Ülistus kõndimisele !
Kui juba mõned aastad tagasi sai kirjutatud Eesti Terviseradade ERI kirjutiste sarja puhul lugu jooksust kui igati tarvilisest tegevusest, siis pöördus minu poole üks jooksulugu lugenu ja küsis otse - kas tingimata peaks just jooksma, sest talle meeldivat hoopis kõndida... Seda veel üsna sageli ja vahel lausa mitmeid tunde. Ning sedasi siis oma sammude pikkust või sagedust varieerides, kuskil pisut peatudes, loodust või tuttavaid paiku takseerides jne. jne...
Ja et tal olla ka pisut kopsakam kehakaal ning põlvedki andvat vahel tunda, siis temast küll innukat jooksjat ei saavat...aga just rahulik kõndimine olla see kõikse parim ja enesetunnet parandavam asi...
Äärmiselt hea enesetunnetus ja liikumisviisi valik - oskasin ma vaid seepeale öelda! Ning et , tehkegi siis ikka seda , mis teile sobib ja millest sedasi ka meeldiva ning vajaliku koormuse kätte saate.
Käimine, kõndimine ( seda veel koos heade kaaslastega) sobib selleks suurepäraselt ja on sellised käiguretked ju sisuliselt tunduvalt laialdasemad liikumisvaeguse peletajad kui mistahes muud aktiivsed tegevused. Pealegi - saadakse hakkama lausa maast-madalast omandatud oskuste kasutamise ja igaühele kohe omaenda koduuksest eest algava kõnnipaigaga.
Selle, kõndimisele pühendatud ETR ERI loo kirja panemist tõukas mind siiski tagant veel aga hoopis laiem asjaolu ning sellest sooviksin rääkida järgnevalt ka pisut põhjalikumalt...
Ja et tal olla ka pisut kopsakam kehakaal ning põlvedki andvat vahel tunda, siis temast küll innukat jooksjat ei saavat...aga just rahulik kõndimine olla see kõikse parim ja enesetunnet parandavam asi...
Äärmiselt hea enesetunnetus ja liikumisviisi valik - oskasin ma vaid seepeale öelda! Ning et , tehkegi siis ikka seda , mis teile sobib ja millest sedasi ka meeldiva ning vajaliku koormuse kätte saate.
Käimine, kõndimine ( seda veel koos heade kaaslastega) sobib selleks suurepäraselt ja on sellised käiguretked ju sisuliselt tunduvalt laialdasemad liikumisvaeguse peletajad kui mistahes muud aktiivsed tegevused. Pealegi - saadakse hakkama lausa maast-madalast omandatud oskuste kasutamise ja igaühele kohe omaenda koduuksest eest algava kõnnipaigaga.
Selle, kõndimisele pühendatud ETR ERI loo kirja panemist tõukas mind siiski tagant veel aga hoopis laiem asjaolu ning sellest sooviksin rääkida järgnevalt ka pisut põhjalikumalt...
Aegumatu liikumissoovitus
Kohe alustuseks pole üleliigne märkida, et kuigi kõndimise kui ühe kasuliku tegevuse üle on rohkesti arutletud ja ka kirjutatud, on ometigi selle – suhteliselt lihtsa ja igaühele kättesaadava liikumisviisi kohta võimalik leida taas ja taas ikka uusi ja üllatavaid käsitlusi.
Ühe, enam kui saja aasta taguse liikumissoovituse (õigemini - istuva eluviisi kahjuliku mõju üle peetud arutluse) leidsin 2013.aasta 11.septembri “Postimehest”, kus ammuseid lehti sirvides oli leitud, et ka 11.septembril ja 1898.aastal – (seega siis lausa 115 aastat varem) olla kirjutanud toonane “Postimees” samuti istuvast eluviisist. Tuues värvikas seletuses vähese liikumise tõttu näiteks igasuguseid organismiga juhtuvaid hulle asju. Misjärel antud lehes kohe selle vastu võitlemiseks ka sobilikke abinõusid ja nimetatud esimesena -jalutamist ! Muide, toonase raskejõustikubuumi mõjul soovitatud isegi kodust maadlemist, aga ... kes nüüd ikka kohe püherdama hakkab...
