Suusamaailma üllatanud Ann ja Erika: "Vajanuksime ka Herbi kogemusi !"
Sellise protokollilõigu leiab 1968.aasta EM kohta Eesti suusaspordi ajalooraamatust / Repro
Pea et poole sajandi taha, 1968. aastasse vaatamine nõuab pisut otsimist, aga sealt leitu kaalub nähtud vaeva kindlasti üles. Nii on see ka meie kunagiste, suusakuulsust toonud juunioride Ann Karu ja Erika Valdsoni puhul. Need kaks Tartu neidu tegid 2.-4.veebrauaril 1968 Prantsusmaal Morez les Rousses suusakeskuses Eesti suusatamise ajalugu ja tõid I Euroopa Juunioride EM-lt ( sisuliselt MM-lt) koju 3 medalit. Seega avasid nad Abeli koolkonna suusajuunioride tee kõrgeimasse mängu, kus hiljem kogesid oma rohket medalitesära ka Rutt Rehemaa, Kristina ja Katrin Šmigun. Tore, et juunioride tasandil on medalitele jõudnud ka meie suusahüppajad ja kahevõistlejad. Ning eks ole selle kõige tunnustuseks seegi, et FIS-i otsuskogude poolt anti 2011.aastal Juunioride MM-i korraldusõigus teenitult Otepääle...
Enda toonasest (sõna otseses mõttes) läbimurdest kirjutasid Ann Karu-Tamm ja Erika Valdson-Roger aga järgmist ...
Enda toonasest (sõna otseses mõttes) läbimurdest kirjutasid Ann Karu-Tamm ja Erika Valdson-Roger aga järgmist ...
Esimesed Euroopa noorte meistrivõistlused suusatamises toimusid 1968. aasta veebruaris Prantsusmaal Morez les Rousses’es.
Need olid üldse esimesed noortele mõeldud võistlused. Programmis oli murdmaasuusatamine noormeestele ja neidudele, suusahüpped ja kahevõistlus . Tollasesse NSVL noortekoondisse kuulusid Tõnu Kinks, Erika Valdson ja Ann Karu (murdmaasuusatamine), Hasso Jüris
( kahevõistlus) ja Heiki Leemet ( suusahüpped). Need võistlused olid meie kõigi jaoks esimesed võistlused väljaspool NSVL ja ka ilmselt esimene välisreis meile kõigile. Igal alal oli koondises 4 noort inimest, nii et eestlaste esindatus nendel võistlustel oli päris oluline.
Ettevalmistused selleks võistluseks said aga alguse hoopis varem - paar aastat enne 1968. aastat. Selleks ajaks olime Herbi ja Erna juures juba esimesed aastad treeninud. Ruusa baas oli pärast esimese baasi ehitusmaterjali mahapõlemist ja paar suve Kaarna järve äärses Veski baasis treenimist juba elamiskõlblik. Oli olemas petrooleumlampide asemel elekter ja vesi kaevus, saun hoovi pealgi oli kasutuskõlblik ning saavutused NSVL noortemeistrivõistlustel andsid neis tingimustes võimaluse kandideerida ka osavõtuks Euroopa meistrivõistlustele.
Need olid üldse esimesed noortele mõeldud võistlused. Programmis oli murdmaasuusatamine noormeestele ja neidudele, suusahüpped ja kahevõistlus . Tollasesse NSVL noortekoondisse kuulusid Tõnu Kinks, Erika Valdson ja Ann Karu (murdmaasuusatamine), Hasso Jüris
( kahevõistlus) ja Heiki Leemet ( suusahüpped). Need võistlused olid meie kõigi jaoks esimesed võistlused väljaspool NSVL ja ka ilmselt esimene välisreis meile kõigile. Igal alal oli koondises 4 noort inimest, nii et eestlaste esindatus nendel võistlustel oli päris oluline.
Ettevalmistused selleks võistluseks said aga alguse hoopis varem - paar aastat enne 1968. aastat. Selleks ajaks olime Herbi ja Erna juures juba esimesed aastad treeninud. Ruusa baas oli pärast esimese baasi ehitusmaterjali mahapõlemist ja paar suve Kaarna järve äärses Veski baasis treenimist juba elamiskõlblik. Oli olemas petrooleumlampide asemel elekter ja vesi kaevus, saun hoovi pealgi oli kasutuskõlblik ning saavutused NSVL noortemeistrivõistlustel andsid neis tingimustes võimaluse kandideerida ka osavõtuks Euroopa meistrivõistlustele.
