Reeda Tuula : Sügav kummardus kõigi ees, kes on kunagi Vasaloppeti finišijoone ületanud !
2014.aastal , oma esimese taolise suursõiduna 90. Vasaloppeti lõpetanud tosina eestlanna seas oli ka Tallinna Ülikooli õppejõud Reeda Tuula ja siit saab lugeda , mida ta seal esmastartinuna vastas värskete muljete rohkuse juures minu üheksale küsimusele. Aga usun, et siinkohal on äärmiselt hea meel vaatamiseks üles panna n.ö. ELU PILT neljast Eesti noorikust, kelle hulgas ka vastuste autor ( vasakult esimene )...
Nii suure arvuga ja nii kuldset rinnanumbrit pole pildil olevad Reeda Tuula, Renna Järvalt, Kristel Vallaste ja Kerli Valge veel kunagi kandnud... Emotsioon 90. Vasaloppeti eelõhtul on super !
Et sõitsid siiski Vasaloppetit esimest korda, siis milline oli üldmulje ?
Et ma varem polnud eriti muljeid Vasaloppetist kogenud, siis teadsin muidugi vaid seda, et tegemist on ühe pikima sõiduga – nn. kuningliku suusasõiduga. Seda kinnitas Vasaloppeti muuseumis nähtud, üritust tutvustav ca 30 min film aegade algusest tänase päevani. Seda enam oli ehk aukartust äratav starti minna.
Laeval rääkisid kogenud sõitjad pigem selle raskustest ja täiendasid seda siis selle üleva tundega, mis pärast lõppu on. Sain aru, et see teekond saab olema suur suur pingutus. Kui hakati rääkima sellest, kellel milline eesmärk selleks sõiduks on, siis vastasin alguses, et no medali võiks kätte sõita küll. Kuid sellele järgnev kogemuste jagamine oli nagu külm vihm, ja tundus, et olen ehk liialt kõrge eesmärgi seadnud.
Millele panid põhirõhu ettevalmistuses. Et lumega oli sel aastal viletsad seisud, siis palju kogunes km , kui pikki treeninguid said teha ?
Kui sai selgeks , et sel aastal korralikku suusatalve ei tule, siis lootsin ainult leida aega niivõrd palju suuskadele, et oleks mingigi suusaliigutus ikkagi sees. Teisalt püüdsin vastupidavusele rõhku panna ja kestvuselt pikemaid treeninguid (ca 3 h) pea igasse nädalasse saada. Ja eks veidi põhja andis laduda ka Tartu Maratoni neliküritusest osavõtt.
Üldplaanis pärast novembri alguses läbitud jooksuamaratoni (augustist novembrini sai jooksumaratoni läbimise eesmärgil liigutatud) puhkasin nädalakese ja otsustasin liituda suusgagrupi treeningutega, mis nägi ette paar korda nädalas rullsuuskadel (üks tehnika treening, üks pikem sõit), korra pikk imitatsioon, korra jõuvastupidavust saalis, kindlasti üks täielik puhkepäev, ja siis selle ühe päeva sain tunde järgi sisustada. Lume tulekuga vahetus rullsuusatamine ja imitatsioon suusatamisega, muus osas jätkasin samal viisil. Teadmisega, et Vasaloppetile minek eeldab enamat paaristõukelist tööd, rõhutasin siis ka seda. Nii palju kui meie talv võimaldas, võtsin osa paarist suusamaratonist (küll uisutehnikas) ja paarist seiklusspordi võistlusest. Kui aus olla, pole tahtnud kilomeetreid kokkugi arvutada, kindlasti ei olnud neid soovitud hulgal, aga eks enamusel oli üks ja sama taustsüsteem.
Et ma varem polnud eriti muljeid Vasaloppetist kogenud, siis teadsin muidugi vaid seda, et tegemist on ühe pikima sõiduga – nn. kuningliku suusasõiduga. Seda kinnitas Vasaloppeti muuseumis nähtud, üritust tutvustav ca 30 min film aegade algusest tänase päevani. Seda enam oli ehk aukartust äratav starti minna.
