R. Meimer : Nõmmel alanu on pakkunud nii pingutamist kui naudinguid !
Kuulnud kolleeg Rene Meimerilt lugusid huvitavatest kogemustest, palusin tal tekkinud mõtteid laiendada ning kirjutada teemal - Mis on pannud teda pingutama ja samas pakkunud seejuures kuuldavasti ka uskumatuid naudinguid ... Ta peaks seda ju hästi teadma, sest on jooksnud üle 50 maratoni ja läbinud Iron Man võistluse Hawajil...ning teinud palju muud...
Kollane tähis märgib kogu 440 km pikkust suusarada ja nool suunab, kuhu minna...
Suusatamisega sain sinasõbraks juba enne kooliaega, sest elasin Nõmme mändide all. Suusad olid talvel siis isegi liiklusvahendiks – tihti sai nendel mindud ka kooli. Ja talviti möödus kogu vaba aeg Mustamäe nõlvadel. See oli 1950-60-ndadel aastatel tolle kandi poiste elustiiliks - sõitsime slalli Vanakal, hüppasime hüpekal ja suusatasime murdmaad Harku metsas. Kõigil neil suusaaladel sai ka trennis käidud ning hiljem võistlusspordi tasemel tegeletud. Kahevõistluses sai nopitud medaleid nii noorte kui täiskasvanute klassis, kuid peale vigastust hüppemäel tuli selle alaga lõpetada. Oma lõbuks jätkus aga suusaharrastus ikka. Nädalalõppudel sai tehtud paari-kolmetunniseid suusamatku või suviti jooksuringe.
Tekkis huvi ka vastupidavusalade treeningmetoodika vastu laiemalt. Siiani on meeles innustus, mille sain Uus-Meremaa legandaarse treeneri Arthur Lydiardi vene keelde tõlgitud raamatust „Бег к вершинам мастерства“ (Jooks meisterlikkuse tippudele). See nn. maratontreening – pikad rahulikud jooksud ja suusatamised olid just need, mis mulle sobisid. Nendega sai loodud päris hea aeroobne põhi kogu eluks. Kui oma soomlasest sõbralt Tapio Räisänenilt (suusahüpete maailmameister 1978) uued maanteel jooksmiseks mõeldud jooksutossud sain, siis polnud enam valikut – maratonijooksu proovima! Esimese maratoni läbimine tundus meeldiva kogemusena ning tekkis huvi selle alaga tõsisemalt tegeleda.. Järgmise 10 aastaga sai joostud üle 50 maratoni, kõik alla 3 tunni, tuldud ka Eesti meistriks ning parimaks ajaks 2:27,37.Ühel hetkel tundus aga ka maratonijooks üksluisena. Siis tuli uus väljakutse – täispikk triatlon. Elu tipphetkeks oli 40-aastaselt Hawaji Ironmani läbimine 10 tunni ja 32 minutiga. Pärast seda kadus huvi nn. võistlusspordi vastu. Jäi aga liikumisharrastus omaks lõbuks – rattasõit, jooks, kepikõnd, murdmaasuusatamine.
Heaks väljakutseks sai Tartu Maraton, kus osaletud üle 10 korra. Kõige kirkamalt on meelde jäänud senini suurima osalejate arvuga 1986.a. maraton, kui startisin esireast ja vaatasin enne stardihetke korraks tagasi – seal oli üle 10 tuhande inimese! Ajas ikka hirmu nahka küll. Esimesed 10-20 km tuli sõita nii kiiresti kui jõudsin, et mitte taganttulijate massile alla jääda.
Ja siis kusagil 30-40 km sõidu järel oled ühel hetkel rajal täitsa üksi – ei ees ega taga näha kedagi. Lõpptulemuseks jäi elu parim – 48.koht.
