Priit Pärn: Suuska kah...
Kui animaguru Priit Pärn poleks oma mahuka filmiloomingu kõrval teinud muud, kui joonistanud vaid selle karikatuuri, ka siis oleks ta ikkagi Eesti ajaloo suurte mullistuste üks suuri tegijaid... See pilt ütles tollase aja - 1980 - ndate kohta kõik...Ja muutused tulid ...
Aga nüüd tuleb Priit Pärna arutlus, kuidas ...
Kunstnik suusatab … Ja teeb trikke
Imeilus lumine taliharja järgne päev Priit Pärna kodus Miidurannas laseb meil pisut sillerdavat merevaadet nautida, aga eks kohe keera jutt maailmakuulsa animatsiooniguru suhetele sportimise ja eriti suusatamisega.
“ Olen suusatanud, nii kaua kui mäletan. Olulise põhja sain Tartu Ülikooli ajal mägimatkadel käies, aga suusamatkad on midagi muud kui kiirsuusatamine. Ma ei uskunud, et sellega kunagi tegelema hakkan.
Minu päris suusakarjäär sai alguse 1982.aastal, mil Jerevanis peale banketti vedasime kolleeg Kalju Kiviga kihla, kumb sõidab kiiremini Tartu maratoni. Alles peale seda ütles Kalju, et tal on suusatamises I järk. Seejärel jättis ta suitsetamise maha ja hakkas harjutama. Minul midagi maha jätta ei olnud, kuid harjutama hakkasin kah.
Sõit oli ränk, toidupunktist järgmisesse, üle 6 tunni…
Siis kutsus N armee mind Tondi kasarmutesse kordusõppustele ja seal sain tuttavaks Arne Sireliga, kes oli just oma tippsportlase karjääri lõpetanud. Suurtelt koormustelt ei saa järsku ära tulla ja kuna elasime lähestikku, hakkasime koos jooksma. Metoodika oli täiesti vale – ei mingit madala pulsiga põhja ehitamist ja muud sellist. Arne jooksis meeletu kiirusega – minu jaoks vähemalt – ees, mina järel. Vahele veel kiiremaid intervalle. Nii 5 -6 korda nädalas, ca 15km korraga. Kui pilt täiesti eest ära läks, võis viimases hädas hüüda: Koer! Arne kartis koeri väga ja võttis kohe tempo maha.
Kuid väär metoodika tootis tulemust – juba järgmisel aastal sõitsin Tartu maratoni 3 tundi kiiremini, mõne aasta pärast alla 3 tunni. 1986. aastal sõitsin välja 318. koha.
See minu suusakarjääri laeks jäigi. 1988.aastal käisime Arnega veel Finlandiahiihtol, siis tulid lumetud talved ja uued ajad, kus muud tegemist oli nii palju, et suusad jäid pikaks ajaks keldrisse. Kuni nad uuesti välja võtsin.
Arnega olime suured sõbrad kuni lõpuni...
Tagantjärele taipan, et tänu suusatamisele elasin valutult üle kunstnikele nii keerulised kaheksakümnendad kuni perestroikani. See oli aeg, mil järjekindlalt kõik kruvid, niipalju kui neid oli, kinni keerati. Aga mind eriti ei stressinud, kui kästi pool filmi välja lõigata – palju olulisem tundus, et määrdega alt ei läheks. Tajusin end rohkem sportlase kui kunstnikuna.
Või siis fifty : fifty.
Kas kunst ja sport sobivad kokku? Kahtlemata, tasakaal füüsilise ja mittefüüsilise vahel on hädavajalik. Mis filmitegemisse puutub, siis filmi rütmide üle mõtlemiseks on jooksmine üks parimaid abivahendeid. “
---------------------------------------------------------------------
P.S: Kui kuulsin kui kiire aeg neil Olgaga praegu uue filmi tegemisel on, siis oleks olnud patt paluda Priidult midagi paberile panna . Noh, teemal – Suuska kah ! Aga leidsime lahenduse - Priit otsis välja imelise Ott Arderi lasteraamatu “ Valge raamat “, kus on omal ajal parimal moel kokku viidud Oti head ütlemised ja Priidu isikupära ... Tõeline klassika !
