Magister Männiste kaevetööd
Umbes sel ajal kui Eesti suusajaloo parim asjatundja Ants Männiste 1953. aastal Leningradi spordiõpingutele asus, sai alguse ka tema huvi Eesti suusatamise arenguloo vastu. Egas ta siis ka ise arvanud, et sellest nii suur ja kapitaalne ettevõtmine kujuneb. Niimoodi, kuidas sai tema poolt talletatud enam kui pool sajandit suusatamise ajalugu , kujunes sellest aga Ants Männiste elutöö.
Vahepeal, paberi- pliiatsi ja trükimasina ajal aga läks asi päris mahukaks, nii et igat sorti tulemuste protokolle ja muid materjale sai kodused kapid – sahtlid täis ja nagu Antsule omane , ei raatsinud ta midagi uisa-päisa minema visata. Nii et kogu Eesti suusaajaloo faktipool mahtus nende spordilembese pere ( Antsu abikaasa on omaaegne Eesti kiiruisutamismeister Mai Valdin – Männiste) koju. Takkajärgi oli see hull ,kuid äärmiselt tark tegu, sest nii sai mõnigi tulemus taas sealtsamast paberivirnast üles kaevatud või mingit kahtlasevõitu seis üle kontrollitud. Nüüd on õnneks saadud enamus materjali elektroonilisel teel ka suusaliidu varamusse salvestatud ja nii ka laiemale ringile kasutuskõlbulikuks tehtud.
Kui hakati tähistama Eesti suusaspordi 85. aastapäeva, sai kaante vahele uhke ja esinduslik suusaajaloo raamat, mille lõpuosa moodustab just Ants Männiste poolt koostatud statistika . Seda raamatut vaadates saab tõdeda, et kui mistahes spordiala tahab enda toimist mõõta, siis vaieldamatult on üheks positiivseks märgiks ka taolise arenguloo üllitamine. Koos Tiit Läänega tehtud töö kohta arvas Ants Männiste, et mõned asjad võinuks veel nii või teisiti olla, aga laiem suusarahva ring kiidab senini tema vaevanägemist igati. Ja ega see raamat pruugi viimaseks jääda, sest ajalugu tuleb iga talvega juurde ja ehk saab siis veel mõned varasemadki arenguliinid üles korjata.
Nagu magister Männiste ( jah, magistritöö kaitses ta praeguse Tallina Ülikooli eelkäijas õppejõu tööd tehes ja see oli loomulikult Eesti suusaspordi ajaloost) ise kinnitas, oli kogu Eesti suusaspordi 85 aasta kokkusaamine parajat vaeva , aga samas huvi pakkunud. Mõni udusem ja valgevõitu laik seal sees veel olevat, aga nende selgeks rääkimiseks pole enam endist suusarahvast võtta ja ajadki on vahel üpris keerukad olnud, kus suusatamine teisejärguliseks vajunud. Eesti ( suusa)spordi üks suurkujusid Karl Lont ( nüüd, nagu Ants Männistegi - manalamees) oli Männiste jaoks tänuväärne vestluskaaslane, kes kogu seda sõjajärgset aega aitas meenutada, nagu ka suusaveteran Paul Pahla. Viimane kippus küll mõnd ajaloolist fakti pisut värvikamaks maalima, aga faktide peale oli tal hea mälu – lausa mingi võistluse määrdevalikuni välja. Nii et sellistel mõnusatel meenutushetkedel on ajaloo kokkukorjamises oma kindel roll olnud. Seda enam, et Ants Männiste sai samal ajal iga lendunud faktikese kiiresti üles tähendada ning täpsema järelkontrolli algatada.
Kui praegusest meediapildist saab suusainfot päris palju, siis kunagisi lehti lapates selgus , et suusatamisest ei kirjutatud teatud aegadel kuigi palju. Ja ka lehest olenes – mõni kirjeldas värvikalt kogu võistluste käiku, aga unustas sinna juurde ka korraliku tulemuste poole lisada. Õnneks oli omaaegse “Spordilehe “ statistika päris heal tasemel.
