Oleme metsausku !
Suusatades jõutakse üsna peatselt metsausku ...
Foto: K.Zilmer
Kuidas meil suusasõitu ka ei plaani, siis suurel osal juhtudest teeb rada Eestimaal ikka ühe metsahaagi ka sisse. Või kui siiski sellist rada võtta pole, jääb küll suur osa sõidumõnust saamata. Just see võrratu liuglemine piki talverüüs metsaradasid. Õnneks on Eestis neid metsaseid suusamaastikke piisavalt ja senini on suusatamine sinna ilusasti ära mahtunud ja pole muid metsategemisi, aga ka sealseid asukaid eriti seganud...
Tõsi, eks mets jää metsaks ja nii kasvab puu ja põõsas ikka sinna, kuhu tema tahab. Sedasi hakkab aga juba aastane võsa, isegi vaarikanoorendik oma valdustes niipalju võimutsema, et ega sinna enam korralikku suusajälge sisse aja. Kui siis iga talve tulles kõikvõimalikud suusaraja põhjad puhtaks teha, saab juba esimese lumenatukesega seal liikuda ning
rahvast on taas Eestimaa metsavahed täis...
Eks iga mets ole oma moega. Suusarajad sobivad ehk kõige paremini segametsadesse, kus tekib sadava lume ja eriti tuiskudega õigepea korralik lumevaip. Lisaks on seal kevadepoole palju valgust, aga just nii parajalt, et päike ei pääse liig agaralt lund sulatama.
Vanemates kuusemetsades peavad radadeks kasutatavad teed ja sihid üsna laiad olema, sest kunagised noorendikud on aasta-aastalt üha enam laiutama hakanud. Vähetigi käharama kuuse alla aga ei pääse lumi kuidagimoodi.Hoopis nuhtlus on selliste radade puhul aga okaste pudenemise aeg, mil tuul suusajäljed okka ja samblapuru triiki täis veab.
Ka lausa lumepargina tunduv palumets pole alati just kõige parem, sest mänd "koorib enda seljast ", just ladvaosast imeõhukesi kooretükke ja need võivad pehmema määrdega suusa alla sattudes isegi libisemist takistama hakata.
Kuivanud ja murdunud okste sattumine rajale on aga tüüpiline tormidejärgne olukord. Vahel võib pool päeva möllanud raju mõned metsarajad suusatamiseks lõplikult
selleks talveks kinni panna.
Ekstreemseimad olud on ka jäätumisel, mis murrab ning painutab oma raskuse all just raja serva jäävaid puid. Eriti saavad kannatada noored kased, sarapuud, toomingad ning pajud. Aga puutumata ei jää ka noorte kuuskede ja mändide ladvad. Siis ei jää üle muud kui radadel esimene kiire läbimurre teha , et juba hiljem, musta maaga kogu metsamurru hävitustöö ilusasti ja liikumise jaoks korda teha.
Kui nüüd eelnevast arutelust kipub jääma mulje, et metsas ollakse kogu aeg millegagi hädas, siis ega see ikka nii hull ka pole. Peenema prahi ja okkad tõmbavad rajamasinad oma freeside ja silujatega peeneks, jämedam kraam tuleb lihsalt eest ära tõsta. Kui on tehtud korralikud suvised rajahooldused ja võimalikud puud või oksad enne lume tulekut ära koristatud, siis ei üllata ka talvised olud nii tihti.
Tõsi, sinna on küll üsna mitmeid aastaid, aga ühel talvel murdis Kääriku lähedal Sangaste metsas üks talvetorm kogu Hirveoru kinni ja et seal tehtavad metsatööd osutusid äärmiselt mahukateks, siis nii ta pikaks ajaks suusatamisest puutumata jäigi.
Metsa peab suusarahvas meie oludes samas lausa turvapaigaks. Sinna pääseb algutalve pakase ja tuulte eest pakku, see-eest kevadepoolsel ajal on hea avatumates paikades , nagu lagendikel, rabades ja isegi metsajärvede jääl suusatada.
