Noortetreener Aki : Olin selles töös vajalik, isegi Herbile ...
Vabariigi paremikku kuulunud Agnes Nopasson tõi ka murdmaatreeningusse oma mäesuusakogemuse /fotod: AL erakogust
Kui Erna ja Herbert Abeli omavahelist "tööjaotust " meenutada, oli Herbi ikka see A ja O. Siis edasi tuli tema "parem käsi" Erna ..., kuid selles aastaid kestnud töös kandis äärmiselt olulist osa veel üks isik - Tartu Noorsoo Spordikooli suusalaste treener Aki, Agnes Nopasson, nüüdse nimega Lindpere. Kuidas selline enesekehtestaja, nagu oli seda Herbi, võttis aastateks enda kõrvale ( ja suht raudsesse aluvusse) tööle just tema ning mida kõike selle käigus läbi elada tuli, räägibki nüüd edasi juba Abelitega pikka koostööd kogenud treener Aki ise ...
Ootamatu ettepanek ja valvatud vaba voli
1963.aastal ei saanud ma kohe esimesel katsel ülikooli kehakultuuri kaugõpesse sisse ja tegin siis oma "leivaandja" Tartu Ehitusmaterjalide Tehase alt sporti edasi, olles vahepeal ikka tööl ka . Siis äkki aga tuli üllatus - tuli Herbi ja ütles ilma pikema keerutamiseta, et - "Mul on inimest vaja, ma usaldan sind, kui sa kuulad vaid minu sõna!" Eks selline jutt võttis mu pahviks, sest ehkki olin kuulnud, et spordikooli vajatakse üht suusatreenerit, siis just sel ajal hakkasid ülikooli lõpetama ka sellised tublid suusatajad nagu Agnes Adamson ja Helle Ritsing, kes selleks igati sobinuks. Kuid paistis, et neil oli juba omad plaanid ja Herbi oli nendega nagu sideme kaotanud. Oli muidugi võimalusi ka poisse võtta, aga neid ta ei tahtnud, sest need poleks ehk vajalikul määral tema sõna järgi toimetanud... Kuid mina olin ju vait nagu hiireke ja tegingi hiljem, mida Herbi käskis ...
Küllap oli tal aga nagu mingi aimdus, et see, peamiselt just lastega töö võiks mulle klappida ja nii ka läks.
Herbi andis muidugi lastega töötamiseks mulle vaba voli, aga et kõiges kindel olla, siis nagu lapsed tähele panid, oli ta alguses käinud mind mõne aja ikka puu tagant kontrollimas. Et aga asusin tööle veebruarikuus, siis sain kohe keset suusahooaega päris korralikud ristsed. Nimelt pidin Herbi noortega igale poole kohe kaasa minema ja nii tekkis kiiresti ka teatud töökogemus. Ma pidin teda kõiges abistama - määret laiali ajama ja siis jälle minema vaatama, kas kellelgi ehk annab suusk tagasi. Ega ma päris aru saanud, kuidas kellegi suusk "töötas", aga üritasin anda endast parimat, teha nende oskuste tasemel, mida olin sportlasena just Herbilt õppinud...
Kuid talv läbi, siis sain kohe uue ülesande. Herbi ütles otse - "Nii, nüüd oled sa palgal, kuid sul tuleb minna koolidesse ja uusi lapsi trenni otsida." Eks olin koolides töötavate õpetajatega tuttav ja et siis olid koolides ka suusatunnid, sain päris kergesti lapsi meile trenni. Läksin ikka mitmete koolide suusatundidesse ja mäletan, et näiteks Tähti Tamme nägingi esimest korda just suusatunnis ja kutsusin teda siis ka meile trenni. Kui aga toonases Tartu I keskkoolis, nüüdses Treffneris ringi vaatasin, siis nägin üht ringirahmeldavat tüdrukut, kelle kohta ütles õpetaja Rita Lenk , et see on selline äge kuju, et see astub vajadusel sinu kaitsekski välja. Jutt käis Maret Ratist, kellest sai väga hea suusataja ja vahel oponent isegi Herbiga peetud vaidlustes. Kui aga tuli suusatrenni Udo Rehemaa, silkas tal kuni Võimla tänavani taga ka Rutt, kuid Udo käskis tal tagasi minna, öeldes, et sa oled veel liiga väike. Edaspidi hakkasid juba õpetajad ise ka meile lapsi saatma ja ainuke kool kuhu me oma nina ei pistnud, oli Tartu 7. Keskkool, kus töötasid ju Irene ja Hans Pukk, kel oli muu spordiõpetuse kõrval suusatamine heal järjel ja treeninggruppki olemas. Nii, tasapisi tekkisid peagi ka mulle oma esimesed õpilased. Eks sain nendega siis tuttavaks ja püüdsin neis igaühes midagi tähele panna ja tegin selle kohta märkmeidki...
