Rutt Rehemaa – Šmigun : Mitmel tiitlivõistlusel tundsin just Herbist puudust … “
Tehvandi suusastaadioni vastas Šmigunide suusaperekonna kodus on ikka õdusaid ja emotsionaalseidki jutte aetud. Need on alati tunduvalt pikemaks veninud kui tavalised väravasuust möödasõitmised ja tereütlemised.
Kui nüüd taas pereema Rutile helistan, siis teab ta juba ette, et seekordse jutuajamise teemaks saab olema üks, kuid kindlasti väga laiaks kiskuv teema – Erna ja Herbi…
Nagu paljude taoliste meenutuste puhul ikka, tulevad sellelgi korral parimaks abimeheks üsna ähmaseks kiskuvate piltidega pildialbumid. Rutt on neist juba esimese rariteedi välja otsinud ja kommentaarid ei lase end pikalt oodata…
Kui nüüd taas pereema Rutile helistan, siis teab ta juba ette, et seekordse jutuajamise teemaks saab olema üks, kuid kindlasti väga laiaks kiskuv teema – Erna ja Herbi…
Nagu paljude taoliste meenutuste puhul ikka, tulevad sellelgi korral parimaks abimeheks üsna ähmaseks kiskuvate piltidega pildialbumid. Rutt on neist juba esimese rariteedi välja otsinud ja kommentaarid ei lase end pikalt oodata…
Neist hetkedest sai selgeks, et Herbi gruppi minekust pole pääsu /foto : RŠ erakogu
Rutt : Oot-oot, enne kui pikemalt rääkima hakkame, siis vaata seda pilti. See on tehtud 1968.aastal Arhangelskis, sõitsin 5km distantsil, ajaks 21.09. Ametlikus protokollis pole aga mitte minu, vaid treeningukaaslase Kersti Miksoni nimi, kuna minu vanuses ei lubatud seal startida ja pidime startimise jaoks sellist äärmuslikku võimalust kasutama. Ehkki olin siis veel Agnes Nopassoni õpilane, hakkasin kevadest alates Herbi käe all harjutama…nagu see Tartu Noorsoo Spordikooli tööjaotuses tavaks oli…
Ning läkski kohe lahti äärmiselt mitmekülgne ja tunduvalt kõvem treening, kus läbi teiste alade harrastamise loodi aluspõhi ka suusatamisele. Võimlemises omandasin seal selliseid oskusi, et kui hiljem juba tüdrukutega Ramsaus olles batuudil harjutusi tegime, siis olid nad nii üllatunud , et uurisid, kuidas sa neid asju oskad… Aga mis te imestate, sõnasin vastu, ma harjutasin ju Herbi juures ja seal olid igal kevadel võimlemine ja ujumine äärmiselt tähtsal kohal...
Nagu ka jooks , nii et kui mind 1973.aastal NL koondisse arvati, siis olin jooksnud kodus terve mai, ikka hommikul ja õhtul, vaat et oma 30 km päevas. Kui siis hiljem ka toonase kuulsuse Galina Kulakovaga koos sai harjutatud, ei valmistanud mul temaga sammu pidamine mingeid probleeme…
Nii et ei vaidle ka ise vastu, et jäin tõesti tänu sellele, Herbi loodud põhjale NL treeneritele aasta- aastalt üha enam silma…
Ning läkski kohe lahti äärmiselt mitmekülgne ja tunduvalt kõvem treening, kus läbi teiste alade harrastamise loodi aluspõhi ka suusatamisele. Võimlemises omandasin seal selliseid oskusi, et kui hiljem juba tüdrukutega Ramsaus olles batuudil harjutusi tegime, siis olid nad nii üllatunud , et uurisid, kuidas sa neid asju oskad… Aga mis te imestate, sõnasin vastu, ma harjutasin ju Herbi juures ja seal olid igal kevadel võimlemine ja ujumine äärmiselt tähtsal kohal...