Metsaga on suusatajad eneselegi märkamatult kokku kasvanud. Vahel tundub neil küll sõidutempo nii kiire olevat, et ega peale lumise raja taha nagu midagi muud silma jääda, aga mõnel teisel korral, ja harrastajal ikka rohkem kui tippmehel, on ikkagi hea kogu seda ümbritsevat ilu ka kaeda. Kui mõnigi kord kuuleme, et keegi pole kunagi ühesugust merd näinud, siis eks metsaga ole pea et sama. Sa võid olla tuhandeid kordi sama rada sõitnud, aga täna ja siin suusatades on see metsapilt hoopis jälle midagi muud ja omapärast kui päev tagasi.
Nii tahadki siis vaid - lihtsalt rahulikult suusatada, et kogu see talvine ilu ja rahu kas või osaliselt igapäeva askeldustesse kaasa võtta...Värskest õhust, talvisest kargusest ja lume ning metsa lõhnadest rääkimata
See võimalus on meil tõesti igaühel !
Tõsi, eks mets jää metsaks ja nii kasvab puu ja põõsas ikka sinna, kuhu tema tahab. Sedasi hakkab aga juba aastane võsa, isegi vaarikanoorendik oma valdustes niipalju võimutsema, et ega sinna enam korralikku suusajälge sisse aja. Kui siis iga talve tulles kõikvõimalikud suusaraja põhjad puhtaks teha, saab juba esimese lumenatukesega seal liikuda ning
rahvast on taas Eestimaa metsavahed täis...
Eks iga mets ole oma moega. Suusarajad sobivad ehk kõige paremini segametsadesse, kus tekib sadava lume ja eriti tuiskudega õigepea korralik lumevaip. Lisaks on seal kevadepoole palju valgust, aga just nii parajalt, et päike ei pääse liig agaralt lund sulatama.
Vanemates kuusemetsades peavad radadeks kasutatavad teed ja sihid üsna laiad olema, sest kunagised noorendikud on aasta-aastalt üha enam laiutama hakanud. Vähetigi käharama kuuse alla aga ei pääse lumi kuidagimoodi.Hoopis nuhtlus on selliste radade puhul aga okaste pudenemise aeg, mil tuul suusajäljed okka ja samblapuru triiki täis veab.
Ka lausa lumepargina tunduv palumets pole alati just kõige parem, sest mänd "koorib enda seljast ", just ladvaosast imeõhukesi kooretükke ja need võivad pehmema määrdega suusa alla sattudes isegi libisemist takistama hakata.
Kuivanud ja murdunud okste sattumine rajale on aga tüüpiline tormidejärgne olukord. Vahel võib pool päeva möllanud raju mõned metsarajad suusatamiseks lõplikult
selleks talveks kinni panna.
Ekstreemseimad olud on ka jäätumisel, mis murrab ning painutab oma raskuse all just raja serva jäävaid puid. Eriti saavad kannatada noored kased, sarapuud, toomingad ning pajud. Aga puutumata ei jää ka noorte kuuskede ja mändide ladvad. Siis ei jää üle muud kui radadel esimene kiire läbimurre teha , et juba hiljem, musta maaga kogu metsamurru hävitustöö ilusasti ja liikumise jaoks korda teha.
Kui nüüd eelnevast arutelust kipub jääma mulje, et metsas ollakse kogu aeg millegagi hädas, siis ega see ikka nii hull ka pole. Peenema prahi ja okkad tõmbavad rajamasinad oma freeside ja silujatega peeneks, jämedam kraam tuleb lihsalt eest ära tõsta. Kui on tehtud korralikud suvised rajahooldused ja võimalikud puud või oksad enne lume tulekut ära koristatud, siis ei üllata ka talvised olud nii tihti.
