Suusa(spordi)veteran Jüri Jõepera : "Õpilase ja spordiametnikuna ..."
Raudne teatemeeskonna lüli JJ / foto: K.Zilmer
Neis kahes rollis olemist on tulnud kogeda nii mõnelgi. Ka teenekal suusatamise ja laiemalgi spordirindel kaasa löönud Jüri Jõeperal. Ehkki aastakümnete jooksul on Jürigi pidanud väga erinevate inimeste ja spordialadega kokku puutuma, siis ega ta vaidle vastu, et alguses tudengina ja siis hiljem just noore spordiametnikuna “Kalevis” kujunes Erna ja Herbert Abeliga läbikäimine talle igati meeldejäävaks ja muidugi ka katsumusi pakkunud eluetapiks…
KZ : Tulid Abelite juurde niisiis pisut vanemana, peale armeest naasmist
JJ : Jah nii see oli. Kui armeest tulin küll juba aasta varem, siis aastal 1969 astusin ka Tartu Ülikooli kehakultuuri õppima. Seal aga oli ju lausa loomulik, et hakkasin eriala õppejõu Erna Abeli kaudu üha rohkem kokku puutuma ka Herbert Abeliga. Ega sel ajal Tartus polnud mingeid rangeid eraldi tegutsemisi. Ka mina sain küll nõu ülikoolist Osvald Allikalt, kuid peagi olin üheks osaks ka selles treeningtöös, mida vedas vaieldamatu Tartu suusaelu hing – Herbert Abel. Sain minagi tunda Oa tänava “tiirutamisi” sealsel plastik- ja saepururajal. Meeles on ka kõvad imitatsioonitreeningud Vooremäel, kus esitreenijaks ja Herbi poolt eeskujuks seatu oli Jaak Ratt. Ja siis jälle kool ning erialatunnid ülikoolis, mida täiendasid pidevalt pikemad ühistreeningud nii Käärikul kui ka Ruusal.
Eks poistega tundsime kõik, et kuigi oleme Abelite “kambas“ sees, siis peatähelepanu koondus Herbil ikkagi tüdrukute treenimisele. Nende järgi seati kõik plaanid ja liikumised, millega pidid teisedki arvestama. Poisid olid paljugi selleks, et tekkiks n.ö. oma punt, et tüdrukud ei kipuks ka väga ära, oleks ikkagi kellega suhelda… Aga eks meie, poisid olime ikka ka need , kes aitasid tavaliselt radasid teha, lükates matkal olles ees jälge ning kui muidugi midagi Ruusa ehitamises käima läks, siis jäid meie kaela peale need kõige raskemad tööd.
KZ : Tulid Abelite juurde niisiis pisut vanemana, peale armeest naasmist
JJ : Jah nii see oli. Kui armeest tulin küll juba aasta varem, siis aastal 1969 astusin ka Tartu Ülikooli kehakultuuri õppima. Seal aga oli ju lausa loomulik, et hakkasin eriala õppejõu Erna Abeli kaudu üha rohkem kokku puutuma ka Herbert Abeliga. Ega sel ajal Tartus polnud mingeid rangeid eraldi tegutsemisi. Ka mina sain küll nõu ülikoolist Osvald Allikalt, kuid peagi olin üheks osaks ka selles treeningtöös, mida vedas vaieldamatu Tartu suusaelu hing – Herbert Abel. Sain minagi tunda Oa tänava “tiirutamisi” sealsel plastik- ja saepururajal. Meeles on ka kõvad imitatsioonitreeningud Vooremäel, kus esitreenijaks ja Herbi poolt eeskujuks seatu oli Jaak Ratt. Ja siis jälle kool ning erialatunnid ülikoolis, mida täiendasid pidevalt pikemad ühistreeningud nii Käärikul kui ka Ruusal.
Eks poistega tundsime kõik, et kuigi oleme Abelite “kambas“ sees, siis peatähelepanu koondus Herbil ikkagi tüdrukute treenimisele. Nende järgi seati kõik plaanid ja liikumised, millega pidid teisedki arvestama. Poisid olid paljugi selleks, et tekkiks n.ö. oma punt, et tüdrukud ei kipuks ka väga ära, oleks ikkagi kellega suhelda… Aga eks meie, poisid olime ikka ka need , kes aitasid tavaliselt radasid teha, lükates matkal olles ees jälge ning kui muidugi midagi Ruusa ehitamises käima läks, siis jäid meie kaela peale need kõige raskemad tööd.
