Orienteerudes ...
See - lausa kolme suunda juhatav logo on siiski kindlaks märgiks , et oled jõudnud oma orienteerumisega ETR rajale...
Mõiste orienteerumine on nii laia käsitlusega, et selle oskuse omamist nõutakse ja soovitakse inimeselt lausa sünnist surmani. Milles kõiges ei taheta meid küll orienteerumas näha – poliitikas, kommetes, maaelus, kasvatuses, meditsiinis, aianduses ja nii ikka edasi ja edasi. Lisaks sellele lisatakse veel ka ealine mõõde, kus arvatakse, et ega eakam inimene, nagu ka laps nii hästi kõiges ei orienteeru ning ollakse siis üllatunud, kui seesama justkui mitteorienteeruja jagab ning saab uskumatult hästi hakkama mistahes oludes …
Et orienteerumine on ka seekordse liikumisloo teemaks, siis vaataks kitsamalt seda, kuidas saaks liikumisel enda liikumisteed seada. Et teada oleks - kuhu lähen, kus olen ja kuidas sedasi igat sorti ekslemisi vältida. Sest ilma pikemat küsitlust korraldamata, võib tõdeda, et iga inimene on oma käikudel ja liikumistel kogenud, et – nüüd ma olen küll vist valesti tulnud või lausa eksinud.
Ning polegi tähtis, kus seda kogetakse – kas tundmatus marjametsas, võõras maakohas, suures linnas või vastvalminud üüratus kaubanduskeskuses. Kui seal siis miski alt veab, siis ongi see kehv orienteerumisvõime, mille puudumist mõnigi lausa avalikult tunnistab. Eks seda tingi ka kõikvõimalike abistavate materjalide (kaartide, plaanide) puudumine, siltide nappus või on selle põhjustanud ummispäi tormamine, ilma et ka ise tähele panid – kuhu läksid, mitu korda siia või sinnapoole pöörasid…. Nii oledki kaotanud orienteerumisvõime!
Aga kui Eesti maastikel liikumisest rääkida, siis on sageli poolnaljatades öeldud, et ega siin eriti kaugele minna saagi, sest kahest küljest peaks meil meri vastu tulema ja kui siis idast ja lõunast riigipiiri postid paistma hakkavad, ka siis tasuks ikka ots tagasi pöörata …
Et orienteerumine on ka seekordse liikumisloo teemaks, siis vaataks kitsamalt seda, kuidas saaks liikumisel enda liikumisteed seada. Et teada oleks - kuhu lähen, kus olen ja kuidas sedasi igat sorti ekslemisi vältida. Sest ilma pikemat küsitlust korraldamata, võib tõdeda, et iga inimene on oma käikudel ja liikumistel kogenud, et – nüüd ma olen küll vist valesti tulnud või lausa eksinud.
Ning polegi tähtis, kus seda kogetakse – kas tundmatus marjametsas, võõras maakohas, suures linnas või vastvalminud üüratus kaubanduskeskuses. Kui seal siis miski alt veab, siis ongi see kehv orienteerumisvõime, mille puudumist mõnigi lausa avalikult tunnistab. Eks seda tingi ka kõikvõimalike abistavate materjalide (kaartide, plaanide) puudumine, siltide nappus või on selle põhjustanud ummispäi tormamine, ilma et ka ise tähele panid – kuhu läksid, mitu korda siia või sinnapoole pöörasid…. Nii oledki kaotanud orienteerumisvõime!
Aga kui Eesti maastikel liikumisest rääkida, siis on sageli poolnaljatades öeldud, et ega siin eriti kaugele minna saagi, sest kahest küljest peaks meil meri vastu tulema ja kui siis idast ja lõunast riigipiiri postid paistma hakkavad, ka siis tasuks ikka ots tagasi pöörata …
Orienteerumise võluv maailm
Kui nüüd orinteerumisest liikumisharrastusena rääkida, siis tipptasandil on see üks päris suure koormuse ja väga vahelduvate muutustega maastikul liikumise kogemus. Tavategutseja jaoks kujuneb sellest, tavalisest kaardi abil (näiteks metsas) liikumisest üks suurepärasemaid liikumisvorme. Kus pead alguspunktist järgmisse jõudma ja sealt siis edasi järgmisi n.ö. kontrollpunkte ehk KP-sid “võttes” osutub ehk võimalikuks ka finišisse jõuda. Ning selle liikumise kavandamiseks on sul abiks kaart, kus peal punktid, mida läbima pead ja eks siis teedki oma valiku, kuidas kõik see teekond võimalikult oskulikult teoks teha.
