Tants meis ja meie ümber ...
Järjekordse suure Tantsu - ja Laulupeoga läheb taas kaasa igaüks. Kui aga kogu sellega seotud tegevust pisut laiemalt vaadata, on tantsimine ju äärmiselt suurepärane harrastus, kust ammutatakse mida vaid. Kirjutasin eelmisel aastal ajakirja "60 +" lugejatele loo tantsust ja usun, et tänasel päeval on seda igati paslik siiagi üles panna ja lugemiseks pakkuda...
Mõningaid mõtisklusi ...
Tantsust meis ja meie ümber
Peab tunnistama, et üks liikumisega tihedamalt seotud tegevusi on igati arutamist väärt ja see on - tantsimine. Käib see siis mistahes moel, kohas ja ka eas – vahet pole. Tants on ehk üks inimloomusega kõige enam kokku sobivam asi. See tantsupisik, mis inimeses endis pesitseb, ent aga kõigile ja kõikjal ning alati ei pruugi sobida, on kindlasti meis kõigis olemas. Millal sellest nakkusest just haaratud saadakse ning millise väljundi ta leiab, on juba omaette küsimus, aga puudutamata ta meid ei jäta.
Et tantsuasjust rääkida ja sellegi loo jaoks ikka liikumise kandi pealt, tuli minna nii öelda tõeliste tegijate juurde. Selliste inimeste seltsi, kel tants on veres ja rohkemgi. Neid muide , nagu lauluinimesi leiab Eestis rohkesti – räägitakse küll tantsumemmedest ja taatidest, galantsetest Ants Taela taolistest seltskonnatantsu õpetajatest , tõelistest tantsulõvidest, aga näiteks ka populaarse Koolitantsu kaudu haaratud laste ning noorterühmade juhtidest, kes kogu aeg vaid tantsusammul oma hoolealustega ringi kepsleks.
Kui te nüüd kas või enda tantsitud tantsimisi hetkeks meenutustesõelast läbi lasete, siis tuleb ju väga erinevaid asju meelde. Tulevad silme ette küll need erinevatel eluperioodidel, kindlasti kellegagi koos, kas siis sundimise või ikkagi vabal tahtel tehtud ning oi kui eri paigus löödud tantsud. Sellel vormilisel ja olustikulisel poolel pole ju mingit tähtsust, sest just tantsimine ise, see tunne jääb uskumatult hästi meelde – olgu ta siis kuitahes ammustest aegadest. Siinkohal saab küll tõdeda, et rohkem kui liikumine ja sellest saadav kehaline pingutus, on tantsusamme võttes olnud esiplaanil ikkagi palju muud ning eelkõige – tuntud tunded ja saadud emotsioonid. Koosolemine, tantsupartnerid, see kirjeldamatu ühine liikumine… Mida millegi muuga eriti võrrelda ei anna, ega saagi…
Sedasama emotsionaalset külge kinnitab ka tantsu teema tarbeks üles otsitud vestluskaaslane, kauaaegne kolleeg Tallinna Ülikoolist, tuntud tantsupedagoog Angela Arraste.
Angela nii oma kui Karksi-Nuia rahva tantsumemme Lille- Astra Arrastega tantsupidusse minemas / foto : K. Zilmer
„ Jah, küllap sina vaatad ehk tõesti tantsu kui liikumist ja kehalist pingutust“, väidab ta kohe, justkui tahtes minu väljapakutud jututeemat ennetada. „ Aga mind võlub tantsu juures just see tahte, vaimse, emotsiooni pool !“ paneb Angela oma tantsutegevuse põhitrumbid lauale. „Ei, ei“ ruttan kohe tema mõtteid peatama „ ka mind võlub liikumises ja selleks on ka ju tants – esmajoones ikkagi see emotsioon ja hinges olev kutse ning muidugi valmisolek ja otsus taolisega liituda“.
Niimoodi ühele mõttelainele jõudes kadus tund ülikooli peahoone koridorinišis lennates ja tunnen, et Angela on tõesti tantsust läbi imbunud, nagu ta ehk samasuguseks ka minu suusaõltuvust hindab. Oleme küll erinevate liikumisviiside õpetajad, aga olenemata alast, tekib küllap see läbiimbumine pikka aega tööd tehes paljudel… Siis aga veel üks samm ja oledki – lausa professionaalseks kretiiniks tembeldatud ...