Kunstnik suusatab … Ja teeb trikke
Imeilus lumine taliharja järgne päev Priit Pärna kodus Miidurannas laseb meil pisut sillerdavat merevaadet nautida, aga eks kohe keera jutt maailmakuulsa animatsiooniguru suhetele sportimise ja eriti suusatamisega.
“ Olen suusatanud, nii kaua kui mäletan. Olulise põhja sain Tartu Ülikooli ajal mägimatkadel käies, aga suusamatkad on midagi muud kui kiirsuusatamine. Ma ei uskunud, et sellega kunagi tegelema hakkan.
Minu päris suusakarjäär sai alguse 1982.aastal, mil Jerevanis peale banketti vedasime kolleeg Kalju Kiviga kihla, kumb sõidab kiiremini Tartu maratoni. Alles peale seda ütles Kalju, et tal on suusatamises I järk. Seejärel jättis ta suitsetamise maha ja hakkas harjutama. Minul midagi maha jätta ei olnud, kuid harjutama hakkasin kah.
Sõit oli ränk, toidupunktist järgmisesse, üle 6 tunni…
Siis kutsus N armee mind Tondi kasarmutesse kordusõppustele ja seal sain tuttavaks Arne Sireliga, kes oli just oma tippsportlase karjääri lõpetanud. Suurtelt koormustelt ei saa järsku ära tulla ja kuna elasime lähestikku, hakkasime koos jooksma. Metoodika oli täiesti vale – ei mingit madala pulsiga põhja ehitamist ja muud sellist. Arne jooksis meeletu kiirusega – minu jaoks vähemalt – ees, mina järel. Vahele veel kiiremaid intervalle. Nii 5 -6 korda nädalas, ca 15km korraga. Kui pilt täiesti eest ära läks, võis viimases hädas hüüda: Koer! Arne kartis koeri väga ja võttis kohe tempo maha.
Kuid väär metoodika tootis tulemust – juba järgmisel aastal sõitsin Tartu maratoni 3 tundi kiiremini, mõne aasta pärast alla 3 tunni. 1986. aastal sõitsin välja 318. koha.
See minu suusakarjääri laeks jäigi. 1988.aastal käisime Arnega veel Finlandiahiihtol, siis tulid lumetud talved ja uued ajad, kus muud tegemist oli nii palju, et suusad jäid pikaks ajaks keldrisse. Kuni nad uuesti välja võtsin.
Arnega olime suured sõbrad kuni lõpuni...
Tagantjärele taipan, et tänu suusatamisele elasin valutult üle kunstnikele nii keerulised kaheksakümnendad kuni perestroikani. See oli aeg, mil järjekindlalt kõik kruvid, niipalju kui neid oli, kinni keerati. Aga mind eriti ei stressinud, kui kästi pool filmi välja lõigata – palju olulisem tundus, et määrdega alt ei läheks. Tajusin end rohkem sportlase kui kunstnikuna.
Või siis fifty : fifty.
Kas kunst ja sport sobivad kokku? Kahtlemata, tasakaal füüsilise ja mittefüüsilise vahel on hädavajalik. Mis filmitegemisse puutub, siis filmi rütmide üle mõtlemiseks on jooksmine üks parimaid abivahendeid. “
---------------------------------------------------------------------
P.S: Kui kuulsin kui kiire aeg neil Olgaga praegu uue filmi tegemisel on, siis oleks olnud patt paluda Priidult midagi paberile panna . Noh, teemal – Suuska kah ! Aga leidsime lahenduse - Priit otsis välja imelise Ott Arderi lasteraamatu “ Valge raamat “, kus on omal ajal parimal moel kokku viidud Oti head ütlemised ja Priidu isikupära ... Tõeline klassika !
Suur tänu, Priit ja Olga, meeldiva tunni eest Madise teel Miidurannas !