TM - ärajätmise raske tee
Kahel nädalal Otepääl, Tehvandil tudengitega suusalaagris olles süvenes päev-päevalt tunne, et Tartu maraton (TM) jääb sel korral ilmselt ära. Sest siiakanti - Otepää ja Elva vahele polnud sel talvel lihtsalt lund maha tulnudki. See napp kirme, mis maas, ei lasknud ka ühtki tõsisemat suusaraja tööd teha, ehkki külmad olid siin parajalt rajapõhja rautanud. Igat kruusasemat lõiku( aga siin on need tavalised) tuli juba maratoni stardijoonest kümnekonna meetri kaugusele minnes vältida, sest selline külmunud pinnas on suusapõhjade suhtes armutu. Ainumad paigad, kus peale kunstlume raja sõita sai, olid järved, aga sealgi tegid vahepealsed tuulised päevad ja peagi servadest peale pressiv vesi oma töö.
Selliste oludega juba midagi ei tee ja nii tuli maratoninädala alguses korraldajatelt raskeim otsus - 43. Tartu maraton jääb ära ! Nädalavahetusel tehti avatud raja "laenusõit" Alutagusel ja ehk annab veel paremate lumeolude tekkimisel siiski ka lastesõidu ära teha... Kuid põhisõit jääb sel aastal sõitmata.
Selliste oludega juba midagi ei tee ja nii tuli maratoninädala alguses korraldajatelt raskeim otsus - 43. Tartu maraton jääb ära ! Nädalavahetusel tehti avatud raja "laenusõit" Alutagusel ja ehk annab veel paremate lumeolude tekkimisel siiski ka lastesõidu ära teha... Kuid põhisõit jääb sel aastal sõitmata.
Veebruarisula, ehkki sulatada pole eriti midagi ... /foto : K. Zilmer
Kui kuraditosinal korral ära jäänud maratonide aastanumbreid vaatsin, siis muidugi tulid meelde erinevad ärajäämised. Küll on igal aastal aga olnud n.ö.oma lugu - ikka, kas siis normaalne lumi tulnud ja siis maratoniks läinud, või on kogu eelnev periood nii nappide oludega olnud, et sõidupäevaks pole suure massi jaoks enam midagi võtta. Mis pole seda tähendanud, et kuskil mujal Eestis poleks sel ajal sõita saanud. Nüüdki kõlavad hurjutamise noodid, et mida te jahute, tulge sõitke meie juures, et mina sõidan siin juba teist kuud... No andke andeks, tuua kuhugile tuhandeid suusatajaid, lahendada logistika ja muu Worldloppeti sõidu tasandil ... See pole võimalik, mitte kuidagi moodi ja usun, et korraldajad on alati kõikvõimalikud variandid nii ja teistpidi läbi mänginud. Lisan siia ühe pildi, mille kolleeg ja hulgaliselt maratone sõitnud mees Rene Meimer ühest sellisest asendussõidust , õigemini lühendatud variandist ehk 2002.a. "porimaratonist " teinud. Siis leiti selline hädalahendus ja kirjutati maratoni ajalukku ka taoline lehekülg..., aga ka sellist ei saa tänavu teha.
Matult alanud ja Arulas lõpetanud 2002.aasta TM rada keerutas mööda Otepää kõrgustiku põhjakülgi , aga vahel tuli ikkagi ka porist ja veeloikudest läbi kahlata... / Foto : R. Meimer
Üks esimene ehk 70-ndate sulaperiood, mis rappis tõsiselt ka maratoni korraldust ja mil keetsime Käärikul määrdeks tünnideviisi tõrva, tõi enamuse Eesti suusakalendri võistlusi Käärikule Hirveoru- Partsumäe kanti, sest isegi Otepääl ei saanud neid pidada. Sageli sõideti lausa kokku tassitud lumeribadel, aga maratonideks jäi seda kõike väheks. Siis tuli terve rida teisigi ärajätmise aastaid, aga selle viimase, 2008. a otsuse kohta on mälestused küll üsna värsked, kuna tegin siis maratoni tehnilise delegaadi tööd ( ehk siiski - töö üks osa jäi ikkagi tegemata). Leidsin ERR suusaportaalist ka toonaste tunnete kohta kirjutatud kirjatöö ning läbilugemisel osutus see igati ka tänase päeva seisu kirjeldavaks. Väheke teistmoodi oli siis ainult Eesti piirkondade lumeolude seis - Haanja kandis kannatas kenasti suusatada, aga koos Tartu sõiduga tuli ju siis ka Tallinna oma ära jätta.
