Emeriitprofessor Jüri- Hain Kaljusto : "Abelite süsteemist ... "
1956-1960.aastal, kui õppisin TRÜ KKT-s üliõpilasena, oli minu suusaspordi eriala õppejõuks ning ka ametlikuks treeneriks Erna Abel. Nüüdki, enam kui poolsada aastat hiljem tuleb taas meelde , kuivõrd täpselt ja tänapäevaselt suutis ta käsitleda suusaspordi probleeme, kuna välismaine erialaline kirjandus oli praktiliselt tollal kättesaamatu ja tuli tugineda eelkõige praktilisele kogemusele.
Tartu õpingute aeg pakkus sportimist, eriala õppimist ja uute ideede tekitamise võimalust /foto : ESM eskspositsioonilt Abelid-100
Erna ärgitas eriala tundides meidki analüüsima ja käsitlema väga erinevaid probleeme. Nii meenub mulle, et ta andis näiteks mulle esimese kursuse talvel analüüsida teema, millest kasvas edaspidi välja lausa minu doktoritöö teema.
Kaitstud doktoritöö kujunes aga esimeseks talispordialal kaitstud väitekirjaks Nõukogude Liidus , nii et selle deponeerimisel Moskvas informeeriti mind, et on kehtestatud piirang selle lugejate suhtes ja et ma võin edaspidi avaldada väitekirjateemalisi trükiseid vaid teatud väljaannetes. Seetõttu polnud võimalik isegi TRÜ raamatukogus sellega tutvuda.
Kui takka järgi hinnata aastaid edukalt tegutsenud Abelite koolkonda, siis tuleb seda käsitleda nagu mistahes funktsionaalset süsteemi, milles eksiteerivad oma elemendid, struktuur ja süsteemsed seosed. Ainsaks süsteemi organiseerivaks ja moodustavaks teguriks on tulemus, mille saavutamiseks siis kogu süsteemi tegevus ongi suunatud. Kui silmas pidada Abelite suusatajate treeningsüsteemi, siis selleski võime eristada omi elemente, struktuuri ja süsteemseid seoseid. Sageli lausa ainuomaseid vaid Abelitele, mida siis teised suusatreenerid Eestis ja ka väljaspoolt Eestit püüdsid jäljendada, kuid mitte kuigi edukalt…
Ruusa "süsteemi" ja selle toimimise hing - Herbi / foto : ESM Abelite arhiiv
Oma tuba,oma luba…
Näiteks oli Abelitel üheks suureks unistuseks (sisuliselt siis süsteemi osaks - KZ) täielikult oma suusabaasi saamine. Üheks esimeseks selle asukohaks valisid nad Liblikamäe ja Kangrojärve vahelise ala, kuhu nad koondasid juba ka ehitusmaterjali. Kuid kohalike elanike vastutegevus sundis neid otsima selleks kohta ka mujalt. Lõpuks leiti ja asuti välja ehitama peamiste vajaduste järgi oma - Ruusa suusabaasi. Koos õpilastega korrastati eluruumid, saun, söögiruumid, maja juurde rajati mänguväljakud ja harjutuskohad ning unikaalne treeninguradade süsteem Kondimäel. Viimane osutus nii õnnestunuks, et seda asus pidevalt kasutama suvisel ajal ka NL suusakoondis. Ruusa suusabaas aitas seega oluliselt odavamalt ja otstarbekamalt viia läbi treeninglaagrite korraldamist, seda just ajalisest, majanduslikust ja toitlustamise seisukohast lähtudes. See kõik tegi kokkuvõttes pikaajalise treeningprotsessi efektiivseks ja paremini juhitavaks.
Ka Tartu linnas valminud Abelite eramaja juurde tehti pesemisvõimalused, saepururada, mänguväljakud, kus treening- ja muu tegevus käis tõesti - hommikust õhtuni. Kui üks Abelitest pidi osaga õpilastest võistlustele või laagrisse sõitma, sai teine vajadusel jätkata linnas toimuva treeningtegevusega. Sarnaselt tegutsesid ka paljud teised treeneripaarid Eestis ning selliselt ei jäänud lapsed omapäi harjutama, mis pole kuigi õige moodus ning hävitab peagi parimagi treeningrühma töötahte.
