Heino Jeret : Abelid – sõjaeelse Urvaste kooli säravad eestvedajad
Erna ja Herbert Abel olid Urvaste koolis minu esimesed õpetajad ja nende hilisemate legendaarsete sportlaste ja spordipedagoogide energial polnud väikeses maakoolis mingeid piire. Ikka ja jälle võeti midagi ette ja metsi, mägesid ning järvi meil ju jätkus ning enamasti seal ka tegutseti. Erna oli noore kena õpetajana aktiivne ka näiteringis ja laulukooris, aga muidugi olid nad eeskujuks meile eeskätt just sportimises. Veelgi enam, nad viisid ka kogu kooli suuskadele ja hoolimata sellest , et alla oli siis panna vaid tõelised tünnilauad, oli lusti laialt. Maalastele selline õues tegutsemine meeldis ja oli vähe neid, kes poleks tahtnud selles kõiges kaasa lüüa…
Urvaste kooli suusarajad algasid kohe koolimaja juurest ja võistlusindu seal jätkus / foto: Repro Heino Jereti elulooraamatust
Mäletan, et olin kuskil teises või kolmandas klassis, kui toimus kogu kooli osavõtul suusamatk. Meie koolist oli üle nurmede ja mägede Uhtjärve äärde jääva väikese suusahüppemäeni oma paar kilomeetrit ja sinna meie seekordne sõit viiski. See on nii selgelt meeles , kuidas ikkagi kogu kool suuskadele asus…
Oli ilus märtsikuine ilm ja lumi sätendas ning päikese käes tundus juba päris kevadiselt soe. Niisugustes heades oludes asutigi teele. Kõige ees oli suuskadel ja lausa lühikeste spordipükste - trussikute väel õpetaja Herbert Abel. Tema järel tulid vanemad õpilased ja rivi lõpus olin ma ise väikese poisina. Teiste hulgas olid seal ka hilisem tuntud suusataja Osvald Mõttus ja klassivend Ülo Reedi, kellega me käisime aastaid koos läbi metsa kooli … talvel ikka suuskadel .
See Uhtjärve äärne paik oli kena, osa poisse isegi hüppas, aga mina seekord mitte.
Ma ei tea , kas just see suusaretk , aga küllap andis just õpetajate Erna ja Herberti endi hea eeskuju mullegi kogu eluks selle spordipisiku, sest kui meenutan neid aegu, siis ega naljalt keegi talvisel ajal suuskadeta kooli tulnud. Nii et koolimaja ümbrus oli lumme torgatud suuskadest kirju… Ei ole meeles , milliste suuskadega õpetaja Abel sõitis, aga ega temalgi saanud sel ajal mingid imelised suusad olla. Ehkki , nagu hiljem teada sain, oli ta Rakveres kuulsa suusataja Theodor Andressoni juures juba harjutanud ja küllap oli ta kindlasti endale ka võimalikult paremad suusad hankinud.
Oli ilus märtsikuine ilm ja lumi sätendas ning päikese käes tundus juba päris kevadiselt soe. Niisugustes heades oludes asutigi teele. Kõige ees oli suuskadel ja lausa lühikeste spordipükste - trussikute väel õpetaja Herbert Abel. Tema järel tulid vanemad õpilased ja rivi lõpus olin ma ise väikese poisina. Teiste hulgas olid seal ka hilisem tuntud suusataja Osvald Mõttus ja klassivend Ülo Reedi, kellega me käisime aastaid koos läbi metsa kooli … talvel ikka suuskadel .
See Uhtjärve äärne paik oli kena, osa poisse isegi hüppas, aga mina seekord mitte.
Ma ei tea , kas just see suusaretk , aga küllap andis just õpetajate Erna ja Herberti endi hea eeskuju mullegi kogu eluks selle spordipisiku, sest kui meenutan neid aegu, siis ega naljalt keegi talvisel ajal suuskadeta kooli tulnud. Nii et koolimaja ümbrus oli lumme torgatud suuskadest kirju… Ei ole meeles , milliste suuskadega õpetaja Abel sõitis, aga ega temalgi saanud sel ajal mingid imelised suusad olla. Ehkki , nagu hiljem teada sain, oli ta Rakveres kuulsa suusataja Theodor Andressoni juures juba harjutanud ja küllap oli ta kindlasti endale ka võimalikult paremad suusad hankinud.