Seega on jalutamise ja ka kõndimise vajalikkuse üle arutletud tõesti läbi aegade ning neid häädeks enesehoolde tegevusteks peetud...
Ja siis, kah juba aastaid tagasi sattus mulle kätte Mari Tarendi suurepäraselt tõlgitud ja Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt välja antud Prantsuse filosoofi Frederic Grosi raamat “Kõndimise filosoofia”, mis oli taas üheks näiteks, et just kõige tavalisem kõndimine on tänapäeval üks enese paika saamise võimalus. Selle raamatuga tutvumine osutus tõesti üheks suurimaks naudinguks, kus just kõndimise lahti mõtestamise osas sai nüüd lehekülg lehekülje järel aina uusi ning värskendavaid (filosoofilisi) tahke ette keeratud... Ja veendutud, et mitmete muude liikumisaktiivsust avavate üllitiste kõrval on filosoof Grosi oma nii vahetu ja klaar...
Piilukski nüüd siis sellesse ca 200 leheküljelisse raamatusse ja mõtiskleks koos autoriga kõndimisega kaasneva üle...
Enne aga siinkohal veel kahest seigast! Esimene ja üllatav oli see, et selle raamatu mitu trükki müüdi imekiirelt läbi ja ehkki ta leidis tee paljude lugejate kätte, siis mingil hetkel teda kuskilt enam osta ei saanudki. Teine uudis on aga värskem ja igati positiivne. Kuna kolleegidele Tallinna Ülikooli kirjastusest oli raamatu menu teada, siis nüüd, just liikumisaasta lõpus tehti taas uus trükk ja nagu sai üle kontrollitud, on teda suuremates poodises taas saada. Ja nii saab endale selle ülalpool oleva kaanepildiga menuki hankida. küll.. Saades sedasi nii lugemisnaudingu kui ehk ka sellest tekkiva tõuke - minna ja teha üks õueskäik kui mitte enamgi!
Kohe alustuseks pole üleliigne märkida, et kuigi kõndimise kui ühe kasuliku tegevuse üle on rohkesti arutletud ja ka kirjutatud, on ometigi selle – suhteliselt lihtsa ja igaühele kättesaadava liikumisviisi kohta võimalik leida taas ja taas ikka uusi ja üllatavaid käsitlusi.
Ühe, enam kui saja aasta taguse liikumissoovituse (õigemini - istuva eluviisi kahjuliku mõju üle peetud arutluse) leidsin 2013.aasta 11.septembri “Postimehest”, kus ammuseid lehti sirvides oli leitud, et ka 11.septembril ja 1898.aastal – (seega siis lausa 115 aastat varem) olla kirjutanud toonane “Postimees” samuti istuvast eluviisist. Tuues värvikas seletuses vähese liikumise tõttu näiteks igasuguseid organismiga juhtuvaid hulle asju. Misjärel antud lehes kohe selle vastu võitlemiseks ka sobilikke abinõusid ja nimetatud esimesena -jalutamist ! Muide, toonase raskejõustikubuumi mõjul soovitatud isegi kodust maadlemist, aga ... kes nüüd ikka kohe püherdama hakkab...
Seega on jalutamise ja ka kõndimise vajalikkuse üle arutletud tõesti läbi aegade ning neid häädeks enesehoolde tegevusteks peetud...
Ja siis, kah juba aastaid tagasi sattus mulle kätte Mari Tarendi suurepäraselt tõlgitud ja Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt välja antud Prantsuse filosoofi Frederic Grosi raamat “Kõndimise filosoofia”, mis oli taas üheks näiteks, et just kõige tavalisem kõndimine on tänapäeval üks enese paika saamise võimalus. Selle raamatuga tutvumine osutus tõesti üheks suurimaks naudinguks, kus just kõndimise lahti mõtestamise osas sai nüüd lehekülg lehekülje järel aina uusi ning värskendavaid (filosoofilisi) tahke ette keeratud... Ja veendutud, et mitmete muude liikumisaktiivsust avavate üllitiste kõrval on filosoof Grosi oma nii vahetu ja klaar...
