Mis on - see on, mida pole - seda pole ...
See pealkiri võib küll väheke targutusena tunduda, aga 43. Tartu maratoni (TM ) eelõhtuks sobib see igati. Peame leppima ja oskuslikult toimetama ju kõige sellega, mis meile 2015.aasta veebruari keskpaigaks antud. On olemas väga erineva seisuga rajalõike , kohtab päris keerukaid ja pidevalt muutuvaid ilmaolusid, hooajal pole aga olnud piisavalt suusatamisvõimalust ja seda viimast just neis paigus, näiteks Tallinnas, kust TM-le siiski päris suur osalejate hulk tulemas.
Mis siis pühapäeval tundub ees ootavat ? Ei saa siinkohal maratoniraja iga kilomeetri olusid kirjeldama hakata, sest kogu raja osas mul piisavat infot lihtsalt pole. Kuid seda tilgub praegu ka erinevatesse kommentaariumidesse ja seejuures igasugust. Nagu näiteks kirjutab alles paar tundi tagasi rajalt tulnud Ervin
Mis siis pühapäeval tundub ees ootavat ? Ei saa siinkohal maratoniraja iga kilomeetri olusid kirjeldama hakata, sest kogu raja osas mul piisavat infot lihtsalt pole. Kuid seda tilgub praegu ka erinevatesse kommentaariumidesse ja seejuures igasugust. Nagu näiteks kirjutab alles paar tundi tagasi rajalt tulnud Ervin
Tartu maraton kogu tema "ilus ja valus" / Kuvatõmmis TM kodukalt
Servamäel (TM 4. km) on maratoni suusajälg ideaalses seisus / Foto : Kaupo Raag
Kui midagi saan aga siinkohal siiski jagada, siis just neid muljeid, mida tudengitega nädalapäevad Tehvandil olles ka TM rajaolude kohta kuulsime ja ka n.ö. oma sõidu kaudu kogesime. Eelkõige ühe sellise , õppelaagri traditsioonilise " pikema sõidu" kaudu, mille me pea et 50 tudengi ja innukate suusaõpetajatest maratoonarite Reeda Tuula, Karel Kulbini ja Rene Meimeriga neljapäeva hommikupoolel teoks tegime.
Alustasime Tehvandilt , ja kui mullu ei saanud keegi Tehvandi kunstlumelt TM raja suunas sammugi kaugemale minna ja rajatehnika seisis lootusetus "lumetus" seisus, siis nüüd mindi ja tuldi küll masinatega nii siit kui sealtpoolt rajaotsast. Pidevalt on TM-l vähemalt üks klassikarada sees hoitud ja ülejäänud lumepõhi selle kõrval teadlikult "ooteseisu " pandud, et leitaks siis see kõige õigem aeg, mil kogu kinnitallatud kraam parimaks maratonirajaks vormida.
Kui kirjeldada pisut neljapäevase raja esimest osa - 1. TP- ni Matul, mille ka ise edasi - tagasi läbisin, siis siin ütleks vaid paar üldistavat tähelepanekut. Ega me tõesti selle loodusliku lume abil ikkagi madalamatesse kohtadesse tekkivate loikude ja kas või Nüpli järve äärsete "kõledaks " kippuvate nukkide vastu saa. Aga nii nagu rada keerab sealt Servamäe tõusule, on juba kogu Kolga metsa osa ülimalt paksu põhja ja tavapärase laiusega olemas. Nagu parimatel talvedel. Tõsi - kahe esimese laskumise osas - Ansomäe ja Poslovitsa juures tuleb igal maratonisõitjal üsna ettevaatlik olla, sest eks iga pisutki jäisem rajalõik anna kõvema lippamise ja iga taganttulija peab vaatama, mida tema saaks teha, et mitte eeslaskujatele otsa kihutada. Kui Ansomäe kohal on rajakoridor lai , siis Poslovitsa laskumisele üle kahe jälje vist ei vea ja kogu see , veel päris ühes tropis olev seltskond peab siit "rahumeelselt " läbi mahtuma...
