Tuttav puit ja kahtlane plastik
Teatud ajalooliste käänakute täismõõdus avamine ei pruugi alati õnnestuda. Nii on ka suusatamise juures käinud. Plastiksuusa tulek, nokksaabaste ja uut tüüpi sidemete kasutuselevõtt ning viimaseks veel uisustiili kapitaalne sissemurdmine sõidutehnikasse saavad just selliseid tõlgendusi, nagu kellelgi meeles seisab. Mis aga eriti hull - nende radikaalsete muutuste kohta puuduvad nii Eestis kui ka laiemas maailmas piisavalt põhjalikud dokumendid või ka kommentaarid. Nii et keegi ei saa täpselt väita, et asi käis just nii. Aga nagu elu on näidanud, siis faktide kõrval ongi sageli hoopis huvitavamad muutuste tagamaad.
Tänapäeva mõistes tõelised "tünnilauad", aga oma aja ( eelmise sajandi algus) kohta "viimane mall "
/ Foto :K. Zilmer
|
Kaasaegne uisutehnika "täisvarustus"
/ Screenshot vendade Pihode blogist
|
Et seekord tuleb jutuks just puusuusa asendumine plastiksuusaga, siis tahakski lahata nii seda suusa arengu pöördepunkti, kuid veelgi enam sellega seotud teadmiste ja arusaamade muutumist.
See oli suusatamisele omamoodi hull aeg. Kui suusarahvast osa kihutas peagi juba uljalt plastiksuusal, siis suur jagu harrastajaid hoidis stoilise rahuga puusuusa voorustest kinni. Ning mitte niisama umbusu pärast.
Puusuusk oli lihtsalt tuntuks ja isegi armsaks saanud ning jõudnud oma arenguloos õitsengu aega. Kunagisest, sõna otseses mõttes tünnilauast oli maailmas 1974.aastaks jõutud välja arendada tislerioskuste ja puidu kohta käivate teadmiste najal tipptoode - suusk. Milliseid superlatiive selle aja puusuusa kohta siin ka ritta ei laoks, aga mis kõige tähtsam – sellega kannatas suusatada ja väga hästi. Uued liimid, lakid ja muud tehnilised materjalid polnud suusatajale tähtsad - teda huvitas hoopiski suusa libisemine, määrde allpüsimine ja suusa vastupidavus pakases ja sulas, kantide kulumine jäise lumega ja veel palju muud, mis lasid tal sõitu nautida. Kui need asjad olid tasemel, siis polnud tähtsust - kas suusk oli sinine või must. Eesti suusameistrite tunnustuseks tuleb aga öelda, et kõige muu tähtsa kõrval ei teinud nad kunagi koleda väljanägemisega suuski. Muidugi olid tähtsad veel - suusa kaal, nina ja kanna elastsus , mis aga väljendusid juba eespool öeldud - suusa sõidetavuses.
Kui erinevate asjade puhul muretsetakse selle pärast, et ta ei libiseks, siis suusaga on vastupidi – ta peab libisema, aga teatud hetkel ( tõukel) ka mitte libisema ehk mitte tagasi andma. Olgu siinkohal kohe üks täpsustus, me räägime ajast, mil valitses vaid klassikaline tehnika ja unustage hetkeks ära see, mis tuli uisutehnikaga.
Puusuusa ja tema määrimisega oldi saadud nii pikk kogemus, et oskuslik suusapõhja ehk talla käsitlemine tundus olevat lausa täiuseni viidud. Suuska osati panna libisema ja pidama ja kõik see käis just suusa tallal toimetatava kohta. Tald pidi olema puusuusal hästi tõrvatud, lausa läbi immutatud ning kujutas suusa tähtsaimat , aga ka kapriissemat osa. Nii kippus ikka sealt tõrva alt puu välja kuluma, vahel sulalumes võis suusk üsna läbi vettida või siis jälle teatud lume- ja ilmaoludes jäätuda. Kui lühidalt öelda, siis käitus ta nii nagu puit ikka. Mis sest et suusa jaoks valiti parim suure hulga kasematerjali hulgast, kuivatati hoolega , et siis koos muu materjaliga kõik suusajupid ette valmistada ning presside all kokku liimida. Hea puitsuusk ei tohtinud kiiva kiskuda, aga nõudis hoolt ja igasuguste olude arvestamist.