Viimsed talved on meid suusalumega hellitanud ja lubanud teha mida vaid ning suusatati tõesti palju. Igalpool, rääkimata maratonide endi headest sõiduoludest...
Viimsed talved on meid suusalumega hellitanud ja lubanud teha mida vaid ning suusatati tõesti palju. Igalpool, rääkimata maratonide endi headest sõiduoludest...
Lumerohkete Kõrvemaa metsade vahel sõideti 2013.a Tallinna suusamaraton / Foto :K. Zilmer
Ärajätmise valus tee
Teame ju kõik üsna tuntud seletust, kus räägitakse, et... i–le jäi punkt panemata. Seda toonitatakse ikka siis kui kõik sai nagu tehtud, aga plaanitule jäi ilus finaal ja lõpetatus saamata. Ja nagu suurel osal neil juhtudest – kipub saabunud kahjutunne justkui kõike varem tehtut enda alla matma. Nii on see nüüd tänavu ka suusaharrastuse rindel käinud...
Praegu, Tartu 2014.a. maratoni ärajätmise otsuse päevil, ja teadmata, mis saab Estoloppeti teistest sõitudest , on saabunud maratonipettumist igas Eestimaa kandis tunda. Kui pisut erinevates portaalides ringi uitad, siis on valdavas osas tunda ikkagi kahetsusnoote ja vaid mõned üksikud hingavad kergendusest, et seekord ei pidanudki veel minema ja end proovile panema. Või sai napi lumega talve edenedes sõidule kirjapanemisega oodatud ja raha jäi niimoodi enda kätte...ning ega treenitus ka just suurem asi olnud, suusatatud päris napilt...
Eks ole jah üsna arvestataval harrastajaväel niimoodi aga ka järjekordne ja sellelaadne musta talve kogemus saadud. Vaatamata näguratele talvemärkidele, püüti suurelt jaolt ikkagi kehvavõitu harjutamistingimustes igat kilomeetrit ja tundi võtta. Samuti hoida võimalikult head treenitust ja tervena püsida. Aga suusamaratonide sõidud algasid tänavu kõik kohe parajate manööverdustega. Kui Põhja - Eestis sai ikka mingid rajad sisse, siis enamuse Eesti jaoks jäi suusatamised suusatamata. Eks see hakkas meenutama midagi taolist kui oleks mitmeaastase harjutamise järel jäänud pidamata üleriigiline laulu- ja tantsupidu. Harjutatud oldi selle talve tarbeks hoolega ( joostud, ujutud, rattaga sõidetud, matkatud, rullidega sõidetud ja mida kõike veel) ja tundub, et senisest sisukamalt ja korrapärasemalt. Aga – laulmata paistis seekordne laul ja keerutamata ühine tants jäävat. Sest suurima peo - Tartu maratoni - pidamise aeg ja selleks vajalik Otepää ümbruse piduplats ise ei paistnud andvat selleks võimalust, ka kõige vähesemalgi määral. Hea et saadi nädal varem külalislahket Alutaguse lund kasutada ja Tartu maratoni avatud rada ära sõita...
Rajaolusid on tänavuse viletsa talvega uuritud agramalt kui kunagi, kuulatud seise Lõuna- Eesti tuttavatelt. Päritud värsket infi nii rajameistritelt, aga eelkõige ikkagi TM peakorraldajalt Indrek Kelgult. Kui juba põhirajal kurjaks kiskus, siis käidi ka Võrtsul võimalusi vaatamas, aga siis tuli ka tema viimane kokkuvõte - kuna nüüd enam põhjasid alla ei saa, siis pole mõtet seekordsest sõidust enam rääkida. Kui aga Võrtsjäre variandi kohta veel midagi öelda, siis oleks see olnud üsna tundmatus kohas vette hüppamine, kui ka jätkunuks lund ja saanud korralikud rajad sisse. 50 km tasase maa klassikat, siis veel tuulise ilmaga tekkivad probleemid jne. jne. - ega see poleks kerge sõit tulnud. Aga läks tulnud sulalaine nahka ka see järvevariant....