Sellised suusad olid sel ajal küll juba ajalooks muutumas, aga mõnigi koolipoiss käis Urvaste koolis ikka ka niisugustega ning sageli olid need veel oma isa tehtud
/foto: K. Zilmer
Erna ja Herbi tee viis hiljem Urvastest edasi Tartusse ja ülikooli, kus jätkus nende sportimine ja ameti õppimine. Kuna olid ikkagi väga rasked sõjaaastad, siis jäi paljugi nende saavutustest ja tegemistest seetõttu lihtsalt ära. Seda parem oli sõja järel siis lugeda nende võitudest ja alati meenutada, et just nemad olid olnud ju meie õpetajad. Meie väikeses koolis, kus võeti ette igasuguseid retki ja matkasid ning alati olid peamiste eestvedajate hulgas just nemad…
Ka paljudel hilisematel suusavõistlustel sai nendega trehvatud ja alati oli nendega mõnus juttu ajada. Sageli sai ka Urvaste asju meenutatud. Olid nad ju päris pikka aega seal õpetajad, sel ajal nad ka abiellusid. Sealt algas ka nende hiilgav sportlastee ning sellele lisaks muidugi veel läbi elu kestnud märkimisväärne töö noorte ja üliõpilastega. Ütleksin - Eesti sõjajärgse spordi ühtede kujundajatena kasvatasid nad neid, kes omakorda omasid aastakümneid olulist rolli meie spordis. Nende tööga kasvas üles mitmeid põlvkondi suusatajaid, aga jätkus innukaid inimesi ka väga erinevatesse ametitesse, mitte ainult spordiasjade juurde. Kasvas välja nii akadeemikud, professoreid, oma eriala tipptegijaid, aga ka neid, kes on tänase päevani ka nende tööd jätkanud…
Võin küll kokkuvõtteks ja uhkusega öelda, et teenekad Erna ja Herbert Abelid olid ühed minu esimestest õpetajatest, kes minus ka elukestva spordipisiku sütitasid. Olen õnnelik, et olen neid tundnud ja neilt mõndagi õppinud… Mitte ainult Urvaste päevilt, aga hiljemgi… Ja alati nii neile kui nende arvukatele õpilastele pöialt pidanud.
Meenutan neid ikka ja jälle ka nüüd, mil nende sünnist on möödumas terve sajand.
Ka paljudel hilisematel suusavõistlustel sai nendega trehvatud ja alati oli nendega mõnus juttu ajada. Sageli sai ka Urvaste asju meenutatud. Olid nad ju päris pikka aega seal õpetajad, sel ajal nad ka abiellusid. Sealt algas ka nende hiilgav sportlastee ning sellele lisaks muidugi veel läbi elu kestnud märkimisväärne töö noorte ja üliõpilastega. Ütleksin - Eesti sõjajärgse spordi ühtede kujundajatena kasvatasid nad neid, kes omakorda omasid aastakümneid olulist rolli meie spordis. Nende tööga kasvas üles mitmeid põlvkondi suusatajaid, aga jätkus innukaid inimesi ka väga erinevatesse ametitesse, mitte ainult spordiasjade juurde. Kasvas välja nii akadeemikud, professoreid, oma eriala tipptegijaid, aga ka neid, kes on tänase päevani ka nende tööd jätkanud…
Võin küll kokkuvõtteks ja uhkusega öelda, et teenekad Erna ja Herbert Abelid olid ühed minu esimestest õpetajatest, kes minus ka elukestva spordipisiku sütitasid. Olen õnnelik, et olen neid tundnud ja neilt mõndagi õppinud… Mitte ainult Urvaste päevilt, aga hiljemgi… Ja alati nii neile kui nende arvukatele õpilastele pöialt pidanud.
Meenutan neid ikka ja jälle ka nüüd, mil nende sünnist on möödumas terve sajand.
