Jätkusuutlik Tartu maraton avaldatud "Postimehes" 16.02.2013
TM jätkumise määras sel aastal vaid üks Otepää kõrgustiku põhjakülgedele jäänud lumepiirkond / Foto : R. Meimer
See nädal on Tartu maratoni päralt, mis oma mitmekülgse programmiga pakub emotsionaalseid kogemusi väga erinevatele inimestele ja üsna mitmel moel. Põhisõit – 42. Maraton ise rullub lahti järgmisel pühapäeval ja nagu paljudele teada, on tänavu tegemist viimase 25 aasta rohkeima osalejate hulgaga. 4. veebruari seisuga oli kirja pannud 8300 suusatajat , kellest esmaosalejaid oli lausa 21 protsenti. Välismaalt tulevat esmakordselt meie sõidule enam kui 700 suusatajat, seda lausa 28 riigist.
Meie oludes on see märkimisväärne sündmus, kodumaise talispordi rahvusvahelisuse tipp, mida väärtustab ka Tehvandi suusastaadionilt lähtuv maailma pikamaasuusatamise koorekiht ja ainult mõned päevad hiljem algav põhjaalade suusatamise MM Val di Fiemmes kohustab mõnd maratoonarit oma riiki esindama, mitte Otepäält Elvasse minnes loorberipärja pärast heitlema.
Talvine suusatajate (laulu)pidu läheb käima niisiis täies mahus, sest lisaks kirjapanduile on ju iga sõitja taga nii kodune kui ka sõprade-tuttavate toetusrühm, kel endal seekord küll otseselt võistlusrajale asja pole, aga igasugune materiaalne ja moraalne tugi on igale maratoonarile neil päevil igati vajalik. Ega suursõiduks valmistumine pole ju ka kuskil nurga taga käinud, nii et teatakse päris hästi , et see naine või mees on suusatamise maratonirajale minemas…
Kuid pidu ise – on temas siis kõik see vajalik, mis ühest peost peo teeb ja kui kaua või mil moel me selle maratonivärgiga edasi suudame minna. Kui mäletate, siis isegi meie igipõlise traditsiooni - laulupeo toimumise ja arengu osas esitati alles mõned aastad tagasi üsna kahtlevaid noote. Küsiti väga otse – kui jätkusuutlik taoline suursündmus võib olla. Aga siis õnnestus taas suurepärane pidu, suurenes laulurahva eneseusk, täienesid read uute laulu- ja tantsuhimulistega ja teema taandus nagu iseenesest.
Siit on hea hakata ka maratoniasju vaatama, sest pea paar talve tagasi arutasin oma tudengi, Tartu suusaklubis suusatarkusi ja ka maratonivaimustust kogenud Jakob Remmeliga, mida ta võiks oma rekreatsiooniõpingute lõpuks bakalaureusetöö teemaks võtta. Ega neid kõiki läbi vaagitud võimalusi suuda praegu enam meenutada, aga kui lahku läksime, siis leppisime kokku, et teema võiks olla Tartu maratoni edasiarengut käsitlev. See tundus meile mõlemile üsna huvitav olevat, sest jutt ja mõtted klappisid. Siis veeres aeg õige kiiresti ja kui taas ühenduses olime, selgus, et Jakob on asju päris tõsiselt võtnud, oli maailmas ringi liikudes isegi hääd teemakohast kirjandust kokku ostnud. Et sotti saada, mida ikkagi jätkusuutlikkuse ja seda just suurürituste kontekstis tuleks arvesse võtta. Muidugi soovitasin talle kohe ka Tartu maratoni juhtidega ühendust võtta, et siis nende lahkel loal ja soovituste põhjal üks põhjalikum uuring ette valmistada.
Nüüdseks on töö valmis saanud ning kaitstud ja isegi Tallinna Ülikooli parimate üliõpilastööde aunimetusega pärjatud. Tõeliselt huvitav, sisukas ja samas ja nagu arvata võis – mitmeid uusi mõtteid ja maratoni kaugemat perspektiivi vaatav. Loodan salamisi, et Jakob peale armeeteenistust ehk selle esialgse kogemuse põhjal ka samas suunas minevaks magistritööks pealehakkamist leiab.