Aetud jutus leidsime aga üha enam üllatavaid paralleele ja on vaid kahju, et kolleeg pidi peatselt järjekordsesse tantsutundi lippama… Enne aga sellised mõtted siis…
Harjutamisest ja pidule saamisest
Tantsust ja tantsimisest räägitakse taas ehk rohkemgi kui näiteks aasta tagasi – taas suur pidu tulemas ja selleks käisid kõvad harjutamised. Ärevil oldi aga seetõttu, et eakamal tantsurahval polnud peolepääs veel kuigi kindel. Siinkohal saime oma erialade - tantsu ja suusatamise juured ja viljad taas kokku ajada ja päris omapärasel moel. Et mis siis saab, kui harjutad ja harjutad, aga peole ei pääse või nagu suusatamises juhtus – sai kõvasti treenitud, kuid lumeolude tõttu jäi Tartu maraton (suusapidu) ära. Katastroof, täielik moraalne tagasilöök – on juhtunule või juhtuvale meie ühine diagnoos. Aga mis oleks raviks ja leevendaks? Ega päris õiget hingerohtu olegi, sest miski jääb nagu lõpetamata ja i-le punkt panemata. Eriti veel tantsuveteranidel, kellel on tants harrastuste reas päris eesotsas kui mitte kõige tähtsam.
Olen Angelaga nõus, et mistahes (tantsu) harrastuse üks suuremaid kasutegureid – on muidugi regulaarne harjutamine ja kokkusaamine suurele hulgale (just maainimestele) uskumatult vajalik asi praeguses asises ja keerukas elus-olus. Sest tõdegem, et väga paljudel meist pole ju muud sellist - regulaarset tantsusõpruskonnaga kokkusaamise, ja just paraja koormusega tegutsemist. Kus tantsurühma juhendav eestvedaja teab täpselt, mida võib teha ja mida mitte, võttes oskuslikult ka kõige igapäevasemad mured arvesse. Ühe eaka tantsumemmega vesteldes lausus ta otse – häbi tunnistada, aga ega ise ikka ennast nii ei sunniks, oled ju mugav, aga teise käe all võtad taas end kokku ja pärast on hea meel, et sai jälle tuldud ning kaasa löödud. Nagu Angela märkis oma kodukandi tantsijate kooskäimise kohta, et eks mokalaata tehakse seal ka, aga noh kus siis veel kui mitte seal. Lisaks muidugi saab oma ihuhädad ja nõuandvad soovitusedki ära räägitud, nagu ka kõik poliitilised kemplemised reastatud…
Niimoodi ühele mõttelainele jõudes kadus tund ülikooli peahoone koridorinišis lennates ja tunnen, et Angela on tõesti tantsust läbi imbunud, nagu ta ehk samasuguseks ka minu suusaõltuvust hindab. Oleme küll erinevate liikumisviiside õpetajad, aga olenemata alast, tekib küllap see läbiimbumine pikka aega tööd tehes paljudel… Siis aga veel üks samm ja oledki – lausa professionaalseks kretiiniks tembeldatud ...
Aetud jutus leidsime aga üha enam üllatavaid paralleele ja on vaid kahju, et kolleeg pidi peatselt järjekordsesse tantsutundi lippama… Enne aga sellised mõtted siis…
Harjutamisest ja pidule saamisest
Tantsust ja tantsimisest räägitakse taas ehk rohkemgi kui näiteks aasta tagasi – taas suur pidu tulemas ja selleks käisid kõvad harjutamised. Ärevil oldi aga seetõttu, et eakamal tantsurahval polnud peolepääs veel kuigi kindel. Siinkohal saime oma erialade - tantsu ja suusatamise juured ja viljad taas kokku ajada ja päris omapärasel moel. Et mis siis saab, kui harjutad ja harjutad, aga peole ei pääse või nagu suusatamises juhtus – sai kõvasti treenitud, kuid lumeolude tõttu jäi Tartu maraton (suusapidu) ära. Katastroof, täielik moraalne tagasilöök – on juhtunule või juhtuvale meie ühine diagnoos. Aga mis oleks raviks ja leevendaks? Ega päris õiget hingerohtu olegi, sest miski jääb nagu lõpetamata ja i-le punkt panemata. Eriti veel tantsuveteranidel, kellel on tants harrastuste reas päris eesotsas kui mitte kõige tähtsam.
