka selle peale, et lisaks tavalistele radadele leiduks pisut eemal veel oma paar-kolm jäljepaari suusaõppeks , rääkimata pisikesest õppenõlvast, kus saaks laste ja miks mitte ka algajatest täiskasvanutega algõppeks vajalikku tööd teha?
Igati ideaalne oleks , kui tõesti praeguste radade juurde tekkiksid sellised õppekohad. Mõnes kohas on need praegu juba olemas, kuid ikkagi peab selleks sageli veel kasutama seda põhitrassi, kus erineva tasemega harrastajate tegevused aga üksteist häirima kipuvad. Seda algõpet, mis on ju ka sinu südameasi, aga vajatakse üha enam ja enam. Näiteks Pavo Raudsepa emotsionaalsed suusatunnid Kõrvemaal on ju igati hea tagasiside saanud ja eks seda õpetust tehta mujalgi. Aga olen nõus, et ka koolide suusatunnid, milleks palju ikkagi ka ETR-de võimalusi kasutavad, ei peaks olema lihtsalt mingi ringi läbisõitmiseks, vaid kandma vähemalt alguses ikkagi suusaoskuse andmise rolli, et siis hiljem ja ka iseseisvalt juba oskuslikumalt rajal liikuda. Tunnistan, et me oleme ETR-ga esmalt just tingimuste loomise eesmärgile keskendunud, aga tahame nüüd üha enam ja seda ikka keskustega koos tegevusliku poole toetamise suunda liikuda. See on ka loomulik, et nüüd , kui meil on enam kui 100 rada ja paranenud liikumisvõimalused, siis kannatab sellele mida vaid “püsti panna”. Kui oleks olnud vastupidi, et kutsume näiteks suusatama ja tingimusi pole, oleks ju täielik jama käes. Samas painab mind ikkagi mõte, et olukorras, kus näen Eesti erinevates paikades ideaalseid tingimusi, jääb ikka üsna suur inimestest “justkui veel midagi ootama“. Et tuleks ikkagi keegi ja lausa tõstaks ta maast lahti ja viiks liikuma. Paraku on taolistel juhtudel viimaseks “tagant lükkajaks” streikima hakkav tervis. Kuid – kas peab ikka selle viimase “ähvarduseni” jõudma ...Võiks seda ju ennetada ja just ise endaga tegelema hakata...
Igati ideaalne oleks , kui tõesti praeguste radade juurde tekkiksid sellised õppekohad. Mõnes kohas on need praegu juba olemas, kuid ikkagi peab selleks sageli veel kasutama seda põhitrassi, kus erineva tasemega harrastajate tegevused aga üksteist häirima kipuvad. Seda algõpet, mis on ju ka sinu südameasi, aga vajatakse üha enam ja enam. Näiteks Pavo Raudsepa emotsionaalsed suusatunnid Kõrvemaal on ju igati hea tagasiside saanud ja eks seda õpetust tehta mujalgi. Aga olen nõus, et ka koolide suusatunnid, milleks palju ikkagi ka ETR-de võimalusi kasutavad, ei peaks olema lihtsalt mingi ringi läbisõitmiseks, vaid kandma vähemalt alguses ikkagi suusaoskuse andmise rolli, et siis hiljem ja ka iseseisvalt juba oskuslikumalt rajal liikuda. Tunnistan, et me oleme ETR-ga esmalt just tingimuste loomise eesmärgile keskendunud, aga tahame nüüd üha enam ja seda ikka keskustega koos tegevusliku poole toetamise suunda liikuda. See on ka loomulik, et nüüd , kui meil on enam kui 100 rada ja paranenud liikumisvõimalused, siis kannatab sellele mida vaid “püsti panna”. Kui oleks olnud vastupidi, et kutsume näiteks suusatama ja tingimusi pole, oleks ju täielik jama käes. Samas painab mind ikkagi mõte, et olukorras, kus näen Eesti erinevates paikades ideaalseid tingimusi, jääb ikka üsna suur inimestest “justkui veel midagi ootama“. Et tuleks ikkagi keegi ja lausa tõstaks ta maast lahti ja viiks liikuma. Paraku on taolistel juhtudel viimaseks “tagant lükkajaks” streikima hakkav tervis. Kuid – kas peab ikka selle viimase “ähvarduseni” jõudma ...Võiks seda ju ennetada ja just ise endaga tegelema hakata...