Mis siis sellest mahukast uurimusest selgus ? Esmalt heidab autor pilgu ka maratoni arengulukku ja leiab, et juba maratoni käivitamise aastail ilmnes maratoniasjalistel üks kestlikkust mõjutavaid tegureid – julge ja kaugeleulatuv nägemus ( taheti ju mõtte autorite poolt Vasaloppeti taolist teha), mida siis hakati ka vaimustunult ja sihikindlalt edasi arendama. Jõudes NL ajal kuuendiku planeedi üheks unikaalsemaks suurürituseks ja pürgides Eesti taasiseseisvumise järel innukalt ka Worldloppeti tippmaratonide hulka. Teiseks on läbi aegade maratoni juures strateegiliselt ja innovatiivselt mõtlevad ning sisemiselt motiveeritud juhid olnud. Teame ju kõiki neid - Helmuth Särekanno, Vello Kivi, Rein Kamarik, Alar Arukuusk ning praegune „vägede juht“ Indrek Kelk. Ainult taoliste, kõige paremas mõttes „hullude“ meeste poolt veetud tiimidega on maratonivaim kõigest hoolimata virgena hoitud. Ka julge ning aktiivne suhtlus Worldloppetiga, eelkõige just Madis Lepajõe initsiatiivil selle juhtimises ja arengutöös osalemine on toonud kogemusi ning tunnustust, aga samas pole lasknud meil ka oma „pidu kuidas tahes pidada“. Aga tänavusest talvest alates oleme juba ise omamoodi abiandjad ning „laenanud“ ühe TM võtmekuju - Epp Paali Worldloppeti peakontorisse, mis on taas meie saavutatud taseme üks märgilisi tähendusi.
Arenguloost on toodud välja ka sellised edasiminekut taganud märksõnad , nagu tippsuusatajate kõikvõimalik kaasamine, Otepää MK-ga ühise sünergia tekitamine, aga mis mulle eriti meeldib ja mida ka ise , Tartu maratoni TD-na mitmel aastal pidin tunnistama – ekstreemsete (sulast kuni üsna karmi pakaseni) ilmastikuolude kiuste maratonist siiski positiivse kuvandi loomine ja hoidmine. Mäletame ju küll neid lumevaeseid talvi ja maailma tippmehi porisel Arula teeäärsel põllul lõpukanga alla silkamas. Et asi aga pisut müstilisem oleks, siis lisab Jakob Remmel põhilisi tegureid loetledes ka n.ö. x-faktori juurde, mis määras ehk selle, et just Tartu maratonist sai Eesti suurim ja tunnustatuim suusaüritus, mitte ei kerkinud selleks näiteks Keila maraton
Tulles uurimustöö järgmise osa, ehk 2011.a. maratoni uuringu juurde, siis see sai igati esinduslik. Küsitlusega haarati 6754 lõpetanust 830 ehk 12,29 % suusatajatest. Küsitleti nii täispika kui lühikese sõidu läbinuid. Väärtuslikuks teeb tulemused see, et suudeti haarata kõikide tasemete sõitjaid . 87,6 % küsitletutest andis läbitud maratonile kümnepallises skaalas hinde 8-10, seda olenemata läbitud distantsi pikkusest. Kiitva hinnangu andsid ka tugevate suusamaade Norra, Rootsi ja Venemaaa suusatajad. Puudutades maratoniprogrammi, ehk pika ja lühikese distantsi samaaegset korraldust või selle ajalist muutmist, sai selgeks, et samal päeval tuleks ilmselt mõlema distantsiga jätkata, sest kui lühem sõit ära jääks, läheks pooled küsitletuist olude sunnil pikale distantsile ja veerandijagu ei tuleks ehk üldse maratonile. Vastates ühisstardi asendamise kohta grupistartidega pooldasid ühist minekut just eliitsuusatajad, aga ka enamuses rühmades leiti, et nii kaoks senine ühistunne. Pea et viiendik rõhutas, et koos startimine on neile oluline.