1966.aastal tegi Herbi pikemaajalise plaani kuidas meie treeninguid intensiivistada ja vältida „ inimliku nõrkuse“ pealetulekut ehk kuidas hoida meid regulaarsetes treeningutes. Selleks oli tal „ salarelv” ehk - oma aktiivse võistluskarjääri lõpetanud võimsad mehed Arvi Oks ja Valter Tennisson. Herbi salaplaan nägigi ette, et nende meeste eestvõttel ja pealekäimisel hakati iganädalaselt ( alates juunikuu algusest) kord nädalas matkama ( jooksma-kõndima) Elva raudteejaamast üle Palu veski Käärikule (Ruusa baasi). Esialgu leiti tee katse - eksituse meetodil, sest kaarte ju polnud. Hiljem kujunes sellest trassist kõigile osavõtjatele teatud –tuntud matkarada, millest sai isegi üks osa hilisemast Otepää-Elva maratonirajast. See matkarada oli hiljem aastaid kasutusel lausa aastaringselt.
1966. aastast alates olid meil kehalised tegevused vähemalt 6 päeval, sageli isegi iga päev. Suviti ja Ruusa baasis harjutati nüüd lausa mitu korda päevas. Treeningud vaheldusid tööga ja ka söögitegemisega pidime ise hakkama saama. Aeg-ajalt tellis Herbi, et teeksime magustoitu- lumepalle. Aga ikka hästi palju- lausa 30 munast! (Nii suurest hulgast me seda küll kunagi ei teinud ). Suvel ja sügisel oli suusatamiseks Herbi maja ümber ja aia taga saepururada, hiljem Saksa DV plastmassrada, mida parema libisemise saavutamiseks Bio-Esti pesupulbri veega ohtralt kastsime, et tuleks rohkelt vahtu ja oleks nagu suusatamine.
1966. aastast alates olid meil kehalised tegevused vähemalt 6 päeval, sageli isegi iga päev. Suviti ja Ruusa baasis harjutati nüüd lausa mitu korda päevas. Treeningud vaheldusid tööga ja ka söögitegemisega pidime ise hakkama saama. Aeg-ajalt tellis Herbi, et teeksime magustoitu- lumepalle. Aga ikka hästi palju- lausa 30 munast! (Nii suurest hulgast me seda küll kunagi ei teinud ). Suvel ja sügisel oli suusatamiseks Herbi maja ümber ja aia taga saepururada, hiljem Saksa DV plastmassrada, mida parema libisemise saavutamiseks Bio-Esti pesupulbri veega ohtralt kastsime, et tuleks rohkelt vahtu ja oleks nagu suusatamine.
Siin näidatakse TRÜ spordipäevaks Oa tänavalt ülikooli staadionile toodud plastikrajal suusatamist. Esiplaanil tuleb hea "talvise" sammuga Ann Karu, tema järel Ingrid Mägar, Arvo Kütt ja Erika Valdson / foto: ESM Abelite arhiivist
Ruusa baasis oli meil 2 saepururada - suur rada asus Ruusa metsas ja väike kohe kodu juures, Ruusa oja kaldal. Mõlemal rajal oli pikk tõus ja siis järsk laskumine tõusu algusesse. Saepururaja treening oli tollal kõige raskem ja nüristas parasjagu ka närvi. Kooli ajal oli esimene treening meil sageli kell 05.45 hommikul, et nii 45 minutit treenida ja siis veel ka kella kaheksaks kooli jõuda.
1967. aasta sügisel saime teada, et olime Erikaga arvatud NSVL noortekoondisse ja selle ajal olid ette nähtud ka sügisesed esimese lume laagrid. Meie esimene laager koos Erikaga oli kusagil Koola poolsaarel. Sõitsime sinna, kuna aga seal lund polnud, siis laager jäi ära ja sõitsime koju tagasi. Järgmine laager planeeriti Vorohtasse (Lääne-Ukrainas, Karpaatides). Pidime siis esimest korda ilma Herbita laagrisse sõitma ja järgima kõike tema varem sisendatud õpetusi.