Laeval rääkisid kogenud sõitjad pigem selle raskustest ja täiendasid seda siis selle üleva tundega, mis pärast lõppu on. Sain aru, et see teekond saab olema suur suur pingutus. Kui hakati rääkima sellest, kellel milline eesmärk selleks sõiduks on, siis vastasin alguses, et no medali võiks kätte sõita küll. Kuid sellele järgnev kogemuste jagamine oli nagu külm vihm, ja tundus, et olen ehk liialt kõrge eesmärgi seadnud.
Millele panid põhirõhu ettevalmistuses. Et lumega oli sel aastal viletsad seisud, siis palju kogunes km , kui pikki treeninguid said teha ?
Kui sai selgeks , et sel aastal korralikku suusatalve ei tule, siis lootsin ainult leida aega niivõrd palju suuskadele, et oleks mingigi suusaliigutus ikkagi sees. Teisalt püüdsin vastupidavusele rõhku panna ja kestvuselt pikemaid treeninguid (ca 3 h) pea igasse nädalasse saada. Ja eks veidi põhja andis laduda ka Tartu Maratoni neliküritusest osavõtt.
Üldplaanis pärast novembri alguses läbitud jooksuamaratoni (augustist novembrini sai jooksumaratoni läbimise eesmärgil liigutatud) puhkasin nädalakese ja otsustasin liituda suusgagrupi treeningutega, mis nägi ette paar korda nädalas rullsuuskadel (üks tehnika treening, üks pikem sõit), korra pikk imitatsioon, korra jõuvastupidavust saalis, kindlasti üks täielik puhkepäev, ja siis selle ühe päeva sain tunde järgi sisustada. Lume tulekuga vahetus rullsuusatamine ja imitatsioon suusatamisega, muus osas jätkasin samal viisil. Teadmisega, et Vasaloppetile minek eeldab enamat paaristõukelist tööd, rõhutasin siis ka seda. Nii palju kui meie talv võimaldas, võtsin osa paarist suusamaratonist (küll uisutehnikas) ja paarist seiklusspordi võistlusest. Kui aus olla, pole tahtnud kilomeetreid kokkugi arvutada, kindlasti ei olnud neid soovitud hulgal, aga eks enamusel oli üks ja sama taustsüsteem.
Vasaloppeti varahommikuse stardiplatsi "suusarägastik " Igal minejal oma lapike Rootsimaa lund...broneeritud
Kuidas oli ilm, lumi, rada, kuidas õnnestus määrimine ?
Ilm – pidevalt kõikus +/- 0 vahel kraadi või poolteisega, eelmine päev sadas veel värsket lund, seda lubas maratoni ajakski mõnel ajal. Oli soojemapoolne ja vesine ilm, rada, lumi. Rada ise oli kogenud sõitjate väitel (üks neist on kümmekond Vasaloppetit sõitnud) kõigi aegade kehveim, isegi võrreldes eelmise aastaga. Arvati, et peamiseks põhjuseks oli see, et rajapõhjasid ei oldud valmistatud kohe esimese lume tulekuga, ja kogu see põhjamaterjal oli läbinisti pehme. Kunstlumega kaetud rajaosi oli päris palju, ka raja keskel, just need märjemad alad, ja lõpp, võiks ütelda et viimased 15km, olid valdavalt kunstlume rajal. Sellest ka põhjus, miks rada oli tohutult pehme, vajus ära, kepirajad olid sügavaks torgitud. Kuskil 2000-nda piirimail sõitjad pidid juba otsima rada kus sõita, tagantpoolt tulijad, just lõpupoole sõitjad ei teadnud vist üldse, mis rada tähendab. Rada mitte ainult ei olnud rajavahetuste ja tugevate kepitõugete tõttu vormist väljas, vaid ka jälg vajus väga laiali, pehmet „suppi“ oli väga palju, ja korralikku sammu sõita raske. Puhas paaristõuke sõit.
