OM on suurriikide pärusmaa
Suurvõistlused, nagu ka OM, väikeriike ei külasta, ka keskmistel läheb kaasaegset mõõtu suurvõistluste korraldamisega raskeks ning selleks tuleb seljad kokku panna ja need paari-kolmekesi ette võtta. Et aga olümpia ei lähe praegu küll veel riikide vahel jagamisele, siis jääb ta täies tükis ikkagi suurriikide pärusmaaks. Sest nende korraldamise maht, nii inim kui muu ressursi osas on kasvanud uskumatuks. Ja arvud, millest hiljem räägitakse, on kaugel tegelikest kuludest, sest keegi ei taha oma maa maksumaksja usaldust viimse piirini viia, nii et igasugust hämarat mängu on olümpialiikumise juures parajat moodi.
Odavaid, kuidagimoodi tehtud OM- e teha ju ei lasta ja kui siis riik korraldusõiguse ka saab, on konkureerimise käigus juba hulk energiat ja raha huugama pandud. Mul pole küll olümpiamängude kandideerimisega vahetult kokku puutuda tulnud, aga erinevate riikide spordiringkondades liikudes ja kas või juba suusatamise MM-de saamisega nähtut üldistades võib vaid ette kujutada, kuidas OM-ide hankimisel huvid ristuvad, alad ja mõjugrupid omavahel võitlevad. Siis aga lisandub veel see viimane tegur - kõik soovitu ja nõutu tuleb kuskil, vahel jumala uues ning tundmata kohas teoks teha. Sellises, mille puhul küsitakse pidevalt - kes kurat küll siia need mängud teha andis.
Ei taha peatuda filmil "Putini mängud", sest seda vaatas ilmselt väga suur hulk inimesi ja filmikeel jutustas selgelt, kuidas üks asi sünnitab teise. Kui sellele lisada praeguse korraldajariigi võimendatud ambitsioonikus ja nende tahe näidata, et - "ainult meie suudame sellisel tasemel mängud korraldada", siis eks leia mujaltki ja varasematest aegadest palju sellist, mis olümpiagrandioosa nimel uskumatuid asju teeb ja kus tavaliselt taandub üksjagu valu ja kannatusi ikka üksikisiku või siis mingi väiksema kogukonna tasandile.
Meenub , kuidas Lillehammeri OM-i eel üks kohalik mees tema poolsoisest heinamaajupist üle planeeritava suusaraja osas "sõrad vastu ajas". Pea et kuninga tasandil käidi keelitamas ja lubadusi jagamas. Aga ehk oli see ka mehe taktika, et siis viimase tingimise raames see tippkompensatsioon välja pressida. Sest ega selle maatükiga polnud tal endalgi midagi peale hakata...ning olümpiavaimustuse arvel võis äritseda küll.
Nagano OM - ilgi olid murdmaarajad planeeritud nii väikesele alale ja edasi- tagasi kulgevatele terassidele, et astusid viis meetrit kõrvale ja olid kohe uue rajahaagi kõrval. Nagu meie giid seletas, olla sealse rahvuspargi maadele pääsemisega olnud igavene häda ja mis eriti tähtis - kogu asja taastamine esialgsesse seisu pidi veel hiiglama summa neelama. See kõik käib n.ö. suurvõistluste "green-programmide" alusel ja on väga põhjalikult juba varakult paika pandud. Vähemalt paberil, kuigi hiljem selgub sageli, et - rahad on otsas...
Norra juurde tagasi põigates oli neil peale Lillehammerit ja siis veel Trondheimi MM-ga jätkates selline "rahade põletamise " tuhin peal, et peagi oldi pankroti lävel. Kui poleks olnud paari maailma suurfirmat taha tulemas , oleks näiteks kogu suusatamine pidanud uskumatud kärped ette võtma. Ning siis hakkas peale veel riigisisene konkurents kolme suure keskuse Holmenkolleni, Lillehammeri ja Trondheimi vahel, et superrajatised tegevusega täita. Käis ja käib täielik vennatapu sõda, sest kõik keskused on rahad likku pannud ja ootavad midagi tagasi ka saavat.
