Raja tegemisest
Kutsub sõitma ju ? Sellist taset leiab tänapäeval juba paljudes Eestimaa suusakeskustes...
Foto : K. Zilmer
Suusaraja teemal võetakse suusatamises üsna agarasti sõna. Õigemini saaks öelda, et pigem räägitakse rajast päris asjalikult, ikka selle seisu hinnates ja kuidas sõita oli. Ka ERR suusaportaali lumeinfos käis hea ning vajalik arutelu just rajaseisude kohta ja nii mõnegi keskuse sissekannetest nägi selgelt ära - kuidas kulgeb asjalik sõnumite vahetamine raja tegijate ja kasutajate vahel. Ehkki enamalt jaolt toimus seal mõnus jutlemine, torkas sisse ka pisut hurjutavaid noote. Tervikuna viib see asju edasi, nii et raja tegemise oskus, aga ka suusakultuur läheb sellisel moel aina paremaks.
Seekord arutleks pisut pikemalt aga just raja TEGEMISE üle ja tahaks neid raja saamise asju tutvustada isegi nii pika ajavahemiku tagant, nagu on seda enam kui 40 aastat . Eks sinna, aastate taha vaadates tuleb taas nii mõnigi omamoodi rajategemise lugu meelde ja saab meenutatud ka mehi rajameistrite hulgast.
Papi Toropov ja 2 x 3 hambaga reha
Seekordse loo tarvis pilte otsides leidsin pea et 40 aasta vanuse foto. Tehtud on see aastal 1969 ja kohaks nüüdseks juba maailmas unustusehõlma vajuv Kavgolovo suusakeskus. Nooremale lugejale ei ütle see paik suurt midagi, aga 40 ja enam aastaid turjal kandvad suusatajad teavad seda Peterburi külje alla jäävat Heppojärviäärset keskust suurepäraselt. Näiteks Arne Sirel, kes tegi seal omal ajal hiilgesõite, samuti oli heas hoos kahevõistleja Tõnu Haljand ja paljud teised. Mäletan, kuidas Hain Kinks ja Are Roonet sealsamas üht maratoni sõitsid ja oleksid üha külmeneva ilmaga peaaegu et kringliks jäätunud. Kõige tipuks olid sealsed rajad õnnelikud ka Rutt Rehemaa-Shmigunile, kes krooniti Kavgolovos 1973.aastal taas nii individuaalselt kui teates Euroopa ( sisuliselt maailma ) parimaks suusajuunioriks.
Võib öelda, et Kavgolovo oli siis NL suusatamise ainsam aken maailma ja sealtkaudu nähti ka siiapoole - 1/6 maailma, raudse eesriide taha. Muidugi oli sealses, sõjaväeosadega üle külvatud piirkonnas range kontroll iga välismaalase liikumise üle, aga korraks – selleks rahvusvaheliseks võistluseks kees seal siiski tõeline maailma mastaapi suusaelu.
Ise sattusin sinna Piiteri külje alla peale ülikooli, kohustusliku armeetenistuse tõttu ja ehkki minu põhiline, kuulipildurite väeosa jäi paarkümmned kilomeetrit eemale Karjala poole, viis saatus mind talveks Kavgolovosse ja just – radasid tegema. Olin niisiis koos teiste sõduritega päevad läbi radadel töös ja et meietaolist tasuta tööjõudu oli piisavalt käes, siis sõna otseses mõttes sai poistega kogu rahvusvaheliste suusavõistluste rada kokku kantud ja kühveldatud. Mingit suuremat rajatehnikat ei olnud ja ainsaks abiliseks oli meie ülemuse ja sealse legendaarse rajameistri papi Toropovi rootsi päritolu rajasaan ( mitte veel kodumaine „Buraan“). Nii et tegime ka siis, 1979. aasta jaanuaris radasid ja nagu sel puhul ikka - algas kõik põhjade allasõitmisest. Kümmekond sõdurit teine-teise kõrval trampis parajate tünnilaudadega ja nii kogu 15 km raja ulatuses. Kui nüüd on võistlused 5 kilomeetrisele ( või lühemalegi) ringile ära mahutatud, siis tollal mindi radadega metsa ikka kapitaalselt ja jõuti alles lõpuks siiski koju tagasi ka.
Ei saaks öelda, et papi Toropovi kui rajameistri fantaasia oleks vilets olnud, õppisin temalt üht kui teist. Rajad keerutasid siin põhiliselt mööda Heppojärvi kaldaservi üles alla ja just laskumiste osas tuleb praegugi meelde, et need olid üsna järsud ja käänulised. Osadele tuli käsitsi isegi kaldega kontranõlvad ehitada, nii et mõneski raja kurvis oli lumevall rohkem kui meeter kõrge.
Kui siis sellised eeltööd tehtud, sõitis papi oma lumesaaniga rajalõigu mõned korrad üle, võttis siis suusad ja ajas jälje peale. Ning siis pandi laskumised „lukku“ – papi langetas igale laskumisele paar – kolm leppa ja mulle oli see küll imestamise koht. Käärikul olin Osvald Allika ja Herbert Abeli rajategemist näinud, aga miks siis puud ikkagi ? Vastus papilt tuli aga kiire – podozdii , prijedut iz Pitera, uviidish (oota – tulevad Piiterist, küll siis näed!) . See Leningradist nädalavahetuseks Kavgolovosse tulev pühapäevasuusatajate mass aga lõi tõesti pahviks , rongide kaupa vooris linnast inimesi suusatama ja ikka taheti kohe valmistatud radadele tormata. Aga seal sesisis papi Toropov ja kus teda polnud, olid prisked lepad risti ees.