Määrdemeister tegi antud oludes ikkagi väga head suusad. Meie seltskond oli 10-ne pealine ja määrdemeister Hanno Priks hoolitses kõigi suuskade eest. Terve laupäeva käis pidev ilmateate jälgimine, telefonikõned teistele kohalolnud eestlastele, kes stardi lähedal elasid, määrdetootjate määrdesoovituste võrdlemine. Libisemine õnnestus hästi, pidamisele anti viimane lihv veel stardis, kes läks kliistriga, kes lasi endale kerge pooltahke katteks panna. Oli ka neid kes no-wax suusaga rajale läksid. Veidi eelist andis see, et kogenum suusasõitja oskas ehk kiiremini raja valiku osas otsuseid teha, rada vahetada ning muutuvate tingimustega kohaneda. Esimene pool maratonist sõideti valdavalt keskmistes suusajälgedes, sest äärmised rajad olid värske lumega, ei libisenud ja kliister kippus kinni võtma. Teine pool maratonist oli vastupidi, värsket lund ei olnud, kunstlund oli palju, kus ehk kliistergi paremini töötas, ning töötasid just äärmised rajad, keskmised olid juba väga kehvas seisukorras.
Sinu erinevate lõikude keskmised kiirused kõikusid päris palju, mis oli selle taga ?
Seda fakti ei oskagi nii väga kommenteerida. Kindlasti oli põhjuseks raja profiili muutus, suur tingimuste muutumine erinevates lõikudes, mitmed rajavahetused ja pikad inimrongid, kuhu taha võis takerduda ja millest mööda oli keeruline sõita. Joogipunktides tuli tähelepanelik olla.
Tegelikult polnud aega ja põhjust sellele mõelda, ja tagantjärgi ei oskaks ma mingit tarkustki enda jaoks välja tuua. Võib olla peaks paaristõukeid sõitma ettevalmistuse vältel 1000km ( ! ) jagu ja erialast jõuvastupidavust tegema kordades rohkem, aga...olles ikkagi harrastussuusataja, olen praegu väga rahul.
Kuidas õnnestus energiajaotus, millisel osal oli n.ö. surnud punkt, kui seda üldse oli. Kuidas ja millega täiendasid oma energiavarusid ?
Jõudu jätkus kogu sõidu ajaks piisavalt, ehk olid raskemad need lõigud kus oli väga pikk ja lauge puhas paaristõuke lõik, kus võib olla füüsilisest jõust ei tulnud puudus, aga see muutus nii nüridaks ja rutiinselt kangeks liigutuseks. Siis lihtsalt ootasin ükskõik millist tõusunukki, kus saaks „puhata“, st. võimalikul viisil vahelduvatõukelist sõita. Tegelikult olidki tõusuosad minu trumbiks, sest suusa sain enam vähem pidama, muutsin tehnikat vastavalt raja/tõusu profiilile ja raja tingimusele, ja möödusin paljudest sõitjatest. Ja siis muidugi paaristõuke lõikudel tuli meestele veidi alla vanduda. Ehk oli raskem lõik peale 30 läbitud kilomeetrit, siis ühel tõusul valisin kõige vasakpoolsema raja, kus osutus värsket lund olema ootamatult palju, mis suuskade alla kinni võttis, kukkusin ja rütm oli mõneks ajaks paigast ära, sest suusapõhjad tuli ka kuidagi lahti kloppida.
