"Schenki" radadest kuni siidpehmete ning sulavateni välja...
(ehk - radadest võib rääkida lõputult...)
Märtsikuiste ilmade kohta on meil üks rahvaütlus, et üks silm nutab ja teine naerab! Üsna tabavalt seda uskumatut kiiret ilmaolude vaheldumist kokku võttes. Eks sedamoodi äärmusest äärmusse põigates lendab nüüd tõesti pöörase kiirusega läbi väga erinevaid lumeolusid ning isegi päris korralikuks kujunenud suusatalve lõpuosas saame kogeda kõiksuguseid suusaradasidki. Kuid hoolimata neist märtsilistest ilmaüllatustest on see viimane talvekuu igati mõnus - tõsisemad pakased on seljataga, päev pikk ja valgust, nii et "tapab"... Värvidest on nüüd "kohale jõudnud" just sinine ja seda jagub igasse lumehange ning täisgammas just eri pikkusega jääpurikatessegi...
Märts ! /foto KZ
Kuid enne veel kui märtsi jõudsime, tabas suur ilmamuutus meid ju vahetult enne Tartu maratoni. Kui ilm lükkab ikkagi termomeetri pügala maratonieelsel ööl lausa + 6 kõrgusele, siis külmutavad hommikutundideks saabunud miinused kogu 63 km raja parajaks jäiseks "raudteeks". Nagu nüüd, pea kuu aega hiljemgi meenutatakse, olid sel TM-l uskumatult kiired sõiduolud ning päris karmideks kujunenud laskumistingimused. Neid vahetuid sõidukommentaare sadas seepeale ikka üsna rohkesti, kuid tundub, et ilm pakkus võimalikest variantidest ehk parima lahenduse. Kui rada jäänuks pehmeks, olnud selle lõpuosas sõit üks paras sulalume supis sumpamine...
Muidugi, ega ju kogu see maratonivägi polnud enamuses taoliseks "jäiseks" katsumuseks valmis, eriti selleks teise kilomeetri massikukkumistega Ansomäe laskumiseks. Küll on selle, juba mitmendat korda "lavastuva" ilmingu (massikukkumise) üle aru pidanud ka maratoni korraldajad, aga paremate lahenduste leidmine pole kerge. Nagu teame, "mässab" oma 30-ndatele kilomeetritele jääva massikukkumisega ka kuulus Vasaloppet. Mingit laugemat rajavarianti me Tehvandilt alustades aga teha ei saa, sest mitmeid kilomeetreid pikk Savimäe - Pilkuse mäemassiiv laiutab maratonirajal sisuliselt Valga maanteest kuni Kanepi omani risti ees. Nii et - sellest mööda minna ei saa ja tuleb tööd teha kas stardi ajastamiste või muude lahendustega. Sest jäist, või nagu kunagi Käärikul me taolisi rajaolusid nimetasime - " Schengi" rajad võivad mistahes ajal platsis olla...
Tänavu nauditi ju pea et kaks kuud suurepäraseid rohke ning pehme lumega olusid ja mõnusaid masinaradasid üle kogu Eesti. Ning siis saabub suur maratonisõit koos eelneva sula ja mõnetunnise hommikupoolse öö külmenemisega ...ja lendad piki maratonirada nagu kuul. Muidugi võtab selline kogematu ultralipe vahepeal jalad tudisema, kui ei tekita isegi mitte enamat...kuni ribide ja kopsuni välja...
Muidugi, ega ju kogu see maratonivägi polnud enamuses taoliseks "jäiseks" katsumuseks valmis, eriti selleks teise kilomeetri massikukkumistega Ansomäe laskumiseks. Küll on selle, juba mitmendat korda "lavastuva" ilmingu (massikukkumise) üle aru pidanud ka maratoni korraldajad, aga paremate lahenduste leidmine pole kerge. Nagu teame, "mässab" oma 30-ndatele kilomeetritele jääva massikukkumisega ka kuulus Vasaloppet. Mingit laugemat rajavarianti me Tehvandilt alustades aga teha ei saa, sest mitmeid kilomeetreid pikk Savimäe - Pilkuse mäemassiiv laiutab maratonirajal sisuliselt Valga maanteest kuni Kanepi omani risti ees. Nii et - sellest mööda minna ei saa ja tuleb tööd teha kas stardi ajastamiste või muude lahendustega. Sest jäist, või nagu kunagi Käärikul me taolisi rajaolusid nimetasime - " Schengi" rajad võivad mistahes ajal platsis olla...