Piilukski nüüd siis sellesse ca 200 leheküljelisse raamatusse ja mõtiskleks koos autoriga kõndimisega kaasneva üle...
Enne aga siinkohal veel kahest seigast! Esimene ja üllatav oli see, et selle raamatu mitu trükki müüdi imekiirelt läbi ja ehkki ta leidis tee paljude lugejate kätte, siis mingil hetkel teda kuskilt enam osta ei saanudki. Teine uudis on aga värskem ja igati positiivne. Kuna kolleegidele Tallinna Ülikooli kirjastusest oli raamatu menu teada, siis nüüd, just liikumisaasta lõpus tehti taas uus trükk ja nagu sai üle kontrollitud, on teda suuremates poodises taas saada. Ja nii saab endale selle ülalpool oleva kaanepildiga menuki hankida. küll.. Saades sedasi nii lugemisnaudingu kui ehk ka sellest tekkiva tõuke - minna ja teha üks õueskäik kui mitte enamgi!
P-Korea naissõdurite paraadsammus on kõndimise meeldiv iva täielikult hävitatud /foto: Vikipedia
Kõndimine pole sport!
Just sellise lakoonilise mõttega pealkirjastab Frederic Gros oma raamatu esimese osa, pannes kinnituseks selle arvamuse lausa avalauseks. Justkui "rasvaseks" allajoonimiseks, et ärge siit raamatust vaid sellist - tüüpilist kehalist koormamist küll otsima hakake, pigem keskenduge hoopis kõndimise tunduvalt laiemas võtmes käsitlemisele...
“Ühe jala teise ette asetamine on lapsemäng “ kirjutab FG kohe alustuseks. Soovimata, et selle, nii loomuliku tegevuse juures tuleksid kõigest hoolimata mängu ikka ja jälle spordile nii omased tegurid – oskamise tase, tulemused, saavutatud kohad, võitjad ning kaotajad… Jah tõesti, mitte ühestki neist seal juttu ei tehta. Teame ju küll, et vaid neid nimetatud saavutussooviga põhimõtteid silmas pidades on tehtud sageli tavalisest kõndimisest üks ebameeldiv liikumismoodus. Mulle endalegi tuleb meelde koolipoisiaegne kergejõustikuvõistlus, kus kodukooli võistkonna punktide nimel tuli treener Meinhard Kukli palvel ka sportliku käimise rajale minna. Kuigi olin ikkagi harjunud jooksma ja normaalselt kõndima, siis lõi see uus - puusanõksude ja pööritamistega vänderdamine “kepsudesse” sellised valujutid, et sellest tekkis taolisele käimise moodusele minus küll üksainus selge - EI !!! Kui keegi tahab tõesti seda ala harrastada, siis laske aga käia, aga jätkem inimestele tema loomulik kõndimine alles…
Samuti on lausa kentsakas vaadata mõningaid paraadsamme, mis on normaalsest kõndimisest oi kui kaugele läinud, aga pidi (eriti võimukatele valitsejatele) muljet avaldama... Albert Einstein olevat öelnud lausa midagi sellist : See, kes tunneb naudingut rütmisammul muusika saatel marssimisest, on ilmselt kaotanud osa oma ajust !
Just sellise lakoonilise mõttega pealkirjastab Frederic Gros oma raamatu esimese osa, pannes kinnituseks selle arvamuse lausa avalauseks. Justkui "rasvaseks" allajoonimiseks, et ärge siit raamatust vaid sellist - tüüpilist kehalist koormamist küll otsima hakake, pigem keskenduge hoopis kõndimise tunduvalt laiemas võtmes käsitlemisele...