Esimesest joogipunktist sõitsin hooga läbi, teises haarasin topsi vett, kolmandas juba võtsin mustikasupi ja ühe energiajoogi. Ja niiviisi sõitsin ka järgmised joogipunktid läbi - kaks mustikasuppi ja üks energiajook. Oli kaasas ka paar geeli, kuid kuna puudusid kogemused talvel geeli tarbimisega, siis ei osanud neid omale kusagile kättesaadavasse kohta paigutada. Panin mõned geelid sõidupluusi seljataskusse, kust ma neid kas õnneks või kahjuks kätte ei saanud. Ei raatsinud ka rajalt kõrvale astuda, ja selleks eraldi aega võtta. Mustikasupp ja energiajook tegid oma töö hästi ära.
Kella ma ka kordagi ei vaadanud, ei tahtnud, ja ehk oligi parem, seda meeldivam oli lõpptulemus.
Pisut ka suusakultuurist , sõitjate omavahelisest tegutsemisest ...
Tohutud inimmassid liikumisel, ikkagi 14 tuhande jagu suusasõpru stardis. Ja väga mitmekülgne pilt, hommikul vara olid juba "suusatornid" stardisirgel püsti, kindlustamaks võimalikult parem positsioon stardiks. Start oli tavapärasest kitsamal alal, mistõttu varakult tuli hakata valmistuma rongideks/pikaks ootamiseks. Kuid eks see ole juba paljudele teada, et nii see algus läheb. Tagant tulijale tähendas esimese tõusu lõpuks (2-3 km-l) ca tunniajast astumist. Ettevalmistuse osas võistluspaik ja teenindus oli väga meeldiv, ka joogipunktides teenindus oli hästi läbi mõeldud. Finišis oli kogu suunamine ja tegutsemine sujuv. Meie jõudsime reedel pärastlõunal finišipaika Morasse, kuhu olime elamise valinud, tõime ka stardimaterjalid kohe ära. Suur telk, kus peale stardimaterjalide kättesaamise saime ka stardikoridori muuta (algse 10nda grupi asemel sain eelmise aasta Tartu Maratoni aja järgi 4nda stardigrupi), oli väljas ka hulk liikumisharrastusega seotud toote/teenuse pakkujaid, suur nn. spordipoe ala, kus väga soodsate hindadega sai varustust täiendada, nn toitulustus/afterski ala, suur eraldatud suusamäärimisteenuse ala – igati mugav, arusaadav, ja mitmekülgne.
Stardist liikumine, veidi närviline ehk oli, eriti 1 km-l olev tõus. Kindel oli üks – tuleb suusakeppe hoida! Sest neid erinevas pikkuses murdunud otsi oli palju, ka raja hilisemates lõikudes. Ja nendes oludes suusakepi murdumine oleks olnud lausa õudusunenägu. Eks seda tuli tähele panna ja vältida kuni lõpuni välja. Kuuldavasti esimese otsa sõitjatel tuli kogeda seda, et vahele laskmine ei ole kombeks. Seal maal kus mina liikusin tuli ka ette seda võidujooksu ja põikpäist suhtumist. Naisterahvana ma mingit nn. lisatähelepanu ei kohanud, ei olnud ka midagi ebameeldivat. Küll oli väga palju selliseid rajaotsijaid, kes sõidurütmi kogu ühtlaselt sõitval suusatajate rivil ära rikkusid, siis oli ka julgeid, kes sellele hõigates tähelepanu pöörasid. Üldiselt on suusarahvas sellel rajal rahulik ja naudib ka kõige raskemates olutes ikkagi sõitu.
Kas tahaksid sõita ka 91. VL-t või aitas ühest korrast küll ?
Kindlasti tahaksin, pigem tekkiski mõte, et võiks hakata Worldloppeti etappe sõitma, igal aastal üks või kaks. Teises keskkonnas sõitmine on väga tervendav ja emotsionaalselt palju laadivam. Väga meeldiv on kogeda suusamaratonil käimise kui sporditurismi teisi olulisi tegureid - seltskond, ümbruskonnaga tutvumine, erinevad liikumistingimused.
Mida rääkisid oma sõidust teised kaasa löönud eestlased,
kui selliseid arutelusid ette tuli ?