Sõitsime Erikaga kohale, kaasas Herbi tehtud treeningplaanid (ikka - 2 korda päevas treeningud, siis veel kiirustreeningud ja kord nädala pikem treening 45-50 km suusatamist). Muidugi olid meil kotis ka abiturientidele ette nähtud kooliülesanded.
Kohale jõudes selgus, et väikeses turismibaasis olime ainsad koondislased, teised pidid saabuma alles 2 nädala pärast! Laagri toimumisaega oli muudetud, kuid meie ei saanud teadet kätte.
Turismibaasis lubati meil olla imepisikeses toas, kuhu mahtus parajasti 2 voodit. Lund ei olnud, oli vaid paar sentimeetrit härmatist. Meil oli kummalgi paar suuski ja niipalju raha, et saime kord päevas käia 2 km kaugusel külatrahteris ( ainus söögikoht külas) söömas - milleks oli portsjon pannkooke ja klaas teed. Külapoes müüdi pudukaupa, toit pidi aga igal külaperel endal olema. Tagasisõiduks polnud ei aega ega raha. Täitsime Herbi treeningplaani kuidas suutsime ja tegime tõesti 45-50 km pikkusi matku mägedes. Korduvalt sattusime ka riigipiiri postidele.
Kui saabusid teised koondislased, tuli ka lumi maha ja treeningtingimused paranesid, kuid selleks ajaks oli meie suusapõhjad küll ära kulunud. Treeningutel pandi seal rõhku ikka tehnikale ja kästi sõita ilma keppideta, mis meile oli täiesti harjumatu. Suusatamistehnika filigraansele lihvimisele Herbi erilist rõhku aga ei pannud, kinnitades ka meile, et - igaühel olla veidi “isikupärane“ sõidustiil, peaasi olevat aga see, et kiiresti suusatad.
Pärast seda laagrit toimusid igaaastased sügisesed esimesed ametlikud katsevõistlused Moskva lähistel. Eelmistel aastatel polnud me detsembri alguseks omandanud veel piisavalt kiiruslikku vastupidavust ja need esimesed võistlused polnud meie jaoks edukad. 1967. aasta detsembris toimusid võistlused aga rasketes tingimustes - oli sula ja määrimine tavaliselt keerukam. Nendel võistlustel oli Herbi juba meiega ja tal olid muidugi ka sulailma määrded kaasas. Seekord õnnestus kõik ja me Erikaga olime esimese 10 seas ( täiskasvanute klassis). See võistlus andis meile kindla lootuse, et pääseme Prantsusmaale, EM-le.
1967. aasta sügisel saime teada, et olime Erikaga arvatud NSVL noortekoondisse ja selle ajal olid ette nähtud ka sügisesed esimese lume laagrid. Meie esimene laager koos Erikaga oli kusagil Koola poolsaarel. Sõitsime sinna, kuna aga seal lund polnud, siis laager jäi ära ja sõitsime koju tagasi. Järgmine laager planeeriti Vorohtasse (Lääne-Ukrainas, Karpaatides). Pidime siis esimest korda ilma Herbita laagrisse sõitma ja järgima kõike tema varem sisendatud õpetusi.
Sõitsime Erikaga kohale, kaasas Herbi tehtud treeningplaanid (ikka - 2 korda päevas treeningud, siis veel kiirustreeningud ja kord nädala pikem treening 45-50 km suusatamist). Muidugi olid meil kotis ka abiturientidele ette nähtud kooliülesanded.
Kohale jõudes selgus, et väikeses turismibaasis olime ainsad koondislased, teised pidid saabuma alles 2 nädala pärast! Laagri toimumisaega oli muudetud, kuid meie ei saanud teadet kätte.
Turismibaasis lubati meil olla imepisikeses toas, kuhu mahtus parajasti 2 voodit. Lund ei olnud, oli vaid paar sentimeetrit härmatist. Meil oli kummalgi paar suuski ja niipalju raha, et saime kord päevas käia 2 km kaugusel külatrahteris ( ainus söögikoht külas) söömas - milleks oli portsjon pannkooke ja klaas teed. Külapoes müüdi pudukaupa, toit pidi aga igal külaperel endal olema. Tagasisõiduks polnud ei aega ega raha. Täitsime Herbi treeningplaani kuidas suutsime ja tegime tõesti 45-50 km pikkusi matku mägedes. Korduvalt sattusime ka riigipiiri postidele.