Pisut korralduslikest asjust veel. Praegust maratoniürituste programmi peab piisavaks ligi 60 % ja välissuusatajate (26 riigist) hinnang on lausa 93 % - neile meeldib siin pea et kõik. Eriti oluliseks on osalejate arvu kasvades kerkinud igat sorti logistilised lahendused. Sõitjad on ses suhtes endale lahendused leidnud ja pea et 2/3 küsitletuist kasutab kas siis ühist bussi või pannakse kokku autosse mahtuv seltskond. Uurides muid maratoni edasiarendamise küsimusi leidis enam kui 1/3 , et tahetakse paremat rada, ehkki samas mõistetakse keerukaid ilma - ja lumeolusid, mis seda alati teha ei lase. Samuti kerkis esile ka finišiala arendamise vajadus ( ca 20% arvamus), samuti toodi mitmeid muid valdkondi, nagu võimalikud pesemis- ja saunavõimalused, rajale suuremate kilomeetritähiste paigaldamine, kohta näitavate tabloode ülespanekut erinevatesse raja punktidesse, aga ka soodsamat osalustasu. Kokkuvõtvalt märkis üle veerandi küsitletuist, et Tartu maratoni senise üldise arenguga võib rahule jääda.
Jakob Remmeli töö analüüsiv osa keskendub järgnevalt pilguga ettepoole, leidmaks seosesid osalejate rahulolu ja maratoni jätkusuutlikkuse vahel. Mahukast osast olgu siinkohal välja toodud mõningad olulisemad nüansid.
Esmalt just see, et tulevikus tuleks püüda muuta suusamaratonist osalejad enam tarbijast partneriteks, nagu soovitavad ka mitmed jätkusuutlikkuse teooria autoriteedid. See aga algab vahel mõnest pisiasjast, mis võib uskumatult tähtsaks osutuda või vastupidi – ka rajal olijatele mõne meeldiva nüansi lisada.
Teisalt on maratoni tulevik seotud ka uue põlvkonna pealtulekuga, kuna ka käesolev uuring näitas , et kõige madalam rahulolu maratoni osas valitses just M20 ja M21 vanuseklassides ning seda nii noormeeeste kui neidude hulgas. Ning kui vaadata ka Tanel Pärnamaa uuringut, siis on viimastel aastatel just see vanuserühm ka kahanenud. Kuidas saada lõpptulemusena rajale rohkem noori ja ka naisi. Et läbi üldise suusaoskuse ja – harrastuse kasvu tekiks kaugem eesmärk – kunagi ka maratonirajale jõuda, kasutamaks meie teiste maratonide n.ö. Estoloppeti sarja mitmekülgseid võimalust. Et tee tippürituseni , miks mitte siis ka Worldloppetti maratonideni kulgeks loomulikku rada.
Käsitledes maratoni korraldajate valmidust muudatusteks kui üht võtmetegurit, kerkib taas esile see pika ja lühikese maa sõit. Kuidas need omavahel sobitada ja kuidas just osaleja siis sellest endale parima variandi leiab. Sama dilemma jääb ka stardikorralduses, kus lahknevus ees ja tagapool tulijate hinnagutes on praegu suhteliselt erinev. Aga on selge, et korraldajad peavad siin kõigi jaoks optimaalseima variandi leidma
Programmilises pooles tundus juba uuringu läbiviimise ajal ja sai ka sel aastal kinnitust , et uudne teatemaraton on toonud maratonirajale uue ja atraktiivse osalusvormi. Just sel ajal, nädal varem, kui käib ettevalmistus suureks sõiduks – on paras üht paraja pikkusega etappi proovida, korraldajatel oma tiime kontrollida ja teateseltskondadel endil kambavaimu tekitada.
Mida ka töös ei arutletaks, jääb aga peamiseks, nagu mistahes suusamaratoni puhul ikkagi rada ja selle kvaliteet. Kui pooled eliitsõitjatest ja pea et 35 % ülejäänutest näevad selles veel arenguruumi, siis ei jää meil küll üle muud kui esmalt ikka ja jälle lootvalt taeva poole vaadata. Nii see on ja olgu see siinkohal küll minu isiklik seisukoht ja kahtlus, aga kas me üldse oma ilma- ja lumeoludes, hoolimata seejuures Eesti kõikide aegade parimast rajatehnikast ja meeste oskustest suudame valmistada raja, mis peaks vastu peagi kuskile kümne tuhande piirimaile jõudvale osalejate väele. See võib õnnestuda, aga reeglina ikkagi vähem kui juhtudel kus seisame fakti ees, et suusarada on sel aastal taas maratoni suurim probleem. Just eelmise nädala suhteliselt pehmed ilmad panid mind maratonirajal sõites jällegi seda mõtet mõtlema , kui juba esimeste kilomeetritega tuli paarist - kolmest vesisest nõost läbi sõita. Aga milline on veel olukord Elva jõe taga … Nii et taoline olulisi tagasilööke toov ja jätkusuutlikkust ähvardav tegur ripub meie pea kohal iga maratonisõidu eel.
