Raja tegemisest
* pühendatud kõigile rajameistritele, kelle tööd on olnud meil võimalik näha ja nautida...
Suusaraja teemal võetakse üsna sagedasti sõna. Kokkuvõtvalt saab siiski tõdeda, et rajast, selle tegemisest räägitakse päris asjalikult - ikka selle seisu hinnates ja kuidas siis sõita oli. Ka mitmete portaalide lume- ning suusainfos käib hea ning vajalik arutelu just rajaolude kohta ja nii mõnegi keskuse sissekannetest näeb selgelt ära - kuidas kulgeb asjalik sõnumite vahetamine raja tegijate ja kasutajate vahel. Ehkki enamalt jaolt toimub seal mõnus jutlemine, siis torkab vahel sisse ka pisut hurjutavaid noote. Tervikuna viib see aga asju edasi, nii et raja tegemise oskus, aga ka suusakultuur läheb sellisel moel aina paremaks.
Kutsub sõitma ju ? Sellist taset leiab tänapäeval juba paljudes Eestimaa suusakeskustes...
Foto : K. Zilmer
Seekord arutleks pisut pikemalt aga just RAJA TEGEMISE üle ja tahaks neid raja saamise seiku tutvustada isegi nii pika ajavahemiku tagant alates, nagu on seda enam kui 50 aastat . Eks sinna, aastate taha vaadates tuleb taas nii mõnigi omamoodi lugu meelde ja sedasi saaks meenutatud ka ühed väga tublid mehed - rajameistrid...
Papi Toropov ja 2 x 3 hambaga reha
Seekordse loo tarvis pilte otsides leidsin oma varamust pea et 50 aasta vanuse foto. Tehtud on see aastal 1969 ja kohaks nüüdseks juba küll maailmas vahepeal unustusehõlma vajunud, kuid ometigi taas päris kenasti välja ehitatud Kavgolovo suusakeskus. Nooremale lugejale ei ütle see paik suurt midagi, aga 50 ja enam aastaid turjal kandvad suusatajad teavad seda Peterburi külje alla jäävat Heppojärviäärset keskust suurepäraselt. Kunagi tegi Arne Sirel seal hiilgesõite, samuti oli heas hoos kahevõistleja Tõnu Haljand ja paljud teised. Mäletan, kuidas Hain Kinks ja Are Roonet sealsamas üht maratoni sõitsid ja oleksid üha külmeneva ilmaga peaaegu et kringliks jäätunud. Kõige tipuks olid sealsed rajad õnnelikud ka Rutt Rehemaa-Shmigunile, kes krooniti Kavgolovos 1973.aastal taas nii individuaalselt kui teates Euroopa (sisuliselt maailma) parimaks suusajuunioriks.
Võib öelda, et Kavgolovo oli toona NL suusatamise ainsam aken maailma ja sealtkaudu nähti ka siiapoole - 1/6 maailma, raudse eesriide taha. Muidugi oli sealses, sõjaväeosadega üle külvatud piirkonnas range kontroll iga välismaalase liikumise üle, aga korraks – selleks rahvusvaheliseks võistluseks, kees seal siiski tõeline maailma mastaapi suusaelu.
Ise sattusin sinna Piiteri külje alla peale ülikooli, kohustusliku armeetenistuse tõttu ja ehkki minu põhiline, kuulipildurite väeosa nr. 02592 jäi paarkümmned kilomeetrit eemale Karjala poole, viis saatus mind talveks Kavgolovosse ja just – suusaradasid tegema. Olin niisiis koos teiste sõduritega päevad läbi radadel töös ja et meietaolist tasuta tööjõudu oli piisavalt käes, siis sõna otseses mõttes sai poistega kogu rahvusvaheliste suusavõistluste rada kokku kantud ja kühveldatud. Mingit suuremat rajatehnikat ei olnud ja ainsaks abiliseks oli meie ülemuse ja sealse legendaarse rajameistri papi Toropovi rootsi päritolu rajasaan ( mitte veel kodumaine „Buraan“).
Nii et tegime ka siis, 1969. aasta jaanuaris radasid ja nagu sel puhul ikka - algas kõik põhjade allasõitmisest. Kümmekond sõdurit teine-teise kõrval trampis seda parajate tünnilaudadega ja nii kogu 15 km raja ulatuses. Kui nüüd on võistlused 5 kilomeetrisele ( või lühemalegi) ringile ära mahutatud, siis tollal mindi radadega metsa ikka kapitaalselt ja jõuti lõpuks siiski koju tagasi ka.
Ei saaks öelda, et papi Toropovi kui rajameistri fantaasia oleks vilets olnud, õppisin temalt üht kui teist. Rajad keerutasid siin põhiliselt mööda Heppojärvi kaldaservi üles - alla ja just laskumiste osas tuleb praegugi meelde, et need olid üsna järsud ja käänulised. Osadele tuli käsitsi isegi kaldega kontranõlvad ehitada, nii et mõneski raja kurvis oli lumevall rohkem kui meeter kõrge.
Kui siis sellised eeltööd tehtud, sõitis papi oma lumesaaniga rajalõigu mõned korrad üle, võttis suusad ja ajas jälje sisse. Ning siis pandi laskumised „lukku“ – papi langetas igale laskumisele paar – kolm leppa ja mulle oli see küll imestamise koht. Käärikul olin Osvald Allika ja Herbert Abeli rajategemist näinud, aga miks siis puud ikkagi? Vastus papilt tuli aga kiire – Podoždii , prijedut iz Pitera, uviidišh (oota – tulevad Piiterist, küll siis näed!) . See Leningradist nädalavahetuseks Kavgolovosse tulev pühapäevasuusatajate mass aga lõi tõesti pahviks, rongide kaupa vooris linnast inimesi suusatama ja ikka taheti kohe valmistatud radadele tormata. Aga seal seisis ees papi Toropov ja kus teda polnud, olid prisked lepad rajal risti...
Aga rehast ka ! Sellega tuli Toropovi papi spordibaasi ühel tuisujärgsel hommikul. Meil seisis ees paraja lumesaju järel taas jälje trampimine, aga edasi sai papi ka oma uuendust demonstreerida.