Kui saabusid teised koondislased, tuli ka lumi maha ja treeningtingimused paranesid, kuid selleks ajaks oli meie suusapõhjad küll ära kulunud. Treeningutel pandi seal rõhku ikka tehnikale ja kästi sõita ilma keppideta, mis meile oli täiesti harjumatu. Suusatamistehnika filigraansele lihvimisele Herbi erilist rõhku aga ei pannud, kinnitades ka meile, et - igaühel olla veidi “isikupärane“ sõidustiil, peaasi olevat aga see, et kiiresti suusatad.
Pärast seda laagrit toimusid igaaastased sügisesed esimesed ametlikud katsevõistlused Moskva lähistel. Eelmistel aastatel polnud me detsembri alguseks omandanud veel piisavalt kiiruslikku vastupidavust ja need esimesed võistlused polnud meie jaoks edukad. 1967. aasta detsembris toimusid võistlused aga rasketes tingimustes - oli sula ja määrimine tavaliselt keerukam. Nendel võistlustel oli Herbi juba meiega ja tal olid muidugi ka sulailma määrded kaasas. Seekord õnnestus kõik ja me Erikaga olime esimese 10 seas ( täiskasvanute klassis). See võistlus andis meile kindla lootuse, et pääseme Prantsusmaale, EM-le.
1966.a. NL noortemeistrid teatesõidus (vasakult alates) Ingrid Mägar, Erika Roger ja Ann Karu. Kui vaid saanuks see kolmik tänapäevasel kombel oma maad ja rahvast esindada. Oldi ju maailma tippude tasemel/
foto: ESM Abelite arhiiv
Üks oluline katsevõistlus toimus ka 1968.a. jaanuaris Otepääl, kus meie päralt olid esikohad ja väga hästi sõitis Inge Tiik (Alupere), kes samuti konkureeris kohale võistkonnas.
Aga nii pajude eestlaste võistkonda arvamine ei sobinud kuidagi venelastele ja nii jäigi Inge maha, kuigi oli väga heas vormis.
Oli ka tehnilisi probleeme - nimelt kippusid meie väljasõidu eelduseks olnud ankeedid kaduma ja neid tuli mitu korda täita ja saata.
Enne väljalendu Prantsusmaale olime kõik eestlased nädal (?) aega Moskvas. Saime uue suusavarustuse ja välispassid ning toimus instrueerimine välisministeeriumis. Treeninguteks oli väga vähe aega planeeritud ja meile oli see üsna harjumatu.
Lend Prantsusmaale oli planeeritud koondisel 2-3 päeva enne võistluste algust. Sõitsime Genfi ja sealt bussiga 4- tundi Jura mägedesse.
Kohale jõudsime öösel. Järgmine hommik oli nagu muinasjutt - helesine pilvitu taevas, lumi ja ere päikesepaiste. Mourez les Rousses asub 1500 m üle merepinna ja see on imearmas suusakeskus kus iga hotelli juures oli mäesuusarada koos tõstukiga.
Samaks päevaks oli planeeritud ka rajaga tutvumine. Liidu koondise treener pani meid aga seekord veel maksimaalselt proovile ja nii kujunes rajaga tutvumisest lausa spontaanne viimane ning otsustav katsevõistlus. Sellel päeval oli mul haruldaselt hea enesetunne ja kiiresti sõitmine ei valmistanud mingit probleemi.
Järgmisel päeval, põhivõistluse ajal ( 5 km) enesetunne aga enam nii hea polnud ja raja läbimine käis juba raskustega. Mul jäigi esikohast puudu paar sekundit ja Erikal kolmandast kohast samuti. Sellel võistlusel said esikoha Hilkka Kunttola( hilisem mitmekordne maailmameister) ja kolmas oli Kaija Härkinen – kes oli samuti aastaid maailma absoluutses tipus.