Minge ja võtke Kõrvemaal - Sportlandi Suusa- ja Matkakeskuses üks Pavo Raudsepa "tantsuline" suusaõpppetund!
Siin käib Jõulumäel saadud kogemuste edasiandmine Narva "lumemöldritele"... Sellist know - how levimist on meeldiv kogeda
KZ: Ei taha küll ehk nii kõlavat väljendit kasutada, aga siiski ... Kas ETR on siiski teatud mõttes n.ö. edulugu ? Miks ma seda julgen küsida, sest kogu see ETR ümber toimuv, tema kuvand on ka sotsiaalmeedias igati positiivne ning enamuses on seal tunda liikumisest tulenevat innustavat õhkkonda ?
Kindlasti. Tunnen seda ka ise terviseradadelt spontaanseid postitusi saades ja jälgides. Et leidub siiski paljude muude ühiskonna valuprobleemide kõrval tegevusi, mis innustavad inimesi ja pakuvad liikumisrõõmu. Radadel on näha palju elutervet ja mis eriti tähtis – positiivselt nakatavat toimetamist. Ma ei tahaks küll nende 100 ETR seast hakata kedagi eriti esile tõstma, aga siiski tooksin paar sellist näidet, mis on tekitanud oma tegevusega laiema “kuvandiloomise” kui ainult radadel liikumine. Positiivseid näiteid võiksin kirjeldada radadelt nüüd mitu tundi ja kiita rajameistreid ükshaaval. Olgu need siis Jõulumäe maailmaklassi suusarajad, rajameister Jaanus Robi töö Lähte suusaradadega või näiteks Narva, kus paljude tüüpiliste juttude seas “probleemsest Narvast” on uskumatult kindla ja kogukonda ühendava koha leidnud liikumisharrastusega seotu ning üha paranevad tingimused. Mis isegi lausa teispool piiri elavaid inimesi Pähklimäe terviserajale harrastama toovad. Ja kui kuskil on taoline positiivne trend tekkimas, siis ei peata seda paigapeal enam miski ja selle näite põhjal vaatab mõni kõrval-piirkond, et miks meil asjad samamoodi käia ei võiks...
Nüüd peaksin veel ütlema häid sõnu Nõmme, Pirita, Kuningamäe, Kolgaküla, Haanja, Paluküla, Saaremaa ja paljude teiste kohta. Ütlen seda meie järgmisel kogunemisel, kui analüüsime lõppevat suusatalve kogu võrgustikuga.
Kindlasti. Tunnen seda ka ise terviseradadelt spontaanseid postitusi saades ja jälgides. Et leidub siiski paljude muude ühiskonna valuprobleemide kõrval tegevusi, mis innustavad inimesi ja pakuvad liikumisrõõmu. Radadel on näha palju elutervet ja mis eriti tähtis – positiivselt nakatavat toimetamist. Ma ei tahaks küll nende 100 ETR seast hakata kedagi eriti esile tõstma, aga siiski tooksin paar sellist näidet, mis on tekitanud oma tegevusega laiema “kuvandiloomise” kui ainult radadel liikumine. Positiivseid näiteid võiksin kirjeldada radadelt nüüd mitu tundi ja kiita rajameistreid ükshaaval. Olgu need siis Jõulumäe maailmaklassi suusarajad, rajameister Jaanus Robi töö Lähte suusaradadega või näiteks Narva, kus paljude tüüpiliste juttude seas “probleemsest Narvast” on uskumatult kindla ja kogukonda ühendava koha leidnud liikumisharrastusega seotu ning üha paranevad tingimused. Mis isegi lausa teispool piiri elavaid inimesi Pähklimäe terviserajale harrastama toovad. Ja kui kuskil on taoline positiivne trend tekkimas, siis ei peata seda paigapeal enam miski ja selle näite põhjal vaatab mõni kõrval-piirkond, et miks meil asjad samamoodi käia ei võiks...
Nüüd peaksin veel ütlema häid sõnu Nõmme, Pirita, Kuningamäe, Kolgaküla, Haanja, Paluküla, Saaremaa ja paljude teiste kohta. Ütlen seda meie järgmisel kogunemisel, kui analüüsime lõppevat suusatalve kogu võrgustikuga.
Neid , enne hooaega Jõulumäe õppepäevale kogunenud eri paikade ETR-de innukaid tegijaid tahab Alo selle keeruka suusatalve järel igaüht lausa kättpidi tänada...