JJ (pildil Valga keskkoolis kontrabassi mängimas ) kodust alanud ja siiani kestev pillimänguhuvi ei kippunud kokku käima Erna-Herbi nõudmistega
KZ: Sa olid seal pundis, aga alguses tuli sul vist ütlemisi ka oma muusikategemise osas.
JJ: Enne ülikooli tulemist tegin päris agaralt muusikat, mängisin orkestriski ja ega ma saanud siis kohe paugu pealt oma hobi maha jätta. Siiani on meeles, et kui korra jälle trenni jõudsin, osatas Erna talle omase kerge irooniaga - Ah, et muusikamehed on tulnud ka … Pidingi oma tõsisema pillimängimise jätma ja õppimisele ning treenimisele pühenduma. Kitarritinistamine aga käis ikka kogu aja, nii et oli päris tavaline pilt, et õhtuti kogunesime Kääriku sööklasse, kus kõik Herbi tüdrukud-poisid olid koos kuulamas ja kaasa laulmas. Repertuaariks olid meil muidugi kõik tolle aja tuntumad laulud .
Kui sa rääkisid, et Herbi olla ka enne sõda viiulit mänginud ja mandoliiniorkestrit juhatanud, siis ega tal ilmselt muusika vastu polnud, aga ta ei sallinud eriti seda kui muud huvitegemised hakkasid kellelgi põhiasja - suusatamist segama.
JJ: Enne ülikooli tulemist tegin päris agaralt muusikat, mängisin orkestriski ja ega ma saanud siis kohe paugu pealt oma hobi maha jätta. Siiani on meeles, et kui korra jälle trenni jõudsin, osatas Erna talle omase kerge irooniaga - Ah, et muusikamehed on tulnud ka … Pidingi oma tõsisema pillimängimise jätma ja õppimisele ning treenimisele pühenduma. Kitarritinistamine aga käis ikka kogu aja, nii et oli päris tavaline pilt, et õhtuti kogunesime Kääriku sööklasse, kus kõik Herbi tüdrukud-poisid olid koos kuulamas ja kaasa laulmas. Repertuaariks olid meil muidugi kõik tolle aja tuntumad laulud .
Kui sa rääkisid, et Herbi olla ka enne sõda viiulit mänginud ja mandoliiniorkestrit juhatanud, siis ega tal ilmselt muusika vastu polnud, aga ta ei sallinud eriti seda kui muud huvitegemised hakkasid kellelgi põhiasja - suusatamist segama.
KZ: Nii et said üliõpilasena kogeda ühe maksimalistist suusatreeneri tööd ja põhimõtteid, mida pidid 1973.aastal ülikooli lõpetades ja “Kalevisse” vanemtreeneriks tööle asudes kindlalt arvesse võtma.
JJ: Eks see Abelite elu oli jah selline 24/7 suusarežiimis toimine. Selleks tuli paraku anda aga kogu oma energia ja mis mulle üha enam selgeks sai, siis oli see, et nad tahtsid , et ka kõik nende “süsteemiga “ liitunud suusatajad järgiks sama pühendumust. Kui minule heideti algul ette bänditegemist, siis kellelgi teisel oli vaja minna mingite muude tegemiste pärast kuhugile ja nii ei saanud ta taas trenni ei tulla. Herbile oli see arusaamatu – kuidas see nii saab olla, et sportimisele 100 %-liselt ei pühenduta. Takkajärgi on see ka mõistetav, sest kõik, mis raske vaevaga kätte tuli, ei saanud ju muude kõrvaliste tegemiste pärast tühja joosta. Eriti käis see n.ö. väljavalitute kohta, kellele oli eelkõige Herbi selged eesmärgid seadnud ja selle järgi pidi kogu elu käima. Olles ise hiljem spordi korralduse asjadega seotud, on uskumatu, kuidas neil Ernaga oli kõik korraldatud ja paika pandud. Hoolimata selleaegsetest keerulistest aegadest, vastasseisudest ja paljust muust takistavast.