“Ühe jala teise ette asetamine on lapsemäng “ kirjutab FG kohe alustuseks. Soovimata, et selle, nii loomuliku tegevuse juures tuleksid kõigest hoolimata mängu ikka ja jälle spordile nii omased tegurid – oskamise tase, tulemused, saavutatud kohad, võitjad ning kaotajad… Jah tõesti, mitte ühestki neist seal juttu ei tehta. Teame ju küll, et vaid neid nimetatud saavutussooviga põhimõtteid silmas pidades on tehtud sageli tavalisest kõndimisest üks ebameeldiv liikumismoodus. Mulle endalegi tuleb meelde koolipoisiaegne kergejõustikuvõistlus, kus kodukooli võistkonna punktide nimel tuli treener Meinhard Kukli palvel ka sportliku käimise rajale minna. Kuigi olin ikkagi harjunud jooksma ja normaalselt kõndima, siis lõi see uus - puusanõksude ja pööritamistega vänderdamine “kepsudesse” sellised valujutid, et sellest tekkis taolisele käimise moodusele minus küll üksainus selge - EI !!! Kui keegi tahab tõesti seda ala harrastada, siis laske aga käia, aga jätkem inimestele tema loomulik kõndimine alles…
Samuti on lausa kentsakas vaadata mõningaid paraadsamme, mis on normaalsest kõndimisest oi kui kaugele läinud, aga pidi (eriti võimukatele valitsejatele) muljet avaldama... Albert Einstein olevat öelnud lausa midagi sellist : See, kes tunneb naudingut rütmisammul muusika saatel marssimisest, on ilmselt kaotanud osa oma ajust !
Niisiis võtab see FG paeluv kõndimisraamat lausa esimeste ridadega selge hoiaku ja kui ka ise olete lugemisega alustamas, siis on ehk teilgi tekkimas taoline tundmus, et ega seda kõige tavalisemat kõndimist saa tõesti spordimaailma “hulluse“ kastmesse panna. Seda enam, et kui kogu ümbritsev maailm on “halvatud” nagu kiiremini liikumise mõõdupuuga, siis lausub Gros nagu selle vastandiks… “aeglaseks liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu… Kõndida oskavad kõik. Üks jalg teise ette on paras mõõt ja vahemaa, et kuhugile minna…”
Tõsi, pisut eakamate liikujate puhul tuleb vahel omaenda jalgadele abiks - toeks ka kepp, kepid või siis ka rulaator võtta, aga need on tõesti vaid kõndimise abistamiseks, mitte, et nendega siis taas kohe mingit kiirkõndimist tegema hakataks või isegi paremaid selgitama hakataks…
Tõsi, pisut eakamate liikujate puhul tuleb vahel omaenda jalgadele abiks - toeks ka kepp, kepid või siis ka rulaator võtta, aga need on tõesti vaid kõndimise abistamiseks, mitte, et nendega siis taas kohe mingit kiirkõndimist tegema hakataks või isegi paremaid selgitama hakataks…
Kui joostes või rattaga kipud paljust mööda tormama, siis kõndides avastad imelisi vaatepilte /foto: KZ
Kõndides pole sa üksi!
Kui eelnevalt sai kõndimist vaadatud enam kehalise toimingu poole pealt, siis edasi vaeb Gros läbi erinevate “suurte“ kõndijate kogemuse ka vaimuga toimuvat.
“Kõndides pole sa üksi – kuigi liigud üksinda, peavad su keha ja hing dialoogi” märgib ta. Kui sõna saavad kuulsused, siis kinnitab näiteks Rousseau, et – “vaid kõndides saab tõeliselt mõelda, komponeerida, luua ja inspiratsiooni leida. Saab kõndida omas tempos, peatuda siis, kui tahetakse”. Ehkki samasugust tunnet ja “dialoogi“ endaga on kinnitatud ka jooksmise, suusatamise, rattasõidu puhul, siis tundub, et kõndimisel “jookseks mõte” justkui kõige paremini. Kui hakkate juurdlema ehk ka enda kõnnikäikude üle, siis mida kõike ei saa seal astudes küll mõeldud ja kui kellegagi koos käite, siis on arutlusteemasid ikka rohkem kui üks…
Ja küllap pole seegi vähetähtis, et, nagu ka FG raamatus kirjas “… energia, mida kõndides tunda võib, on omaenda liikuva keha energia. See on pidev, tajutav kiirgus…” Tõeline - mõnutegevus, nagu taolisi meeldivaid liikumisviise on hakatud nüüd kutsuma...