Näiteks oli Abelitel üheks suureks unistuseks (sisuliselt siis süsteemi osaks - KZ) täielikult oma suusabaasi saamine. Üheks esimeseks selle asukohaks valisid nad Liblikamäe ja Kangrojärve vahelise ala, kuhu nad koondasid juba ka ehitusmaterjali. Kuid kohalike elanike vastutegevus sundis neid otsima selleks kohta ka mujalt. Lõpuks leiti ja asuti välja ehitama peamiste vajaduste järgi oma - Ruusa suusabaasi. Koos õpilastega korrastati eluruumid, saun, söögiruumid, maja juurde rajati mänguväljakud ja harjutuskohad ning unikaalne treeninguradade süsteem Kondimäel. Viimane osutus nii õnnestunuks, et seda asus pidevalt kasutama suvisel ajal ka NL suusakoondis. Ruusa suusabaas aitas seega oluliselt odavamalt ja otstarbekamalt viia läbi treeninglaagrite korraldamist, seda just ajalisest, majanduslikust ja toitlustamise seisukohast lähtudes. See kõik tegi kokkuvõttes pikaajalise treeningprotsessi efektiivseks ja paremini juhitavaks.
Ka Tartu linnas valminud Abelite eramaja juurde tehti pesemisvõimalused, saepururada, mänguväljakud, kus treening- ja muu tegevus käis tõesti - hommikust õhtuni. Kui üks Abelitest pidi osaga õpilastest võistlustele või laagrisse sõitma, sai teine vajadusel jätkata linnas toimuva treeningtegevusega. Sarnaselt tegutsesid ka paljud teised treeneripaarid Eestis ning selliselt ei jäänud lapsed omapäi harjutama, mis pole kuigi õige moodus ning hävitab peagi parimagi treeningrühma töötahte.
Ruusa teeotsas on juttu ajamas üks "koltšinlasi"- toonane maailma parimaid Vjatšeslav Vedenin /foto : K.Zilmer
Abelid jälgisid hoolikalt võimaluse piirides ka seda, mida teeb ja kuidas harjutab NL suusakoondis. Seal oli ja tegutses ju eriti uuendustealdis Pavel Koltšin, kes oli pädev just saepururadade, rulluiskude ja suusarollerite kasutamise osas. Kindlasti oli Abelitele teada ka see, et murul ja heinal-okastel suusatas juba enne sõda Vello Kaaristo, nii et ka seda võis veel kasutusele võtta.
Kuid ka kõige hoolikam jälgimine ei avasta teiste poolt kasutatava treeningu olulisimaid nüansse. Nii näiteks andis kord Ruusa radadel olles koondise treener Viktor Ivanov mulle Raissa Smetanina pilliroost treeningkepi katsuda ja ... vaevalt suutsin seda hoida maha pillamast, kuna siseõõnsusesse oli peidetud 1-2 kg jagu tinahaavleid. Selliseid nüansse võib leiduda aga tippsportlaste ettevalmistuses piisavalt palju.
Määrimiskunst oli neil hästi käes, jätkunuks vaid määrdeid …
Pole vähimatki kahtlust, et suusataja võistlustulemus sõltub oluliselt suuskade ja määrete kvaliteedist, määrimistehnoloogiast jne.
Abelite sellealane peamine mure seisnes eelkõige aga kvaliteetsete suuskade ja määrete defitsiidis. Ses osas ja nende suurte treeningrühmade puhul eriti, käis üks pidev otsimine. Erna rääkis näiteks, et ühtedel üleliidulistel ametühingute võistlustel saavutas ta vaatamata Swixide, Rexide ja teiste tippmäärete puudumisele märkimisväärselt hea tulemuse , kuna kasutas sõjaajast pärit tavotisarnast möksi - Für Jeder Shnee. Või siis jällegi 1961. aastal, kui Kavgolovos toimusid üleliidulised Burevestniku võistlused ja oludeks olid - värske lumi, pluss 2, 18 km, startijaid üle 300. Meil puudusid, nagu juba reegliks, kvaliteetmäärded ning siis tuli Herbilt otsus, et sellise lumega peaks klappima ka Laptevi nr.2. See “hädaolukorras “ antud soovitus osutus aga lausa geniaalseks, kuna saavutatud 10. kohta ja ainult umbes 40-sekundilist kaotust tolleaegsele kahekordsele maailmameisterile V.Kuzinile sai vaevalt minu andekuse ja hiilgava sportliku vormi arvele kanda.