Aga rehast ka ! Sellega tuli Toropovi papi spordibaasi ühel tuisujärgsel hommikul. Meil seisis ees paraja lumesaju järel taas jälje trampimine, aga edasi pidi papi oma uuendust demonstreerima.
Ja nii ta siis tegigi – rajasaani haagisekonksu külge oli ta sellise kõvera raudtoru pannud, mille otsas oli tal rehataoline jäljetõmbaja. Me poistega kahtlustasime küll, et küllap on ta naise tagant aiareha pihta pannud, sel vahepealt mõned hambad välja koksanud, aga ei – ilmselt oli keegi kohalik leiutaja talle sellise riistapuu valmis keevitanud. Ja nii ta siis läkski rajale – abiline surus (reha)hambad lumme ja järele jäi kaks kobestatud renni, kuhu oli tõesti päris hea suusajälg sisse sõita.
Seekord arutleks pisut pikemalt aga just raja TEGEMISE üle ja tahaks neid raja saamise asju tutvustada isegi nii pika ajavahemiku tagant, nagu on seda enam kui 40 aastat . Eks sinna, aastate taha vaadates tuleb taas nii mõnigi omamoodi rajategemise lugu meelde ja saab meenutatud ka mehi rajameistrite hulgast.
Papi Toropov ja 2 x 3 hambaga reha
Seekordse loo tarvis pilte otsides leidsin pea et 40 aasta vanuse foto. Tehtud on see aastal 1969 ja kohaks nüüdseks juba maailmas unustusehõlma vajuv Kavgolovo suusakeskus. Nooremale lugejale ei ütle see paik suurt midagi, aga 40 ja enam aastaid turjal kandvad suusatajad teavad seda Peterburi külje alla jäävat Heppojärviäärset keskust suurepäraselt. Näiteks Arne Sirel, kes tegi seal omal ajal hiilgesõite, samuti oli heas hoos kahevõistleja Tõnu Haljand ja paljud teised. Mäletan, kuidas Hain Kinks ja Are Roonet sealsamas üht maratoni sõitsid ja oleksid üha külmeneva ilmaga peaaegu et kringliks jäätunud. Kõige tipuks olid sealsed rajad õnnelikud ka Rutt Rehemaa-Shmigunile, kes krooniti Kavgolovos 1973.aastal taas nii individuaalselt kui teates Euroopa ( sisuliselt maailma ) parimaks suusajuunioriks.
Võib öelda, et Kavgolovo oli siis NL suusatamise ainsam aken maailma ja sealtkaudu nähti ka siiapoole - 1/6 maailma, raudse eesriide taha. Muidugi oli sealses, sõjaväeosadega üle külvatud piirkonnas range kontroll iga välismaalase liikumise üle, aga korraks – selleks rahvusvaheliseks võistluseks kees seal siiski tõeline maailma mastaapi suusaelu.
Ise sattusin sinna Piiteri külje alla peale ülikooli, kohustusliku armeetenistuse tõttu ja ehkki minu põhiline, kuulipildurite väeosa jäi paarkümmned kilomeetrit eemale Karjala poole, viis saatus mind talveks Kavgolovosse ja just – radasid tegema. Olin niisiis koos teiste sõduritega päevad läbi radadel töös ja et meietaolist tasuta tööjõudu oli piisavalt käes, siis sõna otseses mõttes sai poistega kogu rahvusvaheliste suusavõistluste rada kokku kantud ja kühveldatud. Mingit suuremat rajatehnikat ei olnud ja ainsaks abiliseks oli meie ülemuse ja sealse legendaarse rajameistri papi Toropovi rootsi päritolu rajasaan ( mitte veel kodumaine „Buraan“). Nii et tegime ka siis, 1979. aasta jaanuaris radasid ja nagu sel puhul ikka - algas kõik põhjade allasõitmisest. Kümmekond sõdurit teine-teise kõrval trampis parajate tünnilaudadega ja nii kogu 15 km raja ulatuses. Kui nüüd on võistlused 5 kilomeetrisele ( või lühemalegi) ringile ära mahutatud, siis tollal mindi radadega metsa ikka kapitaalselt ja jõuti alles lõpuks siiski koju tagasi ka.
Ei saaks öelda, et papi Toropovi kui rajameistri fantaasia oleks vilets olnud, õppisin temalt üht kui teist. Rajad keerutasid siin põhiliselt mööda Heppojärvi kaldaservi üles alla ja just laskumiste osas tuleb praegugi meelde, et need olid üsna järsud ja käänulised. Osadele tuli käsitsi isegi kaldega kontranõlvad ehitada, nii et mõneski raja kurvis oli lumevall rohkem kui meeter kõrge.
Kui siis sellised eeltööd tehtud, sõitis papi oma lumesaaniga rajalõigu mõned korrad üle, võttis siis suusad ja ajas jälje peale. Ning siis pandi laskumised „lukku“ – papi langetas igale laskumisele paar – kolm leppa ja mulle oli see küll imestamise koht. Käärikul olin Osvald Allika ja Herbert Abeli rajategemist näinud, aga miks siis puud ikkagi ? Vastus papilt tuli aga kiire – podozdii , prijedut iz Pitera, uviidish (oota – tulevad Piiterist, küll siis näed!) . See Leningradist nädalavahetuseks Kavgolovosse tulev pühapäevasuusatajate mass aga lõi tõesti pahviks , rongide kaupa vooris linnast inimesi suusatama ja ikka taheti kohe valmistatud radadele tormata. Aga seal sesisis papi Toropov ja kus teda polnud, olid prisked lepad risti ees.
Aga rehast ka ! Sellega tuli Toropovi papi spordibaasi ühel tuisujärgsel hommikul. Meil seisis ees paraja lumesaju järel taas jälje trampimine, aga edasi pidi papi oma uuendust demonstreerima.