Äärmiselt hea rada jätkub aga kohe ka sellesama pika laskumise järel (6.km-l) ja edasi traditsiooniliselt Hobustemäelgi. Avatumale põldude osale keerates läheb lume seis pisut kasinamaks, kuid kui oled juba Matule jõudnud, siis algab ja kestab priima , äärmiselt kena talvine rada Paluni välja. Seda kinnitavad kõik , kes seda lõiku läbinud. Rene Meimeri sõnul oleks sinna ( Karukausi ja Partsu mäe alla ning edasi Harimäele) jõudes nagu teise "maailma" saabutud. Tundub, et kuidas ka ilm ei keeraks ja mida taevast veel ei tuleks, on see TM osa paljude aastate maratonidest ehk tunduvalt paremgi.
Palult Elvasse suusatamine pole sel aastal jah just see kõige - kõige ning nii võib maratoni "viimane ots" päris kõvaks katsumuseks osutuda. Kõik see siiakanti jäänud lumi on äärmuslikke ilmaolusid pakkunud talve kohta ikkagi veel päris suur ime, sest ollakse ju Otepää kõrgustiku parematest oludest alla tuldud. Need mustavad põllud , mida tavaliselt oleme kogenud kas siis sealtsamast Palu teeotsast kilomeetri jagu maanteed pidi edasi sõites ja metsast välja Palupera poole jõudes või siis Pangodist näiteks Tatra orgu laskudes , kinnitavad, et suusasõiduga peaks siinkandis küll lõpp olema.
Kui siis aga TM täielikuks läbimiseks siiski ka praegu veel Palust Elvasse ikkagi "üritatakse minna", siis pole see kõik tõesti võrreldav mitte Hari- või Kuutsemäe lumerohkusega, vaid - olemasolevast Hellenurme lagedate ja Elva metsavahede seisust maksimumi võtmine. Seda ilmselt üsna jäisevõitu "jäljerennis", mis ehk loodetavasti siiski suure sõitjate massi ära kestab...
Kui sai siin raja esimese osa seise kirjeldatud, siis ega pole ime, kui muidu nii kenal rajal siiski mõnest sulaveega täidetud lohust tuleb läbi sõita, sest sellist vett ei "pane kinni " isegi päris korralikud külmakraadid . Külmapügalad võivad hoopis laskumisi tavalisest ohtlikumaks teha, eriti just esimeste minejate jaoks. Sõitjate lisandudes "hõõrutakse " jälg aga varsti enam ja enam sõmerjamaks ja tuleb ka pehmemat libisemist. Kui aga rada siis jällegi liiga "suhkrukotiseks "ei lähe ...
Mis veel ? Sel neljapäeval sai tõusudel päris korralikult pidava klassikasuusaga jäise rajaga jäljerööpast välja astutud ja raja kõrval pehmemas lumes lausa otse üles suusatatud. Eks niisugust "otsimist" peavad kogema seekordsel maratonil paljud suusatajad ja ses pole midagi imestamisväärset. Ja äärmisel juhul on ju võimalus isegi pidamist lisada või siis äkki vastupidistes oludes - allakleepuvaid "pakke " kaabitsaga maha tõmmata...
Alustasime Tehvandilt , ja kui mullu ei saanud keegi Tehvandi kunstlumelt TM raja suunas sammugi kaugemale minna ja rajatehnika seisis lootusetus "lumetus" seisus, siis nüüd mindi ja tuldi küll masinatega nii siit kui sealtpoolt rajaotsast. Pidevalt on TM-l vähemalt üks klassikarada sees hoitud ja ülejäänud lumepõhi selle kõrval teadlikult "ooteseisu " pandud, et leitaks siis see kõige õigem aeg, mil kogu kinnitallatud kraam parimaks maratonirajaks vormida.