Elasime 10- nekesi ühes majas, ja seda kogemuste vahetamist jätkus alates reisi algusest laevale minekust kuni tänase päevani laevalt maabudes. Kogemusi oli ju väga erinevaid, meist 9st sõitjast 6 olid esmakordselt rajal. Ja varasemalt kogenud sõitjatel oli palju võrdlusmaterjali. Muljetamine on olnud väga elav ja emotsiooniderikas, kindlasti positiivses võtmes, ja tundub, et kõigil meil on 8.märtsil kell 9.00 Vasaloppeti lehekülg lahti, et uut registreerimist õigeagselt ja edukalt teha.
Kas tahad veel midagi sellist lisada, mida ma ei osanud küsida ?
Suur kummardus kõigi ees, kes kunagi on ületanud Vasaloppeti finišijoone!!!
Ilm – pidevalt kõikus +/- 0 vahel kraadi või poolteisega, eelmine päev sadas veel värsket lund, seda lubas maratoni ajakski mõnel ajal. Oli soojemapoolne ja vesine ilm, rada, lumi. Rada ise oli kogenud sõitjate väitel (üks neist on kümmekond Vasaloppetit sõitnud) kõigi aegade kehveim, isegi võrreldes eelmise aastaga. Arvati, et peamiseks põhjuseks oli see, et rajapõhjasid ei oldud valmistatud kohe esimese lume tulekuga, ja kogu see põhjamaterjal oli läbinisti pehme. Kunstlumega kaetud rajaosi oli päris palju, ka raja keskel, just need märjemad alad, ja lõpp, võiks ütelda et viimased 15km, olid valdavalt kunstlume rajal. Sellest ka põhjus, miks rada oli tohutult pehme, vajus ära, kepirajad olid sügavaks torgitud. Kuskil 2000-nda piirimail sõitjad pidid juba otsima rada kus sõita, tagantpoolt tulijad, just lõpupoole sõitjad ei teadnud vist üldse, mis rada tähendab. Rada mitte ainult ei olnud rajavahetuste ja tugevate kepitõugete tõttu vormist väljas, vaid ka jälg vajus väga laiali, pehmet „suppi“ oli väga palju, ja korralikku sammu sõita raske. Puhas paaristõuke sõit.
Määrdemeister tegi antud oludes ikkagi väga head suusad. Meie seltskond oli 10-ne pealine ja määrdemeister Hanno Priks hoolitses kõigi suuskade eest. Terve laupäeva käis pidev ilmateate jälgimine, telefonikõned teistele kohalolnud eestlastele, kes stardi lähedal elasid, määrdetootjate määrdesoovituste võrdlemine. Libisemine õnnestus hästi, pidamisele anti viimane lihv veel stardis, kes läks kliistriga, kes lasi endale kerge pooltahke katteks panna. Oli ka neid kes no-wax suusaga rajale läksid. Veidi eelist andis see, et kogenum suusasõitja oskas ehk kiiremini raja valiku osas otsuseid teha, rada vahetada ning muutuvate tingimustega kohaneda. Esimene pool maratonist sõideti valdavalt keskmistes suusajälgedes, sest äärmised rajad olid värske lumega, ei libisenud ja kliister kippus kinni võtma. Teine pool maratonist oli vastupidi, värsket lund ei olnud, kunstlund oli palju, kus ehk kliistergi paremini töötas, ning töötasid just äärmised rajad, keskmised olid juba väga kehvas seisukorras.
Sinu erinevate lõikude keskmised kiirused kõikusid päris palju, mis oli selle taga ?
Seda fakti ei oskagi nii väga kommenteerida. Kindlasti oli põhjuseks raja profiili muutus, suur tingimuste muutumine erinevates lõikudes, mitmed rajavahetused ja pikad inimrongid, kuhu taha võis takerduda ja millest mööda oli keeruline sõita. Joogipunktides tuli tähelepanelik olla.
