Teenekas (suusa)pedagoog Agnes Levandi : Mida kõike küll pole meenutada !
Legendaarsete õpetajate Erna ja Herbert Abeli 100.sünniaastapäeva puhul (2015) sai aetud juttu Agnese huvitavast sportlasteest ja Abelite treeningrühmas kogetust...
Agnes (AKI ) Levandi on siirdumas oma treeningpäevikuid uurides aega enam kui poolsada aastat tagasi ja teeb seda täieliku naudinguga/
foto: K. Zilmer
Hea kolleegi, aastaid ka Tallinna ülikoolis üliõpilastele suusaõpetust jaganud, aga sellele ka elus toimetulemise nõugi juurde lisanud Agnes Levandiga kohtume TLÜ kehakultuuri ja rekreatsiooni erialade praeguses tegutsemispaigas - Räägu tänava õppehoones.
“Ah et siin te nüüd siis asute”, võtab endiselt toimekas (Aki ) AL ,omaaegseid Eesti parimaid suusatajaid ja üks Abelite suusakoolkonna säravamaid esindajaid oma ringivaatamise lühidalt kokku. “Ma tõin siin pisut “vanavara” ka kaasa” sõnab ta istet võttes ja kotist mitmeid pakse kladesid välja tõstes. “Need on minu omaaegsed treeningpäevikud. Ehk pakuvad huvi ja on endalgi hea mõnd toonast asja siit meelde tuletada “ on Akil selle kohta seletus lisada…
Klõpsan mobiili salvestama ja Aki alustab…
“Ah et siin te nüüd siis asute”, võtab endiselt toimekas (Aki ) AL ,omaaegseid Eesti parimaid suusatajaid ja üks Abelite suusakoolkonna säravamaid esindajaid oma ringivaatamise lühidalt kokku. “Ma tõin siin pisut “vanavara” ka kaasa” sõnab ta istet võttes ja kotist mitmeid pakse kladesid välja tõstes. “Need on minu omaaegsed treeningpäevikud. Ehk pakuvad huvi ja on endalgi hea mõnd toonast asja siit meelde tuletada “ on Akil selle kohta seletus lisada…
Klõpsan mobiili salvestama ja Aki alustab…
Abelite suusatrenn – mida kõike seal küll tehtud sai !
Eks kuulun minagi sinna Abelite noorte suusatajate esimesse põlvkonda, koos Helle Ritsing- Tallo, Mart Eduri ja teistega. Harjutasin algul Aino Paali juures, aga tema läks ära Viljandisse. Tegelesin siis alguses lausa kolme alaga – ujumist tegin Voldemar Hünersoni juures, kunstilist võimlemist Erika Kägi trennis. Suusatamise juurde jäin ikka vist sellepärast, et see trenn oli kõige mitmekülgsem. Hünersoniga juba sai käia ka üleliidulistel Spartaki võistlustel, aga ehkki alguses lubasin ujumisega jätkata, siis peagi tegin otsuse Abelite rühma kasuks. Kunstilises võimlemises jõudsin kuskil II järgu tasandile, aga see jäi tasapisi ikkagi tahaplaanile. Kuid kõik see nende aladega saadud mitmekülgsus tuli edaspidi vaid kasuks…
Muidugi oli ikkagi Abelite trenniseltskond just see, mis mind sinna kiskus . Ei mamma – papa teadnud, mis ma seal teen ja kui siis isegi tädid pärisid ja tundsid minu pärast muret, siis mamma rahustas nad maha, et – ta on õiges ja kindlas kohas.