Tõsi, sinna on küll üsna mitmeid aastaid, aga ühel talvel murdis Kääriku lähedal Sangaste metsas üks talvetorm kogu Hirveoru kinni ja et seal tehtavad metsatööd osutusid äärmiselt mahukateks, siis nii ta pikaks ajaks suusatamisest puutumata jäigi.
Metsa peab suusarahvas meie oludes samas lausa turvapaigaks. Sinna pääseb algutalve pakase ja tuulte eest pakku, see-eest kevadepoolsel ajal on hea avatumates paikades , nagu lagendikel, rabades ja isegi metsajärvede jääl suusatada.
Metsaga on suusatajad eneselegi märkamatult kokku kasvanud. Vahel tundub neil küll sõidutempo nii kiire olevat, et ega peale lumise raja taha nagu midagi muud silma jääda, aga mõnel teisel korral, ja harrastajal ikka rohkem kui tippmehel, on ikkagi hea kogu seda ümbritsevat ilu ka kaeda. Kui mõnigi kord kuuleme, et keegi pole kunagi ühesugust merd näinud, siis eks metsaga ole pea et sama. Sa võid olla tuhandeid kordi sama rada sõitnud, aga täna ja siin suusatades on see metsapilt hoopis jälle midagi muud ja omapärast kui päev tagasi.
Nii tahadki siis vaid - lihtsalt rahulikult suusatada, et kogu see talvine ilu ja rahu kas või osaliselt igapäeva askeldustesse kaasa võtta...Värskest õhust, talvisest kargusest ja lume ning metsa lõhnadest rääkimata
See võimalus on meil tõesti igaühel !
Kõrvemaa suusaradade "verstapost " / Foto K. Zilmer
Enne loodusse minemist uuri metsaveebi !
Kui tahad kustahes metsas ringi toimetada, siis üle Eesti on parimaks abimeheks kodulehekülg www.rmk.ee. Aasta-aastalt on seal üha väärikama ja vajalikuma koha leidnud looduses
( metsas) liikumise käiv info. Sealt saab abi meie tõelise rikkuse - metsa - kohta aastaringi. Kui soovid, siis lausa 24/7 looduses olemiseks ning mistahes moel tegutsemiseks . Muidugi leiab sealt olulist teavet ka suusatamise tarbeks, sest suur osa suusaradadest kulgeb ju riigimetsades. Kui ka just masinaradasid ei leia, võib muidugi ka niisama läbi lume sumpama asuda, oma jälge ajades ja teekonda planeerides...
Metsateid, pikki sihte, tõelist murdmaastikku ja võrratuid rabalagendikke meil leidub...
MUUDKUI AGA - MINE ja SUUSATA !
-----------------------------------------------------
( metsas) liikumise käiv info. Sealt saab abi meie tõelise rikkuse - metsa - kohta aastaringi. Kui soovid, siis lausa 24/7 looduses olemiseks ning mistahes moel tegutsemiseks . Muidugi leiab sealt olulist teavet ka suusatamise tarbeks, sest suur osa suusaradadest kulgeb ju riigimetsades. Kui ka just masinaradasid ei leia, võib muidugi ka niisama läbi lume sumpama asuda, oma jälge ajades ja teekonda planeerides...
Metsateid, pikki sihte, tõelist murdmaastikku ja võrratuid rabalagendikke meil leidub...
MUUDKUI AGA - MINE ja SUUSATA !
-----------------------------------------------------
Toomas EHRPAIS - suusausku metsamees
Me olime Toomasega peaaegu ühevanused mehed
...
Sõjajärgsetest keerukatest aegadest üles kasvanud ja oma oskusi ja teadmisi kahe riigikorra ajal jaganud teekaaslased. Tema metsamehena ja mina suusaõpetajana, kes küll aga oma ameti tõttu suure osa samuti metsas pidanud olema.
Kui Toomas elas ja toimetas oma suguvõsa tõekspidamiste järgi metsa kestmise nimel, siis mina ja mu kaaslased oleme käinud seal ikka kui suusatamisvõimaluste otsijad ja kasutajad....