Ja seda ta tegigi – rajasaani haagisekonksu külge oli ta sellise kõvera raudtoru pannud, mille otsas oli tal rehataoline jäljetõmbaja. Me poistega kahtlustasime küll, et küllap on ta naise tagant aiareha pihta pannud, sel vahepealt mõned hambad välja koksanud, aga ei – ilmselt oli keegi kohalik leiutaja talle sellise riistapuu valmis keevitanud. Ja nii ta siis läkski rajale – abiline surus (reha)hambad lumme ja järele jäi kaks kobestatud renni, kuhu oli tõesti päris hea suusajälg sisse sõita.
Papi Toropov ja 2 x 3 hambaga reha
Seekordse loo tarvis pilte otsides leidsin oma varamust pea et 50 aasta vanuse foto. Tehtud on see aastal 1969 ja kohaks nüüdseks juba küll maailmas vahepeal unustusehõlma vajunud, kuid ometigi taas päris kenasti välja ehitatud Kavgolovo suusakeskus. Nooremale lugejale ei ütle see paik suurt midagi, aga 50 ja enam aastaid turjal kandvad suusatajad teavad seda Peterburi külje alla jäävat Heppojärviäärset keskust suurepäraselt. Kunagi tegi Arne Sirel seal hiilgesõite, samuti oli heas hoos kahevõistleja Tõnu Haljand ja paljud teised. Mäletan, kuidas Hain Kinks ja Are Roonet sealsamas üht maratoni sõitsid ja oleksid üha külmeneva ilmaga peaaegu et kringliks jäätunud. Kõige tipuks olid sealsed rajad õnnelikud ka Rutt Rehemaa-Shmigunile, kes krooniti Kavgolovos 1973.aastal taas nii individuaalselt kui teates Euroopa (sisuliselt maailma) parimaks suusajuunioriks.
Võib öelda, et Kavgolovo oli toona NL suusatamise ainsam aken maailma ja sealtkaudu nähti ka siiapoole - 1/6 maailma, raudse eesriide taha. Muidugi oli sealses, sõjaväeosadega üle külvatud piirkonnas range kontroll iga välismaalase liikumise üle, aga korraks – selleks rahvusvaheliseks võistluseks, kees seal siiski tõeline maailma mastaapi suusaelu.
Ise sattusin sinna Piiteri külje alla peale ülikooli, kohustusliku armeetenistuse tõttu ja ehkki minu põhiline, kuulipildurite väeosa nr. 02592 jäi paarkümmned kilomeetrit eemale Karjala poole, viis saatus mind talveks Kavgolovosse ja just – suusaradasid tegema. Olin niisiis koos teiste sõduritega päevad läbi radadel töös ja et meietaolist tasuta tööjõudu oli piisavalt käes, siis sõna otseses mõttes sai poistega kogu rahvusvaheliste suusavõistluste rada kokku kantud ja kühveldatud. Mingit suuremat rajatehnikat ei olnud ja ainsaks abiliseks oli meie ülemuse ja sealse legendaarse rajameistri papi Toropovi rootsi päritolu rajasaan ( mitte veel kodumaine „Buraan“).
Nii et tegime ka siis, 1969. aasta jaanuaris radasid ja nagu sel puhul ikka - algas kõik põhjade allasõitmisest. Kümmekond sõdurit teine-teise kõrval trampis seda parajate tünnilaudadega ja nii kogu 15 km raja ulatuses. Kui nüüd on võistlused 5 kilomeetrisele ( või lühemalegi) ringile ära mahutatud, siis tollal mindi radadega metsa ikka kapitaalselt ja jõuti lõpuks siiski koju tagasi ka.
Ei saaks öelda, et papi Toropovi kui rajameistri fantaasia oleks vilets olnud, õppisin temalt üht kui teist. Rajad keerutasid siin põhiliselt mööda Heppojärvi kaldaservi üles - alla ja just laskumiste osas tuleb praegugi meelde, et need olid üsna järsud ja käänulised. Osadele tuli käsitsi isegi kaldega kontranõlvad ehitada, nii et mõneski raja kurvis oli lumevall rohkem kui meeter kõrge.
Kui siis sellised eeltööd tehtud, sõitis papi oma lumesaaniga rajalõigu mõned korrad üle, võttis suusad ja ajas jälje sisse. Ning siis pandi laskumised „lukku“ – papi langetas igale laskumisele paar – kolm leppa ja mulle oli see küll imestamise koht. Käärikul olin Osvald Allika ja Herbert Abeli rajategemist näinud, aga miks siis puud ikkagi? Vastus papilt tuli aga kiire – Podoždii , prijedut iz Pitera, uviidišh (oota – tulevad Piiterist, küll siis näed!) . See Leningradist nädalavahetuseks Kavgolovosse tulev pühapäevasuusatajate mass aga lõi tõesti pahviks, rongide kaupa vooris linnast inimesi suusatama ja ikka taheti kohe valmistatud radadele tormata. Aga seal seisis ees papi Toropov ja kus teda polnud, olid prisked lepad rajal risti...
Aga rehast ka ! Sellega tuli Toropovi papi spordibaasi ühel tuisujärgsel hommikul. Meil seisis ees paraja lumesaju järel taas jälje trampimine, aga edasi sai papi ka oma uuendust demonstreerida.
Ja seda ta tegigi – rajasaani haagisekonksu külge oli ta sellise kõvera raudtoru pannud, mille otsas oli tal rehataoline jäljetõmbaja. Me poistega kahtlustasime küll, et küllap on ta naise tagant aiareha pihta pannud, sel vahepealt mõned hambad välja koksanud, aga ei – ilmselt oli keegi kohalik leiutaja talle sellise riistapuu valmis keevitanud. Ja nii ta siis läkski rajale – abiline surus (reha)hambad lumme ja järele jäi kaks kobestatud renni, kuhu oli tõesti päris hea suusajälg sisse sõita.