Teatevõistluse ajaks oli aga meie seisund juba sootuks muutunud - jalad tundusid rasked ja kiireimaid liigutusi ei jõudnud kuidagi teha. Sõitsin esimest vahetust ( aastaid olin teatevõistluses ikka esimese vahetuse sõitja) ja teate andsin üle vist kolmandana. Erika ja meie kolmas neiu Nina Butina suutsid siiski kolmandat koha säilitada. Võitsid seekord aga hoopis sakslannad ja soomlased jäid teiseks. Olime Erikaga sellest ebaõnnestumisest päris tõsiselt löödud, sest läksime ikkagi võitma! Tundub, et sellisel kõrgusel võistlemiseks oleks pidanud pisut teisiti toimima. Kokkuvõttes olime aga muude maade suusatajatele koos kahevõistleja Hasso Jürisega ( oli 5.) ja murdmaal 11.kohale tulnud Tõnu Kinksiga Eesti juunioride poolt korraliku märgi maha pannud.
On aga äärmiselt tore, et nendele meie kunagistele medalitele tõi Rutt (Rehemaa) juba kaks aastat hiljem kaks "hõbedat " juurde. Ning edasi on aina lisa tulnud ja suusamaailm on meie suusatajate jaoks õnneks nüüd lahti läinud...Pole enam vaja nädalat Moskvas konutada, välispasse vormistada, ega oma treenerit ( nagu meil Herbit !) koju jätta...
Parimate tervitustega kõigile meie eri põlvkondade suusatajatele !
Ann ja Erika
oktoober 2016
Autoritest :
Üks oluline katsevõistlus toimus ka 1968.a. jaanuaris Otepääl, kus meie päralt olid esikohad ja väga hästi sõitis Inge Tiik (Alupere), kes samuti konkureeris kohale võistkonnas.
Aga nii pajude eestlaste võistkonda arvamine ei sobinud kuidagi venelastele ja nii jäigi Inge maha, kuigi oli väga heas vormis.
Oli ka tehnilisi probleeme - nimelt kippusid meie väljasõidu eelduseks olnud ankeedid kaduma ja neid tuli mitu korda täita ja saata.
Enne väljalendu Prantsusmaale olime kõik eestlased nädal (?) aega Moskvas. Saime uue suusavarustuse ja välispassid ning toimus instrueerimine välisministeeriumis. Treeninguteks oli väga vähe aega planeeritud ja meile oli see üsna harjumatu.
Lend Prantsusmaale oli planeeritud koondisel 2-3 päeva enne võistluste algust. Sõitsime Genfi ja sealt bussiga 4- tundi Jura mägedesse.
Kohale jõudsime öösel. Järgmine hommik oli nagu muinasjutt - helesine pilvitu taevas, lumi ja ere päikesepaiste. Mourez les Rousses asub 1500 m üle merepinna ja see on imearmas suusakeskus kus iga hotelli juures oli mäesuusarada koos tõstukiga.
Samaks päevaks oli planeeritud ka rajaga tutvumine. Liidu koondise treener pani meid aga seekord veel maksimaalselt proovile ja nii kujunes rajaga tutvumisest lausa spontaanne viimane ning otsustav katsevõistlus. Sellel päeval oli mul haruldaselt hea enesetunne ja kiiresti sõitmine ei valmistanud mingit probleemi.
Järgmisel päeval, põhivõistluse ajal ( 5 km) enesetunne aga enam nii hea polnud ja raja läbimine käis juba raskustega. Mul jäigi esikohast puudu paar sekundit ja Erikal kolmandast kohast samuti. Sellel võistlusel said esikoha Hilkka Kunttola( hilisem mitmekordne maailmameister) ja kolmas oli Kaija Härkinen – kes oli samuti aastaid maailma absoluutses tipus.
Teatevõistluse ajaks oli aga meie seisund juba sootuks muutunud - jalad tundusid rasked ja kiireimaid liigutusi ei jõudnud kuidagi teha. Sõitsin esimest vahetust ( aastaid olin teatevõistluses ikka esimese vahetuse sõitja) ja teate andsin üle vist kolmandana. Erika ja meie kolmas neiu Nina Butina suutsid siiski kolmandat koha säilitada. Võitsid seekord aga hoopis sakslannad ja soomlased jäid teiseks. Olime Erikaga sellest ebaõnnestumisest päris tõsiselt löödud, sest läksime ikkagi võitma! Tundub, et sellisel kõrgusel võistlemiseks oleks pidanud pisut teisiti toimima. Kokkuvõttes olime aga muude maade suusatajatele koos kahevõistleja Hasso Jürisega ( oli 5.) ja murdmaal 11.kohale tulnud Tõnu Kinksiga Eesti juunioride poolt korraliku märgi maha pannud.
