Roosipuu, Heuer, Säde, Pärt : "Otsin luiteid " /1972 / Tallinnfilm
Kuigi selle aasta suvel saab juba 45 aastat aegadest, mil Herbert Abelist ja tema suusatajatest said filmitähed, siis on õnneks võimalus veel paari filmitegijaga neid aegu lahti kerida. Abelite suusateema võtsid toona ette sellised tuntud mehed, nagu tippoperaator /režissöör Hans Roosipuu, stsenaariumi kirjutanud spordiajakirjanik Valter Heuer , helirežissöör Enn Säde ja helilooja, Maestro Arvo Pärt…
Selle võimsa neliku eestvedamisel tehti 1972.aastaks päris heast teemast rohkesti tunnustust leidnud film “Otsin luiteid“, mida pärjati nii NL –s kui rahvusvahelisel tasandil. Kuid mis veelgi tähtsam – selle filmilindi kaudu jäädvustus tolle aja suusatreeningute tipptöö, samuti Abelite suusapere ind ja pühendumus….
Eesti filmielu suurte tegijate Hans Roosipuu ja Enn Sädega aetud juttudest aga juba allpool...
Selle võimsa neliku eestvedamisel tehti 1972.aastaks päris heast teemast rohkesti tunnustust leidnud film “Otsin luiteid“, mida pärjati nii NL –s kui rahvusvahelisel tasandil. Kuid mis veelgi tähtsam – selle filmilindi kaudu jäädvustus tolle aja suusatreeningute tipptöö, samuti Abelite suusapere ind ja pühendumus….
Eesti filmielu suurte tegijate Hans Roosipuu ja Enn Sädega aetud juttudest aga juba allpool...
KZ: Kuidas see Abeli suusafilmi “Otsin luiteid” filmi tegemine alguse sai ?
Hans Roosipuu
HR (Hans Roosipuu ): Film Herbert Abelist ja tema tüdrukutest oli üks minu esimesi spordifilme. Et tulin televisioonist kinostuudiosse, siis ega seal alguses tahetud näha, et äkki tuleb keegi ja hakkab, veelgi enam, ka spordifilmi tegema. Eks olid omad kindlad tegijad ja sissekäidud read, mille väljundiks oli igal nädalal valminud ringvaade – Nõukogude Eesti jmt. Ja kuigi sul võis vahel päris hea võttematerjal valmis tehtud olla, aga sa polnud veel n.ö. jalgu alla saanud, siis öeldi julmalt – see on polititšeski negramatnõi (poliitiselt mitte sobiv)...
Toimetuses sain siiski lubavale jutuotsale Peedu Ojamaaga, kel endalgi spordimehe kogemus hinges ja tema võttis Abeli teemast kuuldes üsna hästi tuld. Nii et tema käsi oli selle asja juures kõvasti mängus ning eks tema kallutaski lõpuks ka teisi vajalikke otsutajaid Abelitest filmi tegemise otsuse poole…
Mul endal oli sel ajal just professionaalse filmkaameraga töö pisut uus, nii et sain abiks endale assistendi, kes oli minust tunduvalt kogenum. Assistent laadis kaamera ja aitas n.ö. tehnilise poolega ning mina hakkasin siis vaid võtma. Hea assistent oli Kristjan Jõekalda isa, kes oli hästi kogenud mees ja siis, kui ma üsna käte värinal võtet tegin , tuli ta tasakesi minu juurde ja ütles vaikselt – võta see plaan uuesti , käsi vist värises. Nii et sedamoodi ma siis sain üha enam kindlust, omandasin kogemusi ja tasapisi otsisin juba oma uusi väljakutseid…
Toimetuses sain siiski lubavale jutuotsale Peedu Ojamaaga, kel endalgi spordimehe kogemus hinges ja tema võttis Abeli teemast kuuldes üsna hästi tuld. Nii et tema käsi oli selle asja juures kõvasti mängus ning eks tema kallutaski lõpuks ka teisi vajalikke otsutajaid Abelitest filmi tegemise otsuse poole…
Mul endal oli sel ajal just professionaalse filmkaameraga töö pisut uus, nii et sain abiks endale assistendi, kes oli minust tunduvalt kogenum. Assistent laadis kaamera ja aitas n.ö. tehnilise poolega ning mina hakkasin siis vaid võtma. Hea assistent oli Kristjan Jõekalda isa, kes oli hästi kogenud mees ja siis, kui ma üsna käte värinal võtet tegin , tuli ta tasakesi minu juurde ja ütles vaikselt – võta see plaan uuesti , käsi vist värises. Nii et sedamoodi ma siis sain üha enam kindlust, omandasin kogemusi ja tasapisi otsisin juba oma uusi väljakutseid…
KZ: Kas ka Abeli film oli selleks ?