Mis meid liitis, oli ehk ühtlaadi arusaam metsast, suusatamisest ja meie rollist neis kahes ühendavas tegevuses.
Toomas oli kindlasti üks tüüpilisi näiteid arvukast ning läbinisti suusausku metsameestest, keda oma põhitöö ja rohkete harrastuste kõrvalt võlub suusatamine ehk isegi enam kui mõnd suusaproffi
Olen mitmeid kordi arutlenud, et kui palju taolised metsaga seotud mehed ja ka naised suusasõidu ajal veel metsas toimuvat jälgivad, kas nad üldse saavad oma "metsalise" seisust välja. Ega vist mitte, sest kuidas sa oma kodu ikka ükskõikselt kaed, ehkki sul suusad all ja teised plaanid peas...
Toomaski nautis seda, et isegi pärast mõnd rasket tööpäeva ja tekkinud muresid sai ta suusad alla panna ja ikka tagasi metsa minna, nüüd aga oma nauditavat suusaringi tegema - siinsamas Vardi kandi radadel
Läbi aegade on taoliste asjalike meestega saanud ilma pikema seletuseta metsade vahel ka suusarajale kohta leida, sest see sobib sinna ja kõik kokku on see ju üks suur looduses olemine. Selle mõistmine ja seal toimetamine ...
Tänud Sulle , Toomas, et olid mõnus teekaaaslane väga paljudele ja kindla peale ka omainimene meie suusarahva hulgas
Meenutustega
Kaarel
Me olime Toomasega peaaegu ühevanused mehed
...
Sõjajärgsetest keerukatest aegadest üles kasvanud ja oma oskusi ja teadmisi kahe riigikorra ajal jaganud teekaaslased. Tema metsamehena ja mina suusaõpetajana, kes küll aga oma ameti tõttu suure osa samuti metsas pidanud olema.
Kui Toomas elas ja toimetas oma suguvõsa tõekspidamiste järgi metsa kestmise nimel, siis mina ja mu kaaslased oleme käinud seal ikka kui suusatamisvõimaluste otsijad ja kasutajad....
Mis meid liitis, oli ehk ühtlaadi arusaam metsast, suusatamisest ja meie rollist neis kahes ühendavas tegevuses.
Toomas oli kindlasti üks tüüpilisi näiteid arvukast ning läbinisti suusausku metsameestest, keda oma põhitöö ja rohkete harrastuste kõrvalt võlub suusatamine ehk isegi enam kui mõnd suusaproffi
Olen mitmeid kordi arutlenud, et kui palju taolised metsaga seotud mehed ja ka naised suusasõidu ajal veel metsas toimuvat jälgivad, kas nad üldse saavad oma "metsalise" seisust välja. Ega vist mitte, sest kuidas sa oma kodu ikka ükskõikselt kaed, ehkki sul suusad all ja teised plaanid peas...
Toomaski nautis seda, et isegi pärast mõnd rasket tööpäeva ja tekkinud muresid sai ta suusad alla panna ja ikka tagasi metsa minna, nüüd aga oma nauditavat suusaringi tegema - siinsamas Vardi kandi radadel
Läbi aegade on taoliste asjalike meestega saanud ilma pikema seletuseta metsade vahel ka suusarajale kohta leida, sest see sobib sinna ja kõik kokku on see ju üks suur looduses olemine. Selle mõistmine ja seal toimetamine ...
Tänud Sulle , Toomas, et olid mõnus teekaaaslane väga paljudele ja kindla peale ka omainimene meie suusarahva hulgas
Meenutustega
Kaarel
|
Nagu Ehrpaiside perearhiivi pildid kinnitavad, siis võtsid nemadki kliistri allapanemisel ja silumisel appi n.ö. näpulihvi. Et siis juba number selga lüüa ja starti minna ...
|
___________________________________________________________________
____________________________________________________________________________
METS ON ... !
Fotod : K. Zilmer
AUSTUSE JA TÄNUGA !