See oli suusatamisele omamoodi hull aeg. Kui suusarahvast osa kihutas peagi juba uljalt plastiksuusal, siis suur jagu harrastajaid hoidis stoilise rahuga puusuusa voorustest kinni. Ning mitte niisama umbusu pärast.
Puusuusk oli lihtsalt tuntuks ja isegi armsaks saanud ning jõudnud oma arenguloos õitsengu aega. Kunagisest, sõna otseses mõttes tünnilauast oli maailmas 1974.aastaks jõutud välja arendada tislerioskuste ja puidu kohta käivate teadmiste najal tipptoode - suusk. Milliseid superlatiive selle aja puusuusa kohta siin ka ritta ei laoks, aga mis kõige tähtsam – sellega kannatas suusatada ja väga hästi. Uued liimid, lakid ja muud tehnilised materjalid polnud suusatajale tähtsad - teda huvitas hoopiski suusa libisemine, määrde allpüsimine ja suusa vastupidavus pakases ja sulas, kantide kulumine jäise lumega ja veel palju muud, mis lasid tal sõitu nautida. Kui need asjad olid tasemel, siis polnud tähtsust - kas suusk oli sinine või must. Eesti suusameistrite tunnustuseks tuleb aga öelda, et kõige muu tähtsa kõrval ei teinud nad kunagi koleda väljanägemisega suuski. Muidugi olid tähtsad veel - suusa kaal, nina ja kanna elastsus , mis aga väljendusid juba eespool öeldud - suusa sõidetavuses.
Kui erinevate asjade puhul muretsetakse selle pärast, et ta ei libiseks, siis suusaga on vastupidi – ta peab libisema, aga teatud hetkel ( tõukel) ka mitte libisema ehk mitte tagasi andma. Olgu siinkohal kohe üks täpsustus, me räägime ajast, mil valitses vaid klassikaline tehnika ja unustage hetkeks ära see, mis tuli uisutehnikaga.
Puusuusa ja tema määrimisega oldi saadud nii pikk kogemus, et oskuslik suusapõhja ehk talla käsitlemine tundus olevat lausa täiuseni viidud. Suuska osati panna libisema ja pidama ja kõik see käis just suusa tallal toimetatava kohta. Tald pidi olema puusuusal hästi tõrvatud, lausa läbi immutatud ning kujutas suusa tähtsaimat , aga ka kapriissemat osa. Nii kippus ikka sealt tõrva alt puu välja kuluma, vahel sulalumes võis suusk üsna läbi vettida või siis jälle teatud lume- ja ilmaoludes jäätuda. Kui lühidalt öelda, siis käitus ta nii nagu puit ikka. Mis sest et suusa jaoks valiti parim suure hulga kasematerjali hulgast, kuivatati hoolega , et siis koos muu materjaliga kõik suusajupid ette valmistada ning presside all kokku liimida. Hea puitsuusk ei tohtinud kiiva kiskuda, aga nõudis hoolt ja igasuguste olude arvestamist.
Niimoodi kirjutas ajakirjanik Jaan Jürine 25.jaanuaril 2007. aastal "Eesti Päevalehe " lisakommentaarides , otsides selleks üles veel Eesti tippsuusatajaid, kes elasid selle suusarevolutsiooni edukalt üle ja annavad ka hiljem Eesti suusatootjatele täistunnustuse. 
Eesti Suusaliidu kauaaegne büroojuhataja Ülle Viinapuu takseerib Valgehobusemäe suusakeskuses avatud "ajaloovirna" / Foto : K.Zilmer
|
Nii, sellises täiuses, hakkasid ilmuma aga esimesed noodid võimalikuks plastiksuusa revolutsiooniks. Mäesuusk oli juba piisavalt kaua plastiku ja metalliga arendustööd teinud ja nüüd pöörati pilk murdmaa poole. See aeg on pisut võrreldav Eestit tabanud aknavahetuse buumiga. Kui seni seisid klaasid oma kitttäidise ja liistudega puitraamis, siis nüüd tulid uued tuuled ja uued mõisted – plastikaken, pakettaknad, metallraamid ja mida kõike veel. Ja ärgu nüüd öelgu keegi, et selle aknamöllu ajal umbusku polnud.