HR: Võin öelda, et küll ja veelgi enam, sest see oli teema, mida ma tegema hakates nautisin. Ja muidugi lummas kogu see Abelite tegevus, need noored suusatüdrukud, kogu see tahe pidevalt tegutseda. Muidugi olid ka Abeli tüdrukute pidevalt paranevad tulemused ju sel ajal kogu Eestis jutuaineks… Ann Karu ja Erika Valdson olid äsja oma juunioride tippsõidud teinud, aga esile oli kerkinud uus nimi - Rutt Rehemaa, kes tegi ka häid esinemisi.. Eks hakkasime siis tasapisi Peedu Ojamaaga arutama ja leidsime, et Herbert Abeli sugust teist treenerit meil ju pole - nii et sellest tema tööst võiks…filmi teha küll. Rääkisime ka teiste ülemustega ning jäädigi nõusse.
Ega ma isiklikult Herbert Abelit väga tundnud, liiatigi tema treeneritööd.Tartus fotograafina tööd tehes sai kokku puututud küll, sest ta oli ju oma tegemistega kogu Tartus väga tuntud ja austatud… eks sellejagu teadsin temast ka mina.
Omaette mõjutavaks teguriks sai filmi osas ka Ruusa talus nähtu... Olime seal koos Enn Sädega ja temast oli mulle tohutult abi, sest temalt tulid seal tegutsedes väga häidd mõtteid. Alustasimegi võtetega suvel Ruusal ja siis edasi tulid filmimised juba Läti kaunites mererandades…, õigemini sealsetel liivaluidetel.
Ega ma isiklikult Herbert Abelit väga tundnud, liiatigi tema treeneritööd.Tartus fotograafina tööd tehes sai kokku puututud küll, sest ta oli ju oma tegemistega kogu Tartus väga tuntud ja austatud… eks sellejagu teadsin temast ka mina.
Omaette mõjutavaks teguriks sai filmi osas ka Ruusa talus nähtu... Olime seal koos Enn Sädega ja temast oli mulle tohutult abi, sest temalt tulid seal tegutsedes väga häidd mõtteid. Alustasimegi võtetega suvel Ruusal ja siis edasi tulid filmimised juba Läti kaunites mererandades…, õigemini sealsetel liivaluidetel.
"Filminäitlejate " hommikune instruktsioon Herbi Abeli poolt.
Pildil vasakult : Arvo Kütt, Anu Kütt, Herbi ise, Maret Kanarik, Ann Karu, Tähti Tamm, Marju Aarsoo, Rutt Rehemaa, Olga Pavlova, Udo Rehemaa, Kaia Raaga, Valter Tennison jt. / foto: K. Zilmer
Just sellest Saulkrasti mererannast ja sealsetest luidetest oli Abel rääkinud meile erilise vaimustusega ja nagu hiljem ka läks – sellest tulenes ka filmi pealkiri “ Otsin luiteid “. Meie küll kahtlesime, kas see mereäärde käik teoks saab, aga ühel hetkel olime seal ja võtted läksid keset liivaluiteid ja suusatrenne kohe lahti…
Ann Karu, Rutt Rehemaa ja Marju Aarsoo rängal liivatõusul / kuvatõmmis filmist " Otsin luiteid "
Oli ikka üks imeline, aga suusatajate jaoks ka päris karm kant, sest trennid käisid lõõskavas päikese ja tuiskavas pehmes liivas. Meie kaamerad aga muudkui surisesid...