Taas mõte Grosilt – kõndimisel võib leida neid puhta mõnu hetki väga erinevatest ning juhuslikest kokkupuudetest. Paistab, et polegi tähtis kellega või millega trehvad, aga kõndimisel tulevad need hetked ikkagi “just sobivalt paraja kiirusega” kätte, mitte ei vilksa justkui filmilikult mööda, nagu seda autosõidul, aga miks mitte näiteks ka rattal liikudes kogeme. Ning veel üks loetud mõte - Jalutuskäik - üksinda aeglaselt ja eesmärgitult kõndimine – taastab justkui nägemisvõime ja hakatakse märkama üllatavaid detaile, mida nagu siin või seal, ikkagi päris tuttavas kohas, polekski nagu varem näinud…Tuleb tunnistada, et nii mõnigi kõndimine läheb üle parajaks kolamiseks... Mõelge ja need hetked tulevad teil meelde...
Kui eelnevalt sai kõndimist vaadatud enam kehalise toimingu poole pealt, siis edasi vaeb Gros läbi erinevate “suurte“ kõndijate kogemuse ka vaimuga toimuvat.
“Kõndides pole sa üksi – kuigi liigud üksinda, peavad su keha ja hing dialoogi” märgib ta. Kui sõna saavad kuulsused, siis kinnitab näiteks Rousseau, et – “vaid kõndides saab tõeliselt mõelda, komponeerida, luua ja inspiratsiooni leida. Saab kõndida omas tempos, peatuda siis, kui tahetakse”. Ehkki samasugust tunnet ja “dialoogi“ endaga on kinnitatud ka jooksmise, suusatamise, rattasõidu puhul, siis tundub, et kõndimisel “jookseks mõte” justkui kõige paremini. Kui hakkate juurdlema ehk ka enda kõnnikäikude üle, siis mida kõike ei saa seal astudes küll mõeldud ja kui kellegagi koos käite, siis on arutlusteemasid ikka rohkem kui üks…
Ja küllap pole seegi vähetähtis, et, nagu ka FG raamatus kirjas “… energia, mida kõndides tunda võib, on omaenda liikuva keha energia. See on pidev, tajutav kiirgus…” Tõeline - mõnutegevus, nagu taolisi meeldivaid liikumisviise on hakatud nüüd kutsuma...
Taas mõte Grosilt – kõndimisel võib leida neid puhta mõnu hetki väga erinevatest ning juhuslikest kokkupuudetest. Paistab, et polegi tähtis kellega või millega trehvad, aga kõndimisel tulevad need hetked ikkagi “just sobivalt paraja kiirusega” kätte, mitte ei vilksa justkui filmilikult mööda, nagu seda autosõidul, aga miks mitte näiteks ka rattal liikudes kogeme. Ning veel üks loetud mõte - Jalutuskäik - üksinda aeglaselt ja eesmärgitult kõndimine – taastab justkui nägemisvõime ja hakatakse märkama üllatavaid detaile, mida nagu siin või seal, ikkagi päris tuttavas kohas, polekski nagu varem näinud…Tuleb tunnistada, et nii mõnigi kõndimine läheb üle parajaks kolamiseks... Mõelge ja need hetked tulevad teil meelde...
Maastik - see ammendamatu energiaallikas
Frederic Grosi raamatust leiab igasuguses keskkonnas kõndimise lugusid. Tavalistest kodutanuma käikudest pikemate palverännakuteni välja. Ja seda ikka kellegi tuntud inimese poolt kogetuna. Nagu enamustes kirjeldustes, jõuab autor ikka ja jälle maastikeni välja… “See on kutsuv ja pakub kõndijale asu … “võtab ta maastiku rolli lühidalt kokku. Seal olla igaüks justkui paljudest looduspiltidest ümbritsetud kodus.
Me ei saa Eestis küll selle “ümbritseva kodu” ja sealt saadava energia üle nuriseda. Ei pea ka just Fred Jüssi või Hendrik Relve tunnetustaset omama, sest see kõik tuleb kõndimisel, liikumisel justkui iseenesest ning parajal määral meie meeltesse. Ja igaühel on oma tajumisvõime ja vajadus selle kõige järele. Seda ei pea kellelegi ette kirjeldama, ega muul viisil osundusi tegema – et mida nüüd näha või tunda tuleks. Ka kirjeldama mõnd tunnet, mida nüüd justkui üle tuleks kontrollida, et kas sa ikka tunned praegu just seda ja seda.