Olen Angelaga nõus, et mistahes (tantsu) harrastuse üks suuremaid kasutegureid – on muidugi regulaarne harjutamine ja kokkusaamine suurele hulgale (just maainimestele) uskumatult vajalik asi praeguses asises ja keerukas elus-olus. Sest tõdegem, et väga paljudel meist pole ju muud sellist - regulaarset tantsusõpruskonnaga kokkusaamise, ja just paraja koormusega tegutsemist. Kus tantsurühma juhendav eestvedaja teab täpselt, mida võib teha ja mida mitte, võttes oskuslikult ka kõige igapäevasemad mured arvesse. Ühe eaka tantsumemmega vesteldes lausus ta otse – häbi tunnistada, aga ega ise ikka ennast nii ei sunniks, oled ju mugav, aga teise käe all võtad taas end kokku ja pärast on hea meel, et sai jälle tuldud ning kaasa löödud. Nagu Angela märkis oma kodukandi tantsijate kooskäimise kohta, et eks mokalaata tehakse seal ka, aga noh kus siis veel kui mitte seal. Lisaks muidugi saab oma ihuhädad ja nõuandvad soovitusedki ära räägitud, nagu ka kõik poliitilised kemplemised reastatud…
Nemad on peole pääsenud ja peaproovid käimas, 4.juuli 2014 /foto : Mati Erik, Mai Erik
Nii et kui osa tantsurahvast nüüd ka suurele peole ei pääsenud, siis äärmiselt kahju küll, kuid palun, ärge päris masendusse langege. Pidus jääb tants löömata, aga ega seepärast veel tantsimisel lõpp saabu. Ikka jääb ju terve rida ka väiksemaid ning äärmiselt meeldivaid kodukandi esinemisi. Mistahes sorti püünele minekut aga on vaja, sest kui innuka suusaharrastuse puhul tahetakse end veel ka mõnel võidu sõitmisel proovile panna, siis tantsude selgeks saamise järel igatseb igaüks kindlasti oma oskusi ka rahva ees näidata.
Nii need arvukad tantsurühmad toimetasid lootuses, et ikka suurele peole ka pääseks. Loodan, et mingit mõju avaldas ka nii tunnustatud inimese nagu folklorist Ingrid Rüütli arvamus, kes nimetas seda ealist osaluspiirangut lausa diskrimineerimiseks…Kui aga siis ikkagi pääsuvõimalusi anda ei saadud, eks siis jäädi vähemalt vaatajate poole peale, et siis vähemalt jalaga taktis kaasa lüüa.
Aga kogu muu tantsimine ?
… üritasin Angelaga tantsuteemat veidi laiemalt üles võtta. Alates sellest samast koolitantsust kuni tähtedest teleritantsimiseni välja. Need on toredad asjad, aga jäävad seekord arutelust välja. Või see, küsisin, mis Soomes väga populaarne – see lavatanssi, mis meid küll muigama paneb, aga põhjalikumal analüüsil põhjanaabreid kõige tavalisema tantsulusti poolest meist suuremana näitab. Kui pisut internetis otsida, siis näeb, kuidas selliste, igaühele mõeldud tantsukohtade ja ürituste võrgustik kogu Soome katab. Lausa 600 ruutmeetristest tantsusaalidest ( enamuses küll suvised ehitised), osalejate arvudest ning lavatanssi kalendritest rääkimata.
Nii need arvukad tantsurühmad toimetasid lootuses, et ikka suurele peole ka pääseks. Loodan, et mingit mõju avaldas ka nii tunnustatud inimese nagu folklorist Ingrid Rüütli arvamus, kes nimetas seda ealist osaluspiirangut lausa diskrimineerimiseks…Kui aga siis ikkagi pääsuvõimalusi anda ei saadud, eks siis jäädi vähemalt vaatajate poole peale, et siis vähemalt jalaga taktis kaasa lüüa.
Aga kogu muu tantsimine ?
… üritasin Angelaga tantsuteemat veidi laiemalt üles võtta. Alates sellest samast koolitantsust kuni tähtedest teleritantsimiseni välja. Need on toredad asjad, aga jäävad seekord arutelust välja. Või see, küsisin, mis Soomes väga populaarne – see lavatanssi, mis meid küll muigama paneb, aga põhjalikumal analüüsil põhjanaabreid kõige tavalisema tantsulusti poolest meist suuremana näitab. Kui pisut internetis otsida, siis näeb, kuidas selliste, igaühele mõeldud tantsukohtade ja ürituste võrgustik kogu Soome katab. Lausa 600 ruutmeetristest tantsusaalidest ( enamuses küll suvised ehitised), osalejate arvudest ning lavatanssi kalendritest rääkimata.