Ootamatu ettepanek ja valvatud vaba voli
1963.aastal ei saanud ma kohe esimesel katsel ülikooli kehakultuuri kaugõpesse sisse ja tegin siis oma "leivaandja" Tartu Ehitusmaterjalide Tehase alt sporti edasi, olles vahepeal ikka tööl ka . Siis äkki aga tuli üllatus - tuli Herbi ja ütles ilma pikema keerutamiseta, et - "Mul on inimest vaja, ma usaldan sind, kui sa kuulad vaid minu sõna!" Eks selline jutt võttis mu pahviks, sest ehkki olin kuulnud, et spordikooli vajatakse üht suusatreenerit, siis just sel ajal hakkasid ülikooli lõpetama ka sellised tublid suusatajad nagu Agnes Adamson ja Helle Ritsing, kes selleks igati sobinuks. Kuid paistis, et neil oli juba omad plaanid ja Herbi oli nendega nagu sideme kaotanud. Oli muidugi võimalusi ka poisse võtta, aga neid ta ei tahtnud, sest need poleks ehk vajalikul määral tema sõna järgi toimetanud... Kuid mina olin ju vait nagu hiireke ja tegingi hiljem, mida Herbi käskis ...
Küllap oli tal aga nagu mingi aimdus, et see, peamiselt just lastega töö võiks mulle klappida ja nii ka läks.
Herbi andis muidugi lastega töötamiseks mulle vaba voli, aga et kõiges kindel olla, siis nagu lapsed tähele panid, oli ta alguses käinud mind mõne aja ikka puu tagant kontrollimas. Et aga asusin tööle veebruarikuus, siis sain kohe keset suusahooaega päris korralikud ristsed. Nimelt pidin Herbi noortega igale poole kohe kaasa minema ja nii tekkis kiiresti ka teatud töökogemus. Ma pidin teda kõiges abistama - määret laiali ajama ja siis jälle minema vaatama, kas kellelgi ehk annab suusk tagasi. Ega ma päris aru saanud, kuidas kellegi suusk "töötas", aga üritasin anda endast parimat, teha nende oskuste tasemel, mida olin sportlasena just Herbilt õppinud...
Kuid talv läbi, siis sain kohe uue ülesande. Herbi ütles otse - "Nii, nüüd oled sa palgal, kuid sul tuleb minna koolidesse ja uusi lapsi trenni otsida." Eks olin koolides töötavate õpetajatega tuttav ja et siis olid koolides ka suusatunnid, sain päris kergesti lapsi meile trenni. Läksin ikka mitmete koolide suusatundidesse ja mäletan, et näiteks Tähti Tamme nägingi esimest korda just suusatunnis ja kutsusin teda siis ka meile trenni. Kui aga toonases Tartu I keskkoolis, nüüdses Treffneris ringi vaatasin, siis nägin üht ringirahmeldavat tüdrukut, kelle kohta ütles õpetaja Rita Lenk , et see on selline äge kuju, et see astub vajadusel sinu kaitsekski välja. Jutt käis Maret Ratist, kellest sai väga hea suusataja ja vahel oponent isegi Herbiga peetud vaidlustes. Kui aga tuli suusatrenni Udo Rehemaa, silkas tal kuni Võimla tänavani taga ka Rutt, kuid Udo käskis tal tagasi minna, öeldes, et sa oled veel liiga väike. Edaspidi hakkasid juba õpetajad ise ka meile lapsi saatma ja ainuke kool kuhu me oma nina ei pistnud, oli Tartu 7. Keskkool, kus töötasid ju Irene ja Hans Pukk, kel oli muu spordiõpetuse kõrval suusatamine heal järjel ja treeninggruppki olemas. Nii, tasapisi tekkisid peagi ka mulle oma esimesed õpilased. Eks sain nendega siis tuttavaks ja püüdsin neis igaühes midagi tähele panna ja tegin selle kohta märkmeidki...