Nii et suured asjad käivad suurelt , isegi liigsuurelt ja nagu öeldakse - kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Laastusid ise on aga iga mõõtu, mis võivad olla iseloomustatud ütlusega, et mulle ei meeldi, et siin üldse midagi toimub... kuni selleni välja, et kogu maailm saab aru, et tehakse selle olümpia korraldamisega ikka sigadusi küll...
Sotši oli muidugi omaette story oma suuruse, ambitsioonikuse ja tõestamisvajadusega. Kui ehk hokis, iluuisutamises või laskesuusatamises polnud maailmale vaja tõestada, et seda ala venelased tunnevad ja on suutnud ka väga häid võistlusi korraldada, siis muudel aladel jäi kogemus, korralduskultuur tunduvalt madalamaks. Murdmaasuusatamiseski on Venemaa küll juhtivaid suusamaid, aga oma võistluste korraldamise oskuse olid nad lasknud n.ö. Rõbinski tasemele langeda. Mitte et mul Rõbinski vastu midagi oleks , aga traditsiooniline keskus
Kavgolovo suretati välja, Moskva Lužniki sprint oli paras naljanumber.
Laskumata muude olümpialade detailidesse, siis just Sotšis taheti näidata, et oleme kõiges kõige kõrgemal tasandil. Nii osteti selleks sisse tippseadmeid või ka oskust ja kogemust. Ja et kogu asi ka tasemel ära tehakse, siis selline on riigi kõrgeimalt tasandilt tulnud nõue...kuid eks neid traagelniite hakkas silma küll, ilma et ma seda etteheitena ütleks. Lihtsalt- puudub suurem kogemus ja enesekindlus asjade tegemises, mis maailma tippudel aga selgelt silma hakkab...
Kogu selle möllu juures on aga ülimalt hea meel, et vene suusatamine sai Sotši kaudu oma kõrgeimal tasandil võistluse. Venemaa oleks ammu vajanud ja väärinud põhjaalade MM-i, aga kuni tulevase olümpiani polnud riigis seda jõudu, mis ühe suusatamise tippvõistluse tarbeks kogu infra looks. Sotšiga sai see nüüd tehtud, omaette küsimus on selles, kas siinne keskus pole suutnud ala ka edaspidi teenida , et siia suuremaid võistlusi tuua.
Pole üleliigne märkida, et just Venemaa suusaliidu nõrkus andis 1998.aastal šansi meile , Otepää MK etapi korraldamise näol. Selle kaudu kasvas välja ka 2011.aasta Juunioride MM, nii et võime suusalade kohalt küll väita, et oleme Eestis saanud võistluste kohalt küll maksimumi võtta ja end ka korralduses välja koolitada.
Venemaa ihalusest aga tõelise tippvõistluse järgi sain aru juba 1993.aastal Faluni MM-i ajal üsna kummalisel moel, milllega on seotud ka allolev pilt .
Sellel on maailma suusakuulsused ( vasakult alates ) Raissa Smetanina, Ljubov Kozõreva, Vladimir Kuzin ja Galina Kulakova , kes olid siis Falunis aukülalisteks kutsutud ja nüüd Venemaa koondise hooldemaja ette meelsasti poseerima seisid.
Odavaid, kuidagimoodi tehtud OM- e teha ju ei lasta ja kui siis riik korraldusõiguse ka saab, on konkureerimise käigus juba hulk energiat ja raha huugama pandud. Mul pole küll olümpiamängude kandideerimisega vahetult kokku puutuda tulnud, aga erinevate riikide spordiringkondades liikudes ja kas või juba suusatamise MM-de saamisega nähtut üldistades võib vaid ette kujutada, kuidas OM-ide hankimisel huvid ristuvad, alad ja mõjugrupid omavahel võitlevad. Siis aga lisandub veel see viimane tegur - kõik soovitu ja nõutu tuleb kuskil, vahel jumala uues ning tundmata kohas teoks teha. Sellises, mille puhul küsitakse pidevalt - kes kurat küll siia need mängud teha andis.