Tõstatatud küsimused on Jakob Remmeli uurimuse viimases osas leidnud mitmekülgset analüüsi ka maratoni korraldajate Indrek Kelgu ja Kunnar Karu aruteludes. Üldistavalt on nad mitmeid uuringutes ilmnenud tendentse ka ise märganud, mida nüüd saadud hinnangud ja arvamused veel kinnitavad. Nagu kas või see kilomeetrimärkide ettepanek, mille tulemusena seisavad nüüd kahel pool rada ilusad ja suuremõõdulised tähised, märkimaks , palju veel Elvani maad. Muidugi on selgelt ka neid asju ( pesemine, kohatablood jm.) mis on küll sõitjate aspektist arusaadavad, aga materiaalselt hetkel siiski teostamatud. Mida aga nende ridade autor tahaks näha, oleks see, kui me ühe meie kõige esinduslikuma suusa- ja liikumiskultuuri üritusele leiaks väärika mahu rahvusringhäälingu veebruarikuises kavas. Ning me ei jahiks , ega ületähtsustaks selles siis ainuüksi liidrite minekut, vaid leiaks piisavalt ruumi ka selle suusasõidu olulisemale osale – meie enda rahva suusalustile. Nagu me suurepäraste ülekannete kaudu tantsu- ja laululusti näidates teeme. Asi on seda väärt.
Võttes kokku sellise üldistava arutelu Tartu maratoni jätkusuutlikkuse üle, lõpetaksin uuringu autori Jakob Remmeli öelduga, et jätkusuutlikkuse ja positiivsete arenguperspektiivide eelduseks kujuneb kõigi jätkussuuutlikkust tagavate tegurite kompleksne edasiarendamine, mõeldes ja tegutsedes veelgi suuremalt kui seni. Tunnustades ja rakendades ellu innovatiivset juhtimist ja uuenduste stimuleerimist, läbipaistvat koostöövalmidust ning siht- ja sidusrühmade muutmist tarbijatest partneriteks.
Nagu ta ühe visioonina märgib veel – miks ei võiks Tartu maraton tõusta „viie edukama maratoniriigi“ hulgas püsimise tasandilt teistele eeskuju andva esikolmiku tasandile.
Aga selleks saame me kõik anda oma osa, kui me seda koos tegutsedes soovime teoks teha. Nii sõites kui sõitmise korraldamist toetades…
Meie oludes on see märkimisväärne sündmus, kodumaise talispordi rahvusvahelisuse tipp, mida väärtustab ka Tehvandi suusastaadionilt lähtuv maailma pikamaasuusatamise koorekiht ja ainult mõned päevad hiljem algav põhjaalade suusatamise MM Val di Fiemmes kohustab mõnd maratoonarit oma riiki esindama, mitte Otepäält Elvasse minnes loorberipärja pärast heitlema.
Talvine suusatajate (laulu)pidu läheb käima niisiis täies mahus, sest lisaks kirjapanduile on ju iga sõitja taga nii kodune kui ka sõprade-tuttavate toetusrühm, kel endal seekord küll otseselt võistlusrajale asja pole, aga igasugune materiaalne ja moraalne tugi on igale maratoonarile neil päevil igati vajalik. Ega suursõiduks valmistumine pole ju ka kuskil nurga taga käinud, nii et teatakse päris hästi , et see naine või mees on suusatamise maratonirajale minemas…
Kuid pidu ise – on temas siis kõik see vajalik, mis ühest peost peo teeb ja kui kaua või mil moel me selle maratonivärgiga edasi suudame minna. Kui mäletate, siis isegi meie igipõlise traditsiooni - laulupeo toimumise ja arengu osas esitati alles mõned aastad tagasi üsna kahtlevaid noote. Küsiti väga otse – kui jätkusuutlik taoline suursündmus võib olla. Aga siis õnnestus taas suurepärane pidu, suurenes laulurahva eneseusk, täienesid read uute laulu- ja tantsuhimulistega ja teema taandus nagu iseenesest.