Sellest ja muudest asjaoludest võib küll järeldada, et Erna ja Herbi suusamäärimise oskus oli heal tasemel. Kui aga määrdealast informatsiooni hangitakse teiste isikute käest, võib üsna kergelt alt minna ja seda ka oma õpilaste osas. Kord Kubijal sain oma suusad nulli lähedal igati rahuldavalt pidama rohelise tahke Swixiga. Hiljem aga võttis Herbi mind läbi - valeinfo levitamise eest. Kuid ilmselt oli meil mõlemil õigus - mina kasutasin Norras ja Herbi Soomes toodetud Swixi, millel toimisid aga selgelt erinevad omadused.
Kord Kiievis toimunud võistlustel sain määrde kohta vääraks osutunud nõu oma võistlus- ja treeningukaaslaselt. Nii et juba stardikoridori lõpus sain aru, milline oleks pidanud olema see õige määrdevalik. Naiste start oli peale mehi ja ma sain sõidu ajal hõigata õige määrde variandi raja kõrval olnud Maie Reinsteinile, kes tuligi esimeseks ja täitis meistersportlase normi. Kadunud suvilanaaber, oma aja Eesti esisuusataja Avo Teigamägi kinnitas, et üleliidulistel hiilgesõitudel olid suusad tegelikult määritud teise määrdega kui see, mis ajakirjanduses “päeva määrdeks “ kuulutati.
Kuid ka kõige hoolikam jälgimine ei avasta teiste poolt kasutatava treeningu olulisimaid nüansse. Nii näiteks andis kord Ruusa radadel olles koondise treener Viktor Ivanov mulle Raissa Smetanina pilliroost treeningkepi katsuda ja ... vaevalt suutsin seda hoida maha pillamast, kuna siseõõnsusesse oli peidetud 1-2 kg jagu tinahaavleid. Selliseid nüansse võib leiduda aga tippsportlaste ettevalmistuses piisavalt palju.
Määrimiskunst oli neil hästi käes, jätkunuks vaid määrdeid …
Pole vähimatki kahtlust, et suusataja võistlustulemus sõltub oluliselt suuskade ja määrete kvaliteedist, määrimistehnoloogiast jne.
Abelite sellealane peamine mure seisnes eelkõige aga kvaliteetsete suuskade ja määrete defitsiidis. Ses osas ja nende suurte treeningrühmade puhul eriti, käis üks pidev otsimine. Erna rääkis näiteks, et ühtedel üleliidulistel ametühingute võistlustel saavutas ta vaatamata Swixide, Rexide ja teiste tippmäärete puudumisele märkimisväärselt hea tulemuse , kuna kasutas sõjaajast pärit tavotisarnast möksi - Für Jeder Shnee. Või siis jällegi 1961. aastal, kui Kavgolovos toimusid üleliidulised Burevestniku võistlused ja oludeks olid - värske lumi, pluss 2, 18 km, startijaid üle 300. Meil puudusid, nagu juba reegliks, kvaliteetmäärded ning siis tuli Herbilt otsus, et sellise lumega peaks klappima ka Laptevi nr.2. See “hädaolukorras “ antud soovitus osutus aga lausa geniaalseks, kuna saavutatud 10. kohta ja ainult umbes 40-sekundilist kaotust tolleaegsele kahekordsele maailmameisterile V.Kuzinile sai vaevalt minu andekuse ja hiilgava sportliku vormi arvele kanda.