Viimastel lumerohketel talvedel on suusatamine olnud tõeline nauding. Üha enam tunnen sellest alast just liikumisrõõmu – heades tingimustes, hea varustusega ja meeldivas seltskonnas. Ning siis see õige heaolutunne just pärast pingutust – saunas ja väikese õllega.
Aga lõpuks ka üks viimaste talvede kogemus Põhja-Soomest. Nimelt on seal juba aastaid korraldatud sellist üritust nagu Rajalta Rajalle hiihto (piirist piirini suusatamine). See on nädala pikkune sportlik turismiüritus, kus suusatatakse 440 km läbi Soome - Vene piirist Rootsi piirini. Päevateekonnad 45-80 km. Kõik on organiseeritud – ööbimised hotellides, asjad transporditakse saatebussiga, rajal on söögi-ja joogipunktid, suusarada valmistatakse vahetult enne iga päeva starti. See üritus oli mind paelunud juba aastaid, kuid osalemisele ei saanud mõelda puht majanduslikel põhjustel (osalemistasu 770 eur + transport).
Kui aga paar aastat tagasi tudengitega Taivalkoskil mäesuusa- ja lumelauaõppe laagris olles teada sain, et see sõit just neil päevil sealt läbi läheb, siis otsustasin ühe päevateekonna kaasa suusatada – Taivalkoskilt Iso-Syötele 62 km. See oli tõeline suusanauding – ilus ilm, hea rada, hea teenindus ning meeldiv seltskond. Sattusin rajal kokku ühe śveitslannaga ning sõitsime koos ja vestlesime päris tükk aega.
Tekkis huvi ka vastupidavusalade treeningmetoodika vastu laiemalt. Siiani on meeles innustus, mille sain Uus-Meremaa legandaarse treeneri Arthur Lydiardi vene keelde tõlgitud raamatust „Бег к вершинам мастерства“ (Jooks meisterlikkuse tippudele). See nn. maratontreening – pikad rahulikud jooksud ja suusatamised olid just need, mis mulle sobisid. Nendega sai loodud päris hea aeroobne põhi kogu eluks. Kui oma soomlasest sõbralt Tapio Räisänenilt (suusahüpete maailmameister 1978) uued maanteel jooksmiseks mõeldud jooksutossud sain, siis polnud enam valikut – maratonijooksu proovima! Esimese maratoni läbimine tundus meeldiva kogemusena ning tekkis huvi selle alaga tõsisemalt tegeleda.. Järgmise 10 aastaga sai joostud üle 50 maratoni, kõik alla 3 tunni, tuldud ka Eesti meistriks ning parimaks ajaks 2:27,37.Ühel hetkel tundus aga ka maratonijooks üksluisena. Siis tuli uus väljakutse – täispikk triatlon. Elu tipphetkeks oli 40-aastaselt Hawaji Ironmani läbimine 10 tunni ja 32 minutiga. Pärast seda kadus huvi nn. võistlusspordi vastu. Jäi aga liikumisharrastus omaks lõbuks – rattasõit, jooks, kepikõnd, murdmaasuusatamine.
Heaks väljakutseks sai Tartu Maraton, kus osaletud üle 10 korra. Kõige kirkamalt on meelde jäänud senini suurima osalejate arvuga 1986.a. maraton, kui startisin esireast ja vaatasin enne stardihetke korraks tagasi – seal oli üle 10 tuhande inimese! Ajas ikka hirmu nahka küll. Esimesed 10-20 km tuli sõita nii kiiresti kui jõudsin, et mitte taganttulijate massile alla jääda.
Ja siis kusagil 30-40 km sõidu järel oled ühel hetkel rajal täitsa üksi – ei ees ega taga näha kedagi. Lõpptulemuseks jäi elu parim – 48.koht.
Viimastel lumerohketel talvedel on suusatamine olnud tõeline nauding. Üha enam tunnen sellest alast just liikumisrõõmu – heades tingimustes, hea varustusega ja meeldivas seltskonnas. Ning siis see õige heaolutunne just pärast pingutust – saunas ja väikese õllega.