Tänavu nauditi ju pea et kaks kuud suurepäraseid rohke ning pehme lumega olusid ja mõnusaid masinaradasid üle kogu Eesti. Ning siis saabub suur maratonisõit koos eelneva sula ja mõnetunnise hommikupoolse öö külmenemisega ...ja lendad piki maratonirada nagu kuul. Muidugi võtab selline kogematu ultralipe vahepeal jalad tudisema, kui ei tekita isegi mitte enamat...kuni ribide ja kopsuni välja...
Mis asi see Schenki rada siis on?
Ard Schenk - 70-ndate maailma parim /foto : AS kodulehelt
Just siis , kui see suusaradasid iseloomustav väljend peamiselt Käärikul suusatanud tartlaste seas kasutusele läks, oli toona Eestimaa ühe kiireima mehe, 1964.aasta OM-i "kulla" Ants Antsoni saavutused maailma kiiruisutamises mitte vähem populaarsed kui praegu Kelly Sildaru omad. Mitte ainult Antsu ja tema sõite ei teatud, aga kõvade Hollandi ja Norra uisukuulsuste hulgast kerkis esile üks tõeline viiking - Ard SCHENK. Tema kihutamist jääl jälgiti igal võimalusel ja veenduti kuivõrd hea ja uiske valitsev oli see, kuskil kahe meetri kanti olev kuulsus. Aga olud olid siis sellised, nagu kõrvalolevalt pildilt näha. Uisutati välitingimustes, kurvidesse puistati lumest piire. Puudusid liibuvad kombed ja kogu uisuvarustus oli selline, et tänapäevastest kiirustest ei osatud toona unistadagi.
Kui siis tuli Käärikul mõnelgi hommikul eelmise päeva sula järel külmunud ning lausa jäises suusarajas laskuda, tekkiski see rajale omistatud nimi. Et olid justkui kuulsa hollandlase rolli asunud...sest lipe oli jäises rajas uskumatu. Mis sest, et veel puusuuskadega...
Neid karme jäiseid radasid tuli toona aga rohkesti ette ning põhihäda oli nende "pehmeks" ja vähem ohtlikumaks saamine. Kui ikka jälje ära külmetas, siis suusaga oli seda pea võimatu "mahedamaks" saada.
Selleks sobiv rajahoolduse tehnika tekkis alles 70-ndatel ja peamiseks olid siis ka vaid kergemat sorti rajasaanid. Küll konstrueeriti meeste poolt neile taha igasuguseid "jääpurustajaid" ja "kobestamismasinaid" , aga vahelgi tuli käed üles tõsta ja öelda - selline jäine see rada seekord siis on ja paremaks teda ei saa - jääbki Schengiks ...
Mis aga nii siis kui praegugi olulist osa mängib, on ikkagi rajatööde ajastus. Et kas minna hoolimatult keset suurt sula ja pressida kogu vett täis rada tõeliseks "Schengiks" või kannatada pisut, kuni juba külmakraadid õhus ja saab tekitada jää asemele ikkagi "malbema" jäise kristalliga suusajälje. Enamus ETR-i rajameistreid on meil praegu ses osas äärmiselt hea "kuklatundega" mehed ja teavad imehästi, millal saab minna ja millal tuleb rada siiski täielikult rahule jätta. Ning ehkki raskete ning multivõimalustega rajamasinatega saab teha mida vaid, siis nagu kogeda võib, on vahel ka hea masinaga võimalik nii mõnigi rada lausa "kihva keerata". Panna ka uutes oludes täielikku "Schenki"...
Kui siis tuli Käärikul mõnelgi hommikul eelmise päeva sula järel külmunud ning lausa jäises suusarajas laskuda, tekkiski see rajale omistatud nimi. Et olid justkui kuulsa hollandlase rolli asunud...sest lipe oli jäises rajas uskumatu. Mis sest, et veel puusuuskadega...
Neid karme jäiseid radasid tuli toona aga rohkesti ette ning põhihäda oli nende "pehmeks" ja vähem ohtlikumaks saamine. Kui ikka jälje ära külmetas, siis suusaga oli seda pea võimatu "mahedamaks" saada.