Usun, et üsna suurel osal lugejatest on mingi orinteerumisjooksu kogemus olemas, sest just nende kooli ja miks mitte ka ülikooliaega jäi see orienteerumisürituste buum, mis omal ajal Eestit haaras. Kus metsa läksid tuhanded, lastest eakateni. Nägin seda orienteerumisbuumi Tartus, kus eestvedajaks oli orienteerumise Old Grand Man Arne Kivistik koos oma parimate jüngritega ning lühidalt kokku võttes pakuti üsna suurele osale tartlastest nädalas kord kui mitte enamgi seda lustlikku “metsa minemise” võimalust. Ega hoolitud kellaajast, ilmast – nii et mida porisem ja pimedam, seda põnevam orienteerumine välja kukkus…Kivistiku otsiv vaim aga mõtles välja muudkui uusi orienteerumisjänne…
Kui nüüd orinteerumisest liikumisharrastusena rääkida, siis tipptasandil on see üks päris suure koormuse ja väga vahelduvate muutustega maastikul liikumise kogemus. Tavategutseja jaoks kujuneb sellest, tavalisest kaardi abil (näiteks metsas) liikumisest üks suurepärasemaid liikumisvorme. Kus pead alguspunktist järgmisse jõudma ja sealt siis edasi järgmisi n.ö. kontrollpunkte ehk KP-sid “võttes” osutub ehk võimalikuks ka finišisse jõuda. Ning selle liikumise kavandamiseks on sul abiks kaart, kus peal punktid, mida läbima pead ja eks siis teedki oma valiku, kuidas kõik see teekond võimalikult oskulikult teoks teha.
Usun, et üsna suurel osal lugejatest on mingi orinteerumisjooksu kogemus olemas, sest just nende kooli ja miks mitte ka ülikooliaega jäi see orienteerumisürituste buum, mis omal ajal Eestit haaras. Kus metsa läksid tuhanded, lastest eakateni. Nägin seda orienteerumisbuumi Tartus, kus eestvedajaks oli orienteerumise Old Grand Man Arne Kivistik koos oma parimate jüngritega ning lühidalt kokku võttes pakuti üsna suurele osale tartlastest nädalas kord kui mitte enamgi seda lustlikku “metsa minemise” võimalust. Ega hoolitud kellaajast, ilmast – nii et mida porisem ja pimedam, seda põnevam orienteerumine välja kukkus…Kivistiku otsiv vaim aga mõtles välja muudkui uusi orienteerumisjänne…
|
AK on niivõrd suurel hulgal inimesi O-rajale suunanud, et seda on raske kokku võtta. Ikka algtõdedest alustades ja siis sedasi keda tahes märkamatult O-usku pöörates. Isegi tema värvikast elutööst kirjutatud raamat "Vanad ajad, vanad rajad" ei suuda sellele ilmingule täit selgitust tuua...
|
Kui kõik klapib, leiad üles ka selle , lausa jõulukuuskede keskel oleva KP / foto: ajakiri Sportland
Nagu öeldud sai – on sul abiks oleval orienteerumiskaardil kogu info plaanitavaks tegevuseks täpselt kirjas, seda küll läbi tingmärkide. Kus teed tähendavad näiteks erineva jämedusega joont. Jõgi ja kogu muu veega seotud on teist – sinist värvi, raudtee aga on aga hoopis omamoodi tähistatud. Nii et enne orienteeruma asumist peaks selgeks tegema, mida üks või teine märk tähistab, Kui kõik nagu enam-vähem selge, siis hakkab ka see “metsaminemise” pilt, et mis mind seal siis ees ootab, paika saama. Umbes nii, et alguses liigun mööda seda metsasihti, siis peaks üks tee paremale pöörama ja nii edasi ja edasi… Kui ka kaardi õigesti - Põhja- Lõuna suunas ette sead, siis peaks ka võimaliku liikumissuuna osas seis selgem olema. Igal kaardil on muidugi ka oma kaardimõõt, nii et seda lugedes on selge näiteks, et 1 cm kaardil tähendab 100 meetrit maastikul. Ega sa saa seda metsas mingi parema mõõduriistaga küll mõõta kui ikka oma käigu või jooksusammude arvuga. Teades, et 100 m läbimiseks teed sa niipalju samme ning niimoodi saabki läbitud maa enamvähem mõõdetuks.
