Teenekas põllumajandus- ja finantsveteran James Paal : Mõttekilde Erna ja Herbert Abelist ... "
Iga asi, mis James Paal kaante vahel välja võttis, on ka õpetajate Abelite elutöö ühe osa tunnistajaks
Abelid - 100 meenutuslugude see kirjutis omab head eellugu. Oma keskkooliaegsele klassiõele Eva Pallits- Metsallikule sellest ettevõtmisest rääkides oli ta hetke jao vait ja ütles siis " Kuule, ma pean sind kokku viima James Paaliga ! ". Tunnistan ausalt, see nimi tundus mulle küll täiesti võõrana, aga Evale oli ta ilmselt hea tuttav ning kui jutt veel Urvaste peale suundus, siis oli selge, et seesama James Paal on vist üks omaaegseid Abelite õpilasi ...
Nüüdseks on teenekas rahandustegelane, oma 30 aastat põllumajandusministeeriumis, hiljem veel audiitorina ja ka Eesti Pangas töötanud soliidne vanahärra väga huvitavaid meenutusi kirja pannud.
Aga loo püant tuli alles täna, mil silmast-silma kohtusime ja ta oma mapist vanu pilte ja dokumente hakkas välja otsima. Neist igaüks oli omaette pärl ja viib neisse aegadesse, mida Erna ja Herbert Abeli tegemistest üsna vähe teame... Mida aga sunniti vahepeal isegi nende koolipoistel- tüdrukutel unustama... Kuid tundub, et seda armsamate ja meeldivamatena neid hoiti, nagu ka oma õpetajate hella mälestust ...
Edasi juba endise Urvaste kooliposi JP meenutused
Nüüdseks on teenekas rahandustegelane, oma 30 aastat põllumajandusministeeriumis, hiljem veel audiitorina ja ka Eesti Pangas töötanud soliidne vanahärra väga huvitavaid meenutusi kirja pannud.
Aga loo püant tuli alles täna, mil silmast-silma kohtusime ja ta oma mapist vanu pilte ja dokumente hakkas välja otsima. Neist igaüks oli omaette pärl ja viib neisse aegadesse, mida Erna ja Herbert Abeli tegemistest üsna vähe teame... Mida aga sunniti vahepeal isegi nende koolipoistel- tüdrukutel unustama... Kuid tundub, et seda armsamate ja meeldivamatena neid hoiti, nagu ka oma õpetajate hella mälestust ...
Edasi juba endise Urvaste kooliposi JP meenutused
Minu nimi on James Paal, olen sündinud 1927. aastal ja sain alghariduse Võrumaa Urvaste algkoolist, kus õppisin 1935. kuni 1941. aasta maikuuni. Eesti Vabariigis oli tollal kuueklassiline kohustuslik algharidus. Minu õpetajateks olid koolijuhataja Julius Jaek ning õpetajateks Erna Kull (alates 1939. aasta jaanipäevast Abel) ja Herbert Abel. Kuna tänavu, 13. mail 2016 täitub 100 aastat Herbert Abeli sünnist, siis püüan meenutatada neid aegu ammuseid, mil Erna ja Herbi alustasid oma pedagoogi-treeneri pikka ja tulemuslikku missiooni.
Erna lõpetas 1934. aastal Tartu Pedagoogikumi ja alustas oma õpetajatööd Urvastes 1935.aastal, Herbert valiti Urvaste algkooli õpetajaks 1938. aastal. Niisiis oli mul õnn olla nende andekate ja püüdlike õpetajate käpa all kuni algkooli lõpuni. Minu ees on minu Urvaste algkooli 6. klassi lõputunnistus mille on allkirjastanud kooli juhataja ja klassijuhataja H. Abel. Häid mälestusi sellest ajast on kogunenud palju ning mõnus on neid meenutada.
Erna lõpetas 1934. aastal Tartu Pedagoogikumi ja alustas oma õpetajatööd Urvastes 1935.aastal, Herbert valiti Urvaste algkooli õpetajaks 1938. aastal. Niisiis oli mul õnn olla nende andekate ja püüdlike õpetajate käpa all kuni algkooli lõpuni. Minu ees on minu Urvaste algkooli 6. klassi lõputunnistus mille on allkirjastanud kooli juhataja ja klassijuhataja H. Abel. Häid mälestusi sellest ajast on kogunenud palju ning mõnus on neid meenutada.
Klassijuhataja Herbert Abelil pole selle poisiga küll muresid olnud - käitumise, hoolsuse ja korralikkuse osas on ainult "5" -d lennanud / Repro: J. Paali tunnistusest
Erna oli lausa õpilaste iidol. Alati rahulik, tasakaalukas, sügavalt inteligentne, empaatne, väga korrektselt riietatud, sportlik, aktiivne osalemas seltskondlikus elus. Kogu tema olemus pani lapsed korralikult õppima ja käituma ning selleks ei kuulnud tema suust küll ühtki kurja sõna. Suusatama hakkas ta aktiivselt koos Herbiga ja seda just kauni Uhtjärve mägedel ja kallastel. Urvaste algkooli hoone, mis oli Urvaste vallamaja ehk Tammelauri tamme juures, põles 29. jaanuaril 1938. aastal maani maha. Mäletan hästi seda külma ja lumist talvepäeva, mil kuulasime raadiost kogu kooliperega koos A.H. Tammsaare 60. aasta juubeli aktuse ülekannet. Pärast põlengut toimus õppetöö Urvaste kiriku pastoraadis, sellest oli Uhtjärv ainult poole kilomeetri kaugusel. Kiriklas oli kaks klassiruumi üks III ja IV ja teine V ja VI klassi jaoks, õpetajateks vastavalt Erna, kelle elutuba oli vahetult klassruumi kõrval ja Herbert, kellel oli teisel korrusel väike elutuba. Kaks esimest klassi õppisid Urvaste mõisa lähedal Naritsa talus ja seal tegeles lastega konservatiivne koolijuhataja Julius Jaek. Uus koolimaja projekteeriti ja ehitati valmis 19 kuuga , alates 1. septembrist 1939 alustati õppetööga juba uues majas, sellesse said pisikesed korterid ka kooli juhataja ja õpetajad.
Nüüd siis lähemalt Herbertist, kui endisest Urvaste inimesest, õpetajast ja treenerist.
Herbi oli sünnilt ja kodukeelselt võrukas. Väljapool tunde ja külarahvaga rääkis ta temale omast sõbraliku pehme intonatsiooniga võru keelt. Tema üliaktiivne tegutsemistahe avaldus just Urvaste kiriklas töötamise ajal, siin oli ta - koos muidugi Ernaga suht iseseisev ja jätkus tema ja Erna idee - kõik lapsed suuskadele, kõik poisid noorkotkasteks ja tüdrukud kodutütardeks elluviimine. Mida kõike ta ei organiseerinud: kooli ja valla suusapäevad ning suusatamise võistlused eelkõige Uhtjärvel, suuskade ühistõrvamised ja määrimised, Uhtjärve kaldale suusahüppemäe, mille kunagist olemasolu on teadjatele praegugi veel märgata ja uue koolimaja juurde spordirajatiste ehitamine; konstruktor mudellennukite valmistamine, sõjamängud metsas Uhtjärve kallastel jne. Poistele jäi muidugi superhea mulje sellest, kuidas ta puhtas kroolis atleetlikult ujus üle ohtlikuna tuntud Uhtjärve ja tagasi. Ta organiseeris ka mandoliini orkestri ja õpetas lapsed mängima, ise mängis ta viiulit, lavastas õpilastega 1939. aasta jõuludeks isegi opereti "Endel nudipea", kus mul tuli mängida-laulda nimiosa (minus oli lapsena pisut Tooma Uibot). Õppimise stimuleerimiseks mõtles ta välja lausa plusspunktide süsteemi - kõigi matemaatikaõpiku üleannete järjest iseseisva õige lahendamise eest teatavaks ajaks teatava numbrini võis saada näiteks kuni 10 punkti, samuti väga hea seinaajalehe artikkli eest, korralikus käekirjas puhta töövihiku eest jne. Punktide edetabel riputati iga nädala lõpuks seinalehele.
Tunnustavalt peab ära tooma Erna ja Herberti patriotismi ja õpilaste patriootlikku kasvatust. Koolis oli mitu noorkotkaste ja kodutütarde salka, igal salgal oli oma kolmnurkne värvivimpel.
Nüüd siis lähemalt Herbertist, kui endisest Urvaste inimesest, õpetajast ja treenerist.
Herbi oli sünnilt ja kodukeelselt võrukas. Väljapool tunde ja külarahvaga rääkis ta temale omast sõbraliku pehme intonatsiooniga võru keelt. Tema üliaktiivne tegutsemistahe avaldus just Urvaste kiriklas töötamise ajal, siin oli ta - koos muidugi Ernaga suht iseseisev ja jätkus tema ja Erna idee - kõik lapsed suuskadele, kõik poisid noorkotkasteks ja tüdrukud kodutütardeks elluviimine. Mida kõike ta ei organiseerinud: kooli ja valla suusapäevad ning suusatamise võistlused eelkõige Uhtjärvel, suuskade ühistõrvamised ja määrimised, Uhtjärve kaldale suusahüppemäe, mille kunagist olemasolu on teadjatele praegugi veel märgata ja uue koolimaja juurde spordirajatiste ehitamine; konstruktor mudellennukite valmistamine, sõjamängud metsas Uhtjärve kallastel jne. Poistele jäi muidugi superhea mulje sellest, kuidas ta puhtas kroolis atleetlikult ujus üle ohtlikuna tuntud Uhtjärve ja tagasi. Ta organiseeris ka mandoliini orkestri ja õpetas lapsed mängima, ise mängis ta viiulit, lavastas õpilastega 1939. aasta jõuludeks isegi opereti "Endel nudipea", kus mul tuli mängida-laulda nimiosa (minus oli lapsena pisut Tooma Uibot). Õppimise stimuleerimiseks mõtles ta välja lausa plusspunktide süsteemi - kõigi matemaatikaõpiku üleannete järjest iseseisva õige lahendamise eest teatavaks ajaks teatava numbrini võis saada näiteks kuni 10 punkti, samuti väga hea seinaajalehe artikkli eest, korralikus käekirjas puhta töövihiku eest jne. Punktide edetabel riputati iga nädala lõpuks seinalehele.
Tunnustavalt peab ära tooma Erna ja Herberti patriotismi ja õpilaste patriootlikku kasvatust. Koolis oli mitu noorkotkaste ja kodutütarde salka, igal salgal oli oma kolmnurkne värvivimpel.
Õpetajad Erna (keskmises reas , vasakul ) ja Herbert Abel (tagareas keskel ) oma Urvaste kooli kodutütarde ja noorkotkastega
/Foto: J. Paali eraarhiivist
Korraldati erialade õpetamist ja katseid, mille sooritamise eest saadi vormipluusi varukale vastava eriala märk - näiteks olid koka, lõkketule-, telgi-, mudellennuki meistri jpt märk. 1939. aasta suvel esindasime neljakesi (Lembit ja James Paal, Lembit Paluteder ja Eeri Kähr) Võrumaad Lõuna- Eesti noorkotkaste Koikküla suvelaagris, paari päeva pärast lõpetati keset ööd laager, anti kõigile käsk: telgid maha, asjad kokku, prügi lõkkeplatsile - meid laaditi veoautole ja toimetati Valga Kaitseliidu staapi, kus hommikuni mattidel magasime ja sõitsime rongiga tagasi Antslasse ja sealt jalgsi koju. Meile ei räägitud midagi laagri lõpetamise põhjustest, kuid teadsime ärevate aegade põhjusi ja pidime olukorrga leppima. Sellest laagrist ei ole ma sõnagi kuskilt, isegi "Kotkast", midagi lugenud, kuid vaikimine ei muuda seda olematuks.
Täis patriotismi lõppes 1939 / 1940. aasta kevadsemester. 15. mail surub N. Liit Eestile peale täiendava kokkuleppe, mis laiendab oluliselt baaside alla minevaid maa-alasid. 15. juunil okupeerib Punaarmee Leedu, 17. juunil Läti. 21. juunil toimub Eestis kommunistlik riigipööre, 25. augustil võtab Riigivolikogu vastu ENSV konstitutsiooni - nendes tingimustes alustan mina 1. septembril 1940 oma kuuenda klassi koolipoisi ja Erna ja Herbi koolipapa jätkuvat kooliaastat. Õpilastel oli raske mõista, veel raskem oli õpetajatel õpetada, muudetud, vastuvõetamatut ideoloogiat. Meil kulusid pooled koolitunnid poliitlistele vaidlustele, kus nuttes igatsesime tagasi noorkotkaste, kodutütarde vormirõivaid, eestimeelseid mõtteid ja laule.
Niisuguseid ühiseid mõnusaid hetki koos õpetajate Erna ja Herbiga oli Urvaste koolilastel palju.../foto: J. Paali erakogust
Loo autor - teenekas finantsist James Paal /foto : EFA
Suusatamist ei keelanud aga keegi, pärast koolitunde suusatasime koos Herbiga , või enamuses iseseisvalt Uhtjärve hüppemäele ja lasime seal trampliini alt ja pealt tavasuuskadega alla. Nägime seal ka esimest korda spetsiaalseid hüppesuuski ja sidemeid, aga meie vanemate rahakott nendele peale ei hakanud. Õhtuti jõudsime surmväsinult koju ja õppisime...õppisime kui hullud...
1940. aasta sügisel jätkus Erna, Herbi ja minu tegevus juba Tartus, mina sooritasin sisseastumiseksamid tollasesse Tartu Kommertsgümnaasiumi, Erna Ja Herbi aga asusid õppima TRÜ kehakultuuriosakonnas, töötades samaaegselt osaliselt treenerite või kehalise kasvatuse õpetajatena, suusaürituste organiseerijate ja võistlejatena - nende suusaampluaa oli laiaulatuslik ja väga tulemuslik, sellest on palju kirjutatud ja kirjutatakse veelgi. Muuhulgas oli ta ühe semestri ka minu kehalise kasvatuse õpetajaks TRÜs. Olime sõbrad, eravestlustes tuletasime ikka meelde Urvaste aastaid, kuid kõik mälestused aegade jooksul hägustuvad, nende jäädvustamiseks tuleb need trükitähtedesse raiuda, mida üritasin ka selle lühikese meenutuslooga teha...
veebruar 2016
1940. aasta sügisel jätkus Erna, Herbi ja minu tegevus juba Tartus, mina sooritasin sisseastumiseksamid tollasesse Tartu Kommertsgümnaasiumi, Erna Ja Herbi aga asusid õppima TRÜ kehakultuuriosakonnas, töötades samaaegselt osaliselt treenerite või kehalise kasvatuse õpetajatena, suusaürituste organiseerijate ja võistlejatena - nende suusaampluaa oli laiaulatuslik ja väga tulemuslik, sellest on palju kirjutatud ja kirjutatakse veelgi. Muuhulgas oli ta ühe semestri ka minu kehalise kasvatuse õpetajaks TRÜs. Olime sõbrad, eravestlustes tuletasime ikka meelde Urvaste aastaid, kuid kõik mälestused aegade jooksul hägustuvad, nende jäädvustamiseks tuleb need trükitähtedesse raiuda, mida üritasin ka selle lühikese meenutuslooga teha...
veebruar 2016
