Kardan laskuda !
LASKUJA /foto : KZ
Mõned aastad tagasi, detsembris pakuti ringvaates vaatajatele värske uudis, et üks meie parimaid teleajakirjanikke Grete Lõbu kavatseb eeloleval talvel Tartu maratoni sõita ja saab selleks ja just oma suusaoskuse edendamiseks head nõu tuntud suusamaratoonarilt Raul Ollelt.
Reibas ja õpihimuline Grete ei hoia, nagu ikka, oma emotsioone näitamast ja ka esimese mustamaa treeningu järel kinnitas ta siiralt - "Ma kardan mäest alla lasta ! " Selge jutt ja minu poolt tuli siis küll taolisele enda suusaoskuste vahetule hindamisele täielik tunnustus, sest paraku leidub suusarajal küllaga neid, kelle mäesõiduoskus on päris nigel, aga eneseupitamist jagub sageli küll ja küll...
Samas ei soovitaks ma suusaõpetajana ja ikkagi kunagi oma erialaõpetajalt Erna Abelilt saadud terminoloogiaõpetustele tuginedes seda väljendit - alla lasta - mitte kellelgi kasutada. No ei kõla päris kaunilt. Nõuan suusatundides ka oma õpilastelt, et nad kasutaks ikkagi väljendit - laskuda. Oleks ju päris hull kui see termin kanduks nende kaudu edasi veel õpilastele ja need siis naudinguga seletaks, et näe ... Õpetaja Kask lasi praegu alla !!! Veelgi enam - üles ju laskuda ei saa, nii et hoiaks sõnade pealt kokku ja jätaks siinkohal üldse selle sõna -alla- ära.
Terves tükis kõlaks siis ka GL tõdemus nii, nagu pealkirjaski - Kardan laskuda !
Reibas ja õpihimuline Grete ei hoia, nagu ikka, oma emotsioone näitamast ja ka esimese mustamaa treeningu järel kinnitas ta siiralt - "Ma kardan mäest alla lasta ! " Selge jutt ja minu poolt tuli siis küll taolisele enda suusaoskuste vahetule hindamisele täielik tunnustus, sest paraku leidub suusarajal küllaga neid, kelle mäesõiduoskus on päris nigel, aga eneseupitamist jagub sageli küll ja küll...
Samas ei soovitaks ma suusaõpetajana ja ikkagi kunagi oma erialaõpetajalt Erna Abelilt saadud terminoloogiaõpetustele tuginedes seda väljendit - alla lasta - mitte kellelgi kasutada. No ei kõla päris kaunilt. Nõuan suusatundides ka oma õpilastelt, et nad kasutaks ikkagi väljendit - laskuda. Oleks ju päris hull kui see termin kanduks nende kaudu edasi veel õpilastele ja need siis naudinguga seletaks, et näe ... Õpetaja Kask lasi praegu alla !!! Veelgi enam - üles ju laskuda ei saa, nii et hoiaks sõnade pealt kokku ja jätaks siinkohal üldse selle sõna -alla- ära.
Terves tükis kõlaks siis ka GL tõdemus nii, nagu pealkirjaski - Kardan laskuda !
Karta muidugi tuleb, kuid oleneb millal ja kui palju ...
On päris selge, et leidub üksjagu inimesi, kes ei karda kunagi ega midagi. Ma ei nimetaks seda eriliseks julguseks, pigem ehk hoiakuks, kust kumab läbi ka see, et ega noh minuga midagi ei juhtu. Ka suusarajal näeb väga erinevaid oskusi ja kui sõidukoht on suhteliselt tasane, siis pole tõesti karta midagi. Pruugib aga väiksemgi alla mäge rajalõik tekkida ( vahelgi veel jäisevõitu ka), nii peab kohe mingit laskumisoskust kasutama. Reeglina võetaksegi siis "oma varamust" mingi sobivam laskumisasend, aga nende kasutamise osas on soorituste pilt üsna kirev...
Kui nägin Beatles'i poiste laskumisi tuntud loo "Ticket to Ride" videos möödunud sajandi kuuekümnendatest, siis olid nende laskumisasendid tasemel - polegi nii paha!
https://www.youtube.com/watch?v=ZvYfERHFW0I
Nagu näete, on noorhärra Lennon (torukübaras) kindlustunde jaoks kõrgema asendi sisse võtnud, paljaspäine McCartney tahab hoopis suletud ja madalamas asendis ikka kiiremat vauhti saada... Seda viimast näidet olen näidanud vahel tudengitele, umbes nii, et kui juba PMc moodi oskad, siis on "pool rehkendust tehtud" ...