Kaks innukat harjutajat ja sõpra Peeter Paris ja Heiki Rästa treener AKI rühmast
Meie trenni tuldi sageli ka oma vanemate vendade ja õdede kannul ja nii näiteks oli neljast vennast noorim ka Heiki Rästa, kes oli äärmiselt andekas ja et teda igale poole kaasa tirisin, siis sai temast mulle peagi nagu noorem vend. Et teadsin ka nende kodust olukorda, siis tekkis mul soov seda väikest poissi igati aidata, tema innukat sportimisisu tagant lükata...Eks võtsin siinkohal eeskuju ka Herbist, kes püüdis igal võimalikul moel just raskemates oludes perede lapsi aidata, et ka neil oleks ikka võimalus trennis käia ja koos teistega edasi areneda.
Ehkki me vahet ei teinud, siis Herbi tahtis enam töötada siiski tüdrukutega, kuid egas me saanud siis ka vastu olla, kui kellegi vend või naabripoiss tahtis ka suusatama tulla. Ikka võtsime vastu ja siis olenes juba temast, kui agaralt ta tahtis meie tegemistes kaasa lüüa.
Tunnistan nüüdki, et ka minu töö osas kandis alguses Herbi nagu teatud vastutust. Mäletan, et kord murdis üks tüdruk Kassitoomel slaalomit sõites jalaluu ja siis arvasin küll, et nüüd on mul minek. Aga muidu olime lastega ikka väga palju ikka Toomel, et just mäesõit selgeks saada ja selle jaoks oli nn. professoritõus suurepärane koht. Ega ma osanud siis veel ka seda õiget treeningtööd planeerida - ikka püüdsin teha seda, mida olin ise trenni tehes kogenud ja mis lastele ka meeldis. Muidugi oli siin ka see põhjuseks, et olin ise rohkem slaalomit sõitnud. Kohe nägin ka , et murdmaaski on mäesõidu oskustel oluline osa. Üks omamoodi olukord oli aga siis, kui Herbi saatis mäesuusatunde saama vabariigi paremikku pürgiva Ingrid Mägari. Eks tal oli jäänud lapsena kogu see mäetrenn ära ja siis tegimegi temaga rohkesti nii mäesõitu kui ka võimlemist. Esimestes tundides käis ka Herbi vaatamas, aga et olin ju tema juures kõike seda teinud ja kasutasin samu harjutusi, siis lasi Herbi mul peagi ka iseseisvalt Ingridi "väänamisega" tegeleda...
Ehkki me vahet ei teinud, siis Herbi tahtis enam töötada siiski tüdrukutega, kuid egas me saanud siis ka vastu olla, kui kellegi vend või naabripoiss tahtis ka suusatama tulla. Ikka võtsime vastu ja siis olenes juba temast, kui agaralt ta tahtis meie tegemistes kaasa lüüa.
Tunnistan nüüdki, et ka minu töö osas kandis alguses Herbi nagu teatud vastutust. Mäletan, et kord murdis üks tüdruk Kassitoomel slaalomit sõites jalaluu ja siis arvasin küll, et nüüd on mul minek. Aga muidu olime lastega ikka väga palju ikka Toomel, et just mäesõit selgeks saada ja selle jaoks oli nn. professoritõus suurepärane koht. Ega ma osanud siis veel ka seda õiget treeningtööd planeerida - ikka püüdsin teha seda, mida olin ise trenni tehes kogenud ja mis lastele ka meeldis. Muidugi oli siin ka see põhjuseks, et olin ise rohkem slaalomit sõitnud. Kohe nägin ka , et murdmaaski on mäesõidu oskustel oluline osa. Üks omamoodi olukord oli aga siis, kui Herbi saatis mäesuusatunde saama vabariigi paremikku pürgiva Ingrid Mägari. Eks tal oli jäänud lapsena kogu see mäetrenn ära ja siis tegimegi temaga rohkesti nii mäesõitu kui ka võimlemist. Esimestes tundides käis ka Herbi vaatamas, aga et olin ju tema juures kõike seda teinud ja kasutasin samu harjutusi, siis lasi Herbi mul peagi ka iseseisvalt Ingridi "väänamisega" tegeleda...
Oli ikka solvumisi ja pisaraidki ...
Kuna pidin seda "Abelite seatud joont" järgima, siis kui midagi muudmoodi läks ja keegi juhtus veel sellest kohe ka keelt kandma, siis pidin mitmeid noomimisi üle elama.