Veel üks meenutus Lätimaa "luidetelaagrist". Tagareas vasakult Jüri Jõepera, Udo Rehemaa, Rein Lellep, ees Maret Kanarik, Marju Aarsoo, Maret Ratt, Olga Pavlova, Tähti Tamm, Liia Kreem, Helve Tavita / foto: K.Zilmer
Enn Säde
ES(Enn Säde): Ka mulle selle filmi tegemine meeldis. Nagu ka see Ruusa , mis oli muidugi imeline koht ning seal toimuv elu-olu. Filmisime seal mõned päevad, ööbisime ka ja nautisime Erna ja Herbert Abeli trenniseltskonna lõputut energiat … Ja need tüdrukud olid seal ju maailmaklassi jõudnud suusatajad… Hans sai muide neidudega kohe toreda kontakti, sest temas puudub see enda tähtsuse suureks puhumine, mis teinekord meie filmimeeste vennaskonnale omane on… Ja tüdrukuohtu suusatajad kuulasidki onu Hansult filmimiseks vajalikke soove või käske heal meelel, ehkki itsitades. Veel on mulle sealt meelde jäänud uhke loosung sissesõiduteel “Ruusa Olümpia”
KZ: Ühest kõva tegija kohta tahaks siinkohal veel küsida – filmi stsenaariumi autorist Valter Heuerist…
Head koostööpartnerid HR ja VH on taas mingi uue "projekti " kallal / foto: E.Säde
Valter Heuer
HR: Heuer oli väga hea sulega spordiajakirjanik. Ta tundis samas ka Tartu olustikku, mõistis kogu Abelite tegemise taustasid ja kogu tekstiline pool tuligi niimoodi igati sobiv. Eks me üritasime ikka Heueri käsikirjast kinni pidada, aga võtete käigus tuli ette selliseid asju, mille kohta Enn ütles kohe, et see ja see asi võta nüüd kohe üles, eks hiljem vaatame, mis tast saab. Ja nagu selgus, see tabatud hetk osutus väga heaks materjaliks…
ES: Eks nende dokumentaalfilmide puhul ole selle etteantud stsenaariumiga nii ja naa. Reaalselt on see nagu eelarve aluseks ja ka tegevusjuhiseks, millele paigapeal võtteid tehes leiad ikka teatud edasiarendusi või olukordi , mida "paberi peal" ette ei oska näha, aga samas ülesvõtmist väärivad. Nagu selles Abelite filmiski, kus nägime mis vaid ja enamgi - vääris jäädvustamist…Spordi puhul käib tõesti kõik nii kiiresti, et ei saa siis küll paraku käsikirjas olevat järgida. Isegi mina , kes olin spordist valgusaastate kaugusel, mõistsin, et seda Abeli suusatamist ei saa vaid pelgalt käsikirja järgi üles võtta...
ES: Eks nende dokumentaalfilmide puhul ole selle etteantud stsenaariumiga nii ja naa. Reaalselt on see nagu eelarve aluseks ja ka tegevusjuhiseks, millele paigapeal võtteid tehes leiad ikka teatud edasiarendusi või olukordi , mida "paberi peal" ette ei oska näha, aga samas ülesvõtmist väärivad. Nagu selles Abelite filmiski, kus nägime mis vaid ja enamgi - vääris jäädvustamist…Spordi puhul käib tõesti kõik nii kiiresti, et ei saa siis küll paraku käsikirjas olevat järgida. Isegi mina , kes olin spordist valgusaastate kaugusel, mõistsin, et seda Abeli suusatamist ei saa vaid pelgalt käsikirja järgi üles võtta...
KZ: Minu arust saite ikkagi väga unikaalseid kaadreid suusatajate treeningutest, päris selliseid, mida nüüd enam kuskil ei näe.
HR: Jah, kõik need Ruusa töötegemised, metsalangetamised, saepuruvedamised ja isegi lahtiste õlgede peal magamised ning muidugi omaette peatükina muidugi need Saulkrasti ja Salacgriva mereranna trennid. Seal oli neid liivadüüne ja vaateid missuguseid. Elasime siis vist kuskil… , ma hästi ei mäleta ...
KZ: Olin ka seal ja on meeles, et ööbisime, nagu sel ajal ikka kombeks - telkides ja sõime ühel õhtul minu mäletamise järgi veel suhteliselt kahtlase välimusega lastevorstigi, millelt Herbi rohekamad tükid ära lõikas ja siis lõkkes ära lasi praadida. Õnneks ei saanud keegi mürgitust, ehkki ilm oli palav ja vorst kaunis kahtlane…
Aga filmi juurde tuli lõpuosas appi ju veel üks mees – Arvo Pärt ?
Aga filmi juurde tuli lõpuosas appi ju veel üks mees – Arvo Pärt ?