Teine ja pisut keerulisem pilt avaneb kaardilt n.ö. mägede ja orgude ehk relfeefi kohta. Kui selle järgi kaardilt maastiku kohta infot otsid, siis on selgelt näha, kus reljeefijooned mäenukki, orgu või muud maastikulist moodustist kujutavad. Ja just sellistesse omapärastesse ja kindlatesse kohtadesse meeldib orinteerumisradade tegijatel just neid KP-sid panna. Kui siia veel lisada n.ö. kõlvikute piirid, et – kus mets, kus lage plats, siis on ju enda “paikapanemiseks “ materjali kui palju.
Ka kõik pisiobjektid, nagu kivid, loomade sõõdasõimed, suuremad sipelgapesadki jpm. on kaartidel kõik oma tingmärkidega kirjas, nii et juba põgusamalt vaadates on selge, mis sind maastikule minnes ees ootab ja mille kaudu sa siis orienteerudki. Aga nagu iga asi, millesse süvened, on ka orienteerumiskaart lõputute avatamisvõimalustega, mida siis rajale minnes hakkad reaalsete oludega kokku sobitama.
Ka kõik pisiobjektid, nagu kivid, loomade sõõdasõimed, suuremad sipelgapesadki jpm. on kaartidel kõik oma tingmärkidega kirjas, nii et juba põgusamalt vaadates on selge, mis sind maastikule minnes ees ootab ja mille kaudu sa siis orienteerudki. Aga nagu iga asi, millesse süvened, on ka orienteerumiskaart lõputute avatamisvõimalustega, mida siis rajale minnes hakkad reaalsete oludega kokku sobitama.
See Jõulumäe keskuse O-püsiraja punkt 9 U pole pandud maha mitte hea pohla ja mustikapaiga, vaid nõlval oleva pisike lohu järgi /foto: KZ
Hurraa ! Punkt on leitud ja selle võtmise õhinat on enam kui 100% / foto: Matkasport
Orienteerumine - üks paras, kuid meeldiv seiklus
Nii see on, et kuigi ülimalt palju on kenasti kaardil “kirjas”, ei pruugi sa liikudes kõike klappima saada. Kas liigud siis liiga kiiresti, ei “loe “piisavalt täpselt kaarti , jätad mingi orientiiri tähele panemata. On üks tuntud tava, et vahel kipub mõni ka lihtsalt samas suunas jooksma, kuhu poole ka teised lähevad, unustades ise end “kaardil paika panna”. Kui siis kaaslased korraks siia - sinna hajuvad, ollaksegi segaduses – kus ma olen? Ning nii algavadki seiklused. Eriti hullud on sellised seisud, kus käepärast orientiiri pole, ümberringi täislehis eestimaine lepavõsa või kena, kuid lõputuna näiv palumets. Ning siis uuri paljud uurid, aga täit selgust ikka pole, sest – sai pisut huupi ja tormates tuldud. Ei aita siin miski muu, kui tuleb kas või pisut tagasiteed minna, et kindel pidepunkt – teerist, siht ja muu taoline leida ning siis uuesti ja õige suunaga minna. Pisut keerulisem on juba kompassi kasutamine, mis pole ka mingi raketiteadus, aga eks algajatele mõeldud rajad polegi eriti keerukalt planeeritud, nii et saad ka lihtsamate teevalikutega punktid leitud...
Nii see on, et kuigi ülimalt palju on kenasti kaardil “kirjas”, ei pruugi sa liikudes kõike klappima saada. Kas liigud siis liiga kiiresti, ei “loe “piisavalt täpselt kaarti , jätad mingi orientiiri tähele panemata. On üks tuntud tava, et vahel kipub mõni ka lihtsalt samas suunas jooksma, kuhu poole ka teised lähevad, unustades ise end “kaardil paika panna”. Kui siis kaaslased korraks siia - sinna hajuvad, ollaksegi segaduses – kus ma olen? Ning nii algavadki seiklused. Eriti hullud on sellised seisud, kus käepärast orientiiri pole, ümberringi täislehis eestimaine lepavõsa või kena, kuid lõputuna näiv palumets. Ning siis uuri paljud uurid, aga täit selgust ikka pole, sest – sai pisut huupi ja tormates tuldud. Ei aita siin miski muu, kui tuleb kas või pisut tagasiteed minna, et kindel pidepunkt – teerist, siht ja muu taoline leida ning siis uuesti ja õige suunaga minna. Pisut keerulisem on juba kompassi kasutamine, mis pole ka mingi raketiteadus, aga eks algajatele mõeldud rajad polegi eriti keerukalt planeeritud, nii et saad ka lihtsamate teevalikutega punktid leitud...