Kuigi Herbi nägi samas minu tööstiili ja ehk tundis isegi , kas just kadedust, siis lastega mul tõesti klappis. Ta sai aru, et olin siiski pisut teine natuur kui tema ja et ka nii saab töö teha ja lapsi järgmiste tasandite tarbeks ette valmistada. Ta ei kiitnud mind aga kunagi, kuigi ma seda salamisi ootasin. Erna sõnas selle kohta siis nii - "Sa ära pahanda, ega sa Herbi käest naljalt kiitust ei saa. See kõik ongi sul ehk liiga kiiresti läinud..." Sellest hinnangust võis tunda, et eks nad mõlemad jälgisid mind, arutades minu tööd ja hakkama saamist...Ses osas ei meeldinud neile isegi mõned minu lemmiktegevused, nagu näiteks veesuusatamine, mis pidi minult liiga palju aega võtma ja justkui põhisuunast - suusatamisest eemale kiskuma...
Kuna pidin seda "Abelite seatud joont" järgima, siis kui midagi muudmoodi läks ja keegi juhtus veel sellest kohe ka keelt kandma, siis pidin mitmeid noomimisi üle elama.
Kuigi Herbi nägi samas minu tööstiili ja ehk tundis isegi , kas just kadedust, siis lastega mul tõesti klappis. Ta sai aru, et olin siiski pisut teine natuur kui tema ja et ka nii saab töö teha ja lapsi järgmiste tasandite tarbeks ette valmistada. Ta ei kiitnud mind aga kunagi, kuigi ma seda salamisi ootasin. Erna sõnas selle kohta siis nii - "Sa ära pahanda, ega sa Herbi käest naljalt kiitust ei saa. See kõik ongi sul ehk liiga kiiresti läinud..." Sellest hinnangust võis tunda, et eks nad mõlemad jälgisid mind, arutades minu tööd ja hakkama saamist...Ses osas ei meeldinud neile isegi mõned minu lemmiktegevused, nagu näiteks veesuusatamine, mis pidi minult liiga palju aega võtma ja justkui põhisuunast - suusatamisest eemale kiskuma...
Aki koos entusiastliku veesuusataja Hando Kruuviga lainetel kihutamas
Mind aitas eelkõige aga eelkõige see tunne, et lapsed hoiavad mind ja tahtsid, et mul kõik hästi läheks. Kui kuulsin, et Herbi isegi lastelt arvamusi küsis, siis sain hiljem teada, et nende suust kuulis ta enamasti kiitusi. Egas lapsed adunud siis veel, et Herbi tegutses siiski kõrgemal tasemel, kus tuli ka nõudmistes pisut juurde panna Nii võiski mõni minu juures alustanu Herbi gruppi jõudes ka treenerite tasandil võrdlusi tegema hakata ja häid "Aki aegu" meenutada...
Muidugi solvas mind aga see, et kui olin korra oma noortega üleliidulistel võistlustel hästi esinenud, siis paluti ühes ankeedis panna kirja nii esimese kui praeguse treeneri nimi. Minu nimi läks ka kirja, aga see oli hiljem maha tõmmatud. Kelle mõjul või kuidas, aga nii see juhtus ja see tegi küll valu.
Küll oli aga toonases spordikoolis just koloriitne direktor Edith Elgas see, kes pärast Rutt Rehemaa hiilgavaid saavutusi kiitis Herbit, et "Härbi, sul on neid tippe ikka tulnud, aga eks Rutt ole nüüd küll see, kes just Aki juurest hea põhja sai." Direktori sellise avalduse järel tuli siis ruumi pisuke vaikus, kuid ometigi sõnas Herbi peagi - ega jah me ei saa siin Aki osatähtsust alahinnata...
Muidugi solvas mind aga see, et kui olin korra oma noortega üleliidulistel võistlustel hästi esinenud, siis paluti ühes ankeedis panna kirja nii esimese kui praeguse treeneri nimi. Minu nimi läks ka kirja, aga see oli hiljem maha tõmmatud. Kelle mõjul või kuidas, aga nii see juhtus ja see tegi küll valu.
Küll oli aga toonases spordikoolis just koloriitne direktor Edith Elgas see, kes pärast Rutt Rehemaa hiilgavaid saavutusi kiitis Herbit, et "Härbi, sul on neid tippe ikka tulnud, aga eks Rutt ole nüüd küll see, kes just Aki juurest hea põhja sai." Direktori sellise avalduse järel tuli siis ruumi pisuke vaikus, kuid ometigi sõnas Herbi peagi - ega jah me ei saa siin Aki osatähtsust alahinnata...