JJ: Eks see Abelite elu oli jah selline 24/7 suusarežiimis toimine. Selleks tuli paraku anda aga kogu oma energia ja mis mulle üha enam selgeks sai, siis oli see, et nad tahtsid , et ka kõik nende “süsteemiga “ liitunud suusatajad järgiks sama pühendumust. Kui minule heideti algul ette bänditegemist, siis kellelgi teisel oli vaja minna mingite muude tegemiste pärast kuhugile ja nii ei saanud ta taas trenni ei tulla. Herbile oli see arusaamatu – kuidas see nii saab olla, et sportimisele 100 %-liselt ei pühenduta. Takkajärgi on see ka mõistetav, sest kõik, mis raske vaevaga kätte tuli, ei saanud ju muude kõrvaliste tegemiste pärast tühja joosta. Eriti käis see n.ö. väljavalitute kohta, kellele oli eelkõige Herbi selged eesmärgid seadnud ja selle järgi pidi kogu elu käima. Olles ise hiljem spordi korralduse asjadega seotud, on uskumatu, kuidas neil Ernaga oli kõik korraldatud ja paika pandud. Hoolimata selleaegsetest keerulistest aegadest, vastasseisudest ja paljust muust takistavast.
Herbi Abel möllas kõikidel "rinnetel". Siin käib traditsioonilise Ruusa jooksu autasutamine, mida HA teeb koos spordikomitee suusajuhi Anti Levandiga / foto: JJ
KZ: Aga treeningu pool, sest jõudsid isegi veel suht hilja tõsisema treeninguga alustanuna vabariiklikel võistlustel medalimeeste hulka ja niisama lihtsalt see toonast tihedat konkurentsi arvestades ju ei tulnud…
JJ: Siinkohal nõustun mitmetes eelnevates kirjutistes räägituga, et Abeli treeningutes domineeris suurte mahtude põhimõte. Ikka need pikad otsad kõigepealt. Aga mis kiiruslikku töösse puutub, siis neid treeninguid tehti läbi sagedaste ja pea et hoobilt pähe tulnud võistlemiste, jännide kaudu. Herbil käis vahel tegevus lausa et ilma ja tuule suuna järgi. Ühekorraga ta justkui tundis, et nüüd võiks midagi uut ja põnevat välja pakkuda ja siis läkski lahti järjekordne mõõduvõtmine. Kui kordustreeningutest rääkida, siis selleks olid suurepäraseks ju nii Oa tänava platsi ringid kui Ruusa saepurutõus koos järsu laskumisega. Nii et vahel oli endalegi üllatus, et olid nii heas minekus ja jaksasid nii pikematel kui ka lühematel otstel korralikult pingutada…
Üks seik tuleb veel meelde. Sõitsin päris korralikku võistlust , ilmselt oli see eestikate 50 km, kust saingi 6.koha ja äkki kuulen Herbit lõpukilomeetritel karjumas – Tee nime! Tee nime ! Ehkki ma kohe ei taibanud, mis nime ma just tegema pean, siis Herbi seletus hiljem oli selline. Vaata – elus on nii, et elu esimesel poolel peab inimene endale nime tegema, et siis elu teisel poolel juba nimi töötaks sinu heaks. Eks ta nägi igaühes meis mingit potentsiaali ja tahtis sel korral ikkagi , et minul nüüd see n.ö. elusõit tuleks… ja nimi laiemalt tuntuks saaks.
JJ: Siinkohal nõustun mitmetes eelnevates kirjutistes räägituga, et Abeli treeningutes domineeris suurte mahtude põhimõte. Ikka need pikad otsad kõigepealt. Aga mis kiiruslikku töösse puutub, siis neid treeninguid tehti läbi sagedaste ja pea et hoobilt pähe tulnud võistlemiste, jännide kaudu. Herbil käis vahel tegevus lausa et ilma ja tuule suuna järgi. Ühekorraga ta justkui tundis, et nüüd võiks midagi uut ja põnevat välja pakkuda ja siis läkski lahti järjekordne mõõduvõtmine. Kui kordustreeningutest rääkida, siis selleks olid suurepäraseks ju nii Oa tänava platsi ringid kui Ruusa saepurutõus koos järsu laskumisega. Nii et vahel oli endalegi üllatus, et olid nii heas minekus ja jaksasid nii pikematel kui ka lühematel otstel korralikult pingutada…
Üks seik tuleb veel meelde. Sõitsin päris korralikku võistlust , ilmselt oli see eestikate 50 km, kust saingi 6.koha ja äkki kuulen Herbit lõpukilomeetritel karjumas – Tee nime! Tee nime ! Ehkki ma kohe ei taibanud, mis nime ma just tegema pean, siis Herbi seletus hiljem oli selline. Vaata – elus on nii, et elu esimesel poolel peab inimene endale nime tegema, et siis elu teisel poolel juba nimi töötaks sinu heaks. Eks ta nägi igaühes meis mingit potentsiaali ja tahtis sel korral ikkagi , et minul nüüd see n.ö. elusõit tuleks… ja nimi laiemalt tuntuks saaks.