Nagu ka jooks , nii et kui mind 1973.aastal NL koondisse arvati, siis olin jooksnud kodus terve mai, ikka hommikul ja õhtul, vaat et oma 30 km päevas. Kui siis hiljem ka toonase kuulsuse Galina Kulakovaga koos sai harjutatud, ei valmistanud mul temaga sammu pidamine mingeid probleeme…
Nii et ei vaidle ka ise vastu, et jäin tõesti tänu sellele, Herbi loodud põhjale NL treeneritele aasta- aastalt üha enam silma…
KZ: Eks minulgi ole meeles , kuidas Sind kohe ka NL treenerite poolt oma käe alla värvata taheti…Vorohtast näiteks saime Herbiga su koju treenima vaid nii, et pidime toonasele juunioride eest vastutavale treenerile Nikolai Anikinile lausa Herbi allkirjaga venekeelse “garantiikirja “ valmis vorpima. Kuhu läks kirja, et just tema (Herbi) võtab sinu eest täieliku vastutuse ja tagab parima treenituse juunioride EM-ks. Sellele eelnes muidugi veel pikk selgitus, miks ikkagi nooruke (ja ka vene keelt vaevalt purssiv) Rutt sinna treenima jääda ei saa. Herbile oli selgemast selgem, et kui sa sinna treenida jääd, ei tule sest küll head nahka…
Kõik on korras - Herbi (koos oma kuulsa seljakoti ja seal sees olevate määretega) on kohal...
Rutt : Just nimelt, nii läks vist Vorohtast koju saamine, eks teie tea täpsemalt, kuidas te seda tegite, aga teine kord oli aasta hiljem Bakurianis, kuhu keeldusin ka minemast… Kuid ega neil midagi üle jäänud ja et kuna olin siiski koondise liider, siis tegime kodus kõik, et selleks ka jääda ja meie oma treeningsüsteemi edukust tõestada. Nii et need olukorrad, mida pidin seal NL koondises läbi elama, polnud just kõige meeldivamad. Näiteks tegi konkurent Ljudmilla Dulova treener lausa psühholoogilist töötlust - kiitis ja manas eelmisel päeval juba ette mulle kuldmedalit kaela ja nii ma siis öö läbi nende mõtetega seal vähkresin ja sõit oligi sõidetud. Või siis esimesel korral Gosaus 1970.aastal, kui võistluseelsel õhtul jagati kõigile rinnamubreid, kuid mulle mitte. Gde moi ?- purssisin lonkavas vene keeles ja siis viskaski Anikin mulle number kahe. Ausalt öeldes – vihaseks tegi selline suhtumine küll. Tiit Tamm, kes oli seal kahevõistlejana, ässitas ka ning järgmise päeva võistluse sõitsin nii kuidas suutsin, lausa kättemaksu ihates . Sealt aga tuli ka esimene medal ning ehk kinnitus sellele, et meisse ei saa niimoodi suhtuda. Küll oli neil hetkedel puudus Herbist, kes teadis ju mind läbi ja lõhki ning oskas erinevates oludes ikka selle kõige parema lahenduse leida. Kui neid toonaseid treenerite võistlustele kaasa saamise asju meelde tuletada, siis eks seal oli paljudel juhtudel grupis esmalt ikkagi igat sorti funktsionääre, kuid polnud mulle vajalikku inimest – Herbit. Tal oli muidugi ka nõudmine, et Ernagi saaks kaasa, aga seda võimalust lihtsalt ei leitud. Sest ka siin Eestis polnud vähetuntud need hinnangud, kus seda - tüütut vanameest (Herbit) ei seeditud, mis sest, et ometigi tegid tulemused just tema kasvandikud…Ja pole võimatu, et midagi siit ka Moskva poole ette sosistati… Nii et alles 1973.aastal Kavgolovos olime hulgakesi kohal, Erna ja sinagi olid seal. Ja kõik läks ju äärmiselt hästi –kulda tuli 100 protsenti …
Leningradi lähistel Kavgolovos Heppojärvi kallastel kulgenud rasketelt radadelt tulid 1973.aasta juunioride EM-i (sisuliselt - MM-i ) "kullad" eelkõige oma "koduse toetusgrupi " kannustamisel /foto:K.Zilmer
KZ : Kui nüüd treeningu enda juurde tulla, siis mida siinkohal Herbi tegutsemistest esile tooksid.