Autorist :
JERET, Heino (8. II 1932 Urvaste v, Võrumaa), sporditegelane, Ants J-i vend. Lõpetas 1950 Antsla kk-i, 1953 Tallinna Mäetehnikumi ja 1965 TPedI KKT. Alustas sportimist Urvaste koolis Erna ja Herbert Abeli suunamisel, jätkas Tartu 1. kk-s Endel Arandi ja Antsla kk-s Aksel Kersna juhendamisel. Tuli kahevõistluses, suusahüpetes ja slaalomis Võrumaa koolinoorte meistriks. Töötades 1958–64 õpetajana ja asedirektorina Pärnu ehituskoolis, oli ühtlasi Pärnu Kalevi ühiskondlik esimees. 1964–76 oli Tööjõureservide vab nõukogu aseesimees, 1976–81 Moskva OM-i korraldustoimkonna Tallinna valitsuse peaspetsialist, osakonnajuhataja ja valitsuse juhataja asetäitja, 1983–93 Eesti Spordiloto direktor, hiljem spordiseltsi Kalev nõunik. Olnud 1984–87 Jalgrattaspordiföd-i presiidiumi esimees, 1988–91 Jalgratturite Liidu juhatuse aseesimees ja 1997–2002 Eesti Spordiveteranide Liidu aseesimees. Osalenud Kalevi kesknõukogu presiidiumi ning Tööjõureservide ja aü-te spordiühingute ülel kesknõukogu töös. 1998–2001 oli Eesti Spordi Nõukogu liige. A-st 2009 Eesti Spordiajaloo Seltsi liige. Kalevi (1963) ja Tööjõureservide auliige (1973), ENSV tnl sporditegelane (1987), Eesti Spordiveteranide Liidu auliige (2005), Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni auliige (2007), Eesti Jalgratturite Liidu auliige (2007). Orden Austuse Märk (1980), Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (2005), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2007), Paul Kerese ausa mängu auhind (2008), rkl spordi elutööpreemia (2013). Avaldanud kirjutisi Kehakultuuris ja Spordilehes.
Allikas : ESB leksikon
JERET, Heino (8. II 1932 Urvaste v, Võrumaa), sporditegelane, Ants J-i vend. Lõpetas 1950 Antsla kk-i, 1953 Tallinna Mäetehnikumi ja 1965 TPedI KKT. Alustas sportimist Urvaste koolis Erna ja Herbert Abeli suunamisel, jätkas Tartu 1. kk-s Endel Arandi ja Antsla kk-s Aksel Kersna juhendamisel. Tuli kahevõistluses, suusahüpetes ja slaalomis Võrumaa koolinoorte meistriks. Töötades 1958–64 õpetajana ja asedirektorina Pärnu ehituskoolis, oli ühtlasi Pärnu Kalevi ühiskondlik esimees. 1964–76 oli Tööjõureservide vab nõukogu aseesimees, 1976–81 Moskva OM-i korraldustoimkonna Tallinna valitsuse peaspetsialist, osakonnajuhataja ja valitsuse juhataja asetäitja, 1983–93 Eesti Spordiloto direktor, hiljem spordiseltsi Kalev nõunik. Olnud 1984–87 Jalgrattaspordiföd-i presiidiumi esimees, 1988–91 Jalgratturite Liidu juhatuse aseesimees ja 1997–2002 Eesti Spordiveteranide Liidu aseesimees. Osalenud Kalevi kesknõukogu presiidiumi ning Tööjõureservide ja aü-te spordiühingute ülel kesknõukogu töös. 1998–2001 oli Eesti Spordi Nõukogu liige. A-st 2009 Eesti Spordiajaloo Seltsi liige. Kalevi (1963) ja Tööjõureservide auliige (1973), ENSV tnl sporditegelane (1987), Eesti Spordiveteranide Liidu auliige (2005), Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni auliige (2007), Eesti Jalgratturite Liidu auliige (2007). Orden Austuse Märk (1980), Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk (2005), Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (2007), Paul Kerese ausa mängu auhind (2008), rkl spordi elutööpreemia (2013). Avaldanud kirjutisi Kehakultuuris ja Spordilehes.
Allikas : ESB leksikon