Ei taha peatuda filmil "Putini mängud", sest seda vaatas ilmselt väga suur hulk inimesi ja filmikeel jutustas selgelt, kuidas üks asi sünnitab teise. Kui sellele lisada praeguse korraldajariigi võimendatud ambitsioonikus ja nende tahe näidata, et - "ainult meie suudame sellisel tasemel mängud korraldada", siis eks leia mujaltki ja varasematest aegadest palju sellist, mis olümpiagrandioosa nimel uskumatuid asju teeb ja kus tavaliselt taandub üksjagu valu ja kannatusi ikka üksikisiku või siis mingi väiksema kogukonna tasandile.
Meenub , kuidas Lillehammeri OM-i eel üks kohalik mees tema poolsoisest heinamaajupist üle planeeritava suusaraja osas "sõrad vastu ajas". Pea et kuninga tasandil käidi keelitamas ja lubadusi jagamas. Aga ehk oli see ka mehe taktika, et siis viimase tingimise raames see tippkompensatsioon välja pressida. Sest ega selle maatükiga polnud tal endalgi midagi peale hakata...ning olümpiavaimustuse arvel võis äritseda küll.
Nagano OM - ilgi olid murdmaarajad planeeritud nii väikesele alale ja edasi- tagasi kulgevatele terassidele, et astusid viis meetrit kõrvale ja olid kohe uue rajahaagi kõrval. Nagu meie giid seletas, olla sealse rahvuspargi maadele pääsemisega olnud igavene häda ja mis eriti tähtis - kogu asja taastamine esialgsesse seisu pidi veel hiiglama summa neelama. See kõik käib n.ö. suurvõistluste "green-programmide" alusel ja on väga põhjalikult juba varakult paika pandud. Vähemalt paberil, kuigi hiljem selgub sageli, et - rahad on otsas...
Norra juurde tagasi põigates oli neil peale Lillehammerit ja siis veel Trondheimi MM-ga jätkates selline "rahade põletamise " tuhin peal, et peagi oldi pankroti lävel. Kui poleks olnud paari maailma suurfirmat taha tulemas , oleks näiteks kogu suusatamine pidanud uskumatud kärped ette võtma. Ning siis hakkas peale veel riigisisene konkurents kolme suure keskuse Holmenkolleni, Lillehammeri ja Trondheimi vahel, et superrajatised tegevusega täita. Käis ja käib täielik vennatapu sõda, sest kõik keskused on rahad likku pannud ja ootavad midagi tagasi ka saavat.
Nii et suured asjad käivad suurelt , isegi liigsuurelt ja nagu öeldakse - kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Laastusid ise on aga iga mõõtu, mis võivad olla iseloomustatud ütlusega, et mulle ei meeldi, et siin üldse midagi toimub... kuni selleni välja, et kogu maailm saab aru, et tehakse selle olümpia korraldamisega ikka sigadusi küll...
Sotši oli muidugi omaette story oma suuruse, ambitsioonikuse ja tõestamisvajadusega. Kui ehk hokis, iluuisutamises või laskesuusatamises polnud maailmale vaja tõestada, et seda ala venelased tunnevad ja on suutnud ka väga häid võistlusi korraldada, siis muudel aladel jäi kogemus, korralduskultuur tunduvalt madalamaks. Murdmaasuusatamiseski on Venemaa küll juhtivaid suusamaid, aga oma võistluste korraldamise oskuse olid nad lasknud n.ö. Rõbinski tasemele langeda. Mitte et mul Rõbinski vastu midagi oleks , aga traditsiooniline keskus
Kavgolovo suretati välja, Moskva Lužniki sprint oli paras naljanumber.