Ütleksin siinkohal otse – kogu meie maratoni korraldajate teadmine ja oskus jäi taas ilma taha ja kogu lumetootmise võimekus piirdus Otepäälgi vaid Tehvandi ümbruse MK rajajupiga. See on kahjuks suusamaratoni teostuse reaalsus, mis nagu ikka, laseb sul teatud ajani lootusi hellitada, aga siis on loomuliku lume langemise aeg ümber ja selleks aastaks taas kriips maratoni ajaloo tabelis. Siin ei saa süüdistada kellegi saamatust, oskamatust, ega puudulikku ettenägemisvõimet. Pigem on igaüks tahtnud omal moel asjade käiku positiivselt mõjutada, aga see pole aidanud. Pean siin silmas nii maratonipeo dirigente ja korraldajaid, aga lisaks ka neid „peota jäänud tantsijaid ja lauljaid“, kes kipaka talve märke adudes ja lumeinfot luurates ei lasknud lippu poolde masti, vaid hoidsid positiivsete sõnumitega erinevatest Eestimaa paigust maratonimoraali võimalikult kõrgel. Eks rajameister Assar Kütt ja teised abilised teadsid täpsemalt, mis kõik oleks veel appi võetud, aga nagu tõdeda võis – maratoni põhielementi – LUND – lihtsalt ei tulnud...
Positiivsest poolest ka
Kui eespooll oli juttu i-st ja punktist tema peal, siis arvan küll, et ehkki maratonide ärajäämisega jääb sageli see punkt panemata, on agaratel harjutajatel sinna punkti alla jääv „tähe osa“ ju üha tugevamaks ja sisukamaks läinud. Mõtlen maratonitreeningu nimel tehtut, mida pikemate suusasõitudega vaid järele proovida tahetakse. Niipalju imiteerijaid, rullisõitjaid pole Eestimaa sügisestes metsades ja teedel nähtud. Sel hooajal trehvasin aga minu silmale seninägematuid treenijaid - veel kunagi polnud ma näinud jaanuari kuus rullitavaid ja imiteerivaid harjutajaid. Igati loogiline, sest agaramate tegijatena taheti suusatamisele n.ö. asendustegevustega senisest parem ja mitmekülgsem põhi alla saada. Suusakoolitused, määrdenõustamised, töövõime testimised ja palju muud tõid selle talve eel lausa massid kokku ja pea et igal pool taheti suusaharrastuse osas targemaks ja paremaks saada.
Nii et musta maa treeningu poole pealt (mis mõnel algas juba suvel ja käis veel ehk eelmisel nädalalgi ) paneks kogu meie harjutajaväele igati positiivse hinde. Kuigi lume pool kipub napiks jääma, on vähemalt topeltmõõdus lumetu periood üle elatud. Eks tee lõputu sörkimine ja muu mittesuusaline tegevus pisut tülpinuks, aga ei saa ka öelda, et koormust ja enda korrapärast sundimist väheks oleks jäänud.
Nii et taas rullsuuskadele asunud ja imitatsiooniringile läinud harjutaja võtab seda , mis on ning heietab ehk mõtteid peatsest rattahooajast...Ning muidugi leiavad tänagi veel päris heas korras olevad kunstlume rajad Pirital , Nõmmel, Mammastes, Tartus, Jõulumäel ning Tehvandil agarat kasutamist. Kahes viimases on saepuru alla pandud juba uue talve lumi, mida loodetakse ehk 9 kuu pärast lahti pakkima hakata...uue suusatalve jaoks ! Ka loodusliku lumega rajad, eriti Põhja- Eestis, kus sai põhjad alla sõidetud peavad neis oludes veel teatud aja vastu.
Kust aga mingit positiivset nooti ei leia, selleks on ärajäänud suusatunnid koolides, pidamata suusaõpetuskursused ja laiem rahvalik suusasõit. Ses osas saab musta talvega kannatada just see, mis on rahva lumisesse vaikusse viinud ja lastele uut suusaoskust lisanud.
Ehk tuleb veel midagi?
Sedasi saab kalendrisse vaadates küll veel küsida. Suusakeskustes tasub jätkuvalt külmakraadidega öödele loota ning terviseradade leheküljelt juba iga kohaliku keskuse seisu üle uurida. Ehk seda lumenatukest jagub, aga siiski tasub igaks uueks helbelangemiseks veel end valmis hoida. Pealegi on saabunud ju parim aeg õues liikumiseks, päev pikem ja taevakaar kõrgem. Ja ei tasu enam möödalipsanud suusakuudele ja pidamata (suusa)pidudele mõelda. See lihtsalt läks nii, et lumi on siiamaani suurelt jaolt ikkagi taevasse jäänud...
Lõpetuseks aga üks Thomas Zipfeli ( tuntud saksa suusaspetsi ja uute ideede pakkuja Georg Zipfeli venna ) pliiatsi alt tulnud joonistus, kus ta fikseerib ära selle aasta 14. jaanuari seisu , seega kuu aega tagasi olnud lumevaese olukorra ja pakub suusaspordile oma venna eeskujul uusi lahendusi ... Ega asi sealt alates enamuses Euroopa suusakeskustes eriti paremaks läinud. Ja vaatame, mis hakkab saama veel Sotšis, kus juba eilne laskesuusatamisvõistlus näitas, et alles eelmisel päeval lausa raudteena tunduvad rajad olid päris lumepudruseks muutunud ... ning maailma parimad biatlonistid käisid ridamisi käntsasid. Ilm aga näitab sel nädalal seal aiva soojenemise märke...