Ei tasu ka kurta, kui vahel end parajalt eksinuna tunned, sest just selline mõningane ekslemine ja teadmatuse tunne kuuluvad orienteerumise võlude hulka, mida on hea siis hilisema meenutamise käigus veekord ette võtta. See kõik on hoopis midagi muud kui sama kaua staadioniringe läbida või piki kõva maanteed mingit jooksuotsa teha. Orienteerumisel pole keelatud vahepeal käigusammegi teha, seda eriti siis, kui tahetakse oma täpsemat asukohta paika saada, tormamine kipub kahjuks tulema või lihtsalt - jaks lõppemas.
Just kõik see ongi orienteerumise väga erinevatele inimestele ühena lemmikharrastuste hulka toonud. Ka sellistele liikujatele, kes pole just kõige kõvemad jooksjad, kuid samas on neil pea “hästi võtnud” või on nad osanud just jalgade ja pea omavahelise koostöö tasakaalus hoida. Mis aga veel – orienteerumas oled oma sooritustes ikkagi justkui omaette, ehkki ümberringi “võsa ragiseb “… Nagu tunnistas ka tuntud suusaõpetajast orienteerumisfanaatik Erna Abel – need orienteerumisjooksud olla kõige paremad endaga olemise hetked, kus siis selgub – kes sa oled ja kuidas endaga looduses hakkama saad.
Just kõik see ongi orienteerumise väga erinevatele inimestele ühena lemmikharrastuste hulka toonud. Ka sellistele liikujatele, kes pole just kõige kõvemad jooksjad, kuid samas on neil pea “hästi võtnud” või on nad osanud just jalgade ja pea omavahelise koostöö tasakaalus hoida. Mis aga veel – orienteerumas oled oma sooritustes ikkagi justkui omaette, ehkki ümberringi “võsa ragiseb “… Nagu tunnistas ka tuntud suusaõpetajast orienteerumisfanaatik Erna Abel – need orienteerumisjooksud olla kõige paremad endaga olemise hetked, kus siis selgub – kes sa oled ja kuidas endaga looduses hakkama saad.
Maailma tipporienteerumine - 2017 MM toodi Tartus lausa - "Suudlevate tudengite " jalge ette / repro MM-i materjalidest
Orienteerujad – üks sõbralikuim ja ettevõtlik pere !
Olen ise kõike orienteerumisega seostuvat positiivsust nii paljudel juhtudel kogenud, et julgen seda ka kõigile neile soovitada, kes vähegi tahaks metsast hea orieteerumiskogemuse saada. Räägin siin küll pidevalt – metsas ja metsas..., aga orienteerujad on oma võistlusi üha enam ka mujal - linnades, parkides ja isegi suurtes ning huvitavates hoonetes korraldanud. Siiski pole sellise atraktiivsuse saavutamise kõrval miski üle metsakogemuse. Kui tahta täit mõnu saada, tõelist “metsast” seltskonda nautida, siis mine julgesti aga mõnele linnavälisele orienteerumispäevakule, kust leiad eest jõukohase raja, mõnusad kaaslased ning need niinimetatud “endaga olemise” hetked. Orienteerujate kodulehekülg www.orienteerumine.ee pakub selleks võimalusi üle Eesti. Lisaks igasugusele muule infole saab sealt isegi mingi paikkonna kaardigi välja trükkida, et siis selle abil oma orienteerumisoskusi arendama hakata.
Olen ise kõike orienteerumisega seostuvat positiivsust nii paljudel juhtudel kogenud, et julgen seda ka kõigile neile soovitada, kes vähegi tahaks metsast hea orieteerumiskogemuse saada. Räägin siin küll pidevalt – metsas ja metsas..., aga orienteerujad on oma võistlusi üha enam ka mujal - linnades, parkides ja isegi suurtes ning huvitavates hoonetes korraldanud. Siiski pole sellise atraktiivsuse saavutamise kõrval miski üle metsakogemuse. Kui tahta täit mõnu saada, tõelist “metsast” seltskonda nautida, siis mine julgesti aga mõnele linnavälisele orienteerumispäevakule, kust leiad eest jõukohase raja, mõnusad kaaslased ning need niinimetatud “endaga olemise” hetked. Orienteerujate kodulehekülg www.orienteerumine.ee pakub selleks võimalusi üle Eesti. Lisaks igasugusele muule infole saab sealt isegi mingi paikkonna kaardigi välja trükkida, et siis selle abil oma orienteerumisoskusi arendama hakata.