Arvo Pärt
AR: Tuli ja oli meie tegijate hulgas täie innuga. Õigemini oli tema soovitajateks Heino Pars ja ka Enn Säde, kes teadsid, et siin stuudios liigub ringi Pärdinimeline helilooja, keda sel ajal kõrgemal pool eriti ei soositud ja igati eemale tõrjuti. Parsi arvates võis ta Abeli filmi juures rakendust saada. Ka teenida sel raskel ajal pisut, sest ehkki film oli küll lühike, sai Arvo küllap ka originaalmuusika eest pisut paremini tasustatud. Aga Pärt ei teinud tõesti midagi vaid raha saamise pärast ja n.ö. üle jala. Ka sellesse filmi süvenes ta nii, et kui ta oli filmimaterjali läbi vaadanud, siis palus ta, et kas seda uljast laskumist mööda suvist saepururada ei saaks veel kordusena panna - tal olla see muusika just nii juba valmis kirjutatud. Nii et ta tabas igati kogu suusatamisega kaasneva meeleolu ja Abeli toimetamise suurepäraselt ära …
ER : Vaat, muusikas ja filmis on mingi sisemine struktuur sama ja nii nagu Pärt, nii tabas ka Lepo Sumera selle imehästi ära. See ilmnes ka Abeli filmi puhul, sest ehkki Arvo polnud ju ei Ruusal ega neis Lätimaa mererandades käinud, oli tal koheselt peale filmimaterjali äravaatamist oma "hoiak " ja "tunnetus" tekkinud, mis siis ka igati sobiva muusikalise väljundi sai. Pealegi oli ta juba selleks ajaks nii palju ja head filmimuusikat kirjutanud, mille kohta kuuleb maestrot vahel nüüd imestavalt ütlevat... "Uskumatu, kas selle olen tõesti mina kirjutanud ? " (Viimati ahhetas ja "kahtles" Maestro AP tema suurepäraste lastelaulude plaadi koostamise puhul - KZ.)
--------------------------------------------------------------------------------------
HR : Film ise sai ka kogu stuudio poolt heakskiidu…Rahule jäid nii “ poliitilised kui kunstilised “ jõud, aga läks ju ka selles mõttes hästi, et siis kui sai film valmis, tegi ka Rutt oma hiilgavad sõidud ja selle filmiga sai nagu näidatud ära ka kogu selle saavutuste taustalugu.
Eks olime kasutanud ka selle aja kohta juba uut võtttehnikat, võtsime n.ö. pika (1000 mm ) objektiiviga kaugelt, nii et võetavad ei pannud meid tähelegi ning olid äärmiselt loomulikud oma tegemistes. Selle kaugvõtmisega sai parajatmoodi naljagi …
ER : Vaat, muusikas ja filmis on mingi sisemine struktuur sama ja nii nagu Pärt, nii tabas ka Lepo Sumera selle imehästi ära. See ilmnes ka Abeli filmi puhul, sest ehkki Arvo polnud ju ei Ruusal ega neis Lätimaa mererandades käinud, oli tal koheselt peale filmimaterjali äravaatamist oma "hoiak " ja "tunnetus" tekkinud, mis siis ka igati sobiva muusikalise väljundi sai. Pealegi oli ta juba selleks ajaks nii palju ja head filmimuusikat kirjutanud, mille kohta kuuleb maestrot vahel nüüd imestavalt ütlevat... "Uskumatu, kas selle olen tõesti mina kirjutanud ? " (Viimati ahhetas ja "kahtles" Maestro AP tema suurepäraste lastelaulude plaadi koostamise puhul - KZ.)
--------------------------------------------------------------------------------------
HR : Film ise sai ka kogu stuudio poolt heakskiidu…Rahule jäid nii “ poliitilised kui kunstilised “ jõud, aga läks ju ka selles mõttes hästi, et siis kui sai film valmis, tegi ka Rutt oma hiilgavad sõidud ja selle filmiga sai nagu näidatud ära ka kogu selle saavutuste taustalugu.
Eks olime kasutanud ka selle aja kohta juba uut võtttehnikat, võtsime n.ö. pika (1000 mm ) objektiiviga kaugelt, nii et võetavad ei pannud meid tähelegi ning olid äärmiselt loomulikud oma tegemistes. Selle kaugvõtmisega sai parajatmoodi naljagi …
Herbi suuski määrimas, seekord "ilma ajaleheta", aga siiski ikka määrdepulka peopessa varjates /foto : ESM arhiiv
ES : See lugu on jah 1971.aastast Otepääl.