Kui nägin Beatles'i poiste laskumisi tuntud loo "Ticket to Ride" videos möödunud sajandi kuuekümnendatest, siis olid nende laskumisasendid tasemel - polegi nii paha!
https://www.youtube.com/watch?v=ZvYfERHFW0I
Nagu näete, on noorhärra Lennon (torukübaras) kindlustunde jaoks kõrgema asendi sisse võtnud, paljaspäine McCartney tahab hoopis suletud ja madalamas asendis ikka kiiremat vauhti saada... Seda viimast näidet olen näidanud vahel tudengitele, umbes nii, et kui juba PMc moodi oskad, siis on "pool rehkendust tehtud" ...
Kuvatõmmis videost
|
Beatles' i 1965.a (suusa)turnee mälestustel ei lasta Obertauernis tuhmuda / foto : KZ
|
Kui paar aastat tagasi seda nende võimalikku suusatamiskohta Austrias Obertauernis nägin, siis ega päris kindel polnud, millisel nõlval popiidolite suusatund käis. Aga et pildi jaoks pidi kõik ikkagi biitlitele kohaselt OK olema, eks pani siis mõni suusainstruktor ka isepäised, kuid igati lustakad Liverpooli poisid paika ...
Kuid jätame nüüd staarid ja vaatame laskumist lihtsurelike tasandilt. Ses osas olnuks hea üht vana harrastusvideot (mida kahjuks kuskilt enam ei leidnud) vaadata. Selles oli keegi Tartu maratoni algkilomeetrite ühel laugemal laskumisel suusatajaid filminud. See laskujate rivi oli nagu Enn Vetemaa "näkiliste välimääraja", kus laskuti kuidas vaid, ehkki olud olid kõigile peaaegu samad. Eesmärk ehk kõigil ka sama - kiiremini Elvasse jõuda. Kuid lahendused selle saavutamiseks olid sellegi laskumise põhjal oi kui erinevad. Kui laskumisel jookseb suusk ikkagi korraliku jälje sees, siis tuleb kasutada seda võimalikult maksimaalselt ära ning võta madalam asend, vähendades niimoodi õhutakistust. Kui aga kipud näiteks eessõitjale kanda sõitma, katsu esmalt kõrgem asend võtta ja niimoodi õhustakistust kasutada, enne kui pead poolsaha või sahaga pidurdama. Seega käib laskumistel oludest lähtuvalt kogu aeg pidev liikumine üles - alla ning erinevate asendite võtmine... Samas pead arvestama ka kaassuusatajatega. Eks teistega koos suusatades käib nii nagu tavaliikluseski. Hoia pikivahet, ole valmis pidurdama, aga kui reastud teisele rajale, siis ole veendunud ohutuses. Kui tasasel maal pole hädad veel eriti suured, siis laskumistel ja kasvavatel kiirustel võimenduvad need "käitumisreeglid" mitmekordselt...
Mis on siis oskusliku laskumise aluseks ?
Esmalt kindlasti - kindel toetuspind. Just see, kuidas on jalgade asend libisevatel suuskadel ning kas oled korralikult ja võrdselt täistallal. Sest kiirus võib olla olenevalt raja raskusest ja lumeoludest ning veel ka alla mäge minnes päris suur ja aina kasvav. Niimoodi laskudes peab siis ka võimalikult suurt ja mugavat ning kindlat tugipinda tunnetama. Seega - kui suusasaapad (pöiad) oleksid samal joonel, siis tekitab väiksemgi lumetakistus või tasakaalukaotus ebakindla tunde, hullemal juhul ka kukkumise. Et seda ei tekiks - tuleks üks pöid (suusasaabas) teisest poole kuni kolmveerand pöia võrra ette lükata. Nagu mõlemil alloleval pildil näha, siis on mõlemad suusatajad vasaku jala pisut ette lükanud ja suurendanud nii toetuspinda kuskil 30-40 %. Reeglina lükatakse pöid ette laskumisele minnes ja hoitakse seda kuni laskumishoo raugemiseni. Tavaliselt lõpetatakse laskumised veel mõned paaristõukega, et laskumishoogu säilitada ja siis võib pöiad samasse asendisse jätta, sest ka paaristõugetel on soovitav paremaks tasakaalus püsimiseks üks pöid pisut ees hoida. Kuid eks seda saab täpsemalt selgitada kui sõiduviiside nõuannete juurde jõuab.
Niisiis, pöiad ( see - laskumiste "vundament") sai paika. Sellise asendi hoidmine on nüüdsest juba igaühe enda mureks jäetud. "Vundamendi olukorra" tunnetus peaks seejuures meeles püsima ka kõige keerukamatel ja suurematel kiirustel! Et asi käest ei läheks ja hirm võimust ei võtaks...
Pöidadest ülespoole ( säärte , reite, ülakeha , pea ja käte asendi juurde) liikudes olenevad kõigi nende kehaosade asendid otseselt juba laskumise eesmärgist. Neid on aga väga erinevaid. allpool olevat pilti vaadates on selge, et sel suusatajal on eesmärgiks - suletud (võimalikult aerodünaamilises ja väikseima õhutakistusega) asendis laskumisel võimalikult suurt kiirust saavutada ning seda võimalikult kaua hoida. Tudengineiu naudib seda( hoomasin seda ka pildistamisel) laskumisest saadud libisemishoogu, kuna seda olin neile õpetamisel ikka ja jälle nõudnud...
Niisiis, pöiad ( see - laskumiste "vundament") sai paika. Sellise asendi hoidmine on nüüdsest juba igaühe enda mureks jäetud. "Vundamendi olukorra" tunnetus peaks seejuures meeles püsima ka kõige keerukamatel ja suurematel kiirustel! Et asi käest ei läheks ja hirm võimust ei võtaks...
Pöidadest ülespoole ( säärte , reite, ülakeha , pea ja käte asendi juurde) liikudes olenevad kõigi nende kehaosade asendid otseselt juba laskumise eesmärgist. Neid on aga väga erinevaid. allpool olevat pilti vaadates on selge, et sel suusatajal on eesmärgiks - suletud (võimalikult aerodünaamilises ja väikseima õhutakistusega) asendis laskumisel võimalikult suurt kiirust saavutada ning seda võimalikult kaua hoida. Tudengineiu naudib seda( hoomasin seda ka pildistamisel) laskumisest saadud libisemishoogu, kuna seda olin neile õpetamisel ikka ja jälle nõudnud...
foto : KZ
Pean siinkohal äärmiselt oluliseks rõhutada, et laskumistel tuleb ju kõik n.ö. "lausa ilma kätte" ja seal ei pea suusaraja muude osadega võrreldes intensiivset lihastööd tegema - vaid ainult head ning kindlat asendit hoidma...ning organismile taastumist võimaldama... Kui nüüd kas või pisut suuremalt mõelda, siis saab näiteks Tartu maratoni rajalgi kõikide laskumiste kogusummat arvesse võttes oskuslike laskumiste arvelt oi kui palju "kokku hoida", et siis selle kaudu suuta ka muid, enam nõudlikumaid, näiteks Hellenurme kandi tasaseid paaristõuke lõike sõita... Nii see energia võimalikult oskuslikuma jaotumise värk neil pikematel sõitudel ju käib...
Erinevad laskumisasendid...
... võiks iga suusarajale siirduja siiski selgeks saada, sest nende õppimine pole eriline raketiteadus. Ka minu veebist leiab selleks abi. kuna olen laskumistele päris omaette osa pühendanud. Leiab selle siis menüü neljanda peatüki alt, kus iga asendi puhul on selge õppimise skeem. Alustades, et kus seda kasutada ja mis on selle laskumisasendi eesmärk? Edasi siis soorituse kirjeldus, esinevad vead ja nende parandamine. Nii et valige vaid sealt rippmenüüst laskumisasend, lugege läbi ja tehke kohe üks esimene katsetus.
Ja-jaa, esialgu lausa ilma lumeta ja suuskadeta!
Selleks siis - laua tagant või tugitoolist püsti tõustes ja rida realt õpetust lugedes. Kohe selle järgi toimides ning oma asendit kontrollides. Kui äkki leiate kuskilt ka suurema peegli, siis viige õpitund läbi selle ees, et saaksite kohe kontrollida - kas tagapool asetseva jala reis ja kere ning pea asetsevad ikka ühel sirgel või olete äkki hoopis mingis muus kummalises asendis...
Peagi veendute, et see endaga teadlik tegelemine polnudki raske ja lisaks ei kippunud ka suusk alt libisema ning külmgi polnud...
Siinkohal tahan appi hõigata ka kõiki võimlemise , jooga, ja aeroobikatreenerid. Pange oma tundidesse ka mõni suusatamisharjutus ja teie tunnid lähevad veelgi atraktiivsemaks ning tänud suusahuvilistelt ei jää tulemata...
Kui siis aga lumed tulevad ja rajad olemas, saab niimoodi selle "musta maa" õppe kenasti ehedatesse laskumistesse üle kanda ning tean juba ette, et see teil õnnestub... Ka Gretel !
... võiks iga suusarajale siirduja siiski selgeks saada, sest nende õppimine pole eriline raketiteadus. Ka minu veebist leiab selleks abi. kuna olen laskumistele päris omaette osa pühendanud. Leiab selle siis menüü neljanda peatüki alt, kus iga asendi puhul on selge õppimise skeem. Alustades, et kus seda kasutada ja mis on selle laskumisasendi eesmärk? Edasi siis soorituse kirjeldus, esinevad vead ja nende parandamine. Nii et valige vaid sealt rippmenüüst laskumisasend, lugege läbi ja tehke kohe üks esimene katsetus.
Ja-jaa, esialgu lausa ilma lumeta ja suuskadeta!
Selleks siis - laua tagant või tugitoolist püsti tõustes ja rida realt õpetust lugedes. Kohe selle järgi toimides ning oma asendit kontrollides. Kui äkki leiate kuskilt ka suurema peegli, siis viige õpitund läbi selle ees, et saaksite kohe kontrollida - kas tagapool asetseva jala reis ja kere ning pea asetsevad ikka ühel sirgel või olete äkki hoopis mingis muus kummalises asendis...
Peagi veendute, et see endaga teadlik tegelemine polnudki raske ja lisaks ei kippunud ka suusk alt libisema ning külmgi polnud...
Siinkohal tahan appi hõigata ka kõiki võimlemise , jooga, ja aeroobikatreenerid. Pange oma tundidesse ka mõni suusatamisharjutus ja teie tunnid lähevad veelgi atraktiivsemaks ning tänud suusahuvilistelt ei jää tulemata...
Kui siis aga lumed tulevad ja rajad olemas, saab niimoodi selle "musta maa" õppe kenasti ehedatesse laskumistesse üle kanda ning tean juba ette, et see teil õnnestub... Ka Gretel !
Detsember 2018, Õhtune laskumisfiiling Värska värskel terviserajal
/
repro videost
Üks väike, kuid päris suur mure ka...
Naeratades laskuma !!! foto : KZ
Nimelt see, et iga õppimine vajab selleks sobivat kohta. Ja kuigi su õpetajaks võib olla väga oskuslik suusaspets, siis temagi jaoks peaks üks sobiv koht leiduma, kus siis oma suunamistööd läbi viia. Olen isegi kogenud, et päris korralikes suusakeskustes ei leia vahel kohta, kus siis rahulikult ja teisi (vahel isegi mõnd pahurat parlamendiliiget) segamata saaks õpihimulist juhendada. Et oleks mõned lühemad tõusu ja laskumistega rajalõigud või lausa selleks mõeldud õppenõlv, kus saaks siis erinevaid suusaoskusi õpetada. Eriti saaks seal just laste ja ka suusatamise "avastanud" harrastajate suusaoskusi järgi aidata. Usun, et paljud keskused leiaks selleks hea tahtmise korral ka võimalusi, sest taoline algajate õpetamisnurgake leiaks peagi rohket kasutamist. Et me ei kogeks jätkuvalt ning üsna tihti radadel nähtavat "pudru ja kapsaste" seisu, mille tekitamises olen oma õpetatavatega ka vahel süütunnet tundnud. Nii et ka selle talve areng Eesti Terviseradadel võiks olla see, et peagi näeme seal viitasid, mis suunavad suusaoskusi õppida tahtvad muude "kimajate" juurest pisut eemale. Teades meie keskuste tublisid juhte ja rajameistreid, siis usun, et me saame peagi neid õpipaiku näha ja mõnest parimast kogemusest tahaks siis teistelegi teada anda. Tänud igatahes juba ette !
Niipalju siis laskumiste teemast, mida ei peaks kartma, vaid hoopis mõnusat ning kindlat tunnet tekitama - kus puud ja põõsad mööda vihisevad, tuul põski paitab ja need õhetama paneb... Ja see tunne, kui oled kuskilt hääst ja parajat kiirust pakkuvast laskumisest alla saanud - see on võrratu! Paraku peab siis end aga taas kuhugile kõrgemale "vinnama", et järgmist laskumist nautida... Aga see ongi - MURDMAASUUSATAMINE
P.S. Olen sageli õpetamisel rõhutanud veel üht üsna olulist asja. Kui asud laskuma, siis kontrolli üle - millise ilmega sa seda teed. Hirmu ja pingus olekuga ( pea et surma minejaliku) vaate võiks asendada naeratusega... Hispaaniast tulnud Erasmuse tudengitele (Jose ja sõbrad) olen ikka hõiganud - Smile, guys ! Ja et seda ilmet neil jätkub, on kohe ka laskumine justkui paremini õnnestunud. See väike didaktiline võte on isegi morniilmelisematele eestlatele sobinud...
P.P.S. Lisan siia nüüd veel ühe materjali, mis tugineb 2000 Soome harrastusuusataja uuringule.
Selles oli ka üks laskumiste kohta käiv küsimus, mille tulemustest joonistub välja meie põhjanaabrite suusatamisoskus( aga ehk ka julgus riskida jne.). Vaata seda allolevat joonist ja tee selle põhjal "kodutööna" eneseanalüüs...
Selles oli ka üks laskumiste kohta käiv küsimus, mille tulemustest joonistub välja meie põhjanaabrite suusatamisoskus( aga ehk ka julgus riskida jne.). Vaata seda allolevat joonist ja tee selle põhjal "kodutööna" eneseanalüüs...