"Kalevi" murdmaajuhina pidi JJ kõiki neid treenereid kuulda võtma - (vasakult alates )- Herbert Abel, Hain Kinks, Rein Auväärt. NIng siis tuli veel HA eriarvamus / foto: JJ.
KZ : OK, aga ülikool sai läbi ja ühel hetkel tuli sinust spordiühingu “ Kalev “ vanemtreener, sisuliselt kalevlasest Tartu suusatreeneri Herbert Abeli kõrge ülemus ning juht.
JJ : Noh, seda oleks ehk palju öelda, aga nii see läks! Tundub, et minu töökoha osas tuli soovitusi nii Tartu kateedrist , aga küllap tahtsid ka Tallinna bossid, et sinna asuks pisut vanem ja kogenum mees. Andsin juba algusest peale endale muidugi aru, et Herbert Abeli juhtimine pole just eriti võimalik ja see koostöö hakkaski käima meil läbi erinevate seikade. Selge, et pidin kogu spordiseltsi ühe nimekaima treeneri tööle igati kaasa aitama. Üritasin parimat, hankisin näiteks terve pinu parimaid võimalikke suuski ja sõitsin suusapamp kaasas bussiga Käärikule. Herbi võttis siis õhtul suusakoti ja hakkas paar-paari järel suuski testima. Katsus, proovis painet ja mõned paarid lendasid seal Kääriku hotellimaja vestibüülis parajate kommentaaride saatel kohe teise nurka. Mõne paariga oli ta enamähem rahul , kuid resümee tuli hävitav - Mida oled sa mulle siia toonud, kas need on nüüd mõned suusad, kas sa arvad, et nendega saab üldse sõita! Jne.Jne. Kogu maja kõmises kui ta mind seal sajatas…
Ja ega see olnud ainus kord. Mõni aeg hiljem – Eesti MV ajal ägestus ta mu peale nii hullusti, et rabas mul isegi fotoka kaelast ja viskas selle lumme… Tuli siis aga paari päeva pärast üsna leplikul meelel ja tunnistas, et tal olla selline kõva hääl ja saagu ma aru… et ega ta paha tahtvat…
Eks ikka see suurim möll käis siis just suuskade ja ka määrete pärast. Mõlemit oli nii napilt ja kui “Dünamo” omad said samal ajal Tallina suusavabrikust mõned paremad paarid hankida, “Jõu” suusatajatele toodi head ja paremat isegi ETKVL-i kaudu soomlastelt, siis meil, kalevlastel tuli mis imepaikadest midagigi hankida. Kui aga siis sellise kraamiga julgesidki Herbi ette ilmuda, läks järjekordne möll lahti …
JJ : Noh, seda oleks ehk palju öelda, aga nii see läks! Tundub, et minu töökoha osas tuli soovitusi nii Tartu kateedrist , aga küllap tahtsid ka Tallinna bossid, et sinna asuks pisut vanem ja kogenum mees. Andsin juba algusest peale endale muidugi aru, et Herbert Abeli juhtimine pole just eriti võimalik ja see koostöö hakkaski käima meil läbi erinevate seikade. Selge, et pidin kogu spordiseltsi ühe nimekaima treeneri tööle igati kaasa aitama. Üritasin parimat, hankisin näiteks terve pinu parimaid võimalikke suuski ja sõitsin suusapamp kaasas bussiga Käärikule. Herbi võttis siis õhtul suusakoti ja hakkas paar-paari järel suuski testima. Katsus, proovis painet ja mõned paarid lendasid seal Kääriku hotellimaja vestibüülis parajate kommentaaride saatel kohe teise nurka. Mõne paariga oli ta enamähem rahul , kuid resümee tuli hävitav - Mida oled sa mulle siia toonud, kas need on nüüd mõned suusad, kas sa arvad, et nendega saab üldse sõita! Jne.Jne. Kogu maja kõmises kui ta mind seal sajatas…
Ja ega see olnud ainus kord. Mõni aeg hiljem – Eesti MV ajal ägestus ta mu peale nii hullusti, et rabas mul isegi fotoka kaelast ja viskas selle lumme… Tuli siis aga paari päeva pärast üsna leplikul meelel ja tunnistas, et tal olla selline kõva hääl ja saagu ma aru… et ega ta paha tahtvat…
Eks ikka see suurim möll käis siis just suuskade ja ka määrete pärast. Mõlemit oli nii napilt ja kui “Dünamo” omad said samal ajal Tallina suusavabrikust mõned paremad paarid hankida, “Jõu” suusatajatele toodi head ja paremat isegi ETKVL-i kaudu soomlastelt, siis meil, kalevlastel tuli mis imepaikadest midagigi hankida. Kui aga siis sellise kraamiga julgesidki Herbi ette ilmuda, läks järjekordne möll lahti …
KZ: Mäletan isegi neid pidevaid suusa – määrde – keppide - saabaste muresid ja Herbi “purskeid”. Aga tundub, et Herbi puhul oli selles nii raju olelusvõitlust kuid suur osa ka tema natuurile omast, mis siis taoliste “lahinguteni“ viisid. Nii et said siis oma ametis ikka kõvad ristsed küll….