Praegu, Tartu 2014.a. maratoni ärajätmise otsuse päevil, ja teadmata, mis saab Estoloppeti teistest sõitudest , on saabunud maratonipettumist igas Eestimaa kandis tunda. Kui pisut erinevates portaalides ringi uitad, siis on valdavas osas tunda ikkagi kahetsusnoote ja vaid mõned üksikud hingavad kergendusest, et seekord ei pidanudki veel minema ja end proovile panema. Või sai napi lumega talve edenedes sõidule kirjapanemisega oodatud ja raha jäi niimoodi enda kätte...ning ega treenitus ka just suurem asi olnud, suusatatud päris napilt...
Eks ole jah üsna arvestataval harrastajaväel niimoodi aga ka järjekordne ja sellelaadne musta talve kogemus saadud. Vaatamata näguratele talvemärkidele, püüti suurelt jaolt ikkagi kehvavõitu harjutamistingimustes igat kilomeetrit ja tundi võtta. Samuti hoida võimalikult head treenitust ja tervena püsida. Aga suusamaratonide sõidud algasid tänavu kõik kohe parajate manööverdustega. Kui Põhja - Eestis sai ikka mingid rajad sisse, siis enamuse Eesti jaoks jäi suusatamised suusatamata. Eks see hakkas meenutama midagi taolist kui oleks mitmeaastase harjutamise järel jäänud pidamata üleriigiline laulu- ja tantsupidu. Harjutatud oldi selle talve tarbeks hoolega ( joostud, ujutud, rattaga sõidetud, matkatud, rullidega sõidetud ja mida kõike veel) ja tundub, et senisest sisukamalt ja korrapärasemalt. Aga – laulmata paistis seekordne laul ja keerutamata ühine tants jäävat. Sest suurima peo - Tartu maratoni - pidamise aeg ja selleks vajalik Otepää ümbruse piduplats ise ei paistnud andvat selleks võimalust, ka kõige vähesemalgi määral. Hea et saadi nädal varem külalislahket Alutaguse lund kasutada ja Tartu maratoni avatud rada ära sõita...
Rajaolusid on tänavuse viletsa talvega uuritud agramalt kui kunagi, kuulatud seise Lõuna- Eesti tuttavatelt. Päritud värsket infi nii rajameistritelt, aga eelkõige ikkagi TM peakorraldajalt Indrek Kelgult. Kui juba põhirajal kurjaks kiskus, siis käidi ka Võrtsul võimalusi vaatamas, aga siis tuli ka tema viimane kokkuvõte - kuna nüüd enam põhjasid alla ei saa, siis pole mõtet seekordsest sõidust enam rääkida. Kui aga Võrtsjäre variandi kohta veel midagi öelda, siis oleks see olnud üsna tundmatus kohas vette hüppamine, kui ka jätkunuks lund ja saanud korralikud rajad sisse. 50 km tasase maa klassikat, siis veel tuulise ilmaga tekkivad probleemid jne. jne. - ega see poleks kerge sõit tulnud. Aga läks tulnud sulalaine nahka ka see järvevariant....
Ütleksin siinkohal otse – kogu meie maratoni korraldajate teadmine ja oskus jäi taas ilma taha ja kogu lumetootmise võimekus piirdus Otepäälgi vaid Tehvandi ümbruse MK rajajupiga. See on kahjuks suusamaratoni teostuse reaalsus, mis nagu ikka, laseb sul teatud ajani lootusi hellitada, aga siis on loomuliku lume langemise aeg ümber ja selleks aastaks taas kriips maratoni ajaloo tabelis. Siin ei saa süüdistada kellegi saamatust, oskamatust, ega puudulikku ettenägemisvõimet. Pigem on igaüks tahtnud omal moel asjade käiku positiivselt mõjutada, aga see pole aidanud. Pean siin silmas nii maratonipeo dirigente ja korraldajaid, aga lisaks ka neid „peota jäänud tantsijaid ja lauljaid“, kes kipaka talve märke adudes ja lumeinfot luurates ei lasknud lippu poolde masti, vaid hoidsid positiivsete sõnumitega erinevatest Eestimaa paigust maratonimoraali võimalikult kõrgel. Eks rajameister Assar Kütt ja teised abilised teadsid täpsemalt, mis kõik oleks veel appi võetud, aga nagu tõdeda võis – maratoni põhielementi – LUND – lihtsalt ei tulnud...