Sellest ja muudest asjaoludest võib küll järeldada, et Erna ja Herbi suusamäärimise oskus oli heal tasemel. Kui aga määrdealast informatsiooni hangitakse teiste isikute käest, võib üsna kergelt alt minna ja seda ka oma õpilaste osas. Kord Kubijal sain oma suusad nulli lähedal igati rahuldavalt pidama rohelise tahke Swixiga. Hiljem aga võttis Herbi mind läbi - valeinfo levitamise eest. Kuid ilmselt oli meil mõlemil õigus - mina kasutasin Norras ja Herbi Soomes toodetud Swixi, millel toimisid aga selgelt erinevad omadused.
Kord Kiievis toimunud võistlustel sain määrde kohta vääraks osutunud nõu oma võistlus- ja treeningukaaslaselt. Nii et juba stardikoridori lõpus sain aru, milline oleks pidanud olema see õige määrdevalik. Naiste start oli peale mehi ja ma sain sõidu ajal hõigata õige määrde variandi raja kõrval olnud Maie Reinsteinile, kes tuligi esimeseks ja täitis meistersportlase normi. Kadunud suvilanaaber, oma aja Eesti esisuusataja Avo Teigamägi kinnitas, et üleliidulistel hiilgesõitudel olid suusad tegelikult määritud teise määrdega kui see, mis ajakirjanduses “päeva määrdeks “ kuulutati.
1968.a. NL meistrivõistlustel Otepääl ei teadnud keegi, mida näiteks Paul Pahla (pildil) ja Karl Lont alla määrisid, aga "hõbe" tuli ära / foto : ESM
Mul õnnestus osa kandidaaditöö uuringutest teha koos V.Kuziniga, tema dünamograafilist suuska ja keppi kasutades. Kord tema juures ööbides tuli õhtul jutuks ka võistlustel kasutatav määre. Vladimir nentis , et eks pressikonverentsil nimetata ikka selle firma määret, kelle esindaja salamisi paksemat rahapakki näitas…
Mitmetes omaegsetes vestlustes süüdistati Herbit võistlustel ikka Erna suuskadele parema määrde allapanemises. Mina küll ei jagaks sellist arvamust. Mängus võisid olla hoopis teised tegurid. Nii näitas mulle Moskvas NL koondise määrdelaos treener Ivanov erilist kasti, kus oli kolmandik purki Rode sinist -2-8 , , ühest kindlast partiist ning eriliste omadustega, mida hiljem uute tegemiste juures ei suudetud korrata. Seda “aaret” hoitigi teatud olude jaoks olümpial ja sedagi eelkõige vaid esinumbrite jaoks. Mingist haruldaselt heast määrdekillust ju tervet võistkonda ei määri … . nii et kui siis just treeneri tippsuusajast abikaasa paarile see viimane siiski alla läks, siis … polnud see siiski mingi planeeritud vandenõu ülejäänute vastu…
Mitmetes omaegsetes vestlustes süüdistati Herbit võistlustel ikka Erna suuskadele parema määrde allapanemises. Mina küll ei jagaks sellist arvamust. Mängus võisid olla hoopis teised tegurid. Nii näitas mulle Moskvas NL koondise määrdelaos treener Ivanov erilist kasti, kus oli kolmandik purki Rode sinist -2-8 , , ühest kindlast partiist ning eriliste omadustega, mida hiljem uute tegemiste juures ei suudetud korrata. Seda “aaret” hoitigi teatud olude jaoks olümpial ja sedagi eelkõige vaid esinumbrite jaoks. Mingist haruldaselt heast määrdekillust ju tervet võistkonda ei määri … . nii et kui siis just treeneri tippsuusajast abikaasa paarile see viimane siiski alla läks, siis … polnud see siiski mingi planeeritud vandenõu ülejäänute vastu…
Treeningkontingendiks (süsteemi üheks oluliseks osaks - KZ) olid Abelitel peamiselt just kooliõpilased ja üliõpilased, kes kuulusid enamuses ka Tartu Noorsoo Spordikooli ning sealtkaudu käis nende treeningtegevuse põhifinantseerimine. Osalist rolli etendasid ilmselt ka VSÜ”Kalevi” toetused. Eelistatuks olid Abelite treeningrühmades selgelt naissuusatajad. Sportlikud tulemuste osas jõuti tipptasemele Eesti koolinoorte ja noorte osas, kuid Abelite õpilased murdsid kõigi takistuste kiuste läbi ka rahvusvahelisele tasemele. Kõik see kinnitab, et neil oli oma kindel tegutsemissüsteem, mida iseloomustas efektiivsus ja tulemuslikkus. Kahjuks on see - Abelite poolt loodud efektiivne süsteem ja selle koostisosad tänaseks praktiliselt kadunud.