Sumpame Hansuga suusavõistluste stardiorus, otsime kedagi asjameest. Toimumas on mingid vägevad üleliidulised võistlused kõige selle juurdekuuluvaga. Ühe kuuse all nühivad kaks meest palehigis suusamääret suuskadele, aga määrdetopsid on miskipärast keeratud ajalehetuutusse… Milline hea kaader , kaamera kohe käima ! Me pole veel jõudnud eriti tegutseda kui üks neist turtsub : “Kuradi venelased, jälle siin luuramas !”. Kui ligi astume , saavad mehed aru, kellega tegu ja legendaarne määrdemees Karl Lont surub tervituseks käe pihku…
Mina olen spordiasjadest üpris kaugel ja tänu Roosipuule sebin aastaid koos temaga spordifilme teha, alul helimehena, siis kaasrežissöörina. Siin Otepäälgi ei jaga minu lihtne pea, miks peab suusamääret venelaste eest peitma, ja treener Herbert Abel , see teine mees saab lõuatäie naerda , kui mulle loo selgeks räägib : “Siit ju võistlus algabki !”…
Sumpame Hansuga suusavõistluste stardiorus, otsime kedagi asjameest. Toimumas on mingid vägevad üleliidulised võistlused kõige selle juurdekuuluvaga. Ühe kuuse all nühivad kaks meest palehigis suusamääret suuskadele, aga määrdetopsid on miskipärast keeratud ajalehetuutusse… Milline hea kaader , kaamera kohe käima ! Me pole veel jõudnud eriti tegutseda kui üks neist turtsub : “Kuradi venelased, jälle siin luuramas !”. Kui ligi astume , saavad mehed aru, kellega tegu ja legendaarne määrdemees Karl Lont surub tervituseks käe pihku…
Mina olen spordiasjadest üpris kaugel ja tänu Roosipuule sebin aastaid koos temaga spordifilme teha, alul helimehena, siis kaasrežissöörina. Siin Otepäälgi ei jaga minu lihtne pea, miks peab suusamääret venelaste eest peitma, ja treener Herbert Abel , see teine mees saab lõuatäie naerda , kui mulle loo selgeks räägib : “Siit ju võistlus algabki !”…
KZ: Nii et film sai valmis ja võis alustada esitlemist nii suusarahvale kui ka erinevatel festivalidel ning konkurssidel.
HR: Tundub, et Abelid ja tema suusatajad jäid filmiga rahule ja see oli väga tähtis. Omaette lugu oli kõigi nende konkurssidega. Üleliiduliselt jäime me oma asjadega igati silma, aga eks igal pool oli ka muid tegureid, mis ühe või teise filmi hindamisel tähtsat rolli mängisid. Näiteks Odessas, kus meil oli kaasas kaks filmi - “Kümnevõistlejad “ ja “Otsin luiteid”. Arvasime, et küllap on kümnevõistlejad ikka paremad, aga selgus , et žürii esimees oli toonane NL kümnevõistluse äss Nikolai Avilov ja kuna meie filmis oli liiga palju kõiki teisi ja mitte Avilovit, siis jäi see film kõrvale ja "lohutuseks" anti meile siis Abelite eest kolmas auhind ...
Kuidas aga luidete film rahvusvahelisele areenile sai, siis selle kohta võiks öelda nii, et see erines teistest filmidest oma käsitlusega ja nagu ütles üks spordikomitee esindaja, siis see näitas enam ka sportimise laiemat, igapäevast tausta. Nii tuli tunnustus karika näol ka Cortina d’Ampezzost….maailma spordifilmide hindamiselt.
ES : Minu arvates olime me selle filmiga rohkem siiski kroonikud, ei ajanud taga mingit suurt filosoofiat, vaid fikseerisime kõik selle, mida nägime ja pidasime vajalikuks üles talletada. Eks see tõlgendamise asi tuli hiljem, igasuguste kriitikute, konkursside poolt, kus nähti filmis küll seda või teist momenti. Usun, et sellega saime aga jäädvustatud ka palju sellist, mis kunagi enam tagasi ei pöördu, ei suusatamises, ega kogu sellise Ruusalaadse elu osas...
Kuidas aga luidete film rahvusvahelisele areenile sai, siis selle kohta võiks öelda nii, et see erines teistest filmidest oma käsitlusega ja nagu ütles üks spordikomitee esindaja, siis see näitas enam ka sportimise laiemat, igapäevast tausta. Nii tuli tunnustus karika näol ka Cortina d’Ampezzost….maailma spordifilmide hindamiselt.