Suusamaailm põrkus kuidagi kahtlasena tunduva plastikuga kokku omal moel . Kas sinna siledale põhjale jääb määre üldse pidama, kuidas ta seal kulub, kas äkki ei lähe suusakandid määrdest paljaks – taolisi küsimusi kerkis nagu seeni. Ja mittepidavate suuskadega sõitmisi tuli ette oi kui palju. Või vastupidi – kiirus läks neil suuskadel laskudes enneolematult suureks ja selle pealt tuli hulle kukkumisi. Kord Vana – Otepääl sai Tartu asutuste suusavõistluste ajal seda pilti nähtud – plastiksuuski alla nõudnud noorikud panid ühel laskumisel noorde lepikusse nii et võsa lookas. Või siis suuskade puhastamine. Kui puusasuusal tuli vana või sobimatu määrdekiht kaabitsa või leeklambiga maha võtta, siis plastikute puhul haaras mõni mees nüüd hoopis bensiinikanistri või värvilahusti, tegi lapi märjaks ja tõmbas suusatallad puhtaks. Uskumatu käitumine! Puit oleks selle kraami sisse imanud ja suusk oleks mokas olnud. Omaette kuulujutud käisid leeklambi kasutamise kohta. Mõnigi teadis rääkida, kuidas ta jutuhoos plastiksuusa talla üles sulatas. Puusuuska tõrvates teati kindlalt, et kui tõrv keema läheb, siis hakkab ta suusatalda imbuma. Ja sedagi, et pisut rohkem tuld andes saab suusapõhi lihtsalt karvavõrra tumedam , aga et midagi üles sulaks… |
Nii et, taoliselt siis need uued kombed tulid, aga tegid tasahilju ka kogenumaks. Seda enam, et iga päevaga sai plastiksuusa eelis selgemaks. Siin pole üleliigne rääkida isegi teatud mugavuse ilmnemisest, sest puusuusa puhul oli suusa korrashoidmine ja sõidukorda seadmine päris paras tegevus. Plastikuga käis vahel aga nii, et pisut pidamismääret keskele ja võisidki minna.
Niisuguseid näiteid võib tuua mistahes spordialal ja neil juhtudel on harjumuse jõud ja uue eelis ikka paraja võitluse maha pidanud. Kui suusatamises sai 1974.aastal proovikiviks plastiksuusa tulek, siis takkajärgi hinnates oli see alles algus. Peagi murdis sisse uisutehnika, mis tegi suuri muutusi plastiksuusa enda kallal. Aga mida küll peab tõdema - ilmselt kunagi ei taastu puusuusa aeg ning tule tagasi Pärnu meeste tehtud triibulised super -Visud.
Niisuguseid näiteid võib tuua mistahes spordialal ja neil juhtudel on harjumuse jõud ja uue eelis ikka paraja võitluse maha pidanud. Kui suusatamises sai 1974.aastal proovikiviks plastiksuusa tulek, siis takkajärgi hinnates oli see alles algus. Peagi murdis sisse uisutehnika, mis tegi suuri muutusi plastiksuusa enda kallal. Aga mida küll peab tõdema - ilmselt kunagi ei taastu puusuusa aeg ning tule tagasi Pärnu meeste tehtud triibulised super -Visud.
Selline suuska tutvustav slaid sai tehtud Visu viimast mudelit appi võttes
EESTI SUUSKADE
NEKROLOOG & EPILOOG
Kuula ja vaata täiendavalt Mati Talviku saatesarja " Ajavaod" Visu suusavabriku lugu
http://arhiiv.err.ee/vaata/projekt-ei-visu-suusad 
|
Kuna Postimees üle kolme kuu vanuseid kommentaare ei säilita, siis tahaks kirjutada kõrvaloleva sõnumi (nekroloogi) kommentaaridest, millede üks autor reageeris Visu sündmustele lausa kaks korda. Esimesel korral anonüümselt ja lühikese kahetsustekstiga, aga teisel korral oma nime alt ja tuntava südamevaluga. Sest tema arvates oli niimoodi üks oskustöö valdkond - suusa valmistamine - Eestis n.ö. "pillid kotti pannud". Eesti suusameistrite seltskond oli aastatega üle elanud selle eelpool kirjeldatud puidu ja ja plastiku võitluse, jõudnud oma tasemes üsna maailmaklassi tasandile ja siis... Kommenteerijaks ja suusategemise asja südamega võtnud mees oli aga Indrek LAUL, kel õnnestus teatavasti siiski üks Eesti oskustöö valdkond - klaverite valmistamine ...päästa. Klaver "Estonia" on alles, aga "Visude" ning "Estonia" suuskade hiilgus on jäädavalt vaid ainult meenutustes... |