Ja nii ta siis tegigi – rajasaani haagisekonksu külge oli ta sellise kõvera raudtoru pannud, mille otsas oli tal rehataoline jäljetõmbaja. Me poistega kahtlustasime küll, et küllap on ta naise tagant aiareha pihta pannud, sel vahepealt mõned hambad välja koksanud, aga ei – ilmselt oli keegi kohalik leiutaja talle sellise riistapuu valmis keevitanud. Ja nii ta siis läkski rajale – abiline surus (reha)hambad lumme ja järele jäi kaks kobestatud renni, kuhu oli tõesti päris hea suusajälg sisse sõita.
Nagu pildilt näha näete, siis veendute ise, et ainult niisugune imeriist ja papi Toropovi leiutajameel päästis NL ja Kavgolovo suusamaine / Foto : K. Zilmer
„Ihanaat ladut !“ sõnasid tollased Soome koondise kuulsused Helena Takalo ja Marjatta Kajosmaa kui tulid Kavgolovo rahvusvaheliste võistluste eelselt treeningult meie tehtud reharadadelt. Enne muidugi olime papi Toropoviga jõudnud ka lepad kõrvale tõsta…
Lumesaanid tulid, aga millega jälge tõmmata ?
Pikkamööda hakkasid ka Eestisse lumesaanid jõudma. Mäletan, et esimene saadi Otepääle, oli rootslaste LYNX, selline ühe juhtsuusaga sinine saan. Sellega tehti põhiliselt Otepää rajad, aga Käärikul ja mujalgi Eestis aeti rajad sisse ikka ise tallates. Käärikul sai palju ka tudengeid kasutatud. Korra suure tuisuga tulid appi isegi laagris olnud sõudjad, eesotsas Peeter Mardnaga. Vahel „kasutasime ära“ NL kümnevõistluse koondist, kes Käärikul laagerdasid ja kelle treeningutesse Fred Kudu ka mõned suusatamised sisse planeeris. Need olid väga head rajatallajad, suured mürakad mehed, aga neist tekkinud rajaaugud olid ka vägevad.
Masinatega läks raja tegemine lahti ikkagi „ Buraanide“ ilmumisel. Selge , et NL avarustel läks vaja mingeid lumistes oludes liikumiseks vajalikke sõidukeid ja Rõbinski ( ilmselt mingi sõjalist varustust tootev) tehas sai kõrgemalt poolt korralduse kätte ja kollased - oranzid masinad hakkasid ilmuma. Nagu ikka – jagati neid rangete üleliiduliste jaotuskavade alusel ja napimalt kui vaja. No olid alles bensiiniröövlid need Buraanid ja üks Achilleuse kand oli neil veel – variaatori kiilrihmad, mida oskamatum mees võis lumehanges istudes nii läbi kõrvetada, et edasi sealt enam ei saanudki. Nii tekkiski vahepeal olukord, et masinaid jätkus , aga rihmad said otsa. Muidu võis aga Buraaniga hästi tööd teha - tal oli hea lai lint, masin ise raske ja lund tallas hästi. Pisut hädine on juhtimise pool, aga kui suurem kogemus tuli, sai ka sellega hakkama.
Mis aga suusajälje tõmbamisse puutus, siis siin pidid kohalikud mehed oma nutikuse mängu panema. Eks igal pool nuputati ja kui kuskil tegi keegi oma jäljetõmbaja valmis, siis käidi mõõdulindiga ja võeti snitti. Ise sain mitme jäljekelguga radasid tehes hea kogemuse, aga viimane, millega Vana-Otepääl suusajälge tõmbasime, oli Tehvandi rajameistri Rein Taukari tehtud. Püsis hästi Buraani taga, ei vänderdanud ja teatud oludes tegi ideaalse jälje. Sel olid nii jälje lõikamise kui mõningase pressimise võimalused ja siis, vastavalt lumeoludele keerasid aga õiged terad õigesse sügavusse ja laiusse ja jälg tuli …
Muidugi oli nii Taukari ja teiste keskuste meeste varamus igat sorti haakeriistu – küll jää purustajaid, silujaid ja kõike muud, sest niivõrd palju lume seisundeid tuli sõidukõlbuliseks saada – õhulisest pakaslumest kuni raudkõva jäätunud koorikuni välja. Aga kuulsat kaks korda kolme hambaga reha ei õnnestunud mul Eestis küll enam näha.
Suured masinad ja suuremad mured
Pikapeale sai selgeks, et see õige raja tegemine vajab ikka raskemat rajatehnikat ja kui keegi oli laiemasse suusamaailma pääsenud, siis räägiti seal nähtud rajatraktoritest, hüdraulilistest jäljetõmbajatest ja rajameistritest, kes istuvad mugavas kabiinis, klapid peas ja kuulavad oma lemmikmuusikat.