Tegelikult polnud aega ja põhjust sellele mõelda, ja tagantjärgi ei oskaks ma mingit tarkustki enda jaoks välja tuua. Võib olla peaks paaristõukeid sõitma ettevalmistuse vältel 1000km ( ! ) jagu ja erialast jõuvastupidavust tegema kordades rohkem, aga...olles ikkagi harrastussuusataja, olen praegu väga rahul.
Kuidas õnnestus energiajaotus, millisel osal oli n.ö. surnud punkt, kui seda üldse oli. Kuidas ja millega täiendasid oma energiavarusid ?
Jõudu jätkus kogu sõidu ajaks piisavalt, ehk olid raskemad need lõigud kus oli väga pikk ja lauge puhas paaristõuke lõik, kus võib olla füüsilisest jõust ei tulnud puudus, aga see muutus nii nüridaks ja rutiinselt kangeks liigutuseks. Siis lihtsalt ootasin ükskõik millist tõusunukki, kus saaks „puhata“, st. võimalikul viisil vahelduvatõukelist sõita. Tegelikult olidki tõusuosad minu trumbiks, sest suusa sain enam vähem pidama, muutsin tehnikat vastavalt raja/tõusu profiilile ja raja tingimusele, ja möödusin paljudest sõitjatest. Ja siis muidugi paaristõuke lõikudel tuli meestele veidi alla vanduda. Ehk oli raskem lõik peale 30 läbitud kilomeetrit, siis ühel tõusul valisin kõige vasakpoolsema raja, kus osutus värsket lund olema ootamatult palju, mis suuskade alla kinni võttis, kukkusin ja rütm oli mõneks ajaks paigast ära, sest suusapõhjad tuli ka kuidagi lahti kloppida.
Esimesest joogipunktist sõitsin hooga läbi, teises haarasin topsi vett, kolmandas juba võtsin mustikasupi ja ühe energiajoogi. Ja niiviisi sõitsin ka järgmised joogipunktid läbi - kaks mustikasuppi ja üks energiajook. Oli kaasas ka paar geeli, kuid kuna puudusid kogemused talvel geeli tarbimisega, siis ei osanud neid omale kusagile kättesaadavasse kohta paigutada. Panin mõned geelid sõidupluusi seljataskusse, kust ma neid kas õnneks või kahjuks kätte ei saanud. Ei raatsinud ka rajalt kõrvale astuda, ja selleks eraldi aega võtta. Mustikasupp ja energiajook tegid oma töö hästi ära.
Kella ma ka kordagi ei vaadanud, ei tahtnud, ja ehk oligi parem, seda meeldivam oli lõpptulemus.
Pisut ka suusakultuurist , sõitjate omavahelisest tegutsemisest ...
Tohutud inimmassid liikumisel, ikkagi 14 tuhande jagu suusasõpru stardis. Ja väga mitmekülgne pilt, hommikul vara olid juba "suusatornid" stardisirgel püsti, kindlustamaks võimalikult parem positsioon stardiks. Start oli tavapärasest kitsamal alal, mistõttu varakult tuli hakata valmistuma rongideks/pikaks ootamiseks. Kuid eks see ole juba paljudele teada, et nii see algus läheb. Tagant tulijale tähendas esimese tõusu lõpuks (2-3 km-l) ca tunniajast astumist. Ettevalmistuse osas võistluspaik ja teenindus oli väga meeldiv, ka joogipunktides teenindus oli hästi läbi mõeldud. Finišis oli kogu suunamine ja tegutsemine sujuv. Meie jõudsime reedel pärastlõunal finišipaika Morasse, kuhu olime elamise valinud, tõime ka stardimaterjalid kohe ära. Suur telk, kus peale stardimaterjalide kättesaamise saime ka stardikoridori muuta (algse 10nda grupi asemel sain eelmise aasta Tartu Maratoni aja järgi 4nda stardigrupi), oli väljas ka hulk liikumisharrastusega seotud toote/teenuse pakkujaid, suur nn. spordipoe ala, kus väga soodsate hindadega sai varustust täiendada, nn toitulustus/afterski ala, suur eraldatud suusamäärimisteenuse ala – igati mugav, arusaadav, ja mitmekülgne.