Talveoludes palju liikununa nõustun täiesti Grosi raamatus kirjeldatuga, kus ta tsiteerib Henry David Thoreau’d, kes oma essees talvise kõndimise kohta märgib, et …selles määratu suures jäises vatis liikudes tuleb sooja hoida ning oma keha soojust tunnetada. Külmas kõndimise õnn seisnebki selle pisikese tule tundmises oma kõhus… Vaat nii filosoofiliselt võidakse talvise kõndimise tunnet kirjeldada, millega ma kaasa mõeldes igati nõustun...
Kuid meil on vahel nadiks jääva talve kõrval veel kolm aastaaega, mis aasta-aasta järel omal moel ja muutuvates variatsioonides siiski kohale jõuavad. Neile lisandub siis veel see Soomaa viies ka, millest on ka võrratuid liikumiselamusi saadud. Tõsi, kõndida sel suurvee ajal eriti ei saa, aga vetel liueldes kõlavat vahelgi lausejupp, et alles eile sai siit kõndides läbi tuldud…
Kui lubatakse, siis teen ühe, ka looduses ja aastaegades piisavalt olnud liikujana taolise üldistuse – Meil on kõndimiseks sobilikke maastikke ja aastaaegade olusid nii et tapab! Jätkub kõigile, on lausa ilma saadaval, kui ainult enam soovijaid leiduks.
Frederic Grosi raamatust leiab igasuguses keskkonnas kõndimise lugusid. Tavalistest kodutanuma käikudest pikemate palverännakuteni välja. Ja seda ikka kellegi tuntud inimese poolt kogetuna. Nagu enamustes kirjeldustes, jõuab autor ikka ja jälle maastikeni välja… “See on kutsuv ja pakub kõndijale asu … “võtab ta maastiku rolli lühidalt kokku. Seal olla igaüks justkui paljudest looduspiltidest ümbritsetud kodus.
Me ei saa Eestis küll selle “ümbritseva kodu” ja sealt saadava energia üle nuriseda. Ei pea ka just Fred Jüssi või Hendrik Relve tunnetustaset omama, sest see kõik tuleb kõndimisel, liikumisel justkui iseenesest ning parajal määral meie meeltesse. Ja igaühel on oma tajumisvõime ja vajadus selle kõige järele. Seda ei pea kellelegi ette kirjeldama, ega muul viisil osundusi tegema – et mida nüüd näha või tunda tuleks. Ka kirjeldama mõnd tunnet, mida nüüd justkui üle tuleks kontrollida, et kas sa ikka tunned praegu just seda ja seda.
Talveoludes palju liikununa nõustun täiesti Grosi raamatus kirjeldatuga, kus ta tsiteerib Henry David Thoreau’d, kes oma essees talvise kõndimise kohta märgib, et …selles määratu suures jäises vatis liikudes tuleb sooja hoida ning oma keha soojust tunnetada. Külmas kõndimise õnn seisnebki selle pisikese tule tundmises oma kõhus… Vaat nii filosoofiliselt võidakse talvise kõndimise tunnet kirjeldada, millega ma kaasa mõeldes igati nõustun...
Kuid meil on vahel nadiks jääva talve kõrval veel kolm aastaaega, mis aasta-aasta järel omal moel ja muutuvates variatsioonides siiski kohale jõuavad. Neile lisandub siis veel see Soomaa viies ka, millest on ka võrratuid liikumiselamusi saadud. Tõsi, kõndida sel suurvee ajal eriti ei saa, aga vetel liueldes kõlavat vahelgi lausejupp, et alles eile sai siit kõndides läbi tuldud…
Kui lubatakse, siis teen ühe, ka looduses ja aastaegades piisavalt olnud liikujana taolise üldistuse – Meil on kõndimiseks sobilikke maastikke ja aastaaegade olusid nii et tapab! Jätkub kõigile, on lausa ilma saadaval, kui ainult enam soovijaid leiduks.