Eestis püüti mitmel pool olemasoleva tehnika - veneaegsete linttraktoritega üht-teist ette võtta. Aga kohe selgus uus probleem – kui rajasaaniga pääses kitsastel metsateedel läbi, siis laiem tehnika vajas olulisi laiendusi, metsatöid , radade planeerimist ja tasapinda ajamist. Mäletan, et Kääriku radadel läksid suuremad laiendustööd käiku 1977/78. aasta paiku ja seda just Kekkose raja algusosas, lähematel võistlusradadel, aga ka osadel Tartu maratoni lõikudel. Kui nüüd takkajärgi vaadata, siis on tolleaegsetel töödel oluline osa tänaseni. Niisuguse mahuga metsa- ja mullatöid oli üsna pea lausa võimatu teha. Lihtsalt sellepärast, et palju tekkis eramaid, tööde maksuvus kasvas oluliselt ja kooskõlastuste ring viidi nii laiaks, et kuidagi ei õnnestunud asju teoks saada. Ja kas mäletate aega, mil bensiinilimiit oli 20 liitrit kuus – mis suusarada sa siin veel teed…
Tehtud asjade kiituseks saab ainult seda öelda, et kui kas või Kekkose rajaga seotud teid ja sihte ei oleks suusaradadena puhtaks tehtud ja korrastatud, oleks see kant puhta „umbe kasvanud“. Nüüd aga kulgeb seal kõige ehedamas ja rahulikumas keskkonnas Eestimaa üks emotsionaalsemaid radasid. Kuid seda mitte ainult seal – praegu seisab siinsamas suusaportaalis üle 90 terviseraja ja liikuda ( suusatada) saab pea et igas Eestimaa kandis. Enamuste praeguste keskuste algusaastad ulatuvad aga just sellesse aega, millest praegu siin juttu tegime…
Suuremad masinad (rajatraktorid) hakkasid tasapisi tulema, esmalt saadi see Eesti peamisse keskusse – Tehvandile. Aktiivselt ajasid ses osas asju aga juba Tartu Suusaklubi ja maratoni mehed ja mõnelegi tulid mujalt head sõbrad appi. Enn Tasalain sai näiteks suure ja võimsa rajamasina Norrast Buskerudi maakonnast. Seal asub kuulus Vikersundi suusalennu mägi ja kui vana masin väljavahetamisele läks, otsustati see oma sõprade juurde Jõulumäele saata. Kingitud hobuse suhu ( Ennu sõnul pidi ta ise maksma vaid 100 krooni - tolliformaalsuste eest) ei sobi muidugi vaadata, aga Ennule torkas kohe silma, et võimsa masina roomikud on paraku liiga võimsad, nii et nad Jõulumäe napi lume kohe segamini kippusid pöörama. Aga sai ka sellega asjad aetud ja nagu Jõulumäe meestelt paar päeva tagasi teada sain , tegi see norra sõprade kingitus kuni 2010.aastani suuremad lume silumised ning "rullib " nüüd Leedus prügimägesid tasasemaks...
Lumesaanid tulid, aga millega jälge tõmmata ?
Pikkamööda hakkasid ka Eestisse lumesaanid jõudma. Mäletan, et esimene saadi Otepääle, oli rootslaste LYNX, selline ühe juhtsuusaga sinine saan. Sellega tehti põhiliselt Otepää rajad, aga Käärikul ja mujalgi Eestis aeti rajad sisse ikka ise tallates. Käärikul sai palju ka tudengeid kasutatud. Korra suure tuisuga tulid appi isegi laagris olnud sõudjad, eesotsas Peeter Mardnaga. Vahel „kasutasime ära“ NL kümnevõistluse koondist, kes Käärikul laagerdasid ja kelle treeningutesse Fred Kudu ka mõned suusatamised sisse planeeris. Need olid väga head rajatallajad, suured mürakad mehed, aga neist tekkinud rajaaugud olid ka vägevad.
Masinatega läks raja tegemine lahti ikkagi „ Buraanide“ ilmumisel. Selge , et NL avarustel läks vaja mingeid lumistes oludes liikumiseks vajalikke sõidukeid ja Rõbinski ( ilmselt mingi sõjalist varustust tootev) tehas sai kõrgemalt poolt korralduse kätte ja kollased - oranzid masinad hakkasid ilmuma. Nagu ikka – jagati neid rangete üleliiduliste jaotuskavade alusel ja napimalt kui vaja. No olid alles bensiiniröövlid need Buraanid ja üks Achilleuse kand oli neil veel – variaatori kiilrihmad, mida oskamatum mees võis lumehanges istudes nii läbi kõrvetada, et edasi sealt enam ei saanudki. Nii tekkiski vahepeal olukord, et masinaid jätkus , aga rihmad said otsa. Muidu võis aga Buraaniga hästi tööd teha - tal oli hea lai lint, masin ise raske ja lund tallas hästi. Pisut hädine on juhtimise pool, aga kui suurem kogemus tuli, sai ka sellega hakkama.
Mis aga suusajälje tõmbamisse puutus, siis siin pidid kohalikud mehed oma nutikuse mängu panema. Eks igal pool nuputati ja kui kuskil tegi keegi oma jäljetõmbaja valmis, siis käidi mõõdulindiga ja võeti snitti. Ise sain mitme jäljekelguga radasid tehes hea kogemuse, aga viimane, millega Vana-Otepääl suusajälge tõmbasime, oli Tehvandi rajameistri Rein Taukari tehtud. Püsis hästi Buraani taga, ei vänderdanud ja teatud oludes tegi ideaalse jälje. Sel olid nii jälje lõikamise kui mõningase pressimise võimalused ja siis, vastavalt lumeoludele keerasid aga õiged terad õigesse sügavusse ja laiusse ja jälg tuli …
Muidugi oli nii Taukari ja teiste keskuste meeste varamus igat sorti haakeriistu – küll jää purustajaid, silujaid ja kõike muud, sest niivõrd palju lume seisundeid tuli sõidukõlbuliseks saada – õhulisest pakaslumest kuni raudkõva jäätunud koorikuni välja. Aga kuulsat kaks korda kolme hambaga reha ei õnnestunud mul Eestis küll enam näha.
Suured masinad ja suuremad mured
Pikapeale sai selgeks, et see õige raja tegemine vajab ikka raskemat rajatehnikat ja kui keegi oli laiemasse suusamaailma pääsenud, siis räägiti seal nähtud rajatraktoritest, hüdraulilistest jäljetõmbajatest ja rajameistritest, kes istuvad mugavas kabiinis, klapid peas ja kuulavad oma lemmikmuusikat.