ES : Minu arvates olime me selle filmiga rohkem siiski kroonikud, ei ajanud taga mingit suurt filosoofiat, vaid fikseerisime kõik selle, mida nägime ja pidasime vajalikuks üles talletada. Eks see tõlgendamise asi tuli hiljem, igasuguste kriitikute, konkursside poolt, kus nähti filmis küll seda või teist momenti. Usun, et sellega saime aga jäädvustatud ka palju sellist, mis kunagi enam tagasi ei pöördu, ei suusatamises, ega kogu sellise Ruusalaadse elu osas...
Niisugune oli siis üks jutuajamiste abil tehtud põgus tagasivaade "Otsin luidete" loomise juurde, kus leiduks muidugi veel sadu meenutamisväärseid seiku. Võtkem siis kas või "filmistaaride ", endiste abellaste endi muljed..., kes nüüd olnud aegu üsna nostalgiliselt vaatavad...
Teenekate filmiloojate Hans Roosipuu ja Enn Sädega vesteldes aga kogesin, et see Abeli teema, seal nähtu, kogetu jättis neile mõlemile üsna kustumatu jälje, mida nad oma arvukate heade filmide puhul ikka ja jälle justkui üht parimat "pala" meenutada tahavad...
Aitähh, Meistrid, et suutsite ka Abelite meistritöö selliselt jäädvustada! Mis aga veelgi tähtsam, seda kõike saavad nüüd hiljem vaadata ka järgmiste põlvede suusatajad. Usun, et nii mõnelgi neist kerkib mõttesse - kas nii sai tõesti kõvaks ? Sai ja isegi - väga kõvaks... Luiteid otsides !
Teenekate filmiloojate Hans Roosipuu ja Enn Sädega vesteldes aga kogesin, et see Abeli teema, seal nähtu, kogetu jättis neile mõlemile üsna kustumatu jälje, mida nad oma arvukate heade filmide puhul ikka ja jälle justkui üht parimat "pala" meenutada tahavad...
Aitähh, Meistrid, et suutsite ka Abelite meistritöö selliselt jäädvustada! Mis aga veelgi tähtsam, seda kõike saavad nüüd hiljem vaadata ka järgmiste põlvede suusatajad. Usun, et nii mõnelgi neist kerkib mõttesse - kas nii sai tõesti kõvaks ? Sai ja isegi - väga kõvaks... Luiteid otsides !
Just nagu ilmekaks näiteks põlvkondade jätkumisest - taas on filmimees Hans Roosipuu luidetes (nüüd aga Hiiumaal) ning tegemisel on sedapuhku film Šmiguni suusaperest /foto: E. Säde
aprill, 2016
---------------------------------
Filmitegijajatest endist (lühidalt, ilma äärmiselt mahukat loomingut käsitlemata ) :
Hans Roosipuu
Režissöör ja operaator Hans Roosipuu on sündinud 2. aprillil 1931 Torma vallas Tartumaal. Ta õppis Tartu Industriaaltehnikumis, lõpetas 1950 Tallinna 2. keskkooli ja 1966 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi. Harrastas Eduard Takkeri juhendamisel ujumist ja veepalli. Roosipuu töötas 1953 – 1957 ajalehe Edasi fotograafina, 1957 – 1959 Tallinna Televisioonistuudios filmioperaatorina ning 1959 – 1991 Tallinnfilmis operaatori ja režissöörina. Osalenud üle kolmekümne spordifilmi tegemisel, tihti režissööri ja operaatorina. Üldse on ta olnud tegev seitsmekümne viie tõsielufilmi juures, põhiliselt operaatorina, ning võtnud üles üle viiesaja ringvaatepala. „Otsin luiteid“ (1972) suusatreener Herbert Abelist pälvis Cortina d’Amprezzo spordifilmide festivalil hõbekarika, üksteist tema filmi on saanud auhinna N Liidu festivalidel. 1981. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus, 2013 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali elutööpreemia
Enn Säde
Helioperaator ja dokumentaalfilmide režissöör Enn Säde on sündinud 18. oktoobril 1938 Pärnus tisleri peres. 1961. lõpetas ta Leningradis Kinoinseneride Instituudi helitehnika eriala heliinsenerina. Samal aastal asus tööle Tallinnfilmis heliinseneri ja helioperaatorina(-režissöörina), 1978. aastast ka dokumentaalfilmide stsenaristi ja režissöörina. Paralleelselt on Enn Säde olnud Eesti Telefilmis ametis enamasti lepingulise helimehena. 1993. aastast vabakutseline. 1990. valiti Enn Säde NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nika nominendiks, st ta oli üks kolmest parimast helimehest tollases impeeriumis. ENSV teeneline kunstitegelane (1988), Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik (2001).
Arvo Pärt
Helilooja Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on rahvusvaheliselt tuntuim Eesti helilooja. Ta on tuntud eelkõige isikupärase kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-tehnika poolest.
Pärt alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis, et "ta raputab noote varrukast"[1]. Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis olla, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestisi ja noote.
Aastatel 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959–1979 ja taas 2005. aastast.
1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naasis helilooja kodumaale Eestisse.
Valter Heuer
(14. VII 1928 Elva – 2. III 2006 Jämejala, Viljandimaa), maletaja, maleajakirjanik. Lõpetas 1946 Tartu 1. kk-i ja õppis 1950–52 TRÜ-s eesti filoloogiat. Oli pärast sõda edukaimaid koolinoori, sai 1947 vab (meistriknd) pallturniiril Tallinnas 2. koha. 1949 saavutas Eesti mv-tel 5. koha, pärast seda kuulus pidevalt Eesti maleparemikku, olles vabariigi koondises ligi 25 aastat. Mänginud NL-i mv-te poolfinaalis. Balti turniiril 1963 2. ja Paul Kerese I rhv mälestusturniiril 1977 16. koht. Tuli 1976 Eesti meistriks; 1962 Eesti mv-te hõbe ja 1961 pronks. Võitis 1976 vab kiirturniiri ja 1981 Eesti mv-d kiirmales. Msp (1961). Kvalifikatsioonimatšis alistas German Fridšteini 7,5 : 1,5. Teose "Meie Keres" autorina pälvis 1977 J. Smuuli publitsistikaauhinna, raamat tunnistati ka NL-i aasta parimaks spordidokumentaalteoseks. Avaldanud olümpiaraamatu ning ajakirjanduses pikki seeriakirjutisi Paul Keresest, korvpallitreenerite Ilmar Kullami ja Edgar Naaritsa koolkonnast ja Johannes Kotkast. Olnud sporti käsitlevate tõsielufilmide, sh. suusatreeneritest Abelitest (“Otsin luiteid” /1972 ), Paul Keresele pühendatud "Eesti partii" (1991) stsenarist. Kuulunud Malesektsiooni ja -föd-i presiidiumi. Töötas 1946–48 Vab Maleklubi instruktorina ja malekorrespondendina, pärast õpingute katkestamist (1952) Tartu Kalevi maletreenerina ja Edasi malekirjasaatjana, 1956–65 Edasi spordireporterina, 1965 Spordilehe korrespondendina; 1966–89 oli vabakutselise ajakirjanikuna Kehakultuuri malenurga toimetaja ja spordipublitsist, 1989–93 Sirbi/Reede publitsistikatoimetaja. Oli 1973 üle-eestilise koolinoorte maleürituse "Etturist kuningaks!" algataja ja korraldaja, 1976 üle-eestilise Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja põhilisi teostajaid raamatuauhind).
Allikad : Wikipedia, Eesti Filmi Andmebaas, ESB leksikon
Filmitegijajatest endist (lühidalt, ilma äärmiselt mahukat loomingut käsitlemata ) :
Hans Roosipuu
Režissöör ja operaator Hans Roosipuu on sündinud 2. aprillil 1931 Torma vallas Tartumaal. Ta õppis Tartu Industriaaltehnikumis, lõpetas 1950 Tallinna 2. keskkooli ja 1966 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi. Harrastas Eduard Takkeri juhendamisel ujumist ja veepalli. Roosipuu töötas 1953 – 1957 ajalehe Edasi fotograafina, 1957 – 1959 Tallinna Televisioonistuudios filmioperaatorina ning 1959 – 1991 Tallinnfilmis operaatori ja režissöörina. Osalenud üle kolmekümne spordifilmi tegemisel, tihti režissööri ja operaatorina. Üldse on ta olnud tegev seitsmekümne viie tõsielufilmi juures, põhiliselt operaatorina, ning võtnud üles üle viiesaja ringvaatepala. „Otsin luiteid“ (1972) suusatreener Herbert Abelist pälvis Cortina d’Amprezzo spordifilmide festivalil hõbekarika, üksteist tema filmi on saanud auhinna N Liidu festivalidel. 1981. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus, 2013 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali elutööpreemia
Enn Säde
Helioperaator ja dokumentaalfilmide režissöör Enn Säde on sündinud 18. oktoobril 1938 Pärnus tisleri peres. 1961. lõpetas ta Leningradis Kinoinseneride Instituudi helitehnika eriala heliinsenerina. Samal aastal asus tööle Tallinnfilmis heliinseneri ja helioperaatorina(-režissöörina), 1978. aastast ka dokumentaalfilmide stsenaristi ja režissöörina. Paralleelselt on Enn Säde olnud Eesti Telefilmis ametis enamasti lepingulise helimehena. 1993. aastast vabakutseline. 1990. valiti Enn Säde NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nika nominendiks, st ta oli üks kolmest parimast helimehest tollases impeeriumis. ENSV teeneline kunstitegelane (1988), Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik (2001).