Nii et miks mitte võtta saabuvate puhkusehetkede juures mõned tunnid kaardiga metsa minemiseks. Ehedasse loodusse, oma teevaliku ja oskuste järeleproovimisega. Ja nagu ikka, on orienteerujate hulgas alati võimalik head nõu saada, vahel lausa metsas, KP ümbruses tiirutades. Nii et on vähe takistusi, mis neid plaane teoks teha ei laseks. Üht võin küll kinnitada, et kui kunagisi arvukaid orienteerumisjookse meelde tuletan, siis mitte miski muu poleks lasknud nii erinevaid Eestimaa paiku näha, kui just orienteerumine. Kus jätkus küll pori ja nõgeseid, Lõuna- Eesti mehe jaoks lausa salakavalaid endiste Põhja- Eesti karjaaedade okastraategi – kuid need kenad hetked on tunduvalt paremini meelde jäänud kui autoga punktist A punkti B läbitu…
Lõpetuseks on äsja toimunud 60. Jüriöö orienteerumisjooksu puhul igati meeldiv näha, et Eesti orienteerumisrahval on rohkete liikumisvõimaluste pakkumise kõrval jaksu juba järgmisteks väljakutseteks.
Nimelt saab algava üleeestilise orienteerumiskuu https://eok.ee/liikumisharrastus/teemakuud/orienteerumiskuu tippsündmuseks Otepääl korraldatav koolinoorte orienteerumise MM. 29.aprillist 5.maini kestev suurüritus toob Lõuna - Eesti maastikele mõõtu võtma kuskil 800 orienteerujat 23 riigist. See on aga parim viis tutvustada sel moel meie pikaajalisi orienteerumistraditsioone, head korraldustaset ning muidugi Eestimaa maastikke. Usun küll, et kõik läheb sama edukalt, nagu 2017 aastal toimunud suurel MM-l...
Selleks kõigeks jõudu või nagu orienteerujate hulgas ikkagi kombeks soovida - OKAS PÄKKA !
29.aprillil 2019
Nimelt saab algava üleeestilise orienteerumiskuu https://eok.ee/liikumisharrastus/teemakuud/orienteerumiskuu tippsündmuseks Otepääl korraldatav koolinoorte orienteerumise MM. 29.aprillist 5.maini kestev suurüritus toob Lõuna - Eesti maastikele mõõtu võtma kuskil 800 orienteerujat 23 riigist. See on aga parim viis tutvustada sel moel meie pikaajalisi orienteerumistraditsioone, head korraldustaset ning muidugi Eestimaa maastikke. Usun küll, et kõik läheb sama edukalt, nagu 2017 aastal toimunud suurel MM-l...
Selleks kõigeks jõudu või nagu orienteerujate hulgas ikkagi kombeks soovida - OKAS PÄKKA !
29.aprillil 2019
P.S.
Orienteerumisasju uurides avastasin, et eelmisel kevadel Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse magistrikraadi omandanud Margus Hallik on oma rattaorienteerumisalase uurimustöö raames valminud õppematerjali kenasti raamatuvormi valanud. Tubli, Margus, et kraadikaitsmisel lubatu on nüüd teoks tehtud ja üle ilma kogutud know-how ning sinu enda sportlikud kogemused on nii kaante vahele jõudnud kui ka orienteerumisliidu õppematerjalina virtuaalselt kättesaadav! Juba põgus tutvumine näitab, et valmis on saanud põhjalik ja ilmselt ka orienteerumismaailmas tunnustust leidev käsiraamat.
Tahaks loota, et hoiad kõiksuguste praktiliste tegemiste kõrvalt ikka "sule haljana", nagu see on paljudel sinu eelkäijatel/orienteerujatel ülihästi õnnestunud... ( nagu näiteks "Täksil" / Arne Kivistikul)
Orienteerumisasju uurides avastasin, et eelmisel kevadel Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse magistrikraadi omandanud Margus Hallik on oma rattaorienteerumisalase uurimustöö raames valminud õppematerjali kenasti raamatuvormi valanud. Tubli, Margus, et kraadikaitsmisel lubatu on nüüd teoks tehtud ja üle ilma kogutud know-how ning sinu enda sportlikud kogemused on nii kaante vahele jõudnud kui ka orienteerumisliidu õppematerjalina virtuaalselt kättesaadav! Juba põgus tutvumine näitab, et valmis on saanud põhjalik ja ilmselt ka orienteerumismaailmas tunnustust leidev käsiraamat.
Tahaks loota, et hoiad kõiksuguste praktiliste tegemiste kõrvalt ikka "sule haljana", nagu see on paljudel sinu eelkäijatel/orienteerujatel ülihästi õnnestunud... ( nagu näiteks "Täksil" / Arne Kivistikul)