Siit on hea hakata ka maratoniasju vaatama, sest pea paar talve tagasi arutasin oma tudengi, Tartu suusaklubis suusatarkusi ja ka maratonivaimustust kogenud Jakob Remmeliga, mida ta võiks oma rekreatsiooniõpingute lõpuks bakalaureusetöö teemaks võtta. Ega neid kõiki läbi vaagitud võimalusi suuda praegu enam meenutada, aga kui lahku läksime, siis leppisime kokku, et teema võiks olla Tartu maratoni edasiarengut käsitlev. See tundus meile mõlemile üsna huvitav olevat, sest jutt ja mõtted klappisid. Siis veeres aeg õige kiiresti ja kui taas ühenduses olime, selgus, et Jakob on asju päris tõsiselt võtnud, oli maailmas ringi liikudes isegi hääd teemakohast kirjandust kokku ostnud. Et sotti saada, mida ikkagi jätkusuutlikkuse ja seda just suurürituste kontekstis tuleks arvesse võtta. Muidugi soovitasin talle kohe ka Tartu maratoni juhtidega ühendust võtta, et siis nende lahkel loal ja soovituste põhjal üks põhjalikum uuring ette valmistada.
Nüüdseks on töö valmis saanud ning kaitstud ja isegi Tallinna Ülikooli parimate üliõpilastööde aunimetusega pärjatud. Tõeliselt huvitav, sisukas ja samas ja nagu arvata võis – mitmeid uusi mõtteid ja maratoni kaugemat perspektiivi vaatav. Loodan salamisi, et Jakob peale armeeteenistust ehk selle esialgse kogemuse põhjal ka samas suunas minevaks magistritööks pealehakkamist leiab.
Mis siis sellest mahukast uurimusest selgus ? Esmalt heidab autor pilgu ka maratoni arengulukku ja leiab, et juba maratoni käivitamise aastail ilmnes maratoniasjalistel üks kestlikkust mõjutavaid tegureid – julge ja kaugeleulatuv nägemus ( taheti ju mõtte autorite poolt Vasaloppeti taolist teha), mida siis hakati ka vaimustunult ja sihikindlalt edasi arendama. Jõudes NL ajal kuuendiku planeedi üheks unikaalsemaks suurürituseks ja pürgides Eesti taasiseseisvumise järel innukalt ka Worldloppeti tippmaratonide hulka. Teiseks on läbi aegade maratoni juures strateegiliselt ja innovatiivselt mõtlevad ning sisemiselt motiveeritud juhid olnud. Teame ju kõiki neid - Helmuth Särekanno, Vello Kivi, Rein Kamarik, Alar Arukuusk ning praegune „vägede juht“ Indrek Kelk. Ainult taoliste, kõige paremas mõttes „hullude“ meeste poolt veetud tiimidega on maratonivaim kõigest hoolimata virgena hoitud. Ka julge ning aktiivne suhtlus Worldloppetiga, eelkõige just Madis Lepajõe initsiatiivil selle juhtimises ja arengutöös osalemine on toonud kogemusi ning tunnustust, aga samas pole lasknud meil ka oma „pidu kuidas tahes pidada“. Aga tänavusest talvest alates oleme juba ise omamoodi abiandjad ning „laenanud“ ühe TM võtmekuju - Epp Paali Worldloppeti peakontorisse, mis on taas meie saavutatud taseme üks märgilisi tähendusi.
Arenguloost on toodud välja ka sellised edasiminekut taganud märksõnad , nagu tippsuusatajate kõikvõimalik kaasamine, Otepää MK-ga ühise sünergia tekitamine, aga mis mulle eriti meeldib ja mida ka ise , Tartu maratoni TD-na mitmel aastal pidin tunnistama – ekstreemsete (sulast kuni üsna karmi pakaseni) ilmastikuolude kiuste maratonist siiski positiivse kuvandi loomine ja hoidmine. Mäletame ju küll neid lumevaeseid talvi ja maailma tippmehi porisel Arula teeäärsel põllul lõpukanga alla silkamas. Et asi aga pisut müstilisem oleks, siis lisab Jakob Remmel põhilisi tegureid loetledes ka n.ö. x-faktori juurde, mis määras ehk selle, et just Tartu maratonist sai Eesti suurim ja tunnustatuim suusaüritus, mitte ei kerkinud selleks näiteks Keila maraton
Tulles uurimustöö järgmise osa, ehk 2011.a. maratoni uuringu juurde, siis see sai igati esinduslik. Küsitlusega haarati 6754 lõpetanust 830 ehk 12,29 % suusatajatest. Küsitleti nii täispika kui lühikese sõidu läbinuid. Väärtuslikuks teeb tulemused see, et suudeti haarata kõikide tasemete sõitjaid . 87,6 % küsitletutest andis läbitud maratonile kümnepallises skaalas hinde 8-10, seda olenemata läbitud distantsi pikkusest. Kiitva hinnangu andsid ka tugevate suusamaade Norra, Rootsi ja Venemaaa suusatajad. Puudutades maratoniprogrammi, ehk pika ja lühikese distantsi samaaegset korraldust või selle ajalist muutmist, sai selgeks, et samal päeval tuleks ilmselt mõlema distantsiga jätkata, sest kui lühem sõit ära jääks, läheks pooled küsitletuist olude sunnil pikale distantsile ja veerandijagu ei tuleks ehk üldse maratonile. Vastates ühisstardi asendamise kohta grupistartidega pooldasid ühist minekut just eliitsuusatajad, aga ka enamuses rühmades leiti, et nii kaoks senine ühistunne. Pea et viiendik rõhutas, et koos startimine on neile oluline.