Ehkki siin Kõrvemaa metsade vahel keerutavad ka autode jäljed, on see siiski suurepäraste kõndimisretkede paigaks /foto : KZ
Panna - jalga jala ette /foto:KZ
Ei saa rahulikult lõpuni lugeda…
Just nii peab ka “Kõndimise filosoofiasse” sisenenud luuletaja ja tõlkija Hasso Krull tõdema. Tal tekkinud tahtmine raamat pooleli jätta ja kõndima hakata… Teha väike tiir toas, siis õues, seejärel juba tänavale ja edasi, kuhu aga jalad viivad…
Sel kõndimise vajadusel, mis meis kõigil kindlalt sees istub, ei tohiks niisiis - kärbuda lasta. Eriti veel siis, mil seda filosoofilist käsitlust lugema asutakse ja see siis lehekülghaaval oma tõdedega lausa “naha vahele poeb” ning meid justkui äratab. Kui siis oledki juba sellises kahevahel olekus, et kaalutled - kas minna või mitte ning juhtub ka nii, et pole hetkel midagi mõistlikku justkui teha, siis soovitab Gros üsna õpetlikult – “Kõndides on alati midagi teha: kõndida”
Taolisi arutlevaid pärle on see kõndimisraamat täis ja kuna ta pole ju spordiüllitis, siis laseb ta uskumatult vabalt ja piirideta mõelda ning arutleda. Ilma, et mängu tuleks mingid normid, mahud, intensiivsused, vanuserühmad, lubatud ja keelatud taastusvahendid ning edetabelid. See kõik teebki selle, ke eesti keelde jõudnud raamatu mõnusaks ja justkui igaühe jaoks kirjutatuks. Nagu öeldud, olla esimesed raamatuportsud lennult poodidest läinud ja kes aga lugenud oli, see kiitis. Ei tea muidugi seda, kas nad Hasso Krulli kombel kõndima minemise ahvatlust ka tundsid, aga küllap mõnigi mõtles – miks mitte siis minna – ja kõndida. Panna lihtsalt jalga jala ette … Juba täna, mitte alles homme!
Kirjutatud, täiendatud aastail 2019-2024
Just nii peab ka “Kõndimise filosoofiasse” sisenenud luuletaja ja tõlkija Hasso Krull tõdema. Tal tekkinud tahtmine raamat pooleli jätta ja kõndima hakata… Teha väike tiir toas, siis õues, seejärel juba tänavale ja edasi, kuhu aga jalad viivad…
Sel kõndimise vajadusel, mis meis kõigil kindlalt sees istub, ei tohiks niisiis - kärbuda lasta. Eriti veel siis, mil seda filosoofilist käsitlust lugema asutakse ja see siis lehekülghaaval oma tõdedega lausa “naha vahele poeb” ning meid justkui äratab. Kui siis oledki juba sellises kahevahel olekus, et kaalutled - kas minna või mitte ning juhtub ka nii, et pole hetkel midagi mõistlikku justkui teha, siis soovitab Gros üsna õpetlikult – “Kõndides on alati midagi teha: kõndida”
Taolisi arutlevaid pärle on see kõndimisraamat täis ja kuna ta pole ju spordiüllitis, siis laseb ta uskumatult vabalt ja piirideta mõelda ning arutleda. Ilma, et mängu tuleks mingid normid, mahud, intensiivsused, vanuserühmad, lubatud ja keelatud taastusvahendid ning edetabelid. See kõik teebki selle, ke eesti keelde jõudnud raamatu mõnusaks ja justkui igaühe jaoks kirjutatuks. Nagu öeldud, olla esimesed raamatuportsud lennult poodidest läinud ja kes aga lugenud oli, see kiitis. Ei tea muidugi seda, kas nad Hasso Krulli kombel kõndima minemise ahvatlust ka tundsid, aga küllap mõnigi mõtles – miks mitte siis minna – ja kõndida. Panna lihtsalt jalga jala ette … Juba täna, mitte alles homme!
Kirjutatud, täiendatud aastail 2019-2024