Kui kirjeldada pisut neljapäevase raja esimest osa - 1. TP- ni Matul, mille ka ise edasi - tagasi läbisin, siis siin ütleks vaid paar üldistavat tähelepanekut. Ega me tõesti selle loodusliku lume abil ikkagi madalamatesse kohtadesse tekkivate loikude ja kas või Nüpli järve äärsete "kõledaks " kippuvate nukkide vastu saa. Aga nii nagu rada keerab sealt Servamäe tõusule, on juba kogu Kolga metsa osa ülimalt paksu põhja ja tavapärase laiusega olemas. Nagu parimatel talvedel. Tõsi - kahe esimese laskumise osas - Ansomäe ja Poslovitsa juures tuleb igal maratonisõitjal üsna ettevaatlik olla, sest eks iga pisutki jäisem rajalõik anna kõvema lippamise ja iga taganttulija peab vaatama, mida tema saaks teha, et mitte eeslaskujatele otsa kihutada. Kui Ansomäe kohal on rajakoridor lai , siis Poslovitsa laskumisele üle kahe jälje vist ei vea ja kogu see , veel päris ühes tropis olev seltskond peab siit "rahumeelselt " läbi mahtuma...
Äärmiselt hea rada jätkub aga kohe ka sellesama pika laskumise järel (6.km-l) ja edasi traditsiooniliselt Hobustemäelgi. Avatumale põldude osale keerates läheb lume seis pisut kasinamaks, kuid kui oled juba Matule jõudnud, siis algab ja kestab priima , äärmiselt kena talvine rada Paluni välja. Seda kinnitavad kõik , kes seda lõiku läbinud. Rene Meimeri sõnul oleks sinna ( Karukausi ja Partsu mäe alla ning edasi Harimäele) jõudes nagu teise "maailma" saabutud. Tundub, et kuidas ka ilm ei keeraks ja mida taevast veel ei tuleks, on see TM osa paljude aastate maratonidest ehk tunduvalt paremgi.
Palult Elvasse suusatamine pole sel aastal jah just see kõige - kõige ning nii võib maratoni "viimane ots" päris kõvaks katsumuseks osutuda. Kõik see siiakanti jäänud lumi on äärmuslikke ilmaolusid pakkunud talve kohta ikkagi veel päris suur ime, sest ollakse ju Otepää kõrgustiku parematest oludest alla tuldud. Need mustavad põllud , mida tavaliselt oleme kogenud kas siis sealtsamast Palu teeotsast kilomeetri jagu maanteed pidi edasi sõites ja metsast välja Palupera poole jõudes või siis Pangodist näiteks Tatra orgu laskudes , kinnitavad, et suusasõiduga peaks siinkandis küll lõpp olema.
Kui siis aga TM täielikuks läbimiseks siiski ka praegu veel Palust Elvasse ikkagi "üritatakse minna", siis pole see kõik tõesti võrreldav mitte Hari- või Kuutsemäe lumerohkusega, vaid - olemasolevast Hellenurme lagedate ja Elva metsavahede seisust maksimumi võtmine. Seda ilmselt üsna jäisevõitu "jäljerennis", mis ehk loodetavasti siiski suure sõitjate massi ära kestab...
Kui sai siin raja esimese osa seise kirjeldatud, siis ega pole ime, kui muidu nii kenal rajal siiski mõnest sulaveega täidetud lohust tuleb läbi sõita, sest sellist vett ei "pane kinni " isegi päris korralikud külmakraadid . Külmapügalad võivad hoopis laskumisi tavalisest ohtlikumaks teha, eriti just esimeste minejate jaoks. Sõitjate lisandudes "hõõrutakse " jälg aga varsti enam ja enam sõmerjamaks ja tuleb ka pehmemat libisemist. Kui aga rada siis jällegi liiga "suhkrukotiseks "ei lähe ...