Soomlaste tavakohane suvine tantsuõhtu, mille omapära muutumise pärast aga tõsist muret tuntakse / foto : Lauantaitanssit
Kui veel pisut detailsemaks minna, siis lavatanssile on isegi soovituslikud tantsud ette antud, nagu fokstrot, valss, tango ja nende tuntuim – humppagi on ära toodud. Ka tantsijate parim liikumine põrandal on sedasi lahti seletatud , et aeglasemad võiksid keskel ja kiiremad äärtes liikuda ning viimaseks nõuandeks kõigile kõlab - kogu see hõljuv tantsuvägi peaks vastupäeva keerutama… Vat nii on see tavatantsimine lavatanssi vormis sealpool lahte paika loksunud, levides tantsimiseni üle lahe seilavatel suurematel laevadel ning arvukates Eesti puhkeasutustes olles. Kolleeg Rene Meimer, kes aastaid soomlastele rattaretki korraldanud tõi hea näite, kus just rühma eakaim – 85 aastane vanahärra peale tõsist rattapäeva esimesena veel ka kohalikule tantsupeole asutas… Väheke tantsuhullud, need meie põhjanaabrid …aga kuidas siis meil on asjad ?
Selle tavaliste inimeste tantsimisvõimaluste osas tõdes ka Angela, et ehkki paljudes Eestimaa paikades on kohalikud tantsupeod oma lihtsate tantsude ja isegi oma elava muusika tegijatega ikka säilinud, siis paljud on küllap ka lõplikult kadunud. On jäänud küll veel sellised asutuste sisesed peod , kuhu ka tantsu osa kuulub, kuid tööasjust eemale jäädes haihtuvad just eakamatel ka need võimalused. Kui just rahvamajad ja muud laadi vaba aja keskused seda aktiivsest tööelust eemal jäävat seltskonda ei hakka ise kokku kutsuma. Nagu näitavad mitmete keskuste kogemused, saab siin eelkõige võtmeteguriks eestvedaja, innustaja olemasolu. Kui selline hing leitud, siis tema õhutusel käiakse tantsutunnis, hoolimata vahel isegi tervisest või enesetundest, mis just tantsu (või liikumise) tunniga uskumatult paremaks läheb. Aga väheseks ja napiks jääb see meie kõige tavalisem tantsuelu. Ja saamata jääb palju sellist, mida me kiires elutempos üsna hädasti vajaks.
Tants teeb
… meele rõõmsaks – nagu kinnitab üks tuntud ütlus, viib üsna kiiresti inimese kas või selleks ajaks hoopis teisele lainele. Nii see tõesti on ja ta saadab meiega korda veel väga paljut. Kui eelpool oli juttu emotsinaalsest poolest, siis kui nüüd tantsuasju kehalise koormuse poole pealt kaeda, siis asetub tantsimine päris korraliku pingutuse lahtrisse, ulatudes mõõdukast intensiivsusest kuni väga tõsise koormuseni. Mäletate ju filmi „ära aetud hobustest ja nende maha laskmisest“. Eks ole paljud teistki kunagi end lausa oimetuks tantsinud , et siis pingile vajudes ohata - enam ei jõua !
Tantsukoormuse seab paika rütm ja kasutatava muusika laad. Kui siis ei jaksata vajalikus rütmis püsida, on ju lausa võimatu hakata takte vahele jätma või üritada karu kombel taaruda. Lihtsalt peab hooga kaasa minema, eriti veel kui kaaslane sind üha enam uusi ja uusi uljaid keerutusi ja pöördeid tegema paneb. Kui tunned , et ka liigutused ei taha kontrolli all püsida ja üht või teist liikumist ei saa kuidagi tehtud, siis läheb kogu tantsimine üha enam ja enam sassi. Pulsisagedusest, leemendavast särgist või tudisema löövatest jalgadest ei tasu siin pikki kirjeldusi anda, sest neid ilminguid saab iga temperamentsema tantsu puhul selgelt ja üsna kiiresti tunda.
Nagu mistahes kehalise pingutuse, nii saabub ka tantsu puhul see õige mõju pärast pingutust. Kas valusaks jäänud lihaste või vahel isegi mingi nihestuse või venituse nöol. Kuskilt tõmmanud tuul või higise kehaga korraks õue minek võivad lihasvalu või nohuse oleku kaudu juba järgmisel hommikul eilset tantsimist meenutada. Kui mõne muu kehalise tegevuse puhul saab ehk tuult pidavad ja soojemad riided selga tõmmata, siis tantsime käib ikka kergema riide ja mõnigi kord päris õhulises tualetis. Ning niimoodi koos lõbutsedes tunned ühtäkki, et peaks kuskilt midagi soojemat peale otsima.
