Valdo Jahilo : Kes õpetaks lapse suusatama ?
Tuntud kirjamees, mõnusate naljade koguja ja tutvustaja , kuid ka liikumist ja suusatamist nautiv harrastaja oli nõus ka siia suusaveebi mõne oma mõtte kirja panema . Ja tema üles võetud teemaks osutus see pealkirjas esitatu -
Kes õpetaks lapse suusatama?
Mu enda kooliskäimise ajal olid suusatunnid imelihtsad. Kuna olin väikesest peale isaga koos lumel laudu kulutanud ja temalt vajaliku õpetuse saanud, olid tunnid rohkem vormistamise küsimuseks. Igaühe isiklikest oskustest hoolimata näitas aga kehalise õpetaja meile ette ABC: mismoodi suuskadega kohapeal ümber keerata, mäest laskuda ja vajadusel pidurdada ning kurvi võtta. Nii said vähemasti ülejäänudki sellest haisu ninna. Ja iga elemendi soorituse eest saime väikese hinde.
Mõned aastakümned hiljem jõudis aeg suusatundideks kätte mu pojal. Ka meie oleme üheskoos metsavahel esimesed baasteadmised selgeks teinud ning koolis oli vaja vaid etteantud maa õigele hindenormile läbida.
Kel olid oma suusad olemas. Terve klassi peale vast umbes pooltel. Ei, enam ei saa kool nõuda, et lapsed suuskadega tundi tuleksid. Võib-olla vanasti, aga mitte enam.
Paljudel puhkudel pole vanemad lastele suuski muretsenudki, sest neil endil puudub suusaoskus ja huvi ning eks see ole ka rahalises mõttes mõningane väljaminek. Seda enam, kui juhtub sattuma selline talv, mis helvestest vaesem satub. Ning paari talve möödudes tuleb väikseks jäänud varustus taas suurema vastu vahetada. Igavene jant, eksole!
Kõik koolid ei jõua ega leia ka võimalusi minna suusatundideks ettevalmistatud radadele, kus on olemas suusalaenutus. Lihtsam on kohustuslikke tunde viia läbi koolimajade läheduses sobival staadionil või haljasalal.
Mida teevad siis ülejäänud lapsed, kel suuski pole? Nemad võisid võtta kaasa kelgu või uisud. Et ei seisaks niisama ning tegeleksid sel ajal millegi alternatiivse ja talvisega. Nii jäävad needsamad lapsed ka kooliprogrammis ette nähtud napist suusapisikust puutumata.
Kuidas ja mismoodi neid siis üleüldse suusarajale meelitada? Pole suuski, pole huvi, pole huvi, pole soovigi proovida. Nagu nõiaring. Ja kui ka vanemad pole selle taliala usku, jääbki ainsaks kokkupuuteks parimal juhul teleripildi poolt vahendatud suusavõistlus.
Pole imestada: suusaharrastus muutubki tasapisi luksusalaks, milleni jõuab igal talvel aina väiksemaks kahanev noorte põlvkond. Jah, muidugi on ka vastupidiseid näiteid, kus nädalavahetustel on Nõmme või Harku ring oma lastega klassikajäljes liikuvatest peredest paks, aga mulle tundub, et see on vaid pisku.
Või peaks äkki sarnaselt teistele koolitundidele liitma kehalisele kasvatusele juurde teooria osa? Kus näidataks mõnd videojuppi, tutvustataks ja analüüsitaks suusasammu ja antaks esimesi määrimisnippe? Sama kehtib mistahes muu kooliprogrammi kuuluva ala kohta – ujumisest riistvõimlemiseni rääkimata meeskondlikest pallimängudest.
Kui praktikaga võib olla nii või naa, siis jääb vähemalt teooriastki midagi kasulikku kõrvade vahele. Selleks tuleks kardinaalselt muuta aga kogu arusaama ja kooli kehaliste kasvatuse tundide ülesehitust. Mulle tundub, et aeg selliseks muutuseks oleks juba vägagi küps. Kui mitte mõne põlvkonna jaoks lootusetult hilja.
Kes õpetaks lapse suusatama?