Eks me olime seal üks Supilinnast pärit kamp, mina pisut küll kaugemalt Tähtvere tänavalt, aga muidu eelistas Herbi ikka siitsamast naabrusest lapsed trenni võtta. Ega ta Tähtvere n.ö. professorite linnaosast eriti neid otsima läinud, või kui mõni sealt siis ka tuli, ega ta kedagi ära ka ajanud…
Abelite mitmekülgse ja üldise kehalise põhja loomisest on palju räägitud. Aga see hoidiski lapsed tegutsemas. Nii et trennide jaoks otsiti igat sorti uuendusi ja tehti mida vaid. Olid need siis slaalomsaabastega hüpped Toomemäel, mida mööda käivad inimesed imestades vaatasid või vettehüpped ja isegi veesuusatamine. Nii et igav ja üksluine meie elu polnud…
Siin käib kõva uisutrenn, kus tempot teevad AL ja tagaplaanil olev Hain Kinks/foto : A. Kivistik
Mäletan, et üksvahe tegime hommikuti kell pool seitse enne kooli Mitšurini tänava võimlas kõva võimlemistrenni. Teisel sügisel oli aga rohkesti pikki jookse pehmes Tähtvere rabas. Seal sai kullimängu mängitud ja siis väsinult siruli olles puhatud ning varsti jälle uus mäng käima pandud. Mulle eriti jooksud ei istunud, mina võisin pigem Herbi maja ümber saepururajal panna sada ringi ühte, sada teistpidi. Minu jaoks oli jooks kuidagi vastumeelt, aga istusid just sellised rasked trennid, nagu seda oli suusatamine saepurul või slaalomiharjutused. ( vt. Arne Kivistiku tehtud pilti kõrval, kus näha meie suviste treeningute toimumine Kääriku järve taga Seinamäel). Sealt järsust nõlvast mööda rohtu alla liueldes ja pöördeid tehes ei jäänud see millegagi alla talvisele "tormamisele". Ja koormus oli missugune !
Helle (Ritsing), tema oli aga jälle jooksusoonega, nii et igaühel meist oli ikkagi midagi omapärast, mida Herbi oskas harjutamisega igati vajalikult suunata…
ERNA - alati särav ja innukas ! /foto :A.Kivistik
Vahepeal vaatame üht youtube videot Norra pikamaasuusatajate võimlemistreeningut. Akile see meeldib, samas teeb ta käigult kohe väga head analüüsi ja rõhutab , kuidas omal ajal sai võimlemisõpetaja Heino Elkeni juures poegadele Allarile ja Arbole hea kehakool antud…Nagu ta kinnitab, ei tohiks võimlemine ja selle kaudu saadav kunagi suusatajate treeningust kaduda…
KZ: Kuidas Sa seda Erna- Herbi omavahelist “tööjaotust “ kirjeldaksid
AKI : Loomulikult analüüsisid Erna ja Herbi kõik nende poolt tehtava põhjalikult läbi. Kuid ega nad meile seda nii väga seletama ja eriti veel põhjendama hakanud, sest olime ikkagi alles lapsed. Kuid samas oli neil omamoodi kombeks, et nad panid meid rääkima , õpetades oma tegevusi analüüsima. Kui oli jällegi mingi võistlus, siis istusime hiljem maha ja igaüks rääkiski, mida ta siis tegi ja mida seejuures tundis. Kui ma nüüdki oma treeningpäevikuid vaatan, siis ega sealt jah eriti seda mingit analüüsi leia, aga kirja sai küll kõik korralikult pandud. Nii et nii nagu sellesse süvened, tulevad toonased tegemised iseenesest silme ette…
Kuid, ehkki tegutseti nagu paarisrakendis, tuli Ernal-Herbilgi kogu plaanitud tegevuskava läbiviimisel vahel ette ka tõsiseid erimeelsusi. Siis tavaliselt Erna ütleski, et – küllap ta saab selle, mida tema tahab. Nii ta lasigi Herbil rääkida, kuid see mis hiljem välja tuli, oligi just see Erna poolt soovitud variant. Nii et sealt nende juurest sai teatud määral aimu ka naise ja mehe vahelistest suhetest, kus alati kõik päris ühel meelel ei käi… ja kus kellegi sõna ikka peale jääb…
Siinkohal veel üks asi, mis just Erna juures silma hakkas - tema jutus ja arvamustes oli vahel tunda sellist omapärast kerget, kuid muidugi heatahtlikuks jäävat irooniat. Selline hoiak pani aga imehästi nii mõnegi endast väga palju arvava tüübi paika, tõi nii öelda taas pilvedest maa peale. Aga spordis juhtub selliseid olukordi üsna sageli ja miski rohi peab siis seda ravima…