Ruti võitlus iga sekundikümnendiku pärast foto: Jüri Jõepera
Rutt :Eks ta oli ikkagi selline treener, kes hoidis oma kasvandikke võimalikult maksimaalselt oma mõjuvallas. Ruusal oli see lihtne, ka Käärikul, sest isegi olin suved aina Ruusal, talved pidevalt Käärikul. Selles päev-päevalt koos olemises oli väga vahelduvaid tegevusi, aga palju ka hetkeolukorrast lähtuvat. Aga loomulikult üks osa ka täielikku treeneri fantaasiat, mille Herbi siis äärmiselt oluliseks kuulutas. Ega ta seejuures vastuütlemist eriti sallinud ja et mina tahtsin ikka kõiges selgust saada, siis eriti ei meeldinud talle see, kui ma mingit arvamust just kõigi kuuldes avaldasin. Eks neid vastasseise ikka oli, aga tundub, et need viisid meid edasi, ei lasknud mugavaks muutuda…
Kui sa küsisid korra ka minu isa ja Herbi suhetest, siis jah, need olid head ja igati meie arengut toetavad. Herbi kunagi rääkis, et ta pannud juba ammu kodust aknast vaadates tähele, et üks isa käib poja ja tütrega jõe ääres jooksmas. Need olime meie – isa, mina ja Udo. Vaat nii - lapsest peale peab spordiarmatust kujundama – oli Herbi resümee…
Kui sa küsisid korra ka minu isa ja Herbi suhetest, siis jah, need olid head ja igati meie arengut toetavad. Herbi kunagi rääkis, et ta pannud juba ammu kodust aknast vaadates tähele, et üks isa käib poja ja tütrega jõe ääres jooksmas. Need olime meie – isa, mina ja Udo. Vaat nii - lapsest peale peab spordiarmatust kujundama – oli Herbi resümee…
Tüüpiline hommik Ruusal, kus Rutt ( vasakult esimene) Herbi juttu just kõige innustunumalt ei kuula. kuid pärale see siiski jõuab...
Kui veel sellest pidevast “järelvalvest” rääkida, siis eks Käärikul teadsid kõik, et toas 22 elab Herbi ja kohe kõrval 23-s Rutt ja Maret. Ei läinud Herbist mööda ka see “info”, kui käisime treeningukaaslase Reinuga viimasel seansil “Viimset reliikviat “ vaatamas. See “uudis” ootas mind hommikul juba Oa tänavale trenni jõudes… Kuid eks see kõik oli ka arusaadav, sest meie trenn käis ikkagi kõige kõrgemate tulemuste nimel ja seda ei tahtnud Herbi lasta segavate asjaoludega ära rikkuda… Takkajärgi on see ju väga selge, aga ega me siis igal hetkel tahtnud sellele kõigele alluda. Veelgi enam , kogu meie seltskonnas oli ka erinev “kuulekus” ja mäletan hästi, et kui hommikul end jooksma ja võimlema sättisin, poetas Herbi – “ Ann (Karu – KZ) juba läks ! “. Kui me tahtsime siis omakorda seda hommikust osa pisut pikemalt teha , siis polnud ta jälle rahul – et ei saavat ju hommikuga end ära väsitada, põhitreening tulevat täna niigi tugev. Nii et eks ta käis meile ikka parajalt “pinda”, aga kõigest sellest oli lõppude lõpuks ikka kasu ka. Ütlen ausalt - talvised tulemused panid meid endidki üllatuma…ja suurendasid soovi veelgi kaugemale jõuda…
KZ : Oled nüüd neid lõputuid seiku avanud, mida minagi kõrvalt näinud, aga kas sa võiksid pisut rääkida sinu enda sellisest treeningute mõju tunnetamisest, sest koormused olid ju kõvad ja käsk käis ka sellega koos
Kui sul on sellised supertüdrukud, peab ka korralik määre alla saama. Siin käib see tuntud - Herbi labakäega sulamäärde lihv...
Rutt : Tunnistan ausalt, et eks ma tegin ikka nii kuidas kästi. Sain aru, et mingit oma varianti siin ette võtta ei saa ja poleks osanudki. Seda enam, et mitu põlvkonda suusatajaid oli Erna- Herbi käe alt läbi käinud ja tippu jõudnud. Ning muidugi see sisemine konkurents. Mõnigi kord taheti paari sekundi pärast kedagi paremaks teha ja oli ikka päris solvav lehest lugeda, kuidas üht saavutust tähtsaks tehakse. Mulle said aga otsustavaks ikkagi tiitlivõistlused, kus oludest hoolimata tuli siis ka maksimum välja panna. Eks Herbil oli muidugi vaja suure hulga harjutajate seest leida need, kellega tipptulemust teha. Kui sai selgeks, et üheks nendest olen ka mina, siis pidin ka treeneri “tahtmised” ära kannatama. Oli ju Herbil ütlus, et talle pole “küülikuid kasvatada vaja, vaid ta tahab , et meist ikka metsjänesed tuleks “. Kes kõike taluks ja omadega hakkama saaks. Kartma ei looks ja lõputult töötada jaksaks… Ja nii, kambas tegutsedes me ka arenesime sinna, tema poolt soovitu poolde…
KZ: Sinu ja Tooliku puhul on ju veel erinevaid huvitavaid perioode. Esiteks siis, kui abiellusite, koos treenisite ja muidugi veel see, kui Erna- Herbi juures hakkasid peatselt trennis käima juba teie lapsed…
Aapo Puki maalitud pilt on küll suusapere Tehvandi kodu üks kenamaid mälestusi, kuid ka meenutus maailma suusajaloost aastast 1997, kui õdedele Šmigunidele kuulus Juunioride MM-l kaksikvõit
Rutt: Eks sa uurid nüüd seda Herbi suhtumist Anatoliga läbikäimisse. Noh, eks nad mõlemad hindasid Koltšineid ja algul polnud midagi. Umbes nii, et las nende poisid käivad siin. Muidugi, ega Herbi taolistest kõrvalt tulijatest ilmselt väga vaimustunud polnud, aga et me Tolikuga mõlemad ju harjutasime agaralt ja võistlesime, nii ei saanud temagi meile kuigi suuri ettetheiteid teha. Muidugi, kui Kristina sündis, siis ta vihjas küll, et ta olla mind nagu Holmenkolleni MM-ks treeninud, aga… Ise ma arvan, et vaevalt oleks ma sel ajal NL koondise omadele vastu saanud. Nii et ehk petsin tema ootusi, kuid algas lihtsalt uus eluperiood ja peagi olid nende trennis juba … meie lapsed.
Tüdrukutele sobis kogu see mänguline periood suurepäraselt. Isegi kõik jutud, mida Herbi ikka rääkis. Kui meie ehk kirtsutasime neid Alma- Ata võistlusmeenutusi kuuldes nina, siis tüdrukud olid põnevust täis, neile see kõik meeldis. On ju Kristinagi öelnud, ehk ka sellest ajast lähtudes, et – maailmas pole teist Herbit! Nägin ise seda vaimustust, mis nende tegemistest välja kiirgas . Olin ka ise ju kõik selle läbi käinud, aga laste kaudu võimendus see nüüd hoopis omal ja uuel moel.
Kuni rauges ka Herbi – Erna jaks ja saime aru, et edasi peame ise senisest enam tüdrukute treenimist suunama. Eks Anatolil oli all ju Koltšinite koolkonna kogemused ning samas oli ta hästi kursis ka Herbi põhimõtetega…nii et igati hea , lastepärase põhja pealt Herbi juurest sai edasi minna juba suurde sporti…
Tüdrukutele sobis kogu see mänguline periood suurepäraselt. Isegi kõik jutud, mida Herbi ikka rääkis. Kui meie ehk kirtsutasime neid Alma- Ata võistlusmeenutusi kuuldes nina, siis tüdrukud olid põnevust täis, neile see kõik meeldis. On ju Kristinagi öelnud, ehk ka sellest ajast lähtudes, et – maailmas pole teist Herbit! Nägin ise seda vaimustust, mis nende tegemistest välja kiirgas . Olin ka ise ju kõik selle läbi käinud, aga laste kaudu võimendus see nüüd hoopis omal ja uuel moel.