Abelid -100 näituse avamiselgi toonitas Rutt Rehemaa- Šmigun - Kui Herbi viis mind tippu, siis mitmekülgse põhja sain ikkagi Aki treeningutega/ foto: K.Zilmer
Teeksin treeneritööd ikka koos Herbiga !
Kui kogu meie koostööd kuidagi kokku võtta, siis kui mul oleks veel võimalus, siis ma valiksin uuesti sama tee. Koos Herbi või temataolise tugeva tüübiga. Kui nüüd tema üldtuntud vihapursetest rääkida, siis saime seal Noorsoo Spordikooli kõik ju aru, et see oli - tema mitte just kõige parem maneer. Võib öelda, et minusse suhtus ta justkui karmivõitu isa. Ses osas täitiski ta teatud tühiku, sest mul oli ju oma isa hirm ja arm saamata jäänud, kuna isa viidi sõja ajal ära oktoobris , mina sündisin detsembris...
Herbi käitumine oli tõesti vahel selline, nagu ma oleksingi tema tütar. Ilmselt ma siis, noore treenerina vajasin, et kõrval oleks selline kindel kuju...Kes kujundas kogu meie spordikooli suusategevust ja kellele tuli paratamatult alluda. Eks oli ka ilusaid momente, kui kooliga kogu Eesti või ka NL parimateks tõusime ja koos rõõmustasime...
Kogu selle pika tööperioodi käigus andis ta mulle uskumatult hea ning tugeval praktilisel tasemel treenerikoolituse. Ta oli äärmiselt täpne selgitamaks nii varustuse hooldusega seotuid asju, kui nõudmaks minult ka kirjalikke treeningukavasid. Et ma ei jääks siis juba omapäi tegutsedes jänni oma grupiga ja oskaks treeningtöö kavandamisel läbimõeldult ning ka iseseisvalt tegutseda.
Ka täpsuse osas oli ta järeleandmatu. " Treenerina pead sa olema nagu rong, mis tuleb jaama õigeaegselt, hoolimata sellest, kas reisijaid on või jääb keegi hiljaks !" kordas ta mulle mitmel korral. Kord olin hambaarstil ja ei osanud arvata, et seal nii kaua läheb... Jooksin siis, ringi riietumata, lausa seelikus ja saabastes otse Toomemäele trenni ja sain paraja koosa. Esmalt tahtis ta näha minu arstil käigu paberit, siis aga võttis ette mu "garderoobivariandi"... Kokkuvõttega - et see oleks esimene ja viimane kord !
Nii kasvas minust treener ja mõned omaks võetud põhimõtted saadavad mind siiamaani. Hoolimata sellest, et sain vahel tunda tunda tuld ja tõrva ning sellelt - Abelite võetud rajalt mul eriti kõrvale keerata ei lastud... Samas tundsin pea iga päev oma suusalaste kiindumust ja see oli niivõrd siiras , et ma ei saanud ka kõige keerulisematel hetkedel neid lihtsalt maha jätta...
Tartus, oktoober 2016
Autorist :
Nopasson ( Lindpere ) Agnes (13.XII 1941) treenis Abelite juures aastatel1954-1963, on esindanud 1957 -1962 nii vabariiki kui Tartu linna, võitnud 4 medalit Eesti noorte ja koolinoorte MV-tel murdmaasuusatamises ja 6 mäesuusatamises, 10 medalit Eesti MV-tel veesuusatamises, töötanud koos Herbert Abeliga noortetreenerina aastatel 1963 -1976, paljude Tartu NSK –s treeninud ja tippsuusatajateks tõusnud laste esimene treener
Nopasson ( Lindpere ) Agnes (13.XII 1941) treenis Abelite juures aastatel1954-1963, on esindanud 1957 -1962 nii vabariiki kui Tartu linna, võitnud 4 medalit Eesti noorte ja koolinoorte MV-tel murdmaasuusatamises ja 6 mäesuusatamises, 10 medalit Eesti MV-tel veesuusatamises, töötanud koos Herbert Abeliga noortetreenerina aastatel 1963 -1976, paljude Tartu NSK –s treeninud ja tippsuusatajateks tõusnud laste esimene treener