Tervikuna on tants aga igati lõdvestava ja taastava toimega. Eks siin mängi oma osa see emotsionaalne taust, hea muusika ning õhkkond, mis tasapisi muid pingeid kaotab, neid tantsulusti uputades. Kui ikka laval on hea bänd ja tulevad tuntud lood, siis ega seal palju puudu ole, et tuleb lauluviiski suule ja jalad liiguvad nagu iseenesest…
Ning veel ühest tantsulusti osast. Kui kirjutasin ühes leheloos spordivõistluste jälgimisest ja tugitoolis spordilainetel sõudmisest, siis ega heade tantsuüristuste vaatamine kanna vähem emotsionaalsemat rolli. On selleks siis telestaaride uskumatud tantsulised ponnistused ja eneseületused või Eestiski kõrgel tasemel olev peotantsijate parketil liuglemine. Suureks rõõmuks on muidugi ka laste ja lastelaste tantsimisele kaaselamine ja veendumine, et midagi on seal ka minust…Rääkimata suursündmusest - tantsuväljaku täie rahvahulga ühistantsust, kus tahame ikka taas selgeks saada, mis seekord siis teisiti on ja kas „Tuljak" ikka sama hästi välja kukub … Küll ta kukub, sest - tantsurahvas on meil tubli, nagu ma ka Angelale lahku minnes kätt andes sõnasin.
Selle tavaliste inimeste tantsimisvõimaluste osas tõdes ka Angela, et ehkki paljudes Eestimaa paikades on kohalikud tantsupeod oma lihtsate tantsude ja isegi oma elava muusika tegijatega ikka säilinud, siis paljud on küllap ka lõplikult kadunud. On jäänud küll veel sellised asutuste sisesed peod , kuhu ka tantsu osa kuulub, kuid tööasjust eemale jäädes haihtuvad just eakamatel ka need võimalused. Kui just rahvamajad ja muud laadi vaba aja keskused seda aktiivsest tööelust eemal jäävat seltskonda ei hakka ise kokku kutsuma. Nagu näitavad mitmete keskuste kogemused, saab siin eelkõige võtmeteguriks eestvedaja, innustaja olemasolu. Kui selline hing leitud, siis tema õhutusel käiakse tantsutunnis, hoolimata vahel isegi tervisest või enesetundest, mis just tantsu (või liikumise) tunniga uskumatult paremaks läheb. Aga väheseks ja napiks jääb see meie kõige tavalisem tantsuelu. Ja saamata jääb palju sellist, mida me kiires elutempos üsna hädasti vajaks.
Tants teeb
… meele rõõmsaks – nagu kinnitab üks tuntud ütlus, viib üsna kiiresti inimese kas või selleks ajaks hoopis teisele lainele. Nii see tõesti on ja ta saadab meiega korda veel väga paljut. Kui eelpool oli juttu emotsinaalsest poolest, siis kui nüüd tantsuasju kehalise koormuse poole pealt kaeda, siis asetub tantsimine päris korraliku pingutuse lahtrisse, ulatudes mõõdukast intensiivsusest kuni väga tõsise koormuseni. Mäletate ju filmi „ära aetud hobustest ja nende maha laskmisest“. Eks ole paljud teistki kunagi end lausa oimetuks tantsinud , et siis pingile vajudes ohata - enam ei jõua !
Tantsukoormuse seab paika rütm ja kasutatava muusika laad. Kui siis ei jaksata vajalikus rütmis püsida, on ju lausa võimatu hakata takte vahele jätma või üritada karu kombel taaruda. Lihtsalt peab hooga kaasa minema, eriti veel kui kaaslane sind üha enam uusi ja uusi uljaid keerutusi ja pöördeid tegema paneb. Kui tunned , et ka liigutused ei taha kontrolli all püsida ja üht või teist liikumist ei saa kuidagi tehtud, siis läheb kogu tantsimine üha enam ja enam sassi. Pulsisagedusest, leemendavast särgist või tudisema löövatest jalgadest ei tasu siin pikki kirjeldusi anda, sest neid ilminguid saab iga temperamentsema tantsu puhul selgelt ja üsna kiiresti tunda.
