Veerand sajandi kiire lend ...
Täna, 2014. aasta 24.veebruari varahommikul kodumaja lipuhoidjasse sini - must - valget üles pannes oli hea pilk korraks üle mere põhjakaarde lasta. Seda kindlasti igati põhjendatult, sest sealpool , üle Soome lahe , Haminas olime 25 aastat tagasi just siiapoole vaatamas ja raadio kaudu kuulamas, kuidas Tallinnas Toompeal Pika Hermanni tornis kerkib pärast pikki aastaid taas üles meie oma trikoloor...
Aga miks olime siis kodust ära, Haminas? Suurtel suusavõistlustel, 1989.aasta Lahti MM-l , Eestist läinud turismigrupiga, terve rea Eesti spordimeestega. Et raha oli napilt ja Haminast polnud teab mis pikk sõit, siis saadi sinna soodsad majutused ja nii me siis Lahti ja Hamina vahet pendeldasime...
Sel hommikul, enne lipuheiskamist õnnestus hotellitoas olev raadio lõpuks ka Tallinna peale kruttida ja siis läks ajaloolise hetke jälgimine, õigemini kuulamine lahti. Koos toakaaslaste Kalju Valguse ja Enn Maamäega. Tuju oli enneolematu ja ega me osanud ka ise suurt mõelda, mis nüüd siis edasi saab. Vähemalt oma lipp oli nüüd vardas ja see oli päeva jutuaineks nii kogu meie grupil kui ka väga paljudel soomlastel. Veelgi enam, kui suusaülekanded hakkasid, siis lasi kaameramees ikka aeg-ajalt Eesti lipuga ringi liikuvat inimest rahvusvahelisse telepilti, sest see oli suusatamise kõrval päeva tõeline uudis, eriti meie põhjanaabrite juures. Ja neid lipuga ringi liikuvaid inimesi seal ikka jagus. Kui mälu ei peta, siis oli üks mitmeid kordi näidatu Vastseliina suusamees Ants Joonas. Asi oli ka pisut komplitseeritud, kuna just sel päeval pidi oma etteaste tegema meie ainuke NL võistkonda kuuluv võistleja Allar Levandi ja polnud päris kindel, kuidas tema sõitmisele kaasaelamine Eesti rahvuslipuga lehvitades mõnd suurriigi treenerit ärritanuks... Ehkki talv tagasi oli Allar oma Calgary pronksiga eesti rahva "täielikult ära teinud", oli see rohkem eesti hoiak kui suurriigile meeltmööda värk...
Ega see selle päeva teatesõit Allaril just paremate kilda sattunud, tuli 4. koht, medalist ilma jäämine, mis muidugi NL koondise treenerite silmis eriti head hinnangut ei saanud. Juhtkonna ( nagu Allar ise oma raamatus ütleb - ühe haige ja spordivõõra aju) poolt öeldi otse, et see on üks natsionalistlik värk ja ega eestlasest olnudki SEL PÄEVAL midagi paremat loota... Jätkus see hooaja lõpul meeskonna kapteni Allari väljaheitmisega koondisest - saateks sõnad - las natsionalist maitseb , kuidas on ilma suure Liidu abita...
Mis aga neil päevil hinge soojaks tegi, oli meie põhjanaabrite kasvav poolehoid Eestis toimuvasse. Igal tasandil, millest siinkohal ehk paar seika. Soome Suusaliidu legendaarne president Hannu Koskivuori oli meie rühmal juba Helsingi sadamas laeva vastas ja uuris, kas meil kõik korras. Kui aga soomlaste toonase eduka MM-i järjekordsete medalite puhul n.ö. juhlakahvile kutse saime, siis Lahti suusastaadioni vana jaamahoone veerde ühte renoveeritud raudteevagunisse minnes avanes ust lahti tehes ootamatu pilt. Vastaseinas laiutas 1938.aasta MM-i avaparaadi pilt, esiplaanil sini- must - valge all sissemarssiv Eesti koondis. Hannu sai muidugi meie imestusest kohe aru ja sõnas siis - veel väheke aega ja te olete taas maailma suusatamises... me teeme Soome poolt küll kõikvõimaliku, et see nii läheks...