Pisut korralduslikest asjust veel. Praegust maratoniürituste programmi peab piisavaks ligi 60 % ja välissuusatajate (26 riigist) hinnang on lausa 93 % - neile meeldib siin pea et kõik. Eriti oluliseks on osalejate arvu kasvades kerkinud igat sorti logistilised lahendused. Sõitjad on ses suhtes endale lahendused leidnud ja pea et 2/3 küsitletuist kasutab kas siis ühist bussi või pannakse kokku autosse mahtuv seltskond. Uurides muid maratoni edasiarendamise küsimusi leidis enam kui 1/3 , et tahetakse paremat rada, ehkki samas mõistetakse keerukaid ilma - ja lumeolusid, mis seda alati teha ei lase. Samuti kerkis esile ka finišiala arendamise vajadus ( ca 20% arvamus), samuti toodi mitmeid muid valdkondi, nagu võimalikud pesemis- ja saunavõimalused, rajale suuremate kilomeetritähiste paigaldamine, kohta näitavate tabloode ülespanekut erinevatesse raja punktidesse, aga ka soodsamat osalustasu. Kokkuvõtvalt märkis üle veerandi küsitletuist, et Tartu maratoni senise üldise arenguga võib rahule jääda.
Jakob Remmeli töö analüüsiv osa keskendub järgnevalt pilguga ettepoole, leidmaks seosesid osalejate rahulolu ja maratoni jätkusuutlikkuse vahel. Mahukast osast olgu siinkohal välja toodud mõningad olulisemad nüansid.
Esmalt just see, et tulevikus tuleks püüda muuta suusamaratonist osalejad enam tarbijast partneriteks, nagu soovitavad ka mitmed jätkusuutlikkuse teooria autoriteedid. See aga algab vahel mõnest pisiasjast, mis võib uskumatult tähtsaks osutuda või vastupidi – ka rajal olijatele mõne meeldiva nüansi lisada.
Teisalt on maratoni tulevik seotud ka uue põlvkonna pealtulekuga, kuna ka käesolev uuring näitas , et kõige madalam rahulolu maratoni osas valitses just M20 ja M21 vanuseklassides ning seda nii noormeeeste kui neidude hulgas. Ning kui vaadata ka Tanel Pärnamaa uuringut, siis on viimastel aastatel just see vanuserühm ka kahanenud. Kuidas saada lõpptulemusena rajale rohkem noori ja ka naisi. Et läbi üldise suusaoskuse ja – harrastuse kasvu tekiks kaugem eesmärk – kunagi ka maratonirajale jõuda, kasutamaks meie teiste maratonide n.ö. Estoloppeti sarja mitmekülgseid võimalust. Et tee tippürituseni , miks mitte siis ka Worldloppetti maratonideni kulgeks loomulikku rada.
Käsitledes maratoni korraldajate valmidust muudatusteks kui üht võtmetegurit, kerkib taas esile see pika ja lühikese maa sõit. Kuidas need omavahel sobitada ja kuidas just osaleja siis sellest endale parima variandi leiab. Sama dilemma jääb ka stardikorralduses, kus lahknevus ees ja tagapool tulijate hinnagutes on praegu suhteliselt erinev. Aga on selge, et korraldajad peavad siin kõigi jaoks optimaalseima variandi leidma
Programmilises pooles tundus juba uuringu läbiviimise ajal ja sai ka sel aastal kinnitust , et uudne teatemaraton on toonud maratonirajale uue ja atraktiivse osalusvormi. Just sel ajal, nädal varem, kui käib ettevalmistus suureks sõiduks – on paras üht paraja pikkusega etappi proovida, korraldajatel oma tiime kontrollida ja teateseltskondadel endil kambavaimu tekitada.
Mida ka töös ei arutletaks, jääb aga peamiseks, nagu mistahes suusamaratoni puhul ikkagi rada ja selle kvaliteet. Kui pooled eliitsõitjatest ja pea et 35 % ülejäänutest näevad selles veel arenguruumi, siis ei jää meil küll üle muud kui esmalt ikka ja jälle lootvalt taeva poole vaadata. Nii see on ja olgu see siinkohal küll minu isiklik seisukoht ja kahtlus, aga kas me üldse oma ilma- ja lumeoludes, hoolimata seejuures Eesti kõikide aegade parimast rajatehnikast ja meeste oskustest suudame valmistada raja, mis peaks vastu peagi kuskile kümne tuhande piirimaile jõudvale osalejate väele. See võib õnnestuda, aga reeglina ikkagi vähem kui juhtudel kus seisame fakti ees, et suusarada on sel aastal taas maratoni suurim probleem. Just eelmise nädala suhteliselt pehmed ilmad panid mind maratonirajal sõites jällegi seda mõtet mõtlema , kui juba esimeste kilomeetritega tuli paarist - kolmest vesisest nõost läbi sõita. Aga milline on veel olukord Elva jõe taga … Nii et taoline olulisi tagasilööke toov ja jätkusuutlikkust ähvardav tegur ripub meie pea kohal iga maratonisõidu eel.
Tõstatatud küsimused on Jakob Remmeli uurimuse viimases osas leidnud mitmekülgset analüüsi ka maratoni korraldajate Indrek Kelgu ja Kunnar Karu aruteludes. Üldistavalt on nad mitmeid uuringutes ilmnenud tendentse ka ise märganud, mida nüüd saadud hinnangud ja arvamused veel kinnitavad. Nagu kas või see kilomeetrimärkide ettepanek, mille tulemusena seisavad nüüd kahel pool rada ilusad ja suuremõõdulised tähised, märkimaks , palju veel Elvani maad. Muidugi on selgelt ka neid asju ( pesemine, kohatablood jm.) mis on küll sõitjate aspektist arusaadavad, aga materiaalselt hetkel siiski teostamatud. Mida aga nende ridade autor tahaks näha, oleks see, kui me ühe meie kõige esinduslikuma suusa- ja liikumiskultuuri üritusele leiaks väärika mahu rahvusringhäälingu veebruarikuises kavas. Ning me ei jahiks , ega ületähtsustaks selles siis ainuüksi liidrite minekut, vaid leiaks piisavalt ruumi ka selle suusasõidu olulisemale osale – meie enda rahva suusalustile. Nagu me suurepäraste ülekannete kaudu tantsu- ja laululusti näidates teeme. Asi on seda väärt.
Võttes kokku sellise üldistava arutelu Tartu maratoni jätkusuutlikkuse üle, lõpetaksin uuringu autori Jakob Remmeli öelduga, et jätkusuutlikkuse ja positiivsete arenguperspektiivide eelduseks kujuneb kõigi jätkussuuutlikkust tagavate tegurite kompleksne edasiarendamine, mõeldes ja tegutsedes veelgi suuremalt kui seni. Tunnustades ja rakendades ellu innovatiivset juhtimist ja uuenduste stimuleerimist, läbipaistvat koostöövalmidust ning siht- ja sidusrühmade muutmist tarbijatest partneriteks.
Nagu ta ühe visioonina märgib veel – miks ei võiks Tartu maraton tõusta „viie edukama maratoniriigi“ hulgas püsimise tasandilt teistele eeskuju andva esikolmiku tasandile.
Aga selleks saame me kõik anda oma osa, kui me seda koos tegutsedes soovime teoks teha. Nii sõites kui sõitmise korraldamist toetades…
Nagu ikka - määravad mistahes tegevuse jätkusuutlikkuse eelkõige ikkagi inimesed ! Nende pühendumus, tahe ja armastus tehtava suhtes...
Aet ( Nurk) on üks Tartu maratoni vaimu hoidjaid ja nii paljude , paljude hea aitaja ja järjel hoidja. Suured tänud Sulle !
/ Foto : K. Zilmer