Aga kurioosumiks on vahepeal osutunud hoopis lähedasemad ajad, kus näiteks mäesuusatajad lõid Munamäe nõlvale raja üles, tegid neist meistrivõistlused , aga protokolle otsides olid need kadunud nagu tunamullune lumi . Seepärast polnud ime kui Ants Männiste üsna sageli eelmise nädala suusaürituse tegijaid taga ajas - ikka põhimõttel, et kui tulemused on tema kaustas, siis jäävad need ka ajalukku. Ja nii see läks - tasa ja targu sai magister Männiste meie suusaloo arenguread päris täidetuks...
Eks nendesse ajalooasjusse sattus ka igasugu kurioosumeid. Mäletan hästi lugu kui näiteks ametlik Lahti 1978.aasta MM-i raamat Antsu käest “võtta sai”. Nimelt tuli ta mõned päevad pärast raamatu saamist oma koduse uurimistööga välja ja kogu soomlaste klantsraamat oli tulemuste kohalt Antsu “korrektuuri” täis. Küll olid ajad valesti, nimedest või paremusjärjestusest rääkimata. Nii et kui räägime magister Männiste kaevetöödest Eesti suusajaloos, siis jõudis meie mehe labidas ka kogu maailma suusatamise “pinnast kobestada” Täpsus ja rida - realt asjaajamine tegi pikkaaegsest ajaloouurijast ka suurepärase spordikohtuniku, kus kohtunikepaar Ants Männiste – Agnes Levandi tegi selgemaks ka kõige keerulisemad finišiseisud ja koolitas enda kõrval välja ka terve armee tudengeid. Sealt, suusavõistluste juurest aga tekkis ajaloo uurimiseks veel üks oluline tahk – polnud vist suusatajaid, keda magister Männiste näo järgi ei tundnud. Muidugi tuli noor põlvkond peale, aga veteranikaart oli Antsul alati tagataskust võtta.
Vahepeal, paberi- pliiatsi ja trükimasina ajal aga läks asi päris mahukaks, nii et igat sorti tulemuste protokolle ja muid materjale sai kodused kapid – sahtlid täis ja nagu Antsule omane , ei raatsinud ta midagi uisa-päisa minema visata. Nii et kogu Eesti suusaajaloo faktipool mahtus nende spordilembese pere ( Antsu abikaasa on omaaegne Eesti kiiruisutamismeister Mai Valdin – Männiste) koju. Takkajärgi oli see hull ,kuid äärmiselt tark tegu, sest nii sai mõnigi tulemus taas sealtsamast paberivirnast üles kaevatud või mingit kahtlasevõitu seis üle kontrollitud. Nüüd on õnneks saadud enamus materjali elektroonilisel teel ka suusaliidu varamusse salvestatud ja nii ka laiemale ringile kasutuskõlbulikuks tehtud.
Kui hakati tähistama Eesti suusaspordi 85. aastapäeva, sai kaante vahele uhke ja esinduslik suusaajaloo raamat, mille lõpuosa moodustab just Ants Männiste poolt koostatud statistika . Seda raamatut vaadates saab tõdeda, et kui mistahes spordiala tahab enda toimist mõõta, siis vaieldamatult on üheks positiivseks märgiks ka taolise arenguloo üllitamine. Koos Tiit Läänega tehtud töö kohta arvas Ants Männiste, et mõned asjad võinuks veel nii või teisiti olla, aga laiem suusarahva ring kiidab senini tema vaevanägemist igati. Ja ega see raamat pruugi viimaseks jääda, sest ajalugu tuleb iga talvega juurde ja ehk saab siis veel mõned varasemadki arenguliinid üles korjata.
Nagu magister Männiste ( jah, magistritöö kaitses ta praeguse Tallina Ülikooli eelkäijas õppejõu tööd tehes ja see oli loomulikult Eesti suusaspordi ajaloost) ise kinnitas, oli kogu Eesti suusaspordi 85 aasta kokkusaamine parajat vaeva , aga samas huvi pakkunud. Mõni udusem ja valgevõitu laik seal sees veel olevat, aga nende selgeks rääkimiseks pole enam endist suusarahvast võtta ja ajadki on vahel üpris keerukad olnud, kus suusatamine teisejärguliseks vajunud. Eesti ( suusa)spordi üks suurkujusid Karl Lont ( nüüd, nagu Ants Männistegi - manalamees) oli Männiste jaoks tänuväärne vestluskaaslane, kes kogu seda sõjajärgset aega aitas meenutada, nagu ka suusaveteran Paul Pahla. Viimane kippus küll mõnd ajaloolist fakti pisut värvikamaks maalima, aga faktide peale oli tal hea mälu – lausa mingi võistluse määrdevalikuni välja. Nii et sellistel mõnusatel meenutushetkedel on ajaloo kokkukorjamises oma kindel roll olnud. Seda enam, et Ants Männiste sai samal ajal iga lendunud faktikese kiiresti üles tähendada ning täpsema järelkontrolli algatada.