Meeleolu oli sel hetkel küll igati lootusrikas, ehkki meil polnud iseseisvaks tegutsemiseks suusariigina veel mingeid õigusi ja volitusi. Nagu nüüd teame, ega kõik läinud niisama kergelt. Ehkki eelmisel sügisel oldi Tallinna raekoja platsil Souli olümpiakangelasi vastu võttes juba oma koondisega minekut deklareeritud, pidime veel paar talve rahvusvahelisel areenil NL värve kandma. Allarilegi tuli sinnasamasse NL koondisse tagasi minna ja veel üks MM ( koos Ago Markvardiga ) 1991.aastal Val di Fiemmes kaasa teha. Kui mäletate, siis tuli sealt aga üks tema tulisemaid sõite, mis päädis napima medalist ilmajäämise ehk 4.kohaga...
Oma riigi ja lipu all mindi aga juba Albertville OM -le ja veel aasta hiljem MM-le Faluni...
Kui nüüd sinna 25 aasta tagusesse aega veel tagasi tulla, siis president Koskivuori käsi oli meie edasises olemises igati mängus. Hakkas tekkima ka igasugust eraviisilist liikumist Soome ja ikka tuttavate suusatajate või kohalike klubi eestkostel ja mis siin salata, ka võõrustamisel. Saime käima ka ainulaadse Eesti - Soome suusatreenerite koolituse, millest esimene toimus Vuokattis 1989.a. mais ja siis juba sügisel tulid soomlased meile end täiendama. Oli aga siiski tunda, et ega soome suusatamise juhtkond saanud kõigest hoolimata oma riigi poliitilisest sammupikkusest pikemaid samme võtta, sest niigi jälgiti Moskva poolt üsna kiivalt - mida need eesti suusatajad seal Soome toimetavad...
Eriti soe ja siiani kestev sõprus tekkis mul endalgi ühel võistlusjärgsel õhtul Kantolate perre minnes. Sain meie grupijuhilt suure erandina loa pärast võistlust n.ö. "individuaalprogrammi " teha. Nagu kokku lepitud, ootaski Heikki Kantola , üks soome spordi suurmehi, hilisem Soome olümpiakoondiste peatreener parkimispaigal ja siirdusime tema koju Heinolasse. Suurim üllatus aga ootas mind just seal - kohtumine Heikki abikaasa Mirja isaga, kes oli seda kokkusaamist eriti oodanud. Kodust õhtusöögilauda ehtis Soome lipu kõrvale ka Eesti lipp (!)..., mille oli Mirja just vahetult kuskilt poest ostnud. Need olid mõnusad ja nostalgiast kantud jutud, mida Kantolate pere eakas vanahärra, pikki aastaid kehalise õpetaja ja koolijuhina töötanud mees meenutas... Ta ise oli sellest kõigest tuntavalt liigutatud ja äärmiselt rahul, et nüüd on siis taas Eestis vabaduse tuuled puhumas. Et saavad jällegi teoks hõimuvellede läbikäimised, mis enne sõda nii loomulikud olid. Kui lahkusime, oli tal ainult üks soov, et teil kõik hästi ja vägivallata läheks...Sest oli ta ju igasugust vägivalda näinud ja võõrriikide karme taustu tundma õppinud...
Nii ongi 25 aastat imekiirelt läinud ja paljud asjad ( ka spordis) iseenesest loomulikeks saanud. Oleme põhjanaabritega üsna sageli lausa hammas hamba vastu võistelda saanud ja ka vastastikku end võrrelnud. Eks Sotšis läks neil seekord kenasti ja meil tuleb kõva kodutööd teha, et oma positsioone parandada. Aga nagu ikka, käib igat sorti võistlemise kõrval ka vastastikune koostöö. Viimaseks ehedaimaks näiteks ses osas võib siia tuua kas või meie suusahüppaja Kaarel Nurmsalu praeguse juhendaja soomlaseTopi Sarparanta rolli. Toona , 25 aastat tagasi oli just tema isa Vesa- Pekka Sarparanta just meie ühiskoolituste eestvedaja ja kuskil seal lidus ringi üks poisiklutt Topi, kes nüüd võtnud hoolealuseks meie suurima hüppelootuse...
Tõesti, ei osanud me siis, seal varahommikuses Hamina hotellitoas midagi taolist ette näha. Aga nii see on läinud ja mitte pahasti. Mis aga kindel, kogu praegune kui edaspidine käekäik jääb ikka me endi teha. Loodame, et see nii ka jääks...
Tänud kõigile, kes selle veerandsajandi jooksul on Eesti lipu all meie (suusa)spordi heaks oma osa andnud...
Teie kõigi panust on vaja läinud... VABALE EESTILE
24.veebruaril 2014