Kuni rauges ka Herbi – Erna jaks ja saime aru, et edasi peame ise senisest enam tüdrukute treenimist suunama. Eks Anatolil oli all ju Koltšinite koolkonna kogemused ning samas oli ta hästi kursis ka Herbi põhimõtetega…nii et igati hea , lastepärase põhja pealt Herbi juurest sai edasi minna juba suurde sporti…
KZ: Eks neid mõtteid jätku pikemakski, aga oled kõike meenutades äärmiselt positiivsel lainel
Oa tänava trenni aastal 1969
Rutt: Absoluutselt, sest kipitama jäävat on kõiges selles eluperioodis ikkagi äärmiselt vähe. Ei saa ju ükski tegevus ka vigadeta olla ja kui praegusi olusid vaatad, siis tulime Herbi juhtimisel läbi nii paksust kui vedelast. Tore, et selle kõige kohta on hulga pilte, aga isegi film. Kui omal ajal punnisime vastu Hans Roosipuu filmitegemisele, siis on äärmiselt hea, kui jälle neid kaadreid vaatad. Tekib soe ja tuttav tunne. Tänu, mida sõnades ei saagi väljendada, aga mis andis mitte ainult mulle, aga hiljem ka tüdrukutele harrastuse, eneseteostumise võimaluse. Ka lastele omal ajal, kui nüüd juba lastelastele on need meie kunagised Ruusa perioodi toimetamised huvitavad vaadata, nii et vahelgi tekib neil üks küsimus – kuidas see kõik ikka võimalik oli…
Aga oli …, tänu Ernale ja Herbile !
Tehvandil, 09.veebruaril 2016
Autorist :
ŠMIGUN, a-ni 1975 R e h e m a a, Rutt (4. V 1954 Tartu), suusataja, Anatoli Š-iabikaasa, Kristina ja Katrin Š-i ema, Jana ja Aivar Rehemaa tädi. 176 cm, 67 kg. Lõpetas 1985 Tartu kaugõppekk-i. Alustas sportimist 1961, jätkas 1964 Tartu SK-s algul Agnes Nopassoni, hiljem Herbert Abeli õpilasena. Võitis juunioride MM-il 1970 5 km-s ja teatesõidus hõbeda, 1971 oli 5 km-s 6. ja teatesõidus pronksi võitjaid, 1972 ja 1973 sai nii 5 km-s kui ka teatesõidus kulla. NL-i mv-tel 1972 Eesti naiskonnas teatesõidus pronks. NL-i juunioride mv-tel sai 1971–74 indiv 3 kulda ja 1 pronksi ning teatesõidus pronksi. NL-i noortemv-tel 1968 5 km-s kuld. Eesti mv-tel võitnud 1970–84 indiv 20 kulda, 4 hõbedat ja 1 pronksi ning teatesõidus 6 kulda ja 2 hõbedat. Msp (1971). A-ni 1975 kuulus Kalevisse, 1975–84 Dünamosse. Kalevi auliige (1996). Saanud Eesti Naisliidult aasta ema aunimetuse (2010).
B: T. Lääne. Läbimurdjad. Inimesed, kes muutsid Eesti suusasporti. Tln, 2013, lk 71–119.
Allikas : ESB leksikon
Aga oli …, tänu Ernale ja Herbile !
Tehvandil, 09.veebruaril 2016
Autorist :
ŠMIGUN, a-ni 1975 R e h e m a a, Rutt (4. V 1954 Tartu), suusataja, Anatoli Š-iabikaasa, Kristina ja Katrin Š-i ema, Jana ja Aivar Rehemaa tädi. 176 cm, 67 kg. Lõpetas 1985 Tartu kaugõppekk-i. Alustas sportimist 1961, jätkas 1964 Tartu SK-s algul Agnes Nopassoni, hiljem Herbert Abeli õpilasena. Võitis juunioride MM-il 1970 5 km-s ja teatesõidus hõbeda, 1971 oli 5 km-s 6. ja teatesõidus pronksi võitjaid, 1972 ja 1973 sai nii 5 km-s kui ka teatesõidus kulla. NL-i mv-tel 1972 Eesti naiskonnas teatesõidus pronks. NL-i juunioride mv-tel sai 1971–74 indiv 3 kulda ja 1 pronksi ning teatesõidus pronksi. NL-i noortemv-tel 1968 5 km-s kuld. Eesti mv-tel võitnud 1970–84 indiv 20 kulda, 4 hõbedat ja 1 pronksi ning teatesõidus 6 kulda ja 2 hõbedat. Msp (1971). A-ni 1975 kuulus Kalevisse, 1975–84 Dünamosse. Kalevi auliige (1996). Saanud Eesti Naisliidult aasta ema aunimetuse (2010).
B: T. Lääne. Läbimurdjad. Inimesed, kes muutsid Eesti suusasporti. Tln, 2013, lk 71–119.
Allikas : ESB leksikon