JJ: Ega see varustus polnud ainuke asi. Sama ragistamine käis ka igasuguste hooaja kalendrite kokkupanemise ümber. Mitte ainult murdmaa ei tahtnud paika saamist, klapitada tuli kõik ka laskesuusatamise ja kahevõistlusega - rajad, majutused jmt. asjad. Istume siis ümber laua ja Herbile ei paista algul mingi variant klappivat. Temal olevat ikka see ja see asi vaja veel enne paika panna. Eks ta arvestas pidevalt, kuidas tema omadele parem oleks. Küsisin otse - milline on siis teie pakkumine? Mina ei tea - oli Herbi vastus – eks te peate seda paremini teadma, saate ju selle eest palka…
Sedasi need asjad käisid ning nii ta meid seal solgutas, aga midagi polnud teha, Abeli omad olid pidevalt parimad ja nende soovide nimel tuli teatud määral kogu suusaelu sättida. Sama meelt oli ka kogu “ Kalevi “ juhtkond, kes samuti üritas maksimaalselt abiks olla . Kuigi Herbi tänu kõige selle eest eriti meieni ei jõudnud, kuid eks see ole vist spordifunktsionääride tavakohane saatus. Saime muidugi aru, et temal on nii suur hulk inimesi treenimas, kellest osadega tuli NL tipptasandil tulemust teha, teistele pakkus rõõmu ehk ka Tartu MV-tel kümne hulka jõuda. Kuid kõik vajasid suuski ja saapaid, hoolt ja vaeva… Omamoodi lahenduseks sai paljudele treeneritele ja ka Herbile Visu suusatootmise hoogne areng. Herbi käiski suusameistrite Laatsi ja Kuznetsovi juures üsna sageli ja mitte ainult et suuski mangumas, aga ta oskas uuemate mudelite kohta ka oskusliku nõu anda, kuidas pärnakate suusaarendamist edasi viia…
JJ: Ega see varustus polnud ainuke asi. Sama ragistamine käis ka igasuguste hooaja kalendrite kokkupanemise ümber. Mitte ainult murdmaa ei tahtnud paika saamist, klapitada tuli kõik ka laskesuusatamise ja kahevõistlusega - rajad, majutused jmt. asjad. Istume siis ümber laua ja Herbile ei paista algul mingi variant klappivat. Temal olevat ikka see ja see asi vaja veel enne paika panna. Eks ta arvestas pidevalt, kuidas tema omadele parem oleks. Küsisin otse - milline on siis teie pakkumine? Mina ei tea - oli Herbi vastus – eks te peate seda paremini teadma, saate ju selle eest palka…
Sedasi need asjad käisid ning nii ta meid seal solgutas, aga midagi polnud teha, Abeli omad olid pidevalt parimad ja nende soovide nimel tuli teatud määral kogu suusaelu sättida. Sama meelt oli ka kogu “ Kalevi “ juhtkond, kes samuti üritas maksimaalselt abiks olla . Kuigi Herbi tänu kõige selle eest eriti meieni ei jõudnud, kuid eks see ole vist spordifunktsionääride tavakohane saatus. Saime muidugi aru, et temal on nii suur hulk inimesi treenimas, kellest osadega tuli NL tipptasandil tulemust teha, teistele pakkus rõõmu ehk ka Tartu MV-tel kümne hulka jõuda. Kuid kõik vajasid suuski ja saapaid, hoolt ja vaeva… Omamoodi lahenduseks sai paljudele treeneritele ja ka Herbile Visu suusatootmise hoogne areng. Herbi käiski suusameistrite Laatsi ja Kuznetsovi juures üsna sageli ja mitte ainult et suuski mangumas, aga ta oskas uuemate mudelite kohta ka oskusliku nõu anda, kuidas pärnakate suusaarendamist edasi viia…
KZ: Nii et said ikka selles sportlikus elukoolis paraja kogemuse ?