Nagu pilti vaadates veendute, siis ainult niisugune imeriist ja papi Toropovi leiutajameel päästsid NL ja Kavgolovo suusamaine / Foto : K. Zilmer
"Ihanaat ladut !(imelised rajad - soome k.)“ sõnasid tollased Soome koondise kuulsused Helena Takalo ja Marjatta Kajosmaa kui tulid Kavgolovo rahvusvaheliste võistluste eelselt treeningult meie tehtud reharadadelt. Enne muidugi olime papi Toropoviga jõudnud ka lepad kõrvale tõsta…
Lumesaanid tulid, aga millega jälge tõmmata ?
Pikkamööda hakkasid ka Eestisse lumesaanid jõudma. Mäletan, et esimene saadi Otepääle, oli rootslaste LYNX, selline ühe juhtsuusaga sinine saan. Sellega tehti põhiliselt Otepää rajad, aga Käärikul ja mujalgi Eestis aeti rajad sisse ikka ise tallates. Käärikul sai palju ka tudengeid kasutatud. Korra suure tuisuga tulid appi isegi laagris olnud sõudjad, eesotsas Peeter Mardnaga. Vahel „kasutasime ära“ NL kümnevõistluse koondist, kes Käärikul laagerdasid ja kelle treeningutesse Fred Kudu ka mõned suusatamised sisse planeeris. Need olid väga head rajatallajad, suured mürakad mehed, aga neist tekkinud rajaaugud olid ka vägevad.
Lumesaanid tulid, aga millega jälge tõmmata ?
Pikkamööda hakkasid ka Eestisse lumesaanid jõudma. Mäletan, et esimene saadi Otepääle, oli rootslaste LYNX, selline ühe juhtsuusaga sinine saan. Sellega tehti põhiliselt Otepää rajad, aga Käärikul ja mujalgi Eestis aeti rajad sisse ikka ise tallates. Käärikul sai palju ka tudengeid kasutatud. Korra suure tuisuga tulid appi isegi laagris olnud sõudjad, eesotsas Peeter Mardnaga. Vahel „kasutasime ära“ NL kümnevõistluse koondist, kes Käärikul laagerdasid ja kelle treeningutesse Fred Kudu ka mõned suusatamised sisse planeeris. Need olid väga head rajatallajad, suured mürakad mehed, aga neist tekkinud rajaaugud olid ka vägevad.
Sellised erksavärvilised "Buraanid" on mänginud Eesti suusaradade tegemisel olulist osa
Masinatega läks raja tegemine lahti ikkagi
„ Buraanide“ ilmumisel. Selge, et NL avarustes läks vaja mingeid lumistes oludes liikumiseks vajalikke sõidukeid. Nii saigi Rõbinski tehas kõrgemalt poolt korralduse kätte ja kollased - oranzid masinad hakkasid ilmuma. Saani joonised töötati välja 1970.aastal ning seda toodeti teadus-tootmiskoondises “Saturn”, mis oli sisuliselt sõjatööstuse ettevõte ja orienteeritud esmajoones lennukimootorite loomisele ja valmistamisele. Nagu ikka – jagati neid rangete üleliiduliste jaotuskavade alusel ja napimalt kui vaja.
No olid alles bensiiniröövlid need Buraanid ja üks Achilleuse kand oli neil veel – variaatori kiilrihmad, mille oskamatum mees võis lumehanges istudes nii läbi kõrvetada, et edasi sealt enam ei saanudki. Nii tekkiski vahepeal olukord, et masinaid jätkus , aga rihmad said otsa. Muidu võis aga Buraaniga hästi tööd teha - tal oli hea lai lint, masin ise raske ja lund tallas hästi. Pisut hädiseks osutus juhitavus, aga kui suurem kogemus tuli, sai ka sellega hakkama.
Mis aga suusajälje tõmbamisse puutus, siis siin pidid kohalikud mehed oma nutikuse mängu panema. Eks igal pool nuputati ja kui kuskil tegi keegi oma jäljetõmbaja valmis, siis käidi mõõdulindiga ja võeti snitti. Ise sain mitme jäljekelguga radasid tehes hea kogemuse, aga viimane imehea riist, millega Vana-Otepääl suusajälge tõmbasime, oli Tehvandi rajameistri Rein Taukari tehtud. Püsis hästi Buraani taga, ei vänderdanud ja teatud oludes tegi ideaalse jälje. Sel olid nii jälje lõikamise kui mõningase pressimise võimalused ja siis, vastavalt lumeoludele keerasid aga lõiketerad õigesse sügavusse ja laiusse ja tuli päris kena suusajälg…
Muidugi oli nii Taukari ja teiste keskuste meeste varamus igat sorti muid haakeriistugi – küll jää purustajaid, silujaid ja kõike muud, sest niivõrd palju lume seisundeid tuli sõidukõlbuliseks saada – õhulisest pakaslumest kuni raudkõva jäätunud koorikuni välja. Aga kuulsat kaks korda kolme hambaga Toropovi reha ei õnnestunud mul Eestis küll näha.
Suured masinad ja suuremad mured
Pikapeale sai selgeks, et see õige raja tegemine vajab ikka raskemat rajatehnikat ja kui keegi oli laiemasse suusamaailma pääsenud, siis räägiti seal nähtud rajatraktoritest, hüdraulilistest jäljetõmbajatest ja rajameistritest, kes istuvad mugavas kabiinis, klapid peas ja kuulavad oma lemmikmuusikat.