Nagu mistahes kehalise pingutuse, nii saabub ka tantsu puhul see õige mõju pärast pingutust. Kas valusaks jäänud lihaste või vahel isegi mingi nihestuse või venituse nöol. Kuskilt tõmmanud tuul või higise kehaga korraks õue minek võivad lihasvalu või nohuse oleku kaudu juba järgmisel hommikul eilset tantsimist meenutada. Kui mõne muu kehalise tegevuse puhul saab ehk tuult pidavad ja soojemad riided selga tõmmata, siis tantsime käib ikka kergema riide ja mõnigi kord päris õhulises tualetis. Ning niimoodi koos lõbutsedes tunned ühtäkki, et peaks kuskilt midagi soojemat peale otsima.
Tervikuna on tants aga igati lõdvestava ja taastava toimega. Eks siin mängi oma osa see emotsionaalne taust, hea muusika ning õhkkond, mis tasapisi muid pingeid kaotab, neid tantsulusti uputades. Kui ikka laval on hea bänd ja tulevad tuntud lood, siis ega seal palju puudu ole, et tuleb lauluviiski suule ja jalad liiguvad nagu iseenesest…
Ning veel ühest tantsulusti osast. Kui kirjutasin ühes leheloos spordivõistluste jälgimisest ja tugitoolis spordilainetel sõudmisest, siis ega heade tantsuüristuste vaatamine kanna vähem emotsionaalsemat rolli. On selleks siis telestaaride uskumatud tantsulised ponnistused ja eneseületused või Eestiski kõrgel tasemel olev peotantsijate parketil liuglemine. Suureks rõõmuks on muidugi ka laste ja lastelaste tantsimisele kaaselamine ja veendumine, et midagi on seal ka minust…Rääkimata suursündmusest - tantsuväljaku täie rahvahulga ühistantsust, kus tahame ikka taas selgeks saada, mis seekord siis teisiti on ja kas „Tuljak" ikka sama hästi välja kukub … Küll ta kukub, sest - tantsurahvas on meil tubli, nagu ma ka Angelale lahku minnes kätt andes sõnasin.
Mis aga lõpetuseks veel öelda . Aga just seda , et mõelge nüüd korraks oma kunagiste ja ka praeguste tantsukaaslaste ja partnerite peale, kellega kõik on tantsitud ning tehke neile, nagu ikka - üks sügav kummardus. Hea tantsu, meeldiva koosolemise ja võrratu liikumisnaudingu eest …
Ise tahan aga suure tänu läkitada Tartusse, oma endisele kolleegile, legendaarsele suusalaagrite ülemale ning juba 95. aastaringile jõudnud Heino Tidriksaarele ( „Tidrile“) , kes hoolimata ülemuste sapistest märkustest Käärikule ülikooli suusalaagritesse ka kohustusliku tantsuõpetuse (!) sisse tõi. Nii et kui kord paukus õues käre pakane, siis kolm korda päevas tantsiti tantsuõpetaja Jaan Siilaku juhtimisel ja pisut ka suusatati…Selgeks said aga mõlemi sammud ! Kogu eluks.
Siia sobiks nüüd küll Kalmer Tennosaare lauldud tantsu ja suusalugu kuulata ....
Ise tahan aga suure tänu läkitada Tartusse, oma endisele kolleegile, legendaarsele suusalaagrite ülemale ning juba 95. aastaringile jõudnud Heino Tidriksaarele ( „Tidrile“) , kes hoolimata ülemuste sapistest märkustest Käärikule ülikooli suusalaagritesse ka kohustusliku tantsuõpetuse (!) sisse tõi. Nii et kui kord paukus õues käre pakane, siis kolm korda päevas tantsiti tantsuõpetaja Jaan Siilaku juhtimisel ja pisut ka suusatati…Selgeks said aga mõlemi sammud ! Kogu eluks.
Siia sobiks nüüd küll Kalmer Tennosaare lauldud tantsu ja suusalugu kuulata ....
Viimase mõtteterana sooviksin tsiteerida aga legendaarset Soome (suusa) sporditegelast Lauri Pihkalat, kes on öelnud - See , kes jaksab õhtust hommikuni tantsida, jaksab ka suusarajal rassida ! Teda parafraseerides võiks küll üldistada, et see, kes on end tantsupeole välja tantsinud, jaksab ka kõike muud, kas või näiteks mõne suusamaratonigi läbi sõita. Ja selliseid tantsulisi leidub meil piisavalt...
KENA PIDU !
4. juulil 2014
KENA PIDU !
4. juulil 2014
Delfi aerofoto fotograafilt Andres Puttingult näitab kui kaunis oli tantsupeo avaetenduse mustrimäng.
Tubli , tantsurahvas !
5. juuli 2014