Eestis püüti mitmel pool olemasoleva tehnika - veneaegsete linttraktoritega üht-teist ette võtta. Aga kohe selgus uus probleem – kui rajasaaniga pääses kitsastel metsateedel läbi, siis laiem tehnika vajas olulisi laiendusi, metsatöid , radade planeerimist ja tasapinda ajamist. Mäletan, et Kääriku radadel läksid suuremad laiendustööd käiku 1977/78. aasta paiku ja seda just Kekkose raja algusosas, lähematel võistlusradadel, aga ka osadel Tartu maratoni lõikudel. Kui nüüd takkajärgi vaadata, siis on tolleaegsetel töödel oluline osa tänaseni. Niisuguse mahuga metsa- ja mullatöid oli üsna pea lausa võimatu teha. Lihtsalt sellepärast, et palju tekkis eramaid, tööde maksuvus kasvas oluliselt ja kooskõlastuste ring viidi nii laiaks, et kuidagi ei õnnestunud asju teoks saada. Ja kas mäletate aega, mil bensiinilimiit oli 20 liitrit kuus – mis suusarada sa siin veel teed…
Tehtud asjade kiituseks saab ainult seda öelda, et kui kas või Kekkose rajaga seotud teid ja sihte ei oleks suusaradadena puhtaks tehtud ja korrastatud, oleks see kant puhta „umbe kasvanud“. Nüüd aga kulgeb seal kõige ehedamas ja rahulikumas keskkonnas Eestimaa üks emotsionaalsemaid radasid. Kuid seda mitte ainult seal – praegu seisab siinsamas suusaportaalis üle 90 terviseraja ja liikuda ( suusatada) saab pea et igas Eestimaa kandis. Enamuste praeguste keskuste algusaastad ulatuvad aga just sellesse aega, millest praegu siin juttu tegime…
Suuremad masinad (rajatraktorid) hakkasid tasapisi tulema, esmalt saadi see Eesti peamisse keskusse – Tehvandile. Aktiivselt ajasid ses osas asju aga juba Tartu Suusaklubi ja maratoni mehed ja mõnelegi tulid mujalt head sõbrad appi. Enn Tasalain sai näiteks suure ja võimsa rajamasina Norrast Buskerudi maakonnast. Seal asub kuulus Vikersundi suusalennu mägi ja kui vana masin väljavahetamisele läks, otsustati see oma sõprade juurde Jõulumäele saata. Kingitud hobuse suhu ( Ennu sõnul pidi ta ise maksma vaid 100 krooni - tolliformaalsuste eest) ei sobi muidugi vaadata, aga Ennule torkas kohe silma, et võimsa masina roomikud on paraku liiga võimsad, nii et nad Jõulumäe napi lume kohe segamini kippusid pöörama. Aga sai ka sellega asjad aetud ja nagu Jõulumäe meestelt paar päeva tagasi teada sain , tegi see norra sõprade kingitus kuni 2010.aastani suuremad lume silumised ning "rullib " nüüd Leedus prügimägesid tasasemaks...
Vikersundist Jõulumäe kaudu Leetu- selline on ühe suure ja võimsa rajamasina saatus olnud / foto : K.Zilmer
Nii et igasugust raja tegemisega seotud second handi saabus Eesti erinevatesse paikadesse ja nii mõnigi neist jäi kahjuks juba järgmiseks talveks vanarauana seisma või oli mingi uus masinajupp vaja tellida, aga raha polnud selleks kuskilt võtta …
Kui nüüd, 2013.a jõlukuul tahad meie rajamasinate osas ülevaadet saada, siis läheb pilt üsna kirjuks. Jah, see skaala ulatub bensiiniröövlitest Buraanidest kuni moodsaimate traktoriteni. Alahinnata ei saa siiski ühtki toimivat tööriista ja nagu kogenud rajameistrid kinnitavad, läheb eri tingimustes erinevat tehnikat vaja. Nagu näiteks talvealguse kesised olud, kus ei kannata suure traktoriga peale minna, vaid saab ainult kerge kelguga selle lumenatukese kinni pressida. Kogu seda spetsiifilist raja tegemise eripära ei saagi kirja panna, aga võib vaid aduda kui rajal liigud ja tehtud tööd vaatad. Siis on selgelt näha, et rajameister on just õigel ajal õigeid asju teinud ja nendes oludes tõesti parima raja saanud. Samas võid ka kogeda, et nüüd on küll mõne oskamatu sammuga rada kihva keeratud. Aga seda õnneks üsna harva. Ei tasu seda segi ajada olukorraga, kus tee või tina, aga rada ei saa kuidagi korda – lumi pole ju savi või betoon…et muudkui vormi. Ta on uskumatult keeruline ollus!
Lumest, meestest ja …. kuklatundest.
Tõsi, ega hea rajatehnika ning sügisesed buldooseritööd veel talvist suusarada kindlusta. Üsna loomulikult on Eestimaal käibekasutusse läinud ju mõiste halb suusailm. Ei tahaks siin mõnenädalast juulikuist Pärnu rannailma iseloomustama hakata, aga normaalse talve - ja lumeaja hulka ei kipu kuuluma kahjuks küllaltki sageli ei lumi ega siis ka suusasõidu võimalused. Ses osas käib suusaradade tegijatel ilma ja oludega teatud määral võidujooks. Ei saa ju õiget hetke maha magada ja vahel – nagu mitme Tartu maratoni ajalgi – tuleb siiski alistumise märgiks ka käed püsti tõsta.