Eestis püüti mitmel pool olemasoleva tehnika - veneaegsete linttraktoritega üht-teist ette võtta. Aga kohe selgus uus probleem – kui rajasaaniga pääses kitsastel metsateedel läbi, siis laiem tehnika vajas olulisi laiendusi, metsatöid , radade planeerimist ja tasapinda ajamist. Mäletan, et Kääriku radadel läksid suuremad laiendustööd käiku 1977. aasta paiku ja seda just Kekkose raja algusosas, lähematel võistlusradadel, aga ka osadel muudel Tartu maratoni lõikudel. Kui nüüd takkajärgi vaadata, siis on tolleaegsetel töödel oluline osa tänaseni. Niisuguse mahuga metsa- ja mullatöid oli üsna pea, eriti Eesti taasiseseisvumise tulles lausa võimatu teha. Lihtsalt sellepärast, et palju tekkis eramaid, tööde maksuvus kasvas oluliselt ja kooskõlastuste ring viidi nii laiaks, et kuidagi ei õnnestunud asju teoks saada. Ja kas mäletate aega, mil bensiinilimiit oli 20 liitrit kuus – mis suusarada sa siin veel teed…
Tollal tehtud asjade kiituseks saab ainult seda öelda, et kui kas või Kekkose rajaga seotud teid ja sihte ei oleks suusaradadena puhtaks tehtud ja korrastatud, oleks see kant puhta „umbe kasvanud“. Nüüd aga kulgeb seal kõige ehedamas ja rahulikumas keskkonnas Eestimaa üks emotsionaalsemaid radasid. Kuid seda mitte ainult seal – praegu leiab Eesti Terviseradade "nimistust" üle 100 terviseraja ja liikuda ( suusatada) saab pea et igas Eestimaa kandis. Enamuste praeguste keskuste algusaastad ulatuvad aga just sellesse aega, millest praegu siin juttu tegin…
Suuremad masinad (rajatraktorid) hakkasid tasapisi tulema. Esmalt saadi see Eesti peamisse keskusse – Tehvandile. Aktiivselt ajasid ses osas asju aga juba Tartu Suusaklubi ja maratoni mehed ja mõnelegi tulid mujalt head sõbrad appi. Enn Tasalain sai näiteks suure ja võimsa rajamasina Norrast Buskerudi maakonnast. Seal asub kuulus Vikersundi suusalennu mägi ja kui vana masin väljavahetamisele läks, otsustati see oma sõprade juurde Jõulumäele saata. Kingitud hobuse suhu ( Ennu sõnul pidi ta ise maksma vaid 100 krooni - tolliformaalsuste eest) ei sobi muidugi vaadata, aga Ennule torkas kohe silma, et võimsa masina roomikud on paraku liiga võimsad, nii et nad Jõulumäe napi lume kohe segamini kippusid pöörama. Aga sai ka sellega asjad aetud ja nagu Jõulumäe meestelt kuulda sain , tegi see norra sõprade kingitus kuni 2010.aastani suuremad lume silumised ning "rullis" siis edasi Leedus prügimägesid tasasemaks...
„ Buraanide“ ilmumisel. Selge, et NL avarustes läks vaja mingeid lumistes oludes liikumiseks vajalikke sõidukeid. Nii saigi Rõbinski tehas kõrgemalt poolt korralduse kätte ja kollased - oranzid masinad hakkasid ilmuma. Saani joonised töötati välja 1970.aastal ning seda toodeti teadus-tootmiskoondises “Saturn”, mis oli sisuliselt sõjatööstuse ettevõte ja orienteeritud esmajoones lennukimootorite loomisele ja valmistamisele. Nagu ikka – jagati neid rangete üleliiduliste jaotuskavade alusel ja napimalt kui vaja.
No olid alles bensiiniröövlid need Buraanid ja üks Achilleuse kand oli neil veel – variaatori kiilrihmad, mille oskamatum mees võis lumehanges istudes nii läbi kõrvetada, et edasi sealt enam ei saanudki. Nii tekkiski vahepeal olukord, et masinaid jätkus , aga rihmad said otsa. Muidu võis aga Buraaniga hästi tööd teha - tal oli hea lai lint, masin ise raske ja lund tallas hästi. Pisut hädiseks osutus juhitavus, aga kui suurem kogemus tuli, sai ka sellega hakkama.
Mis aga suusajälje tõmbamisse puutus, siis siin pidid kohalikud mehed oma nutikuse mängu panema. Eks igal pool nuputati ja kui kuskil tegi keegi oma jäljetõmbaja valmis, siis käidi mõõdulindiga ja võeti snitti. Ise sain mitme jäljekelguga radasid tehes hea kogemuse, aga viimane imehea riist, millega Vana-Otepääl suusajälge tõmbasime, oli Tehvandi rajameistri Rein Taukari tehtud. Püsis hästi Buraani taga, ei vänderdanud ja teatud oludes tegi ideaalse jälje. Sel olid nii jälje lõikamise kui mõningase pressimise võimalused ja siis, vastavalt lumeoludele keerasid aga lõiketerad õigesse sügavusse ja laiusse ja tuli päris kena suusajälg…
Muidugi oli nii Taukari ja teiste keskuste meeste varamus igat sorti muid haakeriistugi – küll jää purustajaid, silujaid ja kõike muud, sest niivõrd palju lume seisundeid tuli sõidukõlbuliseks saada – õhulisest pakaslumest kuni raudkõva jäätunud koorikuni välja. Aga kuulsat kaks korda kolme hambaga Toropovi reha ei õnnestunud mul Eestis küll näha.
Suured masinad ja suuremad mured
Pikapeale sai selgeks, et see õige raja tegemine vajab ikka raskemat rajatehnikat ja kui keegi oli laiemasse suusamaailma pääsenud, siis räägiti seal nähtud rajatraktoritest, hüdraulilistest jäljetõmbajatest ja rajameistritest, kes istuvad mugavas kabiinis, klapid peas ja kuulavad oma lemmikmuusikat.