Mu enda kooliskäimise ajal olid suusatunnid imelihtsad. Kuna olin väikesest peale isaga koos lumel laudu kulutanud ja temalt vajaliku õpetuse saanud, olid tunnid rohkem vormistamise küsimuseks. Igaühe isiklikest oskustest hoolimata näitas aga kehalise õpetaja meile ette ABC: mismoodi suuskadega kohapeal ümber keerata, mäest laskuda ja vajadusel pidurdada ning kurvi võtta. Nii said vähemasti ülejäänudki sellest haisu ninna. Ja iga elemendi soorituse eest saime väikese hinde.
Mõned aastakümned hiljem jõudis aeg suusatundideks kätte mu pojal. Ka meie oleme üheskoos metsavahel esimesed baasteadmised selgeks teinud ning koolis oli vaja vaid etteantud maa õigele hindenormile läbida.
Kel olid oma suusad olemas. Terve klassi peale vast umbes pooltel. Ei, enam ei saa kool nõuda, et lapsed suuskadega tundi tuleksid. Võib-olla vanasti, aga mitte enam.
Paljudel puhkudel pole vanemad lastele suuski muretsenudki, sest neil endil puudub suusaoskus ja huvi ning eks see ole ka rahalises mõttes mõningane väljaminek. Seda enam, kui juhtub sattuma selline talv, mis helvestest vaesem satub. Ning paari talve möödudes tuleb väikseks jäänud varustus taas suurema vastu vahetada. Igavene jant, eksole!
Kõik koolid ei jõua ega leia ka võimalusi minna suusatundideks ettevalmistatud radadele, kus on olemas suusalaenutus. Lihtsam on kohustuslikke tunde viia läbi koolimajade läheduses sobival staadionil või haljasalal.
Mida teevad siis ülejäänud lapsed, kel suuski pole? Nemad võisid võtta kaasa kelgu või uisud. Et ei seisaks niisama ning tegeleksid sel ajal millegi alternatiivse ja talvisega. Nii jäävad needsamad lapsed ka kooliprogrammis ette nähtud napist suusapisikust puutumata.
Kuidas ja mismoodi neid siis üleüldse suusarajale meelitada? Pole suuski, pole huvi, pole huvi, pole soovigi proovida. Nagu nõiaring. Ja kui ka vanemad pole selle taliala usku, jääbki ainsaks kokkupuuteks parimal juhul teleripildi poolt vahendatud suusavõistlus.
Pole imestada: suusaharrastus muutubki tasapisi luksusalaks, milleni jõuab igal talvel aina väiksemaks kahanev noorte põlvkond. Jah, muidugi on ka vastupidiseid näiteid, kus nädalavahetustel on Nõmme või Harku ring oma lastega klassikajäljes liikuvatest peredest paks, aga mulle tundub, et see on vaid pisku.
Või peaks äkki sarnaselt teistele koolitundidele liitma kehalisele kasvatusele juurde teooria osa? Kus näidataks mõnd videojuppi, tutvustataks ja analüüsitaks suusasammu ja antaks esimesi määrimisnippe? Sama kehtib mistahes muu kooliprogrammi kuuluva ala kohta – ujumisest riistvõimlemiseni rääkimata meeskondlikest pallimängudest.
Kui praktikaga võib olla nii või naa, siis jääb vähemalt teooriastki midagi kasulikku kõrvade vahele. Selleks tuleks kardinaalselt muuta aga kogu arusaama ja kooli kehaliste kasvatuse tundide ülesehitust. Mulle tundub, et aeg selliseks muutuseks oleks juba vägagi küps. Kui mitte mõne põlvkonna jaoks lootusetult hilja.
Siia lõppu aga saan lisada VJ saadetud pildi, kus vanaisa Mady Jahilo ( kunagine kõva suusamees ) on pojapoja Jaan Markuse suusaõpetuses oma osa andmas ja see on küll äärmiselt tore ning "soe " lahendus kirjeldatud mure - suusaoskuse omandamise - lahendamisel
Head libisemist, mehed !
Eks lõpetuseks on praegu päris paras aeg mõelda - kus, mismoodi ja kelle abil meie lapsed uuel talvel ka suusaosksusi õpiks ja sõidumõnu tunneks. Küllap on meil kõigil selle osas kuidagimoodi võimalik abiks olla ...
P.S - Soovitan lugeda Valdo Jahilo kirjutisi "Õhtulehe " spordiblogist , sest sealt on paljutki kõrva taha panna...
P.S - Soovitan lugeda Valdo Jahilo kirjutisi "Õhtulehe " spordiblogist , sest sealt on paljutki kõrva taha panna...