Selleks sobiv rajahoolduse tehnika tekkis alles 70-ndatel ja peamiseks olid siis ka vaid kergemat sorti rajasaanid. Küll konstrueeriti meeste poolt neile taha igasuguseid "jääpurustajaid" ja "kobestamismasinaid" , aga vahelgi tuli käed üles tõsta ja öelda - selline jäine see rada seekord siis on ja paremaks teda ei saa - jääbki Schengiks ...
Mis aga nii siis kui praegugi olulist osa mängib, on ikkagi rajatööde ajastus. Et kas minna hoolimatult keset suurt sula ja pressida kogu vett täis rada tõeliseks "Schengiks" või kannatada pisut, kuni juba külmakraadid õhus ja saab tekitada jää asemele ikkagi "malbema" jäise kristalliga suusajälje. Enamus ETR-i rajameistreid on meil praegu ses osas äärmiselt hea "kuklatundega" mehed ja teavad imehästi, millal saab minna ja millal tuleb rada siiski täielikult rahule jätta. Ning ehkki raskete ning multivõimalustega rajamasinatega saab teha mida vaid, siis nagu kogeda võib, on vahel ka hea masinaga võimalik nii mõnigi rada lausa "kihva keerata". Panna ka uutes oludes täielikku "Schenki"...
Kui taevast antakse siidpehmet ja põlvini ulatuvat kraami...
Just sellisena tunduvat lund pakutakse enamasti ikka talve alguses ja vahel lausa vaibana katvalt ka talvelõpus. Mis langes maha selles märtsiski, lausa ühe ööga. Teda said kõik kohad täis ja sisseaetud radade ja sirava päikesega pildid leidsid kohe tee ka Eesti Terviseradade kodukale. Muinasjutt, mitte suusatamine, nagu sel kõrvaloleval pildil Rakvere Palermo radadelgi ...
Samasuguse lumise ning oodatud "uuenduskuuri" elas üle ka viimsilaste jaoks äärmiselt populaarseks muutunud Tädu terviserada. Vahepeal tõeliseks "jääkolakaks" muutunud lemmikpaigas polnud suusatamisega midagi peale hakata, aga siis taas andis ööjagu lund ning et kohe oli rajameister platsis, nii said ka suusasõidud kohe jätkuda.
Eks sellise märtsikuise "lume patakaga" käi enamasti nii, et nagu päike talle peale paistma hakkab, on vesi taga. Vana ja pisut kristallsemat lund on ka päikesel raskem sulama ajada, aga see ühe öö märtsilumi läheb tõesti soojema ilmaga lausa "vahukooreseks" kätte...
Aga muidugi on selline pikkade päevadega märts imeline aeg suusal , uisul või üldse õues olla. Nii et naudid igasugust suusarada. Tore, et isegi alla 10 miinuskraadi minevad ööd ei suuda talvekargust enam tagasi tuua. Seda on siis küll ehk pisut varahommikul veel märgata, aga nii nagu kerib päikeseketas end taevasse, on kohe tunda, et suusarajast hakkab külmapinge välja minema.
Omaette olud on muidugi raja varjulisemates ja päikesele avatumates lõikudes. Viimaste osas on vahel nii, et päikeses kümbleva raja kõrval kipub juba sinilill õide puhkema, aga siis laskud edasi madalamasse ja varjatumasse orupõhja ja seal võtab kogu talvine kargus sind täiel rinnal vastu.
Et sel aastal on ETR-l ka senisest enam kunstlund maha saadud, siis need keskused panevad praegu oma heade oludega täiel hool edasi. Nagu üle Eesti tulevad sõnumid kuulutavad, on paljudes kohtades ehk talve parimad olud ( ja ka suuremad sõidukiirused ) kätte jõudnud, nagu see normaalsele märtsile kohane...
Samasuguse lumise ning oodatud "uuenduskuuri" elas üle ka viimsilaste jaoks äärmiselt populaarseks muutunud Tädu terviserada. Vahepeal tõeliseks "jääkolakaks" muutunud lemmikpaigas polnud suusatamisega midagi peale hakata, aga siis taas andis ööjagu lund ning et kohe oli rajameister platsis, nii said ka suusasõidud kohe jätkuda.