On aga äärmiselt tore, et nendele meie kunagistele medalitele tõi Rutt (Rehemaa) juba kaks aastat hiljem kaks "hõbedat " juurde. Ning edasi on aina lisa tulnud ja suusamaailm on meie suusatajate jaoks õnneks nüüd lahti läinud...Pole enam vaja nädalat Moskvas konutada, välispasse vormistada, ega oma treenerit ( nagu meil Herbit !) koju jätta...
Parimate tervitustega kõigile meie eri põlvkondade suusatajatele !
Ann ja Erika
oktoober 2016
Autoritest :
|
KARU, ANN
KARU, a-st 1978 T a m m, Ann (20. V 1950 Tartu), suusataja, Toomas K. õde. 170 cm, 63 kg. Lõpetas 1968 Tartu 1. kk-i ja 1975 TRÜ arstiteaduskonna. Meditsiiniknd (1987). Alustas sportimist 1960 treenerite Erna ja Herbert Abeli õpilasena. Tõusis esile noorteklassis saavutatuga: NL-i noortemv-tel 1966 3 x 3 km teatesõidus kuld, 1967 5 km-s kuld, 3 km-s hõbe ja 4 x 5 km teatesõidus pronks, 1968 5 ja 8 km-s kuld ning 4 x 5 km teatesõidus hõbe. Võitis 1968 juunioride MM-il 5 km-s hõbeda ja 3 × 5 km teatesõidus pronksi. NL-i juunioride mv-tel 1968 5 km-s kuld ning 1969 10 km-s kuld, 5 km-s hõbe ja 4 × 5 km teatesõidus pronks. Eesti mv-tel võitnud 1966–74 indiv 2 kulda, 3 hõbedat ja 2 pronksi ning teatesõidus 4 kulda, 1 hõbeda ja 3 pronksi. Msp (1968). Kuulunud Tartu Kalevisse. Töötanud 1975–78 Tartu Maarjamõisa haiglas, olnud 1982–89 TÜ spordimeditsiini ja taastusravi kateedris assistent ja 1989–96 dots ning a-st 1996 Allikas : ESB leksikon |
ROGER, ERIKA
ROGER, a-ni 1973 V a l d s o n, Erika (18. I 1950 Tartu), suusataja, Ruth R-i ema. 170 cm, 65 kg. Lõpetas 1968 Tartu 1. kk-i ja 1975 maaparanduse erialal EPA. Alustas 1961 Linda Ojastu suunamisel kergejõustikutreeninguid, 1962 jätkas suusatreeningutega, teda on juhendanud Aado Pind, Agnes Nopasson ja Herbert Abel. Võitis 1968 juunioride MM-il 3 × 5 km teatesõidus pronksi ja sai 5 km-s 4. koha. NL-i noortemv-tel sai 1966 5 km-s hõbeda ja teatesõidus kulla, 1967 3 km-s kulla ning teatesõidus pronksi, 1968 5 km-s ja teatesõidus hõbeda ning 8 km-s pronksi. 1969 NL-i noorsoomv-tel teatesõidus kuld ning NL-i juunioride mv-tel 5 km-s hõbe ja teatesõidus pronks. 1971 oli NL-i maaspordiühingute mv-tel teatesõidus hõbeda võitjaid. Eesti mv-tel võitnud 1965–77 indiv 1 kulla ja 2 pronksi ning teatesõidus 3 kulda, 1 hõbeda ja 5 pronksi. Msp (1967). Tuli 1971 Eesti meistriks ka sõudmises (roolijata kahepaadil). Kuulunud Kalevi ja Jõu liikmeskonda. Olnud 1977–93 Kadrina spordikompleksi direktor, a-st 1993 Kadrina valla peamaakorraldaja. A-st 2016 Regor Agro OÜ juhatuse liige. |