Eestis püüti mitmel pool olemasoleva tehnika - veneaegsete linttraktoritega üht-teist ette võtta. Aga kohe selgus uus probleem – kui rajasaaniga pääses kitsastel metsateedel läbi, siis laiem tehnika vajas olulisi laiendusi, metsatöid , radade planeerimist ja tasapinda ajamist. Mäletan, et Kääriku radadel läksid suuremad laiendustööd käiku 1977. aasta paiku ja seda just Kekkose raja algusosas, lähematel võistlusradadel, aga ka osadel muudel Tartu maratoni lõikudel. Kui nüüd takkajärgi vaadata, siis on tolleaegsetel töödel oluline osa tänaseni. Niisuguse mahuga metsa- ja mullatöid oli üsna pea, eriti Eesti taasiseseisvumise tulles lausa võimatu teha. Lihtsalt sellepärast, et palju tekkis eramaid, tööde maksuvus kasvas oluliselt ja kooskõlastuste ring viidi nii laiaks, et kuidagi ei õnnestunud asju teoks saada. Ja kas mäletate aega, mil bensiinilimiit oli 20 liitrit kuus – mis suusarada sa siin veel teed…
Tollal tehtud asjade kiituseks saab ainult seda öelda, et kui kas või Kekkose rajaga seotud teid ja sihte ei oleks suusaradadena puhtaks tehtud ja korrastatud, oleks see kant puhta „umbe kasvanud“. Nüüd aga kulgeb seal kõige ehedamas ja rahulikumas keskkonnas Eestimaa üks emotsionaalsemaid radasid. Kuid seda mitte ainult seal – praegu leiab Eesti Terviseradade "nimistust" üle 100 terviseraja ja liikuda ( suusatada) saab pea et igas Eestimaa kandis. Enamuste praeguste keskuste algusaastad ulatuvad aga just sellesse aega, millest praegu siin juttu tegin…
Suuremad masinad (rajatraktorid) hakkasid tasapisi tulema. Esmalt saadi see Eesti peamisse keskusse – Tehvandile. Aktiivselt ajasid ses osas asju aga juba Tartu Suusaklubi ja maratoni mehed ja mõnelegi tulid mujalt head sõbrad appi. Enn Tasalain sai näiteks suure ja võimsa rajamasina Norrast Buskerudi maakonnast. Seal asub kuulus Vikersundi suusalennu mägi ja kui vana masin väljavahetamisele läks, otsustati see oma sõprade juurde Jõulumäele saata. Kingitud hobuse suhu ( Ennu sõnul pidi ta ise maksma vaid 100 krooni - tolliformaalsuste eest) ei sobi muidugi vaadata, aga Ennule torkas kohe silma, et võimsa masina roomikud on paraku liiga võimsad, nii et nad Jõulumäe napi lume kohe segamini kippusid pöörama. Aga sai ka sellega asjad aetud ja nagu Jõulumäe meestelt kuulda sain , tegi see norra sõprade kingitus kuni 2010.aastani suuremad lume silumised ning "rullis" siis edasi Leedus prügimägesid tasasemaks...
Vikersundist Jõulumäe kaudu Leetu- selline on ühe suure ja võimsa rajamasina saatus olnud / foto : K.Zilmer
Nii et igasugust raja tegemisega seotud "second handi" saabus Eesti erinevatesse paikadesse ja nii mõnigi neist jäi kahjuks juba järgmiseks talveks vanarauana seisma või oli mingi uus masinajupp vaja tellida, aga raha polnud selleks kuskilt võtta …
Kui nüüd, 2018.a jõulukuul eel tahaks meie rajamasinate osas täpset ülevaadet saada, siis läheb pilt üsna kirjuks. Jah, see skaala ulatub kergetest saanidest kuni moodsaimate traktoriteni. Alahinnata ei saa siiski ühtki toimivat tööriista ja nagu kogenud rajameistrid kinnitavad, läheb eri tingimustes vaja väga erinevat tehnikat. Nagu näiteks talvealguse kesised olud, kus ei kannata suure traktoriga peale minna, vaid saab ainult kerge kelguga selle lumenatukese kinni pressida.
Kogu seda spetsiifilist raja tegemise eripära ennast ei saagi kirja panna, aga võib vaid aduda kui rajal liigud ja tehtud tööd vaatad. Siis on selgelt näha, et rajameister on just õigel ajal õigeid asju teinud ja nendes oludes tõesti parima raja saanud. Samas võid ka kogeda, et nüüd on küll mõne oskamatu sammuga rada kihva keeratud. Aga seda kohtab õnneks üsna harva. Ei tasu seda segi ajada olukorraga, kus tee või tina, aga rada ei saa kuidagi korda – lumi pole ju savi või betoon…et muudkui vormi. Ta on uskumatult keeruline ollus!
Lumest, meestest ja …. kuklatundest.
Tõsi, ega hea rajatehnika ning sügisesed buldooseritööd veel talvist suusarada kindlusta. Üsna loomulikult on Eestimaal käibekasutusse läinud ju mõiste halb suusailm. Ei tahaks siin mõnenädalast juulikuist Pärnu rannailma iseloomustama hakata, aga normaalse talve - ja lumeaja hulka ei kipu kuuluma kahjuks küllaltki sageli ei lumi ega siis ka suusasõidu võimalused. Ses osas käib suusaradade tegijatel ilma ja oludega teatud määral võidujooks. Ei saa ju õiget hetke maha magada ja vahel – nagu mitme Tartu maratoni ajalgi – tuleb siiski alistumise märgiks ka käed püsti tõsta.
Ses mõttes saab see ilmaolude ülekavaldamise ja tõeliste asajatundjatena toimise võime ainult teatud piirini ulatuda. Selle tõttu ongi praegused Eestimaa suusakeskuste rajameistrid end igaks võimalikuks raja tegemise hetkeks valmis seadnud. Viimast kiiret toimimist kogesime me mõned aastad tagasi ühe novembrilõpu lumemöllu ajal - rajad said sisse uskumatult kähku! Nii et ilma- ja lumekogemus on meie rajameistritel nii hea, et kui vähetigi saab, siis ei käi neil suusaraja valmistamine mingil juhul üle jõu. Kui aga lumeolud priimad, siis käib rajasaamine nagu tellimustöö. Üsna mõned talved tagasi sai näiteks Tehvandi rajameistritelt tellitud hommikul Vana – Otepääle terve õppeväljak ja kui kohale jõudsime, oli see täies eheduses meie ees. Samamoodi – tellimise peale tegi Kääriku rajameister Mart Kaas omal ajal Mati Alaveri palvel suusakoondisele trenniradasid. Nii et meeste ja nende kuklatunde taha ei tohiks meil suusaradade tegemine küll jääda. Aga eks ilmakapriisid on need, mis taas ja taas sada vigurit välja pakuvad…
Rajameistrid muidugi vääriks omaette lugudesarja. Olen neid mehi nii erinevates oludes ja tegutsemistes näinud, et sellest saaks kokku äärmiselt kireva rea.
Üks – määrdunud vatijopes õnnetu kuju tuleb meelde kuskilt möödunud sajandi 70 –ndatest , Karpaatide suusakeskusest Vorohtast. Tema kuulus lause, mis kõlas vene keeles tunduvalt ehedamalt, oleks aga hetkel eestikeelseks ringipandult selline – Täna nägite trassi, homme näete rada! See oli nagu tema üdini vettinud ja väsinud seisundi viimane eneseõigustus ja appikarje. Äärmiselt napp seletus selle paraja songermaa ( homse võistlusraja) kohta, kust kogu see, teda kuulav treenerite armaada oli just äsja üsna ropu sõimu saatel tulnud. See oli üsna masendav olukord …kus üks väsinud ja tüdinud mees oli lumise stiihiaga üksi jäetud…
Või teine fragment – suusaspordi sünnimaalt, 1997.a. Trondheimi MM-i päevilt. Sealt meenub oma rahvuslikes norra põlvpükstes pisut eputava maneeriga Chief of Tracks. Tema üritas päev päeva järel seletusi anda - miks rajad jätkuvalt pehmeks jäävad. Ja ehkki ta mitmes keeles seletas – jäid tema seletused arusaamatuks ning rajad sellisteks kuni MM-i lõpuni. Ehkki sel mehel oli õuetäis rajatehnikat ja hoopis teine seis kui vaesel Karpaatide ametivennal. Nii et päris alati ei kehti kõnekäänd - korras nagu Norras…
Aga Tartu maratoni radade tegija Assar Küttki tuleb meelde kui ta kord juba nädalapäevad varem, päris heades lumeoludes, ärajäävat maratonisõitu tunnetas. "Kurat – kipub vist käest ära minema ! " ja ega rohkem ta siis ei öelnudki. Olin just sedasama tundnud kui Kekkoselt tulles hävitava edelatuule paisumist märkasin ja Assariga Karukausi kohal trehvasin. Ja nii tookord läkski ning lumi kadus nagu vaht…
Või lõpetuseks veel legendaarne Kohtla- Järve suusatreener Jüri Schmidt, kes nagu kunagi igale kohalikule treenerile üsna tavaline - vihtus viimse hetkeni Kuremäe kandis rada teha, siis tuli, pani numbri selga, läks ning võitis.
Tehvandi keskuse rajameistrite viimaste päevade looming - Tartu maratoni rada ootab suusatajaid /Foto : K. Zilmer
Kõige hullemaid radade tegemisi mäletan aga 70- ndate sulaperioodide ajast. Tavaliselt tegime siis radasid Kääriku kandi kõige lumisemasse kohta - Hirveorgu. Veeretasime lume pallideks, tassisime kokku, tallasime rajaks ja pärast paaritunnist tööd saime treeningutega alustada. Imestasin alati neis keerulistes situatsioonides Herbert Abeli tegutsemist. Ta ei lubanud kunagi hulle olukordi suuremaks puhuda, vaid pani kõik enda kõrval uskuma, et nüüd tuleb just nii teha … ja lund tunduski – üsna palju olevat. Nii sirgus sealt Hirveoru hädalahenduste kaudu aga kogu maailma juunioriparemikku jõudnud n.ö. Abelite koolkond…
Hea suusarada – see on ikkagi pikk ja põhjalik looming !
Suusatamine, sealhulgas ka radade tegemine tunneb väga erinevaid aegu ja sel alal tegutsenud mehi ( naisi pole raja tegemise juures küll kohata tulnud – ikkagi raske töö!) , aga midagi on neis siiski ka ühist. Nad on teatud mõttes suured ja osavad loojad, sest nii mõnigi imeline rada sünnib lausa aastatepikkuse mõttetööna.
Kui meenutada sellega seoses kas või üht meest nende hulgast, pikaajalist Tartu ülikooli suusaõppejõudu, legendaarset Kääriku rajameistrit Osvald Allikat, siis julgen küll tema endise kolleegina väita, et mingeid radade tegemise mõtteid kandis see mees vist kogu oma elu kaasas. Igal käigul Kääriku ümbrusse, kas siis Laane metsa või Partsumäe kanti pani teda ilmselt arutlema, et kas äkki poleks huvitav kui prooviks siit või sealt ühe uue rajavariandi välja otsida. Nii tekkisid uued ja huvitavad rajalõigud, millest paljud on tänase päevani kasutusel.
Või jällegi see tema lõputu paremate lumeolude otsimine. Nii sai Allika Ossile ( nii me teda kutsusime) ühe aprillikuu alguses järelejäänud tuisuvaale nähes korraga selgeks, et just teatud kohtadesse koguneb tavalisest rohkem lund ja mõne uue rajavariandi võiks just sealtkaudu teha. Ning just eriti lumevaesetel talvedel üllatatigi siis kogu Eesti suusatajaid nende otsitud, lumerohkete Kääriku radadega …
Küllap elab samasugust pühendunud ja otsivat elu iga rajameister mistahes maailma suusakeskuses. Ning kunagi saab neil tõesti valmis ka see unelmate suusarada …
Selle viimase kohta tooks aga näite suurepärasest suusakeskusest Lapimaal – Taivalkoskilt. Olles koos Rene Meimeriga seal tudengitega suusalaagris ja tulles ühel õhtul järjekordselt pikemalt suusasõidult – jälitas mind kogu sõidu ajal mõte – kuidas ja kes on ikkagi selle, nii imelise raja teinud. Minu pärimise kohta andis põhjaliku vastuse kohaliku suusaelu juht, suusahüpete maailmameister Tapio Räisänen. "Tead, selle raja kavandas üks orienteeruja, kes tunneb ülimalt hästi seda maastikku ja kui suusaraja tegemiseks läks, siis tahtis ta sellega ühendada meie kandi maastikus kõik kaunima - ilusad vaated, mõnusad laskumised, metsajärvede ületamised. Samamoodi pakkuda mõned emotsionaalsed peatuskohad ja teha rada igaühele – parajalt pingutust, aga samas mõnu ja lusti pakkuv "– seletas Tapio.
Jah, just selline see rada oligi ! See oli tõesti - raja TEGEMISE (loomise) kõrgeim tase !
Kui kunagi hakkas Kõrvemaal "möllama" Jüri Voodla, siis alguses tahtis ta endise tippmehena kõik võimalikud tõusud sisse võtta, aga korra Soome keskustes radasid nautides tegi ta Kõrvemaalgi sõitmise väheke "leebemaks". Teate ju küll neid häid uusi lõike seal Laudisalu kandis ... ja neid on tõesti praegu lausa lust sõita!
Hea suusarada – see on ikkagi pikk ja põhjalik looming !
Suusatamine, sealhulgas ka radade tegemine tunneb väga erinevaid aegu ja sel alal tegutsenud mehi ( naisi pole raja tegemise juures küll kohata tulnud – ikkagi raske töö!) , aga midagi on neis siiski ka ühist. Nad on teatud mõttes suured ja osavad loojad, sest nii mõnigi imeline rada sünnib lausa aastatepikkuse mõttetööna.
Kui meenutada sellega seoses kas või üht meest nende hulgast, pikaajalist Tartu ülikooli suusaõppejõudu, legendaarset Kääriku rajameistrit Osvald Allikat, siis julgen küll tema endise kolleegina väita, et mingeid radade tegemise mõtteid kandis see mees vist kogu oma elu kaasas. Igal käigul Kääriku ümbrusse, kas siis Laane metsa või Partsumäe kanti pani teda ilmselt arutlema, et kas äkki poleks huvitav kui prooviks siit või sealt ühe uue rajavariandi välja otsida. Nii tekkisid uued ja huvitavad rajalõigud, millest paljud on tänase päevani kasutusel.
Või jällegi see tema lõputu paremate lumeolude otsimine. Nii sai Allika Ossile ( nii me teda kutsusime) ühe aprillikuu alguses järelejäänud tuisuvaale nähes korraga selgeks, et just teatud kohtadesse koguneb tavalisest rohkem lund ja mõne uue rajavariandi võiks just sealtkaudu teha. Ning just eriti lumevaesetel talvedel üllatatigi siis kogu Eesti suusatajaid nende otsitud, lumerohkete Kääriku radadega …
Küllap elab samasugust pühendunud ja otsivat elu iga rajameister mistahes maailma suusakeskuses. Ning kunagi saab neil tõesti valmis ka see unelmate suusarada …
Selle viimase kohta tooks aga näite suurepärasest suusakeskusest Lapimaal – Taivalkoskilt. Olles koos Rene Meimeriga seal tudengitega suusalaagris ja tulles ühel õhtul järjekordselt pikemalt suusasõidult – jälitas mind kogu sõidu ajal mõte – kuidas ja kes on ikkagi selle, nii imelise raja teinud. Minu pärimise kohta andis põhjaliku vastuse kohaliku suusaelu juht, suusahüpete maailmameister Tapio Räisänen. "Tead, selle raja kavandas üks orienteeruja, kes tunneb ülimalt hästi seda maastikku ja kui suusaraja tegemiseks läks, siis tahtis ta sellega ühendada meie kandi maastikus kõik kaunima - ilusad vaated, mõnusad laskumised, metsajärvede ületamised. Samamoodi pakkuda mõned emotsionaalsed peatuskohad ja teha rada igaühele – parajalt pingutust, aga samas mõnu ja lusti pakkuv "– seletas Tapio.
Jah, just selline see rada oligi ! See oli tõesti - raja TEGEMISE (loomise) kõrgeim tase !
Kui kunagi hakkas Kõrvemaal "möllama" Jüri Voodla, siis alguses tahtis ta endise tippmehena kõik võimalikud tõusud sisse võtta, aga korra Soome keskustes radasid nautides tegi ta Kõrvemaalgi sõitmise väheke "leebemaks". Teate ju küll neid häid uusi lõike seal Laudisalu kandis ... ja neid on tõesti praegu lausa lust sõita!
Taivalkoski vana karjäär on talvel lausa õpperadade paradiis, sest kui sinna veel päev läbi päike ka sisse sirab, siis... / Foto : Zilmer
TM rajameistri Assar Küti oskused viisid teda Elva metsade vahelt isegi Sotši OM radadele /foto : PM/Scanpix
Otepää MK rajast kujunes meie oskuste tipp ! Käidi, vaadati ... ja tehti järele !
Juttu ja mõtteid jätkuks rohkemakski, sest raja TEGEMISSE on tulnud veelgi uuemad tuuled – kahurilume valmistamine ja lume säilitamine isegi üle suve. Need arenguteemad vajavad juba aga täiesti omaette - kaasaegse raja TEGEMISE loo - jutuotsa avamist. Aga kui siiski hetkel midagi väga konkreetset ja tänapäevast pakkuda , siis Otepää MK etapi kaudu on võinud seda maailma tippraja tegemist vahetult näha – ja sealt on leidunud nii kunsti kui loomingut. Kus aga kõik on samas tehtud tõesti millimeetri pealt nii, nagu üks asi tehtud peab olema. Ilma meie saba kergitamata võib öelda, et Otepääl tegutsevad maailmatasemel suusaradade tegijad ja välja on tuldud ülimalt keerukatest oludest…
Mis aga veelgi tähtsam, Otepäält hakati malli võtma ka kõigi meie teiste keskuste jaoks. Meie meeste töö hakkas nii silma, et rajameister Assar Küti oskused läksid kasutusele ka Sotši olümpiaradade tegemisel.
"Olin jah seal n.ö. eelolümpial MK etapil , aasta enne ja sain päris asjalikke vene rajameistreid pisut nõustada. Ja veenduda , et sealsetes omapärastes tingimustes oli mul endalgi üht-teist kõrva taha panna." sõnab Assar 2013. aasta Sotši käiku meenutades... Olümpia ajaks ta enam ei läinud, sest teadis, et mehed on seal hakkajad ja tublid. Sinnaminek oleks tähendanud aga enam kui kuuajast kodust eemalolekut...Hää oli siis telerist kaeda, kuidas plaanitu päev-päevalt teoks sai...
Kui kogu aeg tahame justkui suuri keskusi esile tuua, siis tundub, et praegu tahab ka iga väiksemagi paiga rajameister oma parima anda. Eesti Terviseradade kodulehel leiab nüüd iga keskuse juures ka rajameistrite info, mis veelgi nende meeste rolli suurendab ning samal ajal kõige vajalikumat teavet jagab... Mis aga veelgi olulisem - kunagistest õpipoistest, näiteks Jõulumäe "Tasalaini tiimist" on kasvanud välja igati hinnatavad nõustajad, kelle juurde käiakse rajategemise oskusi hankimas või "lendavad" nad ise mõnd teist keskust nõustama...
Tore, et Eesti rajameistrite tsunft sellist koostöövaimu ilmutab !
Juttu ja mõtteid jätkuks rohkemakski, sest raja TEGEMISSE on tulnud veelgi uuemad tuuled – kahurilume valmistamine ja lume säilitamine isegi üle suve. Need arenguteemad vajavad juba aga täiesti omaette - kaasaegse raja TEGEMISE loo - jutuotsa avamist. Aga kui siiski hetkel midagi väga konkreetset ja tänapäevast pakkuda , siis Otepää MK etapi kaudu on võinud seda maailma tippraja tegemist vahetult näha – ja sealt on leidunud nii kunsti kui loomingut. Kus aga kõik on samas tehtud tõesti millimeetri pealt nii, nagu üks asi tehtud peab olema. Ilma meie saba kergitamata võib öelda, et Otepääl tegutsevad maailmatasemel suusaradade tegijad ja välja on tuldud ülimalt keerukatest oludest…
Mis aga veelgi tähtsam, Otepäält hakati malli võtma ka kõigi meie teiste keskuste jaoks. Meie meeste töö hakkas nii silma, et rajameister Assar Küti oskused läksid kasutusele ka Sotši olümpiaradade tegemisel.
"Olin jah seal n.ö. eelolümpial MK etapil , aasta enne ja sain päris asjalikke vene rajameistreid pisut nõustada. Ja veenduda , et sealsetes omapärastes tingimustes oli mul endalgi üht-teist kõrva taha panna." sõnab Assar 2013. aasta Sotši käiku meenutades... Olümpia ajaks ta enam ei läinud, sest teadis, et mehed on seal hakkajad ja tublid. Sinnaminek oleks tähendanud aga enam kui kuuajast kodust eemalolekut...Hää oli siis telerist kaeda, kuidas plaanitu päev-päevalt teoks sai...
Kui kogu aeg tahame justkui suuri keskusi esile tuua, siis tundub, et praegu tahab ka iga väiksemagi paiga rajameister oma parima anda. Eesti Terviseradade kodulehel leiab nüüd iga keskuse juures ka rajameistrite info, mis veelgi nende meeste rolli suurendab ning samal ajal kõige vajalikumat teavet jagab... Mis aga veelgi olulisem - kunagistest õpipoistest, näiteks Jõulumäe "Tasalaini tiimist" on kasvanud välja igati hinnatavad nõustajad, kelle juurde käiakse rajategemise oskusi hankimas või "lendavad" nad ise mõnd teist keskust nõustama...
Tore, et Eesti rajameistrite tsunft sellist koostöövaimu ilmutab !
Masinatöö, kus vahel tuleb pea et sentimeetri täpsusega rada sisse sõita / Foto : K. Zilmer
RAJAD, RAJAD, RAJAD ... / fotod : K. Zilmer
Nagu kirjutatu põhjal näha, elab iga suusarada küll üsna lühikest aega - esimese helbe langemisest kuni viimase lumeribani, aga siiski mahub sellesse vahemikku ülimalt värvikas raja saamise, toimise ja muidugi ka sulamise pikk lugu. Kõik, mis selle ümber toimub, on aga üsna huvipakkuv. Ühe hea kergejõustikustaadioni või siseujula ümber on ehk ka mingit "storyt", aga suusaradade puhul säilib teatud omapära ning enamasti lisandub sinna just see ettearvamatuse pool, mis siis igal talvel lõpuks omamoodi püändi saab…
RADA lihtsalt - kaob, haihtub... Sest tema loomiseks on üks müstiline asi - LUMI , mille omaduseks on - tulla ja minna
Meenutage - kuidas laulsid omal ajal meie kahevõistluse kuulsused Ago, Allar ja Magnar
Lumi on muinasjutt …!
Nii et - pange seda radade värki pisut enam tähele ja üritage suuskade sahisedes kaasa mõeldagi !
Suusatervituste ja tänuga kõigile raja TEGIJATELE .
Neid on aga igat masti, nagu näitab ka allolev pilt ...
RADA lihtsalt - kaob, haihtub... Sest tema loomiseks on üks müstiline asi - LUMI , mille omaduseks on - tulla ja minna
Meenutage - kuidas laulsid omal ajal meie kahevõistluse kuulsused Ago, Allar ja Magnar
Lumi on muinasjutt …!
Nii et - pange seda radade värki pisut enam tähele ja üritage suuskade sahisedes kaasa mõeldagi !
Suusatervituste ja tänuga kõigile raja TEGIJATELE .
Neid on aga igat masti, nagu näitab ka allolev pilt ...
Vabatahtlikud abimehed Tartu maratoni üht vesist rajaauku lappimas. Iga mees oma labidatäiega... / Foto : H. Veide
P:S. Paar aastat tagasi tuli jõulutervitusega mulle üks n.ö. retromotiiviga pilt kõige ehedamast suusarajast... Just sellisest - mida ilma masinata igaüks teha saab. Täieliku naudingu ja mõnuga sumades...
Jätkuks vaid LUND !!!
Jätkuks vaid LUND !!!
Uusaasta hommiku suusarada Schwarzwaldis
/ Jäljed ja foto : G. Zipfel /GER/