KZ : Siinkohal tahaksin uurida, et kuidas nüüd käima läinud haldusreform on n.ö. suuremate administratiivsete piirkondadena ETR käekäiku mõjutanud. Kas äkki on mingid keskused pidanud lausa tagasikäiku tegema. Näiteks minu kodukandis Valgamaal, kus uus Valga vald pea et Võru külje alla välja ulatub?
Senini ollakse tõesti haldusjaotustes ju alles esimeste sammude juures, kuid eks neid võimalikke arenguid ole siiski ka eelnevalt läbi arutatud. Nagu ka hariduse, kultuuri ja muidugi ka spordi ning liikumisharrastuse valdkonnad. Usun, et siin tekib isegi teatud sünergia, kus mõnest väikevalla rajatisest on tekkimas suure valla jaoks oluliselt tähtis keskus. Või olemasolevad rajad mitmest vallast saavad suures vallas hea koostöö nii meeskonna kui ka olemasoleva tehnikaga. Nii et mõte liigub kohapeal vahel kiiremini ja arukamalt , kui me seda kuskil kaugelt ja kõrgelt suudame ära arvata. Ja see mulle meeldib, et ei pea minema ja kedagi “äratama” hakkama, aga kaasas tahaks arengutega käia. Nõu ja toetust võib aga alati pakkuda, kogu ETR võrgustiku poolt...
Senini ollakse tõesti haldusjaotustes ju alles esimeste sammude juures, kuid eks neid võimalikke arenguid ole siiski ka eelnevalt läbi arutatud. Nagu ka hariduse, kultuuri ja muidugi ka spordi ning liikumisharrastuse valdkonnad. Usun, et siin tekib isegi teatud sünergia, kus mõnest väikevalla rajatisest on tekkimas suure valla jaoks oluliselt tähtis keskus. Või olemasolevad rajad mitmest vallast saavad suures vallas hea koostöö nii meeskonna kui ka olemasoleva tehnikaga. Nii et mõte liigub kohapeal vahel kiiremini ja arukamalt , kui me seda kuskil kaugelt ja kõrgelt suudame ära arvata. Ja see mulle meeldib, et ei pea minema ja kedagi “äratama” hakkama, aga kaasas tahaks arengutega käia. Nõu ja toetust võib aga alati pakkuda, kogu ETR võrgustiku poolt...
Seekord on President Kersti Kaljulaid jõudnud Valgehobusemäele, et siinseid radu nautida, pisut ka ETR käekäigu kohta pärida ja korraks siis ka ühispildil jäädvustatud olla
KZ : Kui ma nüüd neid sinu mõtteid kuulan, siis on mul tunne, et sa tõeliselt naudid seda tööd... Millest see tunne on siis tekkinud. Või ei ole see nii ?
Tõsi, paar aastat tagasi ETR juurde tööle tulles ei kujutanud ma ette, et meil on selline hea ning entusiastlik seltskond, kes uskumatult innukalt liikumisharrastuse tingimuste loomisse panustab. Kuid juba kõigis neis paigus ringi liikudes läks koondpilt aina optimistlikumaks. Just kohalik initsiatiiv ja selle eesotsas olevad inimesed, oma ala tõelised tegijad on olnud minugi olulisimad “edasi arendajad”. Samuti lasknud ka ETR ettevõtmise algatanud kolme suurfirma – Swedbanki, Merko ja Eesti Energia juhtidel jääda kindlaks, et toetatakse head ning äärmiselt vajalikku asja. Rääkimata veel ka koostööst Kultuuriministeeriumiga ning teiste organisatsioonide toetavast hoiakust suuremate projektide kavandamisel. Julgen küll väita, et ükski tõeliselt asjalik ETR mõte pole senini mingi totaalse vastasseisu “müüri” vastu põrganud. Ikka on leitud lahendus, sest liikumisvõimaluste loomise vajalikkuse mõtteviis on üha enam Eesti ühiskonda juurdumas. Siinkohal tahaks öelda sedagi, et ehkki vahel meie presidendi, proua Kersti Kaljulaiu jõudmisel ühe või teise piirkonna terviseradadele püütakse sellele justkui teisejärgulisuse maik juurde panna, siis on see vaid kohalike entusiastide ( rajameistrite jt.) tegutsemist väärtustanud. Sellist, muude tegemiste juurest “väljarabelemist” kohtab Eestis aga üha enam ja enam. Kokkuvõttes oleme ju olenemata ametitest kõik inimesed ja liikumine on meie tervise jaoks oluline.