Eks sellise märtsikuise "lume patakaga" käi enamasti nii, et nagu päike talle peale paistma hakkab, on vesi taga. Vana ja pisut kristallsemat lund on ka päikesel raskem sulama ajada, aga see ühe öö märtsilumi läheb tõesti soojema ilmaga lausa "vahukooreseks" kätte...
Aga muidugi on selline pikkade päevadega märts imeline aeg suusal , uisul või üldse õues olla. Nii et naudid igasugust suusarada. Tore, et isegi alla 10 miinuskraadi minevad ööd ei suuda talvekargust enam tagasi tuua. Seda on siis küll ehk pisut varahommikul veel märgata, aga nii nagu kerib päikeseketas end taevasse, on kohe tunda, et suusarajast hakkab külmapinge välja minema.
Omaette olud on muidugi raja varjulisemates ja päikesele avatumates lõikudes. Viimaste osas on vahel nii, et päikeses kümbleva raja kõrval kipub juba sinilill õide puhkema, aga siis laskud edasi madalamasse ja varjatumasse orupõhja ja seal võtab kogu talvine kargus sind täiel rinnal vastu.
Et sel aastal on ETR-l ka senisest enam kunstlund maha saadud, siis need keskused panevad praegu oma heade oludega täiel hool edasi. Nagu üle Eesti tulevad sõnumid kuulutavad, on paljudes kohtades ehk talve parimad olud ( ja ka suuremad sõidukiirused ) kätte jõudnud, nagu see normaalsele märtsile kohane...
6.märtsi hommik Tädu rajal - öö läbi lumetormi ja taas on lund imeheadeks radadeks /foto : KZ
Päike, tuul, vihmasabinad ning eriti plussised ööd...
... teevad pikapeale oma töö ja parimgi rada "annab pikapeale otsad". Ka suusamõnusid pakkunud rajameistrid ei kipu oma tehtud tööd "taga nutma". Pigem vastupidi, on aeg end kevadisteks liikumisteks valmis panna. Nagu Jõulumäe toimekas Tasalaini tiim korra rääkis, siis olla just rattamehed need, kes neid tagant torgivad - et tehke nüüd juba meie sõidurajad lumest puhtaks...aitab suusatamisest. Siinkohal aga veel pilt Jõulumäe radade ilust 13.märtsil... ja veel 10 päeva hiljem - 23. märtsil Põltsamaa Kuningamäe radadelt... keset saabunud kevadet
... teevad pikapeale oma töö ja parimgi rada "annab pikapeale otsad". Ka suusamõnusid pakkunud rajameistrid ei kipu oma tehtud tööd "taga nutma". Pigem vastupidi, on aeg end kevadisteks liikumisteks valmis panna. Nagu Jõulumäe toimekas Tasalaini tiim korra rääkis, siis olla just rattamehed need, kes neid tagant torgivad - et tehke nüüd juba meie sõidurajad lumest puhtaks...aitab suusatamisest. Siinkohal aga veel pilt Jõulumäe radade ilust 13.märtsil... ja veel 10 päeva hiljem - 23. märtsil Põltsamaa Kuningamäe radadelt... keset saabunud kevadet
|
|
Eks kirglikum harrastajagi omab võimaluste kohta üsna täit pilti. Et kui eile oli veel oma lemmikraja seis selline ja selline, siis on ju sedasi ka teada, et kas täna veel minna tasub või ei... Kui siis raja hoidmisele miski otseselt tagant ei pressi, võetakse suusa libistamise võimalusest ikkagi see viimseimgi. Nagu seda alloleval pildil ühes Soome suuskeskuses oma igapäevaseid sõiduringi tegevatest suusatajatest näha on. Tundub küll, et siia saavad nad veel päris mitmeid kordi tulla...
Üks viimaste võimaluste kasutamise pilt on mu varamusse tulnud ka kirglikult suusamehelt ja nüüdseks Eesti laskesuusapresidendiks tõusnud Assar Jõeperalt. Tartu maratoni raja 6.kilomeetril Poslovitsa tõusu meeleolu on super - teeäärne rajatriip pakub veel head pingutamismõnu, ehkki tema päikesepoolsest servast lippab vesi juba Pühajärve poole... Aga kannatab sõita küll ... päike turja soojendamas ning higi lippamas ...
Jätkuvaid sõidurõõme ! Tänud rajameistritele, suusaradade hooldajatele!
13.märtsil 2019
13.märtsil 2019