Kui praegusest meediapildist saab suusainfot päris palju, siis kunagisi lehti lapates selgus , et suusatamisest ei kirjutatud teatud aegadel kuigi palju. Ja ka lehest olenes – mõni kirjeldas värvikalt kogu võistluste käiku, aga unustas sinna juurde ka korraliku tulemuste poole lisada. Õnneks oli omaaegse “Spordilehe “ statistika päris heal tasemel.
Aga kurioosumiks on vahepeal osutunud hoopis lähedasemad ajad, kus näiteks mäesuusatajad lõid Munamäe nõlvale raja üles, tegid neist meistrivõistlused , aga protokolle otsides olid need kadunud nagu tunamullune lumi . Seepärast polnud ime kui Ants Männiste üsna sageli eelmise nädala suusaürituse tegijaid taga ajas - ikka põhimõttel, et kui tulemused on tema kaustas, siis jäävad need ka ajalukku. Ja nii see läks - tasa ja targu sai magister Männiste meie suusaloo arenguread päris täidetuks...
Eks nendesse ajalooasjusse sattus ka igasugu kurioosumeid. Mäletan hästi lugu kui näiteks ametlik Lahti 1978.aasta MM-i raamat Antsu käest “võtta sai”. Nimelt tuli ta mõned päevad pärast raamatu saamist oma koduse uurimistööga välja ja kogu soomlaste klantsraamat oli tulemuste kohalt Antsu “korrektuuri” täis. Küll olid ajad valesti, nimedest või paremusjärjestusest rääkimata. Nii et kui räägime magister Männiste kaevetöödest Eesti suusajaloos, siis jõudis meie mehe labidas ka kogu maailma suusatamise “pinnast kobestada” Täpsus ja rida - realt asjaajamine tegi pikkaaegsest ajaloouurijast ka suurepärase spordikohtuniku, kus kohtunikepaar Ants Männiste – Agnes Levandi tegi selgemaks ka kõige keerulisemad finišiseisud ja koolitas enda kõrval välja ka terve armee tudengeid. Sealt, suusavõistluste juurest aga tekkis ajaloo uurimiseks veel üks oluline tahk – polnud vist suusatajaid, keda magister Männiste näo järgi ei tundnud. Muidugi tuli noor põlvkond peale, aga veteranikaart oli Antsul alati tagataskust võtta.
Ants Männiste ( vasakul) arutamas sedakorda oma kolleegide Hans Grossi ja Agnes Levandiga Vana- Otepääl suusatehnika nüannse /Foto : K. Zilmer
Nii et tuleb vaid õnne tänada, et kogu Eesti suusaelu juures on olnud selline ajaloolise järjepidevuse fikseerija, keda ehk mõnedki suusatajad ei tundnud, aga kes neid ja nende tulemusi tundis see eest läbi ja lõhki.
Kui nüüd vaadata, mida on Eesti Spordi Biograafiline Leksikon magister Ants Männiste kohta öelnud, siis on siin tema sisuka elutee lühikokkuvõte...