Tõsi, paar aastat tagasi ETR juurde tööle tulles ei kujutanud ma ette, et meil on selline hea ning entusiastlik seltskond, kes uskumatult innukalt liikumisharrastuse tingimuste loomisse panustab. Kuid juba kõigis neis paigus ringi liikudes läks koondpilt aina optimistlikumaks. Just kohalik initsiatiiv ja selle eesotsas olevad inimesed, oma ala tõelised tegijad on olnud minugi olulisimad “edasi arendajad”. Samuti lasknud ka ETR ettevõtmise algatanud kolme suurfirma – Swedbanki, Merko ja Eesti Energia juhtidel jääda kindlaks, et toetatakse head ning äärmiselt vajalikku asja. Rääkimata veel ka koostööst Kultuuriministeeriumiga ning teiste organisatsioonide toetavast hoiakust suuremate projektide kavandamisel. Julgen küll väita, et ükski tõeliselt asjalik ETR mõte pole senini mingi totaalse vastasseisu “müüri” vastu põrganud. Ikka on leitud lahendus, sest liikumisvõimaluste loomise vajalikkuse mõtteviis on üha enam Eesti ühiskonda juurdumas. Siinkohal tahaks öelda sedagi, et ehkki vahel meie presidendi, proua Kersti Kaljulaiu jõudmisel ühe või teise piirkonna terviseradadele püütakse sellele justkui teisejärgulisuse maik juurde panna, siis on see vaid kohalike entusiastide ( rajameistrite jt.) tegutsemist väärtustanud. Sellist, muude tegemiste juurest “väljarabelemist” kohtab Eestis aga üha enam ja enam. Kokkuvõttes oleme ju olenemata ametitest kõik inimesed ja liikumine on meie tervise jaoks oluline.
KZ: Alo, nagu sa näed, ei puudutanud ma meie seekordses vestluses üldse ETR üht suurt ja uuemat tegevusvaldkonda, milleks on siseterviserajad
Tõesti, see on olnud heas arengus ja ei ole kuidagi lahus eelpool räägituga. Pigem vastupidi, uusi siseradasid luues on olnud samasuguseid uskumatuid hetki ja ikka jälle positiivset. Aga see on nii lai teema, et sellest oleks vaja tõesti rääkida ehk kunagi hiljem ja pikemalt.
Tõesti, see on olnud heas arengus ja ei ole kuidagi lahus eelpool räägituga. Pigem vastupidi, uusi siseradasid luues on olnud samasuguseid uskumatuid hetki ja ikka jälle positiivset. Aga see on nii lai teema, et sellest oleks vaja tõesti rääkida ehk kunagi hiljem ja pikemalt.
Tänud, Alo ja soovin kogu sinu suurele, erinevaid Eesti paiku ühendavale tiimile edukat ja innukat tegutsemist !
12. märtsil 2018
12. märtsil 2018
P.S. Kui muud jutud räägitud, siis jäi Alolt küsimata, et kas ta taas Võhandu maratonile läheb. Koos Raul Ollega... Sest lumed sulavad ja veed juba möllavad...
Asju järgi uurides selgus , et ongi minek ... Ja tunnet ning pingutamise "valu" peaks seal jaguma, nagu sellelt eelmise "retke" pildiltki välja paistab...
Asju järgi uurides selgus , et ongi minek ... Ja tunnet ning pingutamise "valu" peaks seal jaguma, nagu sellelt eelmise "retke" pildiltki välja paistab...
EPILOOGIKS - ETR TÖÖMEELEOLU PILTE JÕULUMÄELT
Nagu AL oma intervjuus märkis, tahab ta Jõulumäel mehi tänada, aga nagu ETR kodulehekülje piltidelt näha, on mehed kiitmisjuttude asemel hoopis masinate ja Jõulumäe suurepäraste lume ning ilmaolude tingimustes taas ninapidi koos ja seda ikka ühe eesmärgiga -
KUIDAS KÕIKE VEELGI PAREMINI TEHA .
Nagu AL oma intervjuus märkis, tahab ta Jõulumäel mehi tänada, aga nagu ETR kodulehekülje piltidelt näha, on mehed kiitmisjuttude asemel hoopis masinate ja Jõulumäe suurepäraste lume ning ilmaolude tingimustes taas ninapidi koos ja seda ikka ühe eesmärgiga -
KUIDAS KÕIKE VEELGI PAREMINI TEHA .
|
|
JÕUDU , TUBLID NAISED JA MEHED ETR TIIMIST !