Positiivsest poolest ka
Kui eespooll oli juttu i-st ja punktist tema peal, siis arvan küll, et ehkki maratonide ärajäämisega jääb sageli see punkt panemata, on agaratel harjutajatel sinna punkti alla jääv „tähe osa“ ju üha tugevamaks ja sisukamaks läinud. Mõtlen maratonitreeningu nimel tehtut, mida pikemate suusasõitudega vaid järele proovida tahetakse. Niipalju imiteerijaid, rullisõitjaid pole Eestimaa sügisestes metsades ja teedel nähtud. Sel hooajal trehvasin aga minu silmale seninägematuid treenijaid - veel kunagi polnud ma näinud jaanuari kuus rullitavaid ja imiteerivaid harjutajaid. Igati loogiline, sest agaramate tegijatena taheti suusatamisele n.ö. asendustegevustega senisest parem ja mitmekülgsem põhi alla saada. Suusakoolitused, määrdenõustamised, töövõime testimised ja palju muud tõid selle talve eel lausa massid kokku ja pea et igal pool taheti suusaharrastuse osas targemaks ja paremaks saada.
Nii et musta maa treeningu poole pealt (mis mõnel algas juba suvel ja käis veel ehk eelmisel nädalalgi ) paneks kogu meie harjutajaväele igati positiivse hinde. Kuigi lume pool kipub napiks jääma, on vähemalt topeltmõõdus lumetu periood üle elatud. Eks tee lõputu sörkimine ja muu mittesuusaline tegevus pisut tülpinuks, aga ei saa ka öelda, et koormust ja enda korrapärast sundimist väheks oleks jäänud.
Nii et taas rullsuuskadele asunud ja imitatsiooniringile läinud harjutaja võtab seda , mis on ning heietab ehk mõtteid peatsest rattahooajast...Ning muidugi leiavad tänagi veel päris heas korras olevad kunstlume rajad Pirital , Nõmmel, Mammastes, Tartus, Jõulumäel ning Tehvandil agarat kasutamist. Kahes viimases on saepuru alla pandud juba uue talve lumi, mida loodetakse ehk 9 kuu pärast lahti pakkima hakata...uue suusatalve jaoks ! Ka loodusliku lumega rajad, eriti Põhja- Eestis, kus sai põhjad alla sõidetud peavad neis oludes veel teatud aja vastu.
Kust aga mingit positiivset nooti ei leia, selleks on ärajäänud suusatunnid koolides, pidamata suusaõpetuskursused ja laiem rahvalik suusasõit. Ses osas saab musta talvega kannatada just see, mis on rahva lumisesse vaikusse viinud ja lastele uut suusaoskust lisanud.
Ehk tuleb veel midagi?
Sedasi saab kalendrisse vaadates küll veel küsida. Suusakeskustes tasub jätkuvalt külmakraadidega öödele loota ning terviseradade leheküljelt juba iga kohaliku keskuse seisu üle uurida. Ehk seda lumenatukest jagub, aga siiski tasub igaks uueks helbelangemiseks veel end valmis hoida. Pealegi on saabunud ju parim aeg õues liikumiseks, päev pikem ja taevakaar kõrgem. Ja ei tasu enam möödalipsanud suusakuudele ja pidamata (suusa)pidudele mõelda. See lihtsalt läks nii, et lumi on siiamaani suurelt jaolt ikkagi taevasse jäänud...
Lõpetuseks aga üks Thomas Zipfeli ( tuntud saksa suusaspetsi ja uute ideede pakkuja Georg Zipfeli venna ) pliiatsi alt tulnud joonistus, kus ta fikseerib ära selle aasta 14. jaanuari seisu , seega kuu aega tagasi olnud lumevaese olukorra ja pakub suusaspordile oma venna eeskujul uusi lahendusi ... Ega asi sealt alates enamuses Euroopa suusakeskustes eriti paremaks läinud. Ja vaatame, mis hakkab saama veel Sotšis, kus juba eilne laskesuusatamisvõistlus näitas, et alles eelmisel päeval lausa raudteena tunduvad rajad olid päris lumepudruseks muutunud ... ning maailma parimad biatlonistid käisid ridamisi käntsasid. Ilm aga näitab sel nädalal seal aiva soojenemise märke...
UUS suusaala - seenesuusatamine ? Iga korjatud kg pealt võetakse lõpuajast minut maha ...