Ses mõttes saab see ilmaolude ülekavaldamise ja tõeliste asajatundjatena toimise võime ainult teatud piirini ulatuda. Selle tõttu ongi praegused Eestimaa suusakeskuste rajameistrid end igaks võimalikuks raja tegemise hetkeks valmis seadnud. Viimast kiiret toimimist kogesime me ühe novembrilõpu lumemöllu ajal - rajad said sisse ju uskumatult kähku. Nii et ilma- ja lumekogemus on neil nii hea, et kui vähetigi saab, siis ei käi neil suusaraja valmistamine mingil juhul üle jõu. Kui aga lumeolud priimad, siis käib rajasaamine nagu tellimustöö. Veel mõned talved tagasi sai näiteks Tehvandi rajameistritelt tellitud hommikul Vana – Otepääle terve õppeväljak ja kui kohale jõudsime, oli see täies eheduses meie ees. Samamoodi – tellimise peale tegi Kääriku rajameister Mart Kaas Mati Alaveri palvel suusakoondisele trenniradasid. Nii et meeste ja nende kuklatunde taha ei tohiks meil suusaradade tegemine küll jääda. Aga eks ilmakapriisid on need, mis taas ja taas sada vigurit välja pakuvad…
Rajameistrid muidugi vääriks omaette lugudesarja. Olen neid mehi nii erinevates oludes ja tegutsemistes näinud, et sellest saaks kokku äärmiselt kireva rea.
Üks – määrdunud vatijopes õnnetu kuju tuleb meelde kuskilt möödunud sajandi 70 –ndatest , Karpaatide suusakeskusest Vorohtast. Tema kuulus lause, mis kõlas vene keeles tunduvalt ehedamalt, oleks aga hetkel eestikeelseks ringipandult selline – tänane nägite trassi, homme näete rada! See oli nagu tema üdini vettinud ja väsinud seisundi viimane eneseõigustus ja appikarje. Äärmiselt arglik seletus selle paraja songermaa ( homse võistlusraja) kohta, kust kogu see, teda kuulav treenerite armaada oli just äsja üsna ropu sõimu saatel tulnud. See oli üsna masendav olukord …kus üks väsinud ja tüdinud mees oli lumise stiihiaga üksi jäetud…
Või teine fragment – suusaspordi sünnimaalt, 1997.a. Trondheimi MM-i päevilt. Sealt meenub oma rahvuslikes norra põlvpükstes pisut eputava maneeriga Chief of Tracks. Tema üritas päev päeva järel seletusi anda - miks rajad jätkuvalt pehmeks jäävad. Ja ehkki ta mitmes keeles seletas – jäid tema seletused arusaamatuks ning rajad sellisteks kuni MM-i lõpuni. Ehkki sel mehel oli õuetäis rajatehnikat ja hoopis teine seis kui vaesel Karpaatide ametivennal. Nii et päris alati ei kehti kõnekäänd - korras nagu Norras…
Aga Tartu maratoni radade tegija Assar Küttki tuleb meelde kui ta juba nädalapäevad varem, päris heades lumeoludes, ärajäävat maratonisõitu tunnetas. Kurat – kipub vist käest ära minema ! ja ega rohkem ta siis ei öelnudki. Olin just sedasama tundnud kui Kekkoselt tulles hävitava edelatuule paisumist märkasin ja Assariga Karukausi kohal trehvasin. Ja nii tookord läkski ning lumi kadus nagu vaht… Või legendaarne Kohtla- Järve suusatreener Jüri Schmidt, kes nagu igale kohalikule treenerile üsna tavaline - vihtus viimse hetkeni Kuremäe kandis rada teha, siis tuli, pani numbri selga, läks ning võitis.
Tehvandi keskuse rajameistrite viimaste päevade looming - Tartu maratoni rada ootab suusatajaid /Foto : K. Zilmer
Kõige hullemaid radade tegemisi mäletan aga 70- ndate sulaperioodide ajast. Tavaliselt tegime siis radasid Kääriku kandi kõige lumisemasse kohta - Hirveorgu. Veeretasime lume pallideks, tassisime kokku, tallasime rajaks ja pärast paaritunnist tööd saime treeningutega alustada. Imestasin alati neis keerulistes situatsioonides Herbert Abeli tegutsemist. Ta ei lubanud kunagi hulle olukordi suuremaks puhuda, vaid pani kõik enda kõrval uskuma, et nüüd tuleb just nii teha … ja lund tunduski – üsna palju olevat. Nii sirgus sealt Hirveoru hädalahenduste kaudu aga kogu maailma juunioriparemikku jõudnud n.ö. Abelite koolkond…
Hea suusarada – see on pikk ja põhjalik looming !
Suusatamine , sealhulgas ka radade tegemine tunneb väga erinevaid aegu ja sel alal tegutsenud mehi ( naisi pole raja tegemise juures küll kohata tulnud – ikkagi raske töö!) , aga midagi on neis siiski ka ühist. Nad on teatud mõttes suured ja osavad loojad, sest nii mõnigi imeline rada sünnib lausa aastatepikkuse mõttetööna.