Arvo Pärt
Helilooja Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on rahvusvaheliselt tuntuim Eesti helilooja. Ta on tuntud eelkõige isikupärase kompositsioonitehnika, nn tintinnabuli-tehnika poolest.
Pärt alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis, peaaegu kohe sündisid ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooniklassis paistis, et "ta raputab noote varrukast"[1]. Kaasaegses muusikas toimuvaga väljaspool Nõukogude Liitu oli sel ajal väga raske kursis olla, kuid mingil määral hangiti siiski välismaise muusika salvestisi ja noote.
Aastatel 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959–1979 ja taas 2005. aastast.
1980 emigreerus Pärt koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus pärast aastast peatumist Viinis elama Lääne-Berliini. 2005. aastal naasis helilooja kodumaale Eestisse.
Valter Heuer
(14. VII 1928 Elva – 2. III 2006 Jämejala, Viljandimaa), maletaja, maleajakirjanik. Lõpetas 1946 Tartu 1. kk-i ja õppis 1950–52 TRÜ-s eesti filoloogiat. Oli pärast sõda edukaimaid koolinoori, sai 1947 vab (meistriknd) pallturniiril Tallinnas 2. koha. 1949 saavutas Eesti mv-tel 5. koha, pärast seda kuulus pidevalt Eesti maleparemikku, olles vabariigi koondises ligi 25 aastat. Mänginud NL-i mv-te poolfinaalis. Balti turniiril 1963 2. ja Paul Kerese I rhv mälestusturniiril 1977 16. koht. Tuli 1976 Eesti meistriks; 1962 Eesti mv-te hõbe ja 1961 pronks. Võitis 1976 vab kiirturniiri ja 1981 Eesti mv-d kiirmales. Msp (1961). Kvalifikatsioonimatšis alistas German Fridšteini 7,5 : 1,5. Teose "Meie Keres" autorina pälvis 1977 J. Smuuli publitsistikaauhinna, raamat tunnistati ka NL-i aasta parimaks spordidokumentaalteoseks. Avaldanud olümpiaraamatu ning ajakirjanduses pikki seeriakirjutisi Paul Keresest, korvpallitreenerite Ilmar Kullami ja Edgar Naaritsa koolkonnast ja Johannes Kotkast. Olnud sporti käsitlevate tõsielufilmide, sh. suusatreeneritest Abelitest (“Otsin luiteid” /1972 ), Paul Keresele pühendatud "Eesti partii" (1991) stsenarist. Kuulunud Malesektsiooni ja -föd-i presiidiumi. Töötas 1946–48 Vab Maleklubi instruktorina ja malekorrespondendina, pärast õpingute katkestamist (1952) Tartu Kalevi maletreenerina ja Edasi malekirjasaatjana, 1956–65 Edasi spordireporterina, 1965 Spordilehe korrespondendina; 1966–89 oli vabakutselise ajakirjanikuna Kehakultuuri malenurga toimetaja ja spordipublitsist, 1989–93 Sirbi/Reede publitsistikatoimetaja. Oli 1973 üle-eestilise koolinoorte maleürituse "Etturist kuningaks!" algataja ja korraldaja, 1976 üle-eestilise Paul Kerese mälestusfestivali idee autor ja põhilisi teostajaid raamatuauhind).
Allikad : Wikipedia, Eesti Filmi Andmebaas, ESB leksikon