Meile, tol ajal ikkagi veel lastele, Erna nii väga ei meeldinud, sest pidasime teda päris kurjaks ja leidsime, et ta nõuab isegi rohkem kui Herbi… Aga eks see lähtus sellest, et Erna ju aitas trenne juhtida ja korraldada ning muidugi tahtis ta, et kõik korralikult käiks…
KZ: Kuidas Sa seda Erna- Herbi omavahelist “tööjaotust “ kirjeldaksid
AKI : Loomulikult analüüsisid Erna ja Herbi kõik nende poolt tehtava põhjalikult läbi. Kuid ega nad meile seda nii väga seletama ja eriti veel põhjendama hakanud, sest olime ikkagi alles lapsed. Kuid samas oli neil omamoodi kombeks, et nad panid meid rääkima , õpetades oma tegevusi analüüsima. Kui oli jällegi mingi võistlus, siis istusime hiljem maha ja igaüks rääkiski, mida ta siis tegi ja mida seejuures tundis. Kui ma nüüdki oma treeningpäevikuid vaatan, siis ega sealt jah eriti seda mingit analüüsi leia, aga kirja sai küll kõik korralikult pandud. Nii et nii nagu sellesse süvened, tulevad toonased tegemised iseenesest silme ette…
Kuid, ehkki tegutseti nagu paarisrakendis, tuli Ernal-Herbilgi kogu plaanitud tegevuskava läbiviimisel vahel ette ka tõsiseid erimeelsusi. Siis tavaliselt Erna ütleski, et – küllap ta saab selle, mida tema tahab. Nii ta lasigi Herbil rääkida, kuid see mis hiljem välja tuli, oligi just see Erna poolt soovitud variant. Nii et sealt nende juurest sai teatud määral aimu ka naise ja mehe vahelistest suhetest, kus alati kõik päris ühel meelel ei käi… ja kus kellegi sõna ikka peale jääb…
Siinkohal veel üks asi, mis just Erna juures silma hakkas - tema jutus ja arvamustes oli vahel tunda sellist omapärast kerget, kuid muidugi heatahtlikuks jäävat irooniat. Selline hoiak pani aga imehästi nii mõnegi endast väga palju arvava tüübi paika, tõi nii öelda taas pilvedest maa peale. Aga spordis juhtub selliseid olukordi üsna sageli ja miski rohi peab siis seda ravima…
Meile, tol ajal ikkagi veel lastele, Erna nii väga ei meeldinud, sest pidasime teda päris kurjaks ja leidsime, et ta nõuab isegi rohkem kui Herbi… Aga eks see lähtus sellest, et Erna ju aitas trenne juhtida ja korraldada ning muidugi tahtis ta, et kõik korralikult käiks…
KZ : Aki, aga kuidas sa kirjeldad seda aega, kui hakkasid õpilasena oma õpetajat
( Ernat ) võitma.
AKI : Eks see aeg tuli muidugi ka kätte. Jah, tulin ju 16 aastaselt juba Eesti meistriks ja jõudsin ka meistersportlase tunnistuseni, nii et olin justkui märkamatult tõusnud vabariigi paremikku…
Mulle polnud need saavutused nii väga olulised, sest olin sellise loomuga, et ma ei tähtsustanud vaid võitmist. Pigem nautisin võistlemist ja pingutust. Ka kaotusi ei võtnud väga südamesse , kuigi korra olin siiski ühest lüüsaamisest nii löödud, et võttis sajatama küll...
Eks Erna-Herbigi said ka aru, et see aeg on nüüd tulnud ja et niisugune areng on igati loomulik. Oli ju selle nimel tehtud ka päris tõsist tööd. Väga erinevaid treeninguid ette võttes ja iga lapse omapära arvestades. Herbi kohe oskas igaühest meist selle kõige õigema kandi üles leida ning eks selle tugevama külje arendamine siis ka käima läks…
( Ernat ) võitma.
AKI : Eks see aeg tuli muidugi ka kätte. Jah, tulin ju 16 aastaselt juba Eesti meistriks ja jõudsin ka meistersportlase tunnistuseni, nii et olin justkui märkamatult tõusnud vabariigi paremikku…
Mulle polnud need saavutused nii väga olulised, sest olin sellise loomuga, et ma ei tähtsustanud vaid võitmist. Pigem nautisin võistlemist ja pingutust. Ka kaotusi ei võtnud väga südamesse , kuigi korra olin siiski ühest lüüsaamisest nii löödud, et võttis sajatama küll...
Eks Erna-Herbigi said ka aru, et see aeg on nüüd tulnud ja et niisugune areng on igati loomulik. Oli ju selle nimel tehtud ka päris tõsist tööd. Väga erinevaid treeninguid ette võttes ja iga lapse omapära arvestades. Herbi kohe oskas igaühest meist selle kõige õigema kandi üles leida ning eks selle tugevama külje arendamine siis ka käima läks…
Siin on õpetaja Erna ja õpilane Agnes ühel stardijoonel ja hoolimata seisustest läheb lahti kompromissitu võistlus- kes keda ... /foto : A. Kivistik
Abelite suusatajate hulgast tulnud poppe veesuusatamise staare Hellet ja Akit seirab kogu Emajõe kaldapealne / foto: A.Kivistik
Ning mitte ainult treenimine polnud meile see kõige tähtsam, vaid et ka kogu muu elu-olu tuli selle järgi seada. Et treenisime seal poisid-tüdrukud koos, siis tekkis ikka silmarõõme ja ka tantsupeol käimisi. Vahel pidime selle osa küll Herbi tahtele alluma ja mõnigi oodatud tantsuõhtu jäi lihtsalt vahele… Muidugi oli see mitte just kõige meeldivam, kuna olime päris tuntud ja popid tüdrukud ning eks meilgi olid omad ootused esimese valsiringile. Kuid ei saanud me ka ju meile pandud ootusi petta ja nähtud vaeva luhta lasta… Liiatigi veel, kui olime juba vabariigi tippsuusatamisse jõudmas. Teatud määral hoidis Herbi meid parajalt ohjes, olles seejuures üllatav strateeg. Näiteks pani ta meid Oa tänava maja ehituse juures tööle. Muidugi maksis ka, kuid pigem tegi ta seda eelkõige sellepärast, et me niisama ulapeale ei läheks. Samamoodi vedas ta meid igasuguste spordialade juurde, näiteks vahepeal oli aerutamise buum, siis tegelesin ka akadeemilise sõudmise juures. Ikka selleks, et oleks mingi kasulik rakendus leitud…
Kui kogu nende õpilaste rida silme eest läbi lasta, siis oli Herbil kindel suund – tema tahtis enam tüdrukuid treenida, sest need allusid rohkem ja ei kippunud väga vastu punnima. Poisid osutusid õigepea ise tarkadeks ning peagi polnud klapp nendega mitte just kõige parem. Üks asi mis mul meelde tuleb, oli see, et kui muudes asjus tahtis ta meie eest ikka otsuseid langetada, siis ime küll – päris paljudel juhtudel usaldas ta mind näiteks suusamäärde valikul. Tavaliselt sõitsime enne võistlust 5km soojenduseks ja kui sealt tulime, siis ta küsis minult kohe arvamust määrde osas. Üsna sageli tegi ta olulisi määrdparandusi just minu järgi. Eks ta teadis igaühe võimeid – kel käed kõvad, kel parem tõuketunnetus ja nii ta siis pani neid asju arvestades alla ikka selle kõige õigema variandi…
Siia lõppu tahaks rääkida veel ühest omapärasest jutuajamisest, mille ta viis läbi igaühega eraldi. Küsides kohe otse – kas tahad tulla NL meistriks ? Lubades sellise saavutuse eest oma Pobeda auto seda värvi värvida, mida NL meister soovib… Me kõik ütlesime – EI ! Küllap hirmutas meid see kõva konkurents , mida teadsime liidu naiste hulgas valisevat ja ehk see, et selline otsus, oleks meie senise elu täielikult peapeale pööranud… Nii et selle sihi, mis meiega maha panemata jäi, võttis ta ette järgneva põlvkonnaga ja jõudis vähemalt juunioride osas maailma tippu… Sealt edasi tulid veel mõned kõrgemad tasandid ja neist üle saamine on olnud kõva katsumus, kuid eks sellest räägi ehk meist nooremad…
Kui kogu nende õpilaste rida silme eest läbi lasta, siis oli Herbil kindel suund – tema tahtis enam tüdrukuid treenida, sest need allusid rohkem ja ei kippunud väga vastu punnima. Poisid osutusid õigepea ise tarkadeks ning peagi polnud klapp nendega mitte just kõige parem. Üks asi mis mul meelde tuleb, oli see, et kui muudes asjus tahtis ta meie eest ikka otsuseid langetada, siis ime küll – päris paljudel juhtudel usaldas ta mind näiteks suusamäärde valikul. Tavaliselt sõitsime enne võistlust 5km soojenduseks ja kui sealt tulime, siis ta küsis minult kohe arvamust määrde osas. Üsna sageli tegi ta olulisi määrdparandusi just minu järgi. Eks ta teadis igaühe võimeid – kel käed kõvad, kel parem tõuketunnetus ja nii ta siis pani neid asju arvestades alla ikka selle kõige õigema variandi…
Siia lõppu tahaks rääkida veel ühest omapärasest jutuajamisest, mille ta viis läbi igaühega eraldi. Küsides kohe otse – kas tahad tulla NL meistriks ? Lubades sellise saavutuse eest oma Pobeda auto seda värvi värvida, mida NL meister soovib… Me kõik ütlesime – EI ! Küllap hirmutas meid see kõva konkurents , mida teadsime liidu naiste hulgas valisevat ja ehk see, et selline otsus, oleks meie senise elu täielikult peapeale pööranud… Nii et selle sihi, mis meiega maha panemata jäi, võttis ta ette järgneva põlvkonnaga ja jõudis vähemalt juunioride osas maailma tippu… Sealt edasi tulid veel mõned kõrgemad tasandid ja neist üle saamine on olnud kõva katsumus, kuid eks sellest räägi ehk meist nooremad…
KZ : Aki, mida andis Sulle kogu see Abeli omade hulka kuulumine
AKI : Eks ikka – täieliku elukooli, nad olid meile paljudes asjus lausa isa-ema eest. Ning nii nad pressisid meid igas eas vaid edasi, kas või näiteks keskkooli järel. Meil sai kool läbi, pea tuult täis , ei mingit plaane. Herbi otsus oli karm – lähete ülikooli, kehakultuuri. Eks me siis ikka pabistasime, aga ülikooli jõudmine oli meeldivam kui arvasime. Lahti läks siiski ameti õppimine ja nagu nüüdseks selge – kogu eluks. Ning kahetseda pole tulnud, on olnud meeldiv töö, rohkesti õpilasi, just nagu oma lapsi…
Ja muidugi see Abelite juurest saadud töötahe, täpsus ja korrektsus. See on istunud kuklas kogu elu. Kui siis leiad veel ka hea töökeskkonna ja meeldivad kolleegid, siis asetuvad kõik asjad paika.
Lisaks ka tuntud hoolitsus, mida seal kogesime, justkui teise kodu vääriliselt. Tulime juba enne trenni kohale, sest seal oli nii mõnus olla, või oli mõnikord isegi nii, et ei tahtnud kuidagi koju, muude asjade juurde minna.
Paelus ka kõik see, mis just Herbi tegi meie treeningtingimuste osas. Mida kõike ta välja ei mõelnud! Ega temalgi siis midagi niisama lihtsalt kätte tulnud, aga ta kasutas kõiki võimalusi , sai siit-sealt toetusi, et trennilastel oleks kõhud täis ja toad soojad. Meie ajal veel ju Ruusa taolist paika polnud ja tuli pidevalt otsida, kus tegutseda. Põhipaigaks oli meil noorsoo spordikooli maja Jakobi tänavas ja seal olid Herbil direktor Elgaselt eriõigused saadud. Seal see möll siis käis… Ning muidugi kõiksugused laagrid, matkad, koosolemised – neid juba nii kergelt ei unusta. Võtad vaid teinekord vanad treeningpäevikud lahti, või kohtad kedagi kunagistest treeningkaaslastest - ja kõik oleks justkui eile olnud…
AKI : Eks ikka – täieliku elukooli, nad olid meile paljudes asjus lausa isa-ema eest. Ning nii nad pressisid meid igas eas vaid edasi, kas või näiteks keskkooli järel. Meil sai kool läbi, pea tuult täis , ei mingit plaane. Herbi otsus oli karm – lähete ülikooli, kehakultuuri. Eks me siis ikka pabistasime, aga ülikooli jõudmine oli meeldivam kui arvasime. Lahti läks siiski ameti õppimine ja nagu nüüdseks selge – kogu eluks. Ning kahetseda pole tulnud, on olnud meeldiv töö, rohkesti õpilasi, just nagu oma lapsi…
Ja muidugi see Abelite juurest saadud töötahe, täpsus ja korrektsus. See on istunud kuklas kogu elu. Kui siis leiad veel ka hea töökeskkonna ja meeldivad kolleegid, siis asetuvad kõik asjad paika.
Lisaks ka tuntud hoolitsus, mida seal kogesime, justkui teise kodu vääriliselt. Tulime juba enne trenni kohale, sest seal oli nii mõnus olla, või oli mõnikord isegi nii, et ei tahtnud kuidagi koju, muude asjade juurde minna.
Paelus ka kõik see, mis just Herbi tegi meie treeningtingimuste osas. Mida kõike ta välja ei mõelnud! Ega temalgi siis midagi niisama lihtsalt kätte tulnud, aga ta kasutas kõiki võimalusi , sai siit-sealt toetusi, et trennilastel oleks kõhud täis ja toad soojad. Meie ajal veel ju Ruusa taolist paika polnud ja tuli pidevalt otsida, kus tegutseda. Põhipaigaks oli meil noorsoo spordikooli maja Jakobi tänavas ja seal olid Herbil direktor Elgaselt eriõigused saadud. Seal see möll siis käis… Ning muidugi kõiksugused laagrid, matkad, koosolemised – neid juba nii kergelt ei unusta. Võtad vaid teinekord vanad treeningpäevikud lahti, või kohtad kedagi kunagistest treeningkaaslastest - ja kõik oleks justkui eile olnud…
Näide AL paksudest treeningpäevikutest. Kõik on kirjas - öine tõusmine, veoauto sõit Palupera jaama , paaripäevane rongisõit Riiga ja Vorohtasse ning siis kohe ka trenn seal...NB ! kohale jõudes enesetunne paha, peale 20km -list trenni - hea...
Tänud, Aki ! Oli äärmiselt meeldiv jutuajamine ja soovin Sinu kaudu kogu Levandite (suusa)spordidünastiale tervist ja edu. Kas nad seda kõik ka tunnistavad, kuid ometigi istub neis kõigis sees midagi ka Ernast ja Herbist…
Räägus, detsember 2015
Räägus, detsember 2015
Autorist :
LEVANDI, a-ni 1965 A d a m s o n, Agnes (29. I 1940 Tšeljabinsk, Vene NFSV), suusataja ja spordipedagoog, Anti L. abikaasa, Allar L. ema. Lõpetas 1959 Tartu 1. kk-i ja 1964 TRÜ KKT. Sportima hakkas koolis Irene ja Hans Puki juhendamisel, tema esimesi suusatreeninguid suunas Aino Paal, a-st 1957 treenisid teda Herbert ja Erna Abel. Eesti mv-tel võitnud 1956–64 murdmaasuusatamises 11 kulda (8 teatesõidus), 3 hõbedat ja 6 pronksi (1 teatesõidus) ning mäesuusatamises 4 pronksi. Msp (1958), aumsp (1963). Kuulunud põhiliselt Kalevi, lühikest aega ka Spartaki, Jõu ja Dünamo liikmeskonda. Olnud 1964–66 Jõu suusatreener, 1966–70 TPI kehalise kasvatuse kateedri ja 1970–87 TPedI tali- ja veespordikateedri õppejõud, 1987–97 Tallinna meditsiinikooli kehalise kasvatuse ala juhataja. Tegutsenud suusakohtunikuna (1980 vab kat). Olnud 1997–98 Tallinna Lastehaigla taastusraviosakonnas füsioterapeut ning a-st 1998 Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses füsioterapeut ja administraator.
Allikas : ESB leksikon
LEVANDI, a-ni 1965 A d a m s o n, Agnes (29. I 1940 Tšeljabinsk, Vene NFSV), suusataja ja spordipedagoog, Anti L. abikaasa, Allar L. ema. Lõpetas 1959 Tartu 1. kk-i ja 1964 TRÜ KKT. Sportima hakkas koolis Irene ja Hans Puki juhendamisel, tema esimesi suusatreeninguid suunas Aino Paal, a-st 1957 treenisid teda Herbert ja Erna Abel. Eesti mv-tel võitnud 1956–64 murdmaasuusatamises 11 kulda (8 teatesõidus), 3 hõbedat ja 6 pronksi (1 teatesõidus) ning mäesuusatamises 4 pronksi. Msp (1958), aumsp (1963). Kuulunud põhiliselt Kalevi, lühikest aega ka Spartaki, Jõu ja Dünamo liikmeskonda. Olnud 1964–66 Jõu suusatreener, 1966–70 TPI kehalise kasvatuse kateedri ja 1970–87 TPedI tali- ja veespordikateedri õppejõud, 1987–97 Tallinna meditsiinikooli kehalise kasvatuse ala juhataja. Tegutsenud suusakohtunikuna (1980 vab kat). Olnud 1997–98 Tallinna Lastehaigla taastusraviosakonnas füsioterapeut ning a-st 1998 Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses füsioterapeut ja administraator.
Allikas : ESB leksikon