Kui meenutada sellega seoses kas või üht meest nende hulgast, pikaajalist Tartu ülikooli suusaõppejõudu, legendaarset Kääriku rajameistrit Osvald Allikat. Julgen küll endise kolleegina väita, et mingeid radade tegemise mõtteid kandis see mees vist kogu oma elu kaasas. Igal käigul Kääriku ümbrusse, kas siis Laane metsa või Partsumäe kanti pani teda ilmselt arutlema, et kas äkki poleks huvitav kui prooviks siit või sealt ühe uue rajavariandi välja otsida. Nii tekkisid uued ja huvitavad rajalõigud, mis on tänase päevani kasutusel.Või jällegi see lõputu paremate lumeolude otsimine. Nii sai Allika Ossile ( nii me teda kutsusime) ühe aprillikuu alguses järelejäänud tuisuvaale nähes korraga selgeks, et just teatud kohtadesse koguneb tavalisest rohkem lund ja mõne uue rajavariandi võiks just sealtkaudu teha. Ning just eriti lumevaesetel talvedel üllatatigi kogu Eesti suusatajaid nende otsitud , lumerohkete Kääriku radadega …
Küllap elab samasugust pühendunud ja otsivat elu iga rajameister mistahes maailma suusakeskuses. Ning kunagi saab neil tõesti valmis ka see unelmate suusarada …
Selle viimase kohta tooks aga näite suurepärasest suusakeskusest Lapimaal – Taivalkoskilt. Olles koos Rene Meimeriga seal tudengitega suusalaagris ja tulles ühel õhtul järjekordselt pikemalt suusasõidult – jälitas mind kogu sõidu ajal mõte – kuidas ja kes on ikkagi selle, nii imelise raja teinud. Minu pärimise kohta andis põhjaliku vastuse kohaliku suusaelu juht, maailmameister Tapio Räisänen. "Tead , selle raja kavandas üks orienteeruja, kes tunneb ülimalt hästi seda maastikku ja kui suusaraja tegemiseks läks, siis tahtis ta sellega ühendada meie kandi maastikus kõige kaunima - ilusad vaated, mõnusad laskumised, metsajärvede ületamised. Samamoodi pakkuda mõned emotsionaalsed peatuskohad ja teha rada igaühele – parajalt pingutust, aga samas mõnu ja lusti pakkuv "– seletas Tapio.
Jah, just selline see rada oligi ! See oli tõesti - raja TEGEMISE (loomise) kõrgeim tase !
Hea suusarada – see on pikk ja põhjalik looming !
Suusatamine , sealhulgas ka radade tegemine tunneb väga erinevaid aegu ja sel alal tegutsenud mehi ( naisi pole raja tegemise juures küll kohata tulnud – ikkagi raske töö!) , aga midagi on neis siiski ka ühist. Nad on teatud mõttes suured ja osavad loojad, sest nii mõnigi imeline rada sünnib lausa aastatepikkuse mõttetööna.
Kui meenutada sellega seoses kas või üht meest nende hulgast, pikaajalist Tartu ülikooli suusaõppejõudu, legendaarset Kääriku rajameistrit Osvald Allikat. Julgen küll endise kolleegina väita, et mingeid radade tegemise mõtteid kandis see mees vist kogu oma elu kaasas. Igal käigul Kääriku ümbrusse, kas siis Laane metsa või Partsumäe kanti pani teda ilmselt arutlema, et kas äkki poleks huvitav kui prooviks siit või sealt ühe uue rajavariandi välja otsida. Nii tekkisid uued ja huvitavad rajalõigud, mis on tänase päevani kasutusel.Või jällegi see lõputu paremate lumeolude otsimine. Nii sai Allika Ossile ( nii me teda kutsusime) ühe aprillikuu alguses järelejäänud tuisuvaale nähes korraga selgeks, et just teatud kohtadesse koguneb tavalisest rohkem lund ja mõne uue rajavariandi võiks just sealtkaudu teha. Ning just eriti lumevaesetel talvedel üllatatigi kogu Eesti suusatajaid nende otsitud , lumerohkete Kääriku radadega …
Küllap elab samasugust pühendunud ja otsivat elu iga rajameister mistahes maailma suusakeskuses. Ning kunagi saab neil tõesti valmis ka see unelmate suusarada …
Selle viimase kohta tooks aga näite suurepärasest suusakeskusest Lapimaal – Taivalkoskilt. Olles koos Rene Meimeriga seal tudengitega suusalaagris ja tulles ühel õhtul järjekordselt pikemalt suusasõidult – jälitas mind kogu sõidu ajal mõte – kuidas ja kes on ikkagi selle, nii imelise raja teinud. Minu pärimise kohta andis põhjaliku vastuse kohaliku suusaelu juht, maailmameister Tapio Räisänen. "Tead , selle raja kavandas üks orienteeruja, kes tunneb ülimalt hästi seda maastikku ja kui suusaraja tegemiseks läks, siis tahtis ta sellega ühendada meie kandi maastikus kõige kaunima - ilusad vaated, mõnusad laskumised, metsajärvede ületamised. Samamoodi pakkuda mõned emotsionaalsed peatuskohad ja teha rada igaühele – parajalt pingutust, aga samas mõnu ja lusti pakkuv "– seletas Tapio.
Jah, just selline see rada oligi ! See oli tõesti - raja TEGEMISE (loomise) kõrgeim tase !
Taivalkoski vana karjäär on talvel lausa õpperadade paradiis, sest kui sinna veel päev läbi päike ka sisse sirab, siis... / Foto : Zilmer
Otepää MK rajast sai meie oskuste tipp ! Käidi, vaadati ... ja tehti järele !
Juttu ja mõtteid jätkuks rohkemakski, sest raja TEGEMISSE on tulnud veelgi uuemad tuuled – kunstlume valmistamine ja isegi üle suve lumesäilitamine, aga need vajavad juba täiesti omaette - kaasaegse raja TEGEMISE loo - jutuotsa avamist. Aga kui siiski hetkel midagi väga konkreetset ja tänapäevast pakkuda , siis Otepää MK etapi kaudu võis seda maailma tippraja tegemist vahetult näha – seal on nii kunsti kui loomingut, ku aga kõik oli samas tõesti millimeetri pealt nii, nagu üks asi tehtud peab olema. Ilma meie saba kergitamata võib öelda, et Otepääl tegutsevad maailmatasemel suusaradade tegijad ja välja on tuldud ülimalt keerukatest oludest…
Mis aga veelgi tähtsam, Otepäält võeti malli kõigi meie suuremate keskuste jaoks. Meie töö hakkas nii silma, et rajameister Assar Küti oskused on kasutusel ka Sotši olümpiaradade tegemisel. Kui kogu aeg tahame justkui suuri keskusi esile tuua, siis tundub, et praegu tahab ka iga väiksemagi paiga rajameister oma parima anda. Eesti terviseradade kodulehel leiab sellest aastast iga keskuse juures ka rajameistri info, mis veelgi nende meeste rolli suurendab ning samal ajal kõige vajalikumat teavet jagab...