MÄNNISTE, Ants (14. III 1935 Avinurme – 17. XI 2007 Tallinn), spordipedagoog, Mai M. abikaasa. Lõpetas 1956 Leningradis Tööjõureservide kehakultuuritehnikumi ja 1965 TPedI KKT. Sporditeaduse magister (1992). Hakkas sportima 1949 Muuga koolis õpetaja Lembit Kuuse innustusel. 1951 alustas Tallinnas Harald Risti juhendamisel suusatreeninguid ning Raimond Turja ja Martin Linnamäe suunamisel poksitreeninguid. Oli poksis (2 korral) ja teatesuusatamises Tööjõureservide meistreid ning 1962 ja 1963 Lokomotiivi mv-tel teatesuusatamises medalivõitjaid. Töötas 1956–59 Põltsamaa mehhaniseerimiskoolis kehalise kasvatuse õpetajana, 1959–60 TPedI Spordiklubi juhatajana ja 1960–64 Lokomotiivi esimehena, 1965–94 oli TPedI/TPÜ kehalise kasvatuse ja spordi kateedri õppejõud ning a-st 1984 kateedri juhataja (a-st 1989 dots), 1995–97 TPÜ Spordikeskuse juhataja. Oli 1965–78 TPedI Spordiklubi esimees, hiljem juhatuse liige. Kuulus 1982–90 Suusaspordiföd-i presiidiumi. Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaliige (1989), kuulus 1989–95 seltsi juhatusse. ENSV tnl sporditegelane (1988). Kalevi auliige (1982). Teinud kaastööd spordiaastaraamatute ja "Eesti spordi biograafilise leksikoni" (2001) koostamisel. T: Suusatamine. Minevikust tänapäevani (1974, koos Ilmar Pärtelpojaga), Laskesuusatamine (1987, koostaja), 70 aastat võidusuusatamist Eestis (1991), Kalev. Läbi sajandi. Kolmas osa. Treenerid (2003, autoreid), Suusatamine – Eesti rahvussport (2007, statistika koostaja).
Kui nüüd vaadata, mida on Eesti Spordi Biograafiline Leksikon magister Ants Männiste kohta öelnud, siis on siin tema sisuka elutee lühikokkuvõte...
MÄNNISTE, Ants (14. III 1935 Avinurme – 17. XI 2007 Tallinn), spordipedagoog, Mai M. abikaasa. Lõpetas 1956 Leningradis Tööjõureservide kehakultuuritehnikumi ja 1965 TPedI KKT. Sporditeaduse magister (1992). Hakkas sportima 1949 Muuga koolis õpetaja Lembit Kuuse innustusel. 1951 alustas Tallinnas Harald Risti juhendamisel suusatreeninguid ning Raimond Turja ja Martin Linnamäe suunamisel poksitreeninguid. Oli poksis (2 korral) ja teatesuusatamises Tööjõureservide meistreid ning 1962 ja 1963 Lokomotiivi mv-tel teatesuusatamises medalivõitjaid. Töötas 1956–59 Põltsamaa mehhaniseerimiskoolis kehalise kasvatuse õpetajana, 1959–60 TPedI Spordiklubi juhatajana ja 1960–64 Lokomotiivi esimehena, 1965–94 oli TPedI/TPÜ kehalise kasvatuse ja spordi kateedri õppejõud ning a-st 1984 kateedri juhataja (a-st 1989 dots), 1995–97 TPÜ Spordikeskuse juhataja. Oli 1965–78 TPedI Spordiklubi esimees, hiljem juhatuse liige. Kuulus 1982–90 Suusaspordiföd-i presiidiumi. Eesti Spordiajaloo Seltsi asutajaliige (1989), kuulus 1989–95 seltsi juhatusse. ENSV tnl sporditegelane (1988). Kalevi auliige (1982). Teinud kaastööd spordiaastaraamatute ja "Eesti spordi biograafilise leksikoni" (2001) koostamisel. T: Suusatamine. Minevikust tänapäevani (1974, koos Ilmar Pärtelpojaga), Laskesuusatamine (1987, koostaja), 70 aastat võidusuusatamist Eestis (1991), Kalev. Läbi sajandi. Kolmas osa. Treenerid (2003, autoreid), Suusatamine – Eesti rahvussport (2007, statistika koostaja).
Lõpetuseks aga niipalju, et on tore, et Ants jõudis veel ära näha ka päevad, mil Eesti suusasport maailma tippu kerkis ja meie trikoloor olümpial võidumasti tõmmati. See oli nagu sportlaste tänu oma kroonikule, kes suurvõistluste protokollide avalehel harva Eesti suusatajaid leidis, aga nüüd hakkas see silma kohe esimeselt realt ...