Stardist liikumine, veidi närviline ehk oli, eriti 1 km-l olev tõus. Kindel oli üks – tuleb suusakeppe hoida! Sest neid erinevas pikkuses murdunud otsi oli palju, ka raja hilisemates lõikudes. Ja nendes oludes suusakepi murdumine oleks olnud lausa õudusunenägu. Eks seda tuli tähele panna ja vältida kuni lõpuni välja. Kuuldavasti esimese otsa sõitjatel tuli kogeda seda, et vahele laskmine ei ole kombeks. Seal maal kus mina liikusin tuli ka ette seda võidujooksu ja põikpäist suhtumist. Naisterahvana ma mingit nn. lisatähelepanu ei kohanud, ei olnud ka midagi ebameeldivat. Küll oli väga palju selliseid rajaotsijaid, kes sõidurütmi kogu ühtlaselt sõitval suusatajate rivil ära rikkusid, siis oli ka julgeid, kes sellele hõigates tähelepanu pöörasid. Üldiselt on suusarahvas sellel rajal rahulik ja naudib ka kõige raskemates olutes ikkagi sõitu.
Kas tahaksid sõita ka 91. VL-t või aitas ühest korrast küll ?
Kindlasti tahaksin, pigem tekkiski mõte, et võiks hakata Worldloppeti etappe sõitma, igal aastal üks või kaks. Teises keskkonnas sõitmine on väga tervendav ja emotsionaalselt palju laadivam. Väga meeldiv on kogeda suusamaratonil käimise kui sporditurismi teisi olulisi tegureid - seltskond, ümbruskonnaga tutvumine, erinevad liikumistingimused.
Mida rääkisid oma sõidust teised kaasa löönud eestlased,
kui selliseid arutelusid ette tuli ?
Elasime 10- nekesi ühes majas, ja seda kogemuste vahetamist jätkus alates reisi algusest laevale minekust kuni tänase päevani laevalt maabudes. Kogemusi oli ju väga erinevaid, meist 9st sõitjast 6 olid esmakordselt rajal. Ja varasemalt kogenud sõitjatel oli palju võrdlusmaterjali. Muljetamine on olnud väga elav ja emotsiooniderikas, kindlasti positiivses võtmes, ja tundub, et kõigil meil on 8.märtsil kell 9.00 Vasaloppeti lehekülg lahti, et uut registreerimist õigeagselt ja edukalt teha.
Kas tahad veel midagi sellist lisada, mida ma ei osanud küsida ?
Suur kummardus kõigi ees, kes kunagi on ületanud Vasaloppeti finišijoone!!!
Kommentaaride autor seismas finišijoonel , medal kaelas, käed võidukalt taeva poole ...
Vasaloppet 90 - TEHTUD !!!
Suur tänu vastamast , Reeda, ja nagu veendusime, ei olnud see maratonisõit Sul pelgalt läbisõitmine, vaid korraliku pingutuse kõrval suutsid Sa ka äärmiselt huvitavaid tähelepanekuid teha... Mis mind küll rabas, oli see - et Sa kordagi ligi kuue tunni jooksul kella ei vaadanud ! Ainult suusatamisele keskendumise ja tahtejõu märk ka selles !
Suurim tunnustus Sulle kolleegidelt ja üliõpilastelt ning küllap on Sinu kogetu heaks teadmiseks mõnelegi neist, kel SUUR SÕIT - VASALOPPET plaani võetud
Suurim tunnustus Sulle kolleegidelt ja üliõpilastelt ning küllap on Sinu kogetu heaks teadmiseks mõnelegi neist, kel SUUR SÕIT - VASALOPPET plaani võetud