Juttu ja mõtteid jätkuks rohkemakski, sest raja TEGEMISSE on tulnud veelgi uuemad tuuled – kunstlume valmistamine ja isegi üle suve lumesäilitamine, aga need vajavad juba täiesti omaette - kaasaegse raja TEGEMISE loo - jutuotsa avamist. Aga kui siiski hetkel midagi väga konkreetset ja tänapäevast pakkuda , siis Otepää MK etapi kaudu võis seda maailma tippraja tegemist vahetult näha – seal on nii kunsti kui loomingut, ku aga kõik oli samas tõesti millimeetri pealt nii, nagu üks asi tehtud peab olema. Ilma meie saba kergitamata võib öelda, et Otepääl tegutsevad maailmatasemel suusaradade tegijad ja välja on tuldud ülimalt keerukatest oludest…
Mis aga veelgi tähtsam, Otepäält võeti malli kõigi meie suuremate keskuste jaoks. Meie töö hakkas nii silma, et rajameister Assar Küti oskused on kasutusel ka Sotši olümpiaradade tegemisel. Kui kogu aeg tahame justkui suuri keskusi esile tuua, siis tundub, et praegu tahab ka iga väiksemagi paiga rajameister oma parima anda. Eesti terviseradade kodulehel leiab sellest aastast iga keskuse juures ka rajameistri info, mis veelgi nende meeste rolli suurendab ning samal ajal kõige vajalikumat teavet jagab...
Masinatöö, kus vahel tuleb sentimeetri täpsusega rada sisse sõita / Foto : K. Zilmer
RAJAD, RAJAD, RAJAD ... / fotod : K. Zilmer
Nagu kirjutatu põhjal näha, elab iga suusarada küll üsna lühikest aega - esimese helbe langemisest kuni viimase lumeribani, aga siiski mahub sellesse vahemikku ülimalt värvikas raja saamise, toimise ja muidugi ka sulamise lugu. Kõik, mis selle ümber toimub, on aga üsna huvipakkuv. Ühe hea kergejõustikustaadioni või siseujula ümber on ehk sama palju storyt, aga suusaradade puhul säilib kindel omapära ning seal lisandub alati just see ettearvamatu pool, mis igal talvel lõpuks omamoodi püändi saab…ta lihtsalt - kaob , haihtub... Sest tema loomiseks on üks müstiline asi - LUMI
Meenutage - kuidas laulsid omal ajal meie kuulsused Ago ja Allar – Lumi on muinasjutt …!
Nii et - pange seda vaid tähele ja üritage kaasa mõelda !
Suusatervituste ja tänuga kõigile raja TEGIJATELE .
Neid on aga igat masti, nagu näitab ka allolev pilt ...
Meenutage - kuidas laulsid omal ajal meie kuulsused Ago ja Allar – Lumi on muinasjutt …!
Nii et - pange seda vaid tähele ja üritage kaasa mõelda !
Suusatervituste ja tänuga kõigile raja TEGIJATELE .
Neid on aga igat masti, nagu näitab ka allolev pilt ...
Vabatahtlikud abimehed Tartu maratoni üht vesist rajaauku lappimas. Igaüks oma labidatäiega... / Foto : H. Veide
P:S. Just 2013. aasta jõulutervitusega tuli mulle üks n.ö. retromotiiviga pilt kõige ehedamast suusarajast... Just sellisest, nagu ilma masinata igaüks teha saab. Oleks vaid LUND !!!
Mõistatuseks jäägu aga , kas pilt on tehtud Schwarzwaldis või Mustametsal ?
Mõistatuseks jäägu aga , kas pilt on tehtud Schwarzwaldis või Mustametsal ?
Schwarzwaldi suusarada / Jäljed ja foto : G. Zipfel /GER/
________________________________________________________________
_________________________________________________________________
ALLIKAS, Osvald (10. II 1926 Vändra v, Pärnumaa – 23. IV 2007 Tartu), spordipedagoog. Lõpetas 1944 Vändra kk-i ja 1949 TRÜ KKT. Alustas sportimist Vändra kk-s. Võitis 1947–59 Eesti mv-tel murdmaa- ja patrullsuusatamises 9 medalit: 6 hõbedat ja 3 pronksi. Töötas ligi 40 aastat TRÜ suusaspordikateedri õpetajana ja vanemõpetajana. Osales Suusaspordiföd-i komisjonides ja Tartu suusasektsiooni töös. Tuntud ka Kääriku suusastaadioni ja -radade rajajana ning hooldajana. Tegutses spordikohtunikuna (1954 vab kat). Kalevi auliige (1965).
allikas : ESB
_________________________________________________________________
ALLIKAS, Osvald (10. II 1926 Vändra v, Pärnumaa – 23. IV 2007 Tartu), spordipedagoog. Lõpetas 1944 Vändra kk-i ja 1949 TRÜ KKT. Alustas sportimist Vändra kk-s. Võitis 1947–59 Eesti mv-tel murdmaa- ja patrullsuusatamises 9 medalit: 6 hõbedat ja 3 pronksi. Töötas ligi 40 aastat TRÜ suusaspordikateedri õpetajana ja vanemõpetajana. Osales Suusaspordiföd-i komisjonides ja Tartu suusasektsiooni töös. Tuntud ka Kääriku suusastaadioni ja -radade rajajana ning hooldajana. Tegutses spordikohtunikuna (1954 vab kat). Kalevi auliige (1965).
allikas : ESB