Aga lõpuks ka üks viimaste talvede kogemus Põhja-Soomest. Nimelt on seal juba aastaid korraldatud sellist üritust nagu Rajalta Rajalle hiihto (piirist piirini suusatamine). See on nädala pikkune sportlik turismiüritus, kus suusatatakse 440 km läbi Soome - Vene piirist Rootsi piirini. Päevateekonnad 45-80 km. Kõik on organiseeritud – ööbimised hotellides, asjad transporditakse saatebussiga, rajal on söögi-ja joogipunktid, suusarada valmistatakse vahetult enne iga päeva starti. See üritus oli mind paelunud juba aastaid, kuid osalemisele ei saanud mõelda puht majanduslikel põhjustel (osalemistasu 770 eur + transport).
Kui aga paar aastat tagasi tudengitega Taivalkoskil mäesuusa- ja lumelauaõppe laagris olles teada sain, et see sõit just neil päevil sealt läbi läheb, siis otsustasin ühe päevateekonna kaasa suusatada – Taivalkoskilt Iso-Syötele 62 km. See oli tõeline suusanauding – ilus ilm, hea rada, hea teenindus ning meeldiv seltskond. Sattusin rajal kokku ühe śveitslannaga ning sõitsime koos ja vestlesime päris tükk aega.
Suusanauding missugune !
Oli just selline mõnus nn. jutlemise tempo. Läbisime selle päeva matka ca 8 tunniga ja lõpp-punkti jõudes tundsin end ikka üksjagu väsinuna. Muidugi arvasin, et olen kõva mees kui sõidan päevas 60 km. Kui aga pärast mõtlesin, et see daam sõitis ju eelmisel päeval ka üle 60 km ja järgmisel päeval pidi olema kogu matka pikim etapp – 80 km, siis tundus see küll uskumatuna.
Oli, mille üle mõelda ...
Kui aga midagi teistele õpetuseks õelda, siis ....
Oli, mille üle mõelda ...
Kui aga midagi teistele õpetuseks õelda, siis ....
Selliseid pikki sõite tehes pea silmas, et ...
Ei tapa mitte maa pikkus vaid tempo !
fotod : R. Meimer
___________________________________________________________________
Ei tapa mitte maa pikkus vaid tempo !
fotod : R. Meimer
___________________________________________________________________
MEIMER, René (16. IX 1949 Tallinn), suusataja, kergejõustiklane, triatleet, treener, sporditegelane ja -pedagoog. 172 cm, 65 kg. Lõpetas 1968 Tallinna 21. kk-i ja 1972 TPedI KKT. A-st 1960 harrastas Senta Meieri suunamisel murdmaasuusatamist ning a-st 1965 Uno Kajaku juhendamisel suusahüppeid ja kahevõistlust. Võitnud Eesti mv-tel kahevõistluses hõbeda (1968), maratonijooksus kulla (1981), hõbeda (1984) ja 3 pronksi (1982, 1983, 1989) ning 30 km maanteejooksus pronksi (1984). Isiklik rekord maratonis 2:27.37 (1984). Osalenud 1988 ja 1989 triatloni EM-il ning 1989 Hawaii Raudmehe triatlonil. Töötas 1971–75 Tallinna Keskraj-i SK-s suusatreenerina ja 1975–77 Jõu vanemtreenerina. Kuulunud Suusaspordiföd-i kahevõistluse komisjoni, olnud Triatloniliidu peasekretär (1988–93), asepresident (a-st 1990) ja president (1994–96). Avaldanud Kehakultuuris ja Spordilehes artikleid suusahüpetest ja triatlonist. A-st 1982 töötanud TLÜ-s, viimati terviseteaduste ja spordi inst-i lektorina. A-st 2012 Activetours OÜ juhatuse liige.
Allikas : ESB
Allikas : ESB