JJ : Eks nüüd takkajärgi ole muidugi päris huvitav neid aegu meenutada, kuid kui kõike seda veel lühidalt kokku võtta, siis üht võisin Abelitega kokku puutudes küll alati tõdeda – neile , nende tööle ja ausale suhtumisele suusatamisse võisid alati kindel olla. Et kuigi vaidlesime ja peaaegu et kähmlesime, oli nende poolt küll alati kõik neist olenev hästi tehtud ja enamgi veel …
Kui aastaid tagasi Herbi haua juures seisime, siis meenutasime koos, et kui Eestiski leidus üsna arvukalt neid, kes elasid suusatamisest, siis Erna ja Herbi elasid suusatamisele. Neis kahes suhtumises on aga väga suur vahe ja ehk see – suusatamisele kuulumine oligi üks Abelite suusapere edu põhjusi…
Selle üle saab ju praegugi arutleda, kui näed tekkinud võimalusi ja ülepakutud tahtmisi. Samas võime aga selgelt hoomata, et mõnedelgi spordiga seotud inimestel pole heade tulemuste saavutamiseks just need lähenemisnurgad saamise ja andmise osas õigesti paika pandud…
17.veebruaril 2016
JJ - hea silmaga sporti tundev piltnik /foto : KZ
Autorist :
JÕEPERA, Jüri (17. IX 1945 Valga), sporditegelane ja -fotograaf, Jarek J. isa. Lõpetas 1964 Valga 1. kk-i ja 1973 TRÜ KKT. Alustas sportimist 1968, harrastanud suusatamist. Treeninud Herbert Abeli, Osvald Allikase ja Hain Kinksi juhendamisel. Tuli 1970.a Tartu suusamaratonil teiseks ja sai Eesti mv-tel 4 × 10 km teatesuusatamises hõbeda. Töötanud 1973–76 Kalevi kesknõukogus ning 1976–79 ja 1989–92 ENSV Spordikomitees ja Eesti Suusaliidus suusatamise vanemtreenerina, 1979–89 olnud Dünamo õppespordiosakonna juhataja. Kuulunud Suusaspordiföd-i presiidiumi. Teinud amatöörspordifotograafina kaastööd ajakirjandusväljaannetele. Olnud 1994–2005 AS-i Fotoluks juhataja, a-st 2005 Merkasten OÜ juhatuse liige.
–
Poeg Assar J. (17. IX 1975 Tallinn), laskesuusataja, osalenud juunioride MM-il 1994 ja 1995 (parim koht meesk 10.) ja EM-il 1994 (parim koht 4 x 7,5 km teatesõidus 8.). Eesti mv-te pronks suvebiatlonis (1996) ja duatlonis (1997). Tegutsenud suusatamise hooldemehena.
JÕEPERA, Jüri (17. IX 1945 Valga), sporditegelane ja -fotograaf, Jarek J. isa. Lõpetas 1964 Valga 1. kk-i ja 1973 TRÜ KKT. Alustas sportimist 1968, harrastanud suusatamist. Treeninud Herbert Abeli, Osvald Allikase ja Hain Kinksi juhendamisel. Tuli 1970.a Tartu suusamaratonil teiseks ja sai Eesti mv-tel 4 × 10 km teatesuusatamises hõbeda. Töötanud 1973–76 Kalevi kesknõukogus ning 1976–79 ja 1989–92 ENSV Spordikomitees ja Eesti Suusaliidus suusatamise vanemtreenerina, 1979–89 olnud Dünamo õppespordiosakonna juhataja. Kuulunud Suusaspordiföd-i presiidiumi. Teinud amatöörspordifotograafina kaastööd ajakirjandusväljaannetele. Olnud 1994–2005 AS-i Fotoluks juhataja, a-st 2005 Merkasten OÜ juhatuse liige.
–
Poeg Assar J. (17. IX 1975 Tallinn), laskesuusataja, osalenud juunioride MM-il 1994 ja 1995 (parim koht meesk 10.) ja EM-il 1994 (parim koht 4 x 7,5 km teatesõidus 8.). Eesti mv-te pronks suvebiatlonis (1996) ja duatlonis (1997). Tegutsenud suusatamise hooldemehena.