25.veebruaril 2016.a.
25.veebruaril 2016.a.
Autorist :
KALJUSTO, Jüri-Hain (24. XI 1937 Illuka v, Virumaa), spordipedagoog ja -teadlane. Lõpetas 1956 Ahtme kk-i, 1960 TRÜ KKT ja 1967 Moskvas KKKI aspirantuuri. Pedagoogikaknd (1968), pedagoogikadoktor (1990). Sportima hakkas 1953 Hans Puki õpilasena, ülikoolis juhendas tema suusatreeninguid Erna Abel ja kergejõustikutreeninguid Hans Torim. Võitnud Eesti mv-tel teatesuusatamises 1959 hõbeda ja 1960 pronksi, kergejõustikus parim tulemus odaviskes – 62.26 (1958). Kuulunud Jõu ja Kalevi liikmeskonda. Olnud 1960–61 Jõu Võru raj-inõukogus suusa- ja kergejõustikutreener, 1961–63 Vastseliina kk-i kehalise kasvatuse õpetaja, 1963–64 Laiuse 8-kl kooli direktor, 1967–81 ja 1983–89 TRÜ suusaspordikateedri õppejõud (a-st 1972 dots) ja kateedrijuhataja, 1981–83 vanemteadur, doktorant, 1989–92 sporditeooria kateedri juhataja (a-st 1990 prof). TÜ emeriitdots (2007). Tartu suusamaratoni algatajaid (1960), olnud tegev Suusaspordiföd-i presiidiumis ja treenerite nõukogus. Osalenud NL-i olümpiakoondise (suusaspordialad, poks) ja Eesti suusakoondise teaduslik-metoodilisel nõustamisel. Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu asutajaid ja 1992–95 selle esimees, Eesti Olümpiaakadeemia asutajaliige. Avaldanud üle 150 publikatsiooni, koostanud õppevahendeid. T: Murdmaasuusataja treeningu metoodika (1976), Suusatamise õpetamise metoodika I ja II (1972 ja 1974, autoreid).
Allikas : ESB leksikon /foto: K. Zilmer
See paar tundi 13.novembril 1975 TRÜ Õpetatud Nõukogu saalis polnud kuigi kerged , aga õpetlikud/ foto : Erakogu
P.S. Siikohal kasutan oma veebipidaja võimalust, et läkitada siiraimad tänusõnad selle loo autorile Prof. Emeritusele Jüri- Hain Kaljustole - ühele oma õpetajatest. Just sellisele, kes suunas mind, nagu Erna Abel teda, samuti suusatamise üle pisut rohkem juurdlema ning lõppude-lõpuks veel ka väitekirja kirjutama. Vedas Smolenski Kehakultuuri Instituuti tehnikauuringuid tegema , pea et sunniviisiliselt suunas siis ka Moskva Kesk - Kehakultuuri Instituuti neljakuulisele täiendõppele jne. 1975.aastal "ei lasknud ta (koos mu teise juhendaja dotsent Arved Vainiga) latti alla " ja palus uurimistööd oponeerima lisaks nõudlikule dotsent Silvia Ojale lausa Venemaa suusaspordi suurkuju prof. Miron Andrejevitš Agranovski ( pildil keskel )...
Tänud taoliste " valuvõtetega "suunamiste eest, sellest on edasistes toimetamistes ainult kasu tõusnud...
26.novembril 2016
Tänud taoliste " valuvõtetega "suunamiste eest, sellest on edasistes toimetamistes ainult kasu tõusnud...
26.novembril 2016