Laskumata muude olümpialade detailidesse, siis just Sotšis taheti näidata, et oleme kõiges kõige kõrgemal tasandil. Nii osteti selleks sisse tippseadmeid või ka oskust ja kogemust. Ja et kogu asi ka tasemel ära tehakse, siis selline on riigi kõrgeimalt tasandilt tulnud nõue...kuid eks neid traagelniite hakkas silma küll, ilma et ma seda etteheitena ütleks. Lihtsalt- puudub suurem kogemus ja enesekindlus asjade tegemises, mis maailma tippudel aga selgelt silma hakkab...
Kogu selle möllu juures on aga ülimalt hea meel, et vene suusatamine sai Sotši kaudu oma kõrgeimal tasandil võistluse. Venemaa oleks ammu vajanud ja väärinud põhjaalade MM-i, aga kuni tulevase olümpiani polnud riigis seda jõudu, mis ühe suusatamise tippvõistluse tarbeks kogu infra looks. Sotšiga sai see nüüd tehtud, omaette küsimus on selles, kas siinne keskus pole suutnud ala ka edaspidi teenida , et siia suuremaid võistlusi tuua.
Pole üleliigne märkida, et just Venemaa suusaliidu nõrkus andis 1998.aastal šansi meile , Otepää MK etapi korraldamise näol. Selle kaudu kasvas välja ka 2011.aasta Juunioride MM, nii et võime suusalade kohalt küll väita, et oleme Eestis saanud võistluste kohalt küll maksimumi võtta ja end ka korralduses välja koolitada.
Venemaa ihalusest aga tõelise tippvõistluse järgi sain aru juba 1993.aastal Faluni MM-i ajal üsna kummalisel moel, milllega on seotud ka allolev pilt .
Sellel on maailma suusakuulsused ( vasakult alates ) Raissa Smetanina, Ljubov Kozõreva, Vladimir Kuzin ja Galina Kulakova , kes olid siis Falunis aukülalisteks kutsutud ja nüüd Venemaa koondise hooldemaja ette meelsasti poseerima seisid.
NL-le eri aegadel kulda ja karda kokku kühveldanud staarid pärisid Eesti koondise kohta, sest olime seal ju esimest korda oma rahvuskoondisega. Juba oli nende kõrvu jõudnud toona veel 16 - aastase Kristina muljetavaldavad sõidud. Muidugi uuriti Otepää ja Kääriku seisu, aga ka õige mitme Eesti treeneri või sportlase kohta. Kui küsisin nende endi ja Venemaa suusaelu kohta , siis ütles Kuzin ( 1954. aaasta MM-l Falunis kuulsa Veiko Hakulise ees kaks kulda võtnud mees ) otse - Minu silmad vist ei näe, et suudame Venemaal kunagi taolist teha, mida kas või siin Falunis igal sammul näeme ...Eks see oli üks üks üsna kurva tooniga jutuajamine, mis nüüd ehk pisut leevendust saab ja kinnitab , et suur suusamaa võiks ka oma tippvõistlustega kogu aeg pildil olla ...
Usun, et suur hulk Venemaa suusaveterane oli Sotšis kohal, sest üks nende unistus täitus. Sellist võidusuusatamist polnu Venemaa pinnal ju nähtud ja kui nüüd veel medaleid ka tuli... Ehkki kõik jõud on suudetud selle nimel käiku panna, ei pruugi medalisadu just peoperemeesteni jõuda. Midagi võiks neile ikkagi kukkuda, oleks rohkem rahulolevaid nägusid ja endiste kuulsuste südameis soe tunne...
Usun, et suur hulk Venemaa suusaveterane oli Sotšis kohal, sest üks nende unistus täitus. Sellist võidusuusatamist polnu Venemaa pinnal ju nähtud ja kui nüüd veel medaleid ka tuli... Ehkki kõik jõud on suudetud selle nimel käiku panna, ei pruugi medalisadu just peoperemeesteni jõuda. Midagi võiks neile ikkagi kukkuda, oleks rohkem rahulolevaid nägusid ja endiste kuulsuste südameis soe tunne...