Mis veel ? Sel neljapäeval sai tõusudel päris korralikult pidava klassikasuusaga jäise rajaga jäljerööpast välja astutud ja raja kõrval pehmemas lumes lausa otse üles suusatatud. Eks niisugust "otsimist" peavad kogema seekordsel maratonil paljud suusatajad ja ses pole midagi imestamisväärset. Ja äärmisel juhul on ju võimalus isegi pidamist lisada või siis äkki vastupidistes oludes - allakleepuvaid "pakke " kaabitsaga maha tõmmata...
Herbert (Herbi) Abel - TM idee üks autoreid /Foto :K.Zilmer
Nii et seekordne TM rada on oma seisundiga igati tõsiseid väljakutseid esitav, aga kui tõsiseks need osutuvad, selgub ikkagi praeguse kirjutamise hetkest lähtuvalt - ca 40 tunni pärast. Pole kahtlustki, et kogemustega TM rajameistrid teevad õiged "liigutused" n.ö. viimased jäljetõmbamised neile kõige õigemana tunduvatel öötundidel. Kas juba täna öösel või ehk isegi homme öösel. Eks korraldajad anna siis ka reaalsetest rajaoludest teada, sest seda ootavad ju tuhanded...
Kui vaadata aga, kuidas meie selle aasta Estoloppeti kolm esimest sõitu on toimunud, siis on korraldajate poolt tõesti tehtud hetke parim ja sõitjate kohandumine ja olude mõistmine on olnud selle raja asja ümber käiva "paraja tantsu " puhul igati märkimisväärselt meeldiv... Või nagu pealkirjas sai öeldud - saadakse aru, et mis on - see on, aga mida pole - seda pole...
Lõpetaksin aga selle TM kirjatüki maratoniidee ühe autori, legendaarne suusatreeneri Herbert Abeli tunnustussõnadega. mida ta ikka populaarsetel Ruusa imitatsioonivõistlustel kasutas, aga mis sobivad suurepäraselt ka kõigile pühapäevastele Elvasse jõudnud suusatajatele -
AU LÕPETAJALE !
13.veebruaril 2015
___________________________________________________________________________
Kui vaadata aga, kuidas meie selle aasta Estoloppeti kolm esimest sõitu on toimunud, siis on korraldajate poolt tõesti tehtud hetke parim ja sõitjate kohandumine ja olude mõistmine on olnud selle raja asja ümber käiva "paraja tantsu " puhul igati märkimisväärselt meeldiv... Või nagu pealkirjas sai öeldud - saadakse aru, et mis on - see on, aga mida pole - seda pole...
Lõpetaksin aga selle TM kirjatüki maratoniidee ühe autori, legendaarne suusatreeneri Herbert Abeli tunnustussõnadega. mida ta ikka populaarsetel Ruusa imitatsioonivõistlustel kasutas, aga mis sobivad suurepäraselt ka kõigile pühapäevastele Elvasse jõudnud suusatajatele -
AU LÕPETAJALE !
13.veebruaril 2015
___________________________________________________________________________
Kui täna , maratonipäeval kuuled 43. TM võitjalt , neljakordselt maailmameistrilt Eldar Rönningilt sellist arvamust ...
... siis parafraseerides Herbert Abelit - peab AU ANDMA ka korraldajatele ja nende seas just rajameistritele.
Nende töö nõudis ...rahu ja ainult rahu, et teha õiged otsused ja tööd õigel ajal, hoolimata kõigest sellest, mis muidu suursõidu toimumise võimaluse ümber käis ...
15.jaanuaril 2015
... siis parafraseerides Herbert Abelit - peab AU ANDMA ka korraldajatele ja nende seas just rajameistritele.
Nende töö nõudis ...rahu ja ainult rahu, et teha õiged otsused ja tööd õigel ajal, hoolimata kõigest sellest, mis muidu suursõidu toimumise võimaluse ümber käis ...
15.jaanuaril 